Ütlen otse: palun teie abi, head lugejad! Plaan on juhatada Eestis sisse uus teadusharu, spordiantropoloogia, ja kust mujalt pihta hakata, kui sellest, mida ise veidi tunned. Lühidalt: eesmärk on koostada Eesti harrastus- ja rahvasportlaste tüpoloogia.
Küllap olete isegi märganud, et igasugustel maratonidel osalejad võib jaotada laias laastus teatavatesse klassidesse. Üks klassikalisemaid klasse on keskeakriisi-mehed, kes kolmekümnendate lõppu jõudes avastavad, et lapsed on suureks kasvanud, naine on iseseisvunud (ei vaja iga päev ümmardamist ja tuulutamist), töö on muutunud rutiiniks ning enam suuremat elamist pole ka mõtet taga ajada (sest mõistus tuli koju: mille poolest on 270-ruutmeetrine elamine parem kui 80-ruutmeetrine? – ega sa seal edasi-tagasi uisuta) ning jõuavad siis otsapidi tagasi iseendani: mis ma mehena ikkagi väärt olen, mida ma suudan, mida ma teiste meestega võrreldes jaksan?
Kindlasti moodustavad omaette klassi alfaisased, need, kelle eesmärk on teistele meestele pähe tegemise kaudu/abil iseendale ja teistele näidata, kui kõvad mehed nad on. Ja on ka! Need on mehed, kes lähevad võistlusele nagu lahingusse, mehed, kelle puhul kehtib reegel, et kui pauk käib, siis vend ei tunne venda. Nende meeste arvates võikski võistlustel olla vaid üks võistlusklass. Kõva mehe klass.
Kuid alfaisaste kõrval on üks veelgi väljapaistvam klass – need on poosetajad. Need on mehed, kes arvavad, et Astana või Team Ineosi tunamullune vormiriietus ja üle 5000 euro maksev ratas (mille nad on ostnud pärast 30-protsendilise allahindluse kauplemist ning sellegi eest maksnud siis sularahas, et naine kodus ei saaks kusagilt järele vaadata, kui palju mees oma lollaka hobi peale raha tuuri paneb, samal ajal kui ta ütleb naise ostetud 30-eurose kortsudevastase kreemi kohta: «Hulluks oled peast läinud või!») teevad neist kui mitte Taaramäe-Kangerti, siis vähemalt sellise mehe küll, kes neil tuules suudab püsida. Tühja nad suudavad! Nad ei suuda isegi peagrupi järel teises grupis püsida. Mõnel sellisel mehel, kui reaalsus valusalt kohale jõuab, jääb spordikarjäär väga lühikeseks.
Omaette klassi moodustavad nn peteka-mehed, kes tulevad alati starti jutuga, et nad pole üldse treeninud või et jõid eelmisel õhtul öösel kella kolmeni või et on olnud kaks nädalat jutti gripis või bronhiidis. Nende jutul on kaks tagamõtet. Esimene on see, et kindlustada end olukorraks, kui võistlus peaks tõesti lõppema nigela tulemusega – siis on hea varnast võtta vabandus, et näe, ütlesin ju, et olin pohmellis või voodis lääbakil. Teine tagamõte on konkurente uinutada, et nood ei peaks neid ohtlikeks vastasteks – ja oi kui magus on siis lõpus teisi ootamatult rünnata, kui peaks selguma, et jõudu ikkagi jagub.
Märkimisväärselt suur klass on nn lillelaps-sportlasi, kes kuulutavad, et nemad ei lähe võistlema, vaid loodust ning pühapäeva/laupäeva või sügispäeva/suvepäeva nautima. Aga see klass jaguneb kaheks alamklassiks. Ühte kuuluvad need, kes on otse öeldes pehmod, juba stardis alla andnud – sest nad pole korralikult, nagu õigele mehele kohane, treeninud ja siis hakkavadki nad naiselikult jutlustama pehmetest väärtustest. Teise alamklassi kuuluvad nood, kellel on tugevad ühisjooned eelpool mainitud peteka-meestega: nad kindlustavad endale ebaõnnestumise puhuks aegsasti vabanduse.
Loomulikult moodustavad omaette klassi vasikaarulised, kuhu kuuluvad valdavalt vähekogenud noorsportlased. Need on algul nii õhku ja äksi täis, trügivad esiritta, kui saavad, ja panevad siis stardist sellise padavaiga minema, nagu oleks tegu 400 meetri jooksuga. Tavaliselt kustuvad nad viie-kümne minuti järel, mõni sitkem peab vastu pool tundi. Vasikaarulisi iseloomustab seega enesekriitika puudumine, mis spordis tähendab enda võimete räiget ülehindamist. Mis kokkuvõttes on märk totaalsest ebaküpsusest.
Kõige muhedam klass on ilmselt vanakesed. Vaat nemad on ausad, pettepretensioonideta päevanautijad. Tulevad platsi, võtavad vaikselt stardijoone taga kauguses oma koha sisse, ei trügi ega ässatse ja kulgevad rahulikult lõpuni, kui mitte just naeratus näol, siis vähemasti rõõm südames. Sest neile ongi rõõm see, et nad veel üldse liiguvad.
Need klassid tuvastasin vähem kui pooletunnise mõttetööga. Eks neid klasse leiab veel, aga nüüd on mul muud kohustused kukil ja tuleb panna punkt. Mul oleks hea meel ja olen teile hiiglama tänulik, kui mu spordiantropoloogilisse uurimustöösse oma panuse annaksite. Olgu lisatud, et mul on kindel eesmärk tulemused, nagu teadustööle kohane, publitseerida. (Kui te
crowdsourcingu korras teadust teha ei taha, jätke oma panus andmata, et pärast ei tekiks asjatuid vaidlusi.)
Huvitav, mis klassi kuuluvad ratturid nendel fotodel? Fotode autorid: 1 ja 5 - Marko Saarm, Sakala/Scanpix; 2-4 - Gerthrud Grents, Sakala/Scanpix; 6 - Kamilla Selina Lepik, Sakala/Scanpix
Omaette klassi moodustavad nn peteka-mehed, kes tulevad alati starti jutuga, et nad pole üldse treeninud või et jõid eelmisel õhtul öösel kella kolmeni või et on olnud kaks nädalat jutti gripis või bronhiidis. Nende jutul on kaks tagamõtet. Esimene on see, et kindlustada end olukorraks, kui võistlus peaks tõesti lõppema nigela tulemusega – siis on hea varnast võtta vabandus, et näe, ütlesin ju, et olin pohmellis või voodis lääbakil. Teine tagamõte on konkurente uinutada, et nood ei peaks neid ohtlikeks vastasteks – ja oi kui magus on siis lõpus teisi ootamatult rünnata, kui peaks selguma, et jõudu ikkagi jagub.
71 Kommentaarid:
Kas PP jaoks on veel oma klass?
Padre on nn peteka mees vist? Ise ta tahab kindlasti alfaisane olla
Ärge seda pauku kahe silma vehele jätke:
https://arvamus.postimees.ee/6771040/priit-pullerits-jalgpalli-kannupoisid?_ga=2.60349476.823045024.1567702586-585983281.1546505809
Jalgpalli järjest promotakse ja promotakse ja järjest rohkem perse see alake läheb. Jalgpalli vihkajatel peaks siis ju kõik korras olema, või mis? Arumaeisaa sellest seakisast ERR'i ajakirjanike suunal. Kas ERR'is töötavad ajakirjanikud on mingit moodi teistsugused ajakirjanikud kui näiteks delhvis või posteljonis tinti solkivad kirjatsurad? Ajakirjanikud peaksid ju kõik olema sõltumatud, nö. "vabad mehed", mida tegelikkuses keegi ei ole enam ammu...
Praegu paraku jääb mulje et tegu on konurentide kanakarja kambakaga.
Lugesin hoolikalt läbi ja ei leidnud gruppi kus ennast üle 50% tõenäosusega asetaks.
Milleks ma panen numbri peale aastas10-15x?
Võistlus on minu jaoks suurim motivaator, üldse trenni teha. 5-6. aastaga on saanud treeningust küll juba sõltuvus. Kuid siiski meeldib mul omada präänikut , et milleks ma pean ikka 200-300km. klassikat nühitud saama? Ikka selleks et Tartu maratoni rajal inimese tunne oleks.
Sama ka rattaga. Olen näinud Haanja 100'l mehi, kes tulnud pulli tegema. See on valus õppetund. Kuigi "pullimeestel" on vaprad näod ees. Rattavõistlusteks oluliseks rajad ja ka osaliselt kaugus kodust. Nu ei ole isu kodust 3h. autoga sõita et Elvas kruusal uhada. Rõuge on samas mind aga kodust välja meelitanud. Muidu murrame ikka kodust 100km raadiuses. Rakvere, Rapla, Palivere, Kõrvemaa..
Mingeid kohti ma välja ei sõida, selleks on reaalsustaju täiesti olemas. Liiga vana ja andetu kestvus alade jaoks. Vajan rattaseljas 5000km. aastas et enam-vähem oleks tunne. Andkeam kolleegi suudab sama juba 1500km juures.
Samas teadlikumalt treenida, lõigutama jne. jne. No seda ka ei viitsi.
Naudin parem seda et olen hea tervisega keskealine.
Soovitus neile kel plaanis ala harrastada 2-3 aastat. Osta kohe hea vasrustus. Ei pea mitu korda vahetama ja sõidumõne on topelt.
Huu
Ja mis sellest Pulleritsu kõvast paugust kasu on? Täiesti tühi lask, elu läheb ikka samamoodi edasi. Mõttetu kirjatüki treimise asemel võinuks küll Vueltat vaadata. Kui tahad tõepoolest asja muuta, siis ära pauguta õhku, vaid võta midagi ette. Kui oled ajakirjanik, siis uuri, mida Roose teemast arvab, mitte ära eputa enda arvamusega.
Ahsoo, Priit ütleb meile et rattasõit on lollakas hobi!
Paluks soovitusi mitte lollakateks hobideks.
Priit ise on erinevatel võistlustel erinevatesse klassidesse kuulunud. Analüüsi kõigepealt ennast ja siis tule abi kerjama.
Priit on unustanud vähemalt ühe klassi - need mehed/naised, kes osalevad spordiüritustel sooviga olla eeskujuks või motivaatoriks. Kuidas sa ilma ise tegemata suudad lapsele-lapselapsele selgitada, et liikumine ja sport on head?
Selline ettenäitamine nõuab ka eelnevat treeningut, sest laps saab kohe aru, kas ema-isa teeskleb lõpujoonel rahulolu või katsub oma valugrimasse peita …
üks klass on need spordi huvilised, kes kasutavad osalemist üritusel kui võimalust turvaliselt teha pikk trenn - tähtis on vajadusel tagatud abi rajal ning julgestus rajal, tulemus on pigem iseendale seisundi hindamiseks.
Tean ka inimesi, kes osalevad ainult eesmärgiga pakkuda rajale mõnele sõbrale seltsi.
Neid nimetatakse lumehelbekesteks.
Ja siis narkomaanid, kes teevad aastas vähemalt 30 starti, on igal pool kohal, kes ei jõuagi endale aru anda, miks nad seda kõike teevad, sest tamp on kogu aeg peal, ainult uhavad ja uhavad.
Ja siis tulemuspeded, kes on reganud end sarjadesse ja ajavad seal punkte taga, et jumala eest üldarvestuses 89. kohalt 93. kohale ei langeks, sest mullu olid nad 94. kohal ja see oleks valus paigalseis, sisuliselt ikka tagasiminek.
Olen alfaisane. Kui pauk käib, avalduvad ürgsed instinktid ning algab jaht. Joogipunktides ei peatu kuigi makstud selle eest on. Kolm ratast on kokku tugevalt üle 10000 euro. Puhkuse reisi arvelt soetatud.
12K km aastas, enamus nädalavahetused võistlemas. Aga naine ei köhi. Soe partnersuhe on kõige tähtsam.
Jess, jess,jess - Priit jälle pildis
https://epl.delfi.ee/lp/margus-punab-uhelt-mehelt-ei-saa-koike-korraga?id=87342959
Kui härra ajakirjanik viitsiks natuke uurida, siis leiaks ta kindlasti, et sellise asjaga nagu spordiantropoloogia, Eestis juba tegeletakse. Alustuseks võiks uurida, mis on juba tehtud ja selle põhjal hakata tegema järgmisi samme, mitte poole tunniga uut teadust välja mõtlema, mille väljund on suure tõenäosusega kaks lehekülge Arteris arusaamatust tekitavat teksti. Varasemad analoogsed tüpiseerimised samalt autorilt on olnud arusaamatud, viitamata läbiviidud uuringutele ja kasutatud materjalidele. Mulje jääb selline, et autoril on kas kummaline, talle endale omane huumorimeel, või üritab ta madalama haritusega inimgruppidele enda mainet kujundada.
Võin kihla vedada, et Padre pordiantropoloogia tulemused avaldatakse järgmise nädala Arteris, päev enne Suurt Kruusakruiisi
Mõni suitsu viina ja naistemeeski võib sattuda maratonile, elu on seiklus.Ratta särgi asemel maika ja peas nokamüts mille alla on suitsud peidetud. Olen näinud kuidas peale rattarallit suits ette löödakse ilma piinlikust tundmata. Karm
Tegelikult on üks oluline klass veel. Need, kellel ei ole vaja midagi tõestada, kes oma võimetelt võiksid liigituda pea igasse klassi, aga nokitsevad siiski ise vastavalt enesetundele metsaall või mujal. Ilmavaade sarnane vanakestele.
Tegelikult on meil spordi ja liikumisega seotud mõisted ammu korrast ära. Kõik, kes natukene liiguvad on tavainimese mõistes sportlased, ka ametlikult kiputkse Eestis liigitama kõik erinevaid rühmi sportlasteks. Kirdist Rataseppani. Minumeelest tuleks vahet teha tippspordil, saavutusspordil/tulemusspordil, rahvaspordil, profispordil, liikumisharrastusel jne. Näiteks kergejõustiku väljakuaald ei sobi rahvaspordiks küll aga saavutus-ja tippsspordiks. Jooksualad, suustamine sobivad kõikidesse kategooriatesse. Omaette laiakandepinnalise klassi moodustavad liikumisharrastajad.
Sellised mehed, lp 07:36, nagu teie ja mina ja paljud-paljud sitked isamaalised-rahvuslikud spordimehed, on minevik, nagu ütleb täna Laupäevalehes meestearst Margus Punab:
Küsimus: Konservatiivsema maailmavaatega inimeste jaoks on käes lödipükste aeg – nagu armastab öelda Priit Pullerits?
Vastus: Kindlasti. Pulleritsu-sugused on ajalugu.
Et mis ma sellele vastaks?
See, et minusugused on ajalugu - ega ma vastu vaidle. Iseküsimus, kas naised peaksid selle üle rõõmustama. Ma arvan, et normaalsed ja tublid naised pigem ei peaks. Sest nagu ütles mu tubli ja hakkamasaaja noor naiskolleeg: tänapäeva noortest meestest on kahjuks järele jäänud sussidesugu.
9:22 tee nüüd kokkuvõte oma sokist ja lõpetuseks ütle mida öelda tahtsid.
Kas Pulleritsu meeskond stardib ülehomsel Suure Kruusaralli eelüritusel?
Pulleritsu eeldus on vale. Tahab koostada harrastus- ja rahvasportlaste tüpiloogia, aga teeb seda võistlustel osalemise võtmes. Neid harrastus- ja rahvasportlasi, kes võistlustel ei käi, on kordades rohkem kui nädalavahetusel numbriga esinejaid.
Korrigeeriks hea meelega ühte grupeeringut. Inimesed on erinevad. Mõned inimesed sõidavad kalli rattaga lihtsalt sellepärast, et kallis ratas on parem ratas ning neil on see võimalus. Kui sa paned oma energia ettevõtte arendamise peale ning saad sealt ka veidi tagasi, siis miks mitte kasutada oma vähest vaba aega hea rattaga sõitmisele. Minu jaoks võtab selle mõtte kõige paremini kokku tsitaat raamatust "Tisza kaldal" kus isegi nõugkogude aja ratsionaalne inimene ütles raamatu lõpus "Ilusa rongiga on ilus sõita"
Priit - kui soovid võin sulle e-mailile ilusa ratta pildi saata :)
Samuti Priit
Motivatsiooni teemat ei ole jah mõtet kõrvale jätta. Mängisin üks päev oma poisiga sulgpalli ja imestasin miks ta küll üldse pihta ei saa? Andsin abikaasale reketi pihku, sealt tuli vastu küll ja veel lööke.
Mind ei pidanud küll keegi uksest välja lükkama et ma tennist mängiks, rattaga sõidaks ja jalgpalli/ korvpalli taoksin.
Isa ei pidanud mind kordagi meelitama reketit kätte võtma ja temaga mängima. Ega me seda teinud ka mitte kordagi.
Kas tõesti kaasaegsed segajad-mõjutajad ekraanide näol on niivõrd tugevad, et meie neile vastu enam ei saa?
Kas on mõtet enam punnida kui uus põlvkond nii ehk nii hoopis teistsugune tulemas on? Sama kinnitas ka koolis klassijuhataja kes ütles et "vana aja" liikuvaid ja õues olevaid lapsi on järgi klassis 2-5 tk.
Huu
Ma üldse ei põe, et see põlvkond jääbki telefoni istuma. Inimene saab teadagi targemaks. Peamiseks suuna muutjaks saab järjest halvenev tervis olema. Lammutasid oma tervist noorena eelmised põlvkonnad, lammutavad tulevased. Kuigi jah tark oleks see etapp elust välja jätta. Küsimus ongi kuidas noorele tervele inimesele selgeks teha, et tervis on tähtsaim väärtus siin elus. Viia klasside kaupa haiglatesse ringreisile sinna juurde kuuluvate selgitustega või on mingeid pehmemaid mooduseid.
Lisaks mõned postituses loetletud tüüpidega kohati kattuvad liigid:
a) Tippharrastajad / kõvad / teadlikud harrastajad - enamasti väga teadlikult (treeningplaan või hea enesetunnetus) treenivad isendid. Jagavad keskmisest paremini valitud spordiala nüansse (mnt puhul grupisõitu, mtb's ei jää singlitel jalgu ja suusas kuuluvad selle 5% sisse keda pole rajal koomiline vaadata). Varustusele pööravad keskmisest rohkem rõhku kuid poosetamine pole otseselt eesmärk (pigem powermeter kui kokkusobiv lenksupael + pudelikorv + sokk vms...). Vasikaarulisi selles segmendis pigem vähe. Võistlustel ja treeningutel niisama ei rapsi.
a.1) Endised Eesti tasemel tipud - peale spordiga lõpetamist enamasti jäänud pigem (5-10 a.) paus. Tugeva tehnilise (suusk) või taktikalise (ratas) põhja tõttu (tõenäoliselt ka andekus) vajutavad teistele tugevatele harrastajatele enamasti ära. Pigem lähtuvad enda tunnetamisest kui otseselt treeningplaanist. Mahud sama taseme harrastajatega võrreldes tunduvalt väiksemad. Väga pikalt ei kipu ühe ala juurde jääma. Comeback kestab enamasti 2-4 aastat.
a.2) Wannabe (aga mitte halvas mõttes) tipud - noorena väiksem kokkupuude spordiga või harrastatud teisi alasid. Palju "peteka-mehi". Tavaline on neid igapäevaselt spordiradadel näha, ometi stardis laekub alati vastus, et "pole viimasel ajal väga teinud midagi"/"käisin operatsioonil"/"ülekilod"/"õige ilma suuska pole" :). Kipuvad lapsepõlveunistusi uuesti läbi mängima. Treeningmahud pigem (väga) kõrged. Koomilisemad isendid hellitavad salamisi mõtteid koondisekutsest. Harrastus on sõltuvus. Keskmisest tugevama mootoriga kuid nooruses välja arendamata jäänud kiiruslikud võimed saavad alati saatuslikuks (või puudujäägid sõidutehnikas / taktikalises mõtlemises).
a.2.1) Talendikad harrastustipud (neid on väga vähe) - kes tunnevad oma keha, ei rapsi niisama, jagavad oma alal hästi matsu ja heal päeval vajutavad koondisepoistele ära. Tippu siiski kunagi ei jõua kuna spordiga alustatud liiga hilja.
a.3) Fantoomtipud (üsna haruldane liik! Mitte segi ajada klassikalise pühapäevasportlasega) - Tihtipeale segu erinevatest A-grupi omadustest (väga hea varustus, tehnilised, teadlik treening jne...) kuid võistlevad ülimalt harva (kui üldse). "Heas Mõttes Wannabe Tipp" ei suuda temast aru saada, et miks üldse nii palju treenida kui ei võistle. Liik jaguneb omakorda: 1) Ei julge võistelda sest siis avaldub tegelik tase või 2) Lihtsalt ei viitsi võistelda kuna see on nii läbitud etapp, et ei paku enam pinget (tehakse endale). 3) Ei huvita mis teised arvavad
b) Lootusetult andetud harrastajad (diislid) - keskmisest paremad kohad võistlustel on lihtsalt järjepideva ja väga ajamahuka töö tulemus (ohvriteks enamasti töö, pere jne...). "Endine Eesti Tipp" ja "Heas Mõttes Wannabe Tippharrastaja" ei koge kunagi probleeme nende alistamisel. Vahet pole mis on nende põhiala - joosta nad enamasti jõua. Aastaid toimetanud ühe ja sama treeningmudeli järgi. Kipuvad treenima kogu aeg ühe kiirusega (rattas pigem aeglaselt, suusas sellise poolkõva võistlustempoga). Tihtipeale ei saa ise ka aru miks trenni teevad - harjumuse jõud liiga tugev. Aduvad tegelikult oma keskpärasust ise ka kuid on heas mõttes oma ala fanaatikud.
b) Sotsialiseerujad - leidub vast kõikides Hr. Pulleritsu mainitud segmentides. Peamine pesitsuskoht: ühistrennid ja organiseeritud grupid (tiimid). Üksinda treenida väga ei viitsi. Alati kohal laagrites, võistkonna hooajalõpupidudel jne... Kiituseks võib muidugi öelda, et enamasti nad ennast spordis väga tõsiselt ei võta. Valu kannatamise võime pigem madal.
Lp Neti.ee, see on väga tuumaks panus! Suur aitäh teile! Ometi siin ka keegi, kellega saab samal tasemel suhelda ja asja arutada, kes mõtleb kaasa ja panustab, ei rapsi ega ülbitse niisama tühja. Et kõik oleks korrektne, siis küsin, kas võin teie pakutut ka oma nn teadustöös kasutada ja selle publikatsiooniga liita. Mul ei ole midagi ka selle vastu, et teid kaasautoriks märkida, kui te ise loomulikult sellega nõus olete ja endast teada annate.
12.23 võttis asja kenasti pulkadeks. Tema ja Priidu tüpaažidest sain enda kohta kena kokku kokteili: lootusetult andetu alfaisane. Teinud aastaid sama asja, aeg-ajalt ka väga intensiivselt, aga suhteliselt sarnase mustri järgi ja tempoga. Jooksuvõistlustel-rahvajooksudel olen alati kindlalt esimese viiendiku seas, mis pole muidugi mingi näitaja. Samas lööb iga kord välja alfa- soov kasvõi kokkukukkumise hinnaga sõpradele-tuttavatele-iseenda eelmise aasta tulemusele ära teha. Ratta ja suusavõistlustele ei trügi- ehkki harrastan, jäägu igaüks oma juurde.
A peaasi, et ise rahul olen ja tegemisest rõõmu tunnen.
12:23 braavo, siin väga täpselt asja kirjeldatud, pakun et tegu on kas a2.1 tegelasega või a).
Nii hea! 👍🤗
Kuulge mehed, aga naistest pole ju üldse juttu! Priit ju ei palunud klassifitseerida ainult mehi. Näiteks Maijooksul, Rakvere Ööjooksul ja näiteks ka Tallinna sügisjooksul osaleb ju ka metsikult naisi. Nendel üritustel on ju roppumoodi naisi, kes muidu end ei liiguta, aga lähevad üritusele, et saada Instagrami pilt. Nende naiste sportlik tase on ju täiesti olematu. Maijooksul lõpetas mingi ~3500 naist, 1000 koha sai naine, kes jooksis ca 7 min km tempos. Maijooksu täpne distants on tublisti alla 7 km. Lisaks jooksjatele on seal ka ju kepikõndijad. Need naised tuleb ju ka kuidagi klassifitseerida. Siin blogis oleme eelnevalt ju arutlenud, palju meeste ja naiste tasemevahe olema peaks, jooksualadel ca 10%. Esimese 10% sisse pääsemiseks tuli joosta ca 5 min/km, meeste keeles oleks see ca 4.30 km/min tempo ja seda 6,7 km distantsil. Seega ülejäänud 90% olid sportlikus mõttes olematu tasemega. Aga ilusa ilmaga sai palju ilusaid Instagrami pilte. Miks kõik nemad jooksma lähevad ja kui palju nad sporti teevad ja mitu % neist regulaarselt liigutab, see oleks ka päris huvitav analüüs. Väga-väga palju rahvasportlaseid nii naiste kui meeste seas on ju neid, kes käivad ainult esimese suurusjärgu üritustel, kus rahvamassid on üüratud ja melu suur. Seda massi ei saa klassifitseerimisel unustada.
Meeste puhul on kõige karmin grupp see, kus mehed on füüsiliselt tugevad, aga noorest peast pole päris sporti teinud. On küll keka tunnis tublid olnud, aga pole päris sporti teinud. Koondise tasemel, noortekoondise tasemel või isegi veelgi madalamal tasemel. Kõikidel inimestel on saavutamisvajadus. Need mehed, kellele füüsist on antud ja täiskasvanust peast hakkavad trenni lõhkuma ja saavutamisvajadust rahuldama, siis need on rajal ikka väga ohtlikud ja segased. Neil meestel on vaja lihtsalt rahuldada oma saavutamisvajadus, mis noorena jäi tegemata. Need, kes noorest peast omal alal Eesti mõistes ikka tegijad olnud, need on rahvamaratonidel oluliselt rahulikumad tüübid ja ei lähe peast lolliks ja stardis nad saavad aru, et see on rahvamaraton, mitte vastava spordiala MM.
Ei noh, mis jabur kokkuvõte. Mees läheb kellaga võidu jooksma ning teda ei tohi sel ajal segada. Ta tahab teada oma võimete lage ja sellega kaasnevat kohta päikese all. Ta teeb pingutuse maksimumi ja segavate faktorite koht ei ole tee peal ees. Välja paistab nahaalne aga olemuselt üdini pragmaatiline. Finišis selgub reaalne tõde. Võistlusel nautlemine on puru silma ajamine. Tegemist on kas enese testiga või tõsisema trenniga. Keegi ei maksa raha seltskonna eest. Pingutusel on alati suurem pilt. See kui keegi ülbab enne, et vormi ei ole, on tavaline idamaine keelepeks.
Ütlen ausalt, 16:16, et mina naisi ligitada ei oska, kuna ei tunne neid ja nende hingeelu. Piirdun meestega, kelle kohta on ajapikku ikka selge aimdus kujunenud.
Ma ei tea kuhu ma kuulun. Olen sporditaustaga, osalen igal aastal erinevatel üritusel, mõnel aastal vaid paaril rahvaspordiüritusel, mõnel aastal ligi 10 üritust. Enamasti pingutan ikka 100%, paaril rahvamaratonil olen olnud koos seltskonnaga, jooksnud teistega koos. Trenni väga teha ei viitsi, Talvel käin veits jõusaalis, mängin palli. Suvel sõidan rattaga ja jooksen ja ka rulluisutan. Teen kõike. Tase on selline, et Tartu rattarallil kuulun lühikesel distantsil esimesse gruppi, jooksen 10 km 40-43 minutiga, sõltuvalt sellest milline aasta ja võistlus käsil. Ma ei tea kes ma olen. Telekast vaatan ka palju sporti, mulle meeldib kergejõustik, korvpall, jalgpall, rattasõit, jooks, laskesuusatamine, murdmasuusatamine jne. Suusavõistlustel ei osale seepärast, et ma ei viitsi suuski määrida ja see hooaeg on olematu pikkusega ja varustus liiga kallis. Enamasti ma ei kaota mitte kellelegi, kes minust veel vähem trenni on teinud. Samas olen hall keskmik, aga siiski võidan kõiki, kes minust vähem treeninud on :) Liigitage mind kuskile.
Minu arust tüüpiline dolbajoob.
17:38 pane omale ise liik külge. Mehele ei pea ütlema kes ta on, mees teab seda ise. Ja õige mees ütleb seda ka ise välja.
17:38 ütleb et on hall keskmik, tegelikult on esimese sordi alfaisane. Vaadake õige papaša ongi selline kes ise ei arva et on. See tubli mees on Isakese tiitli täiega välja teeninud. Õppige sitakotid ja vaadake tolbajoobid. Selliste meeste peal püsib Eesti resistanss ja hõimu jätkumine.
A mingi kontingent on selline, kes end rahvaspordi üritusele kirja ei pane aga ilma numbrita läbib distantsi küll ja tarbib nänni lauas pakutavaid hüvesid (toidud,joogid,saunad,raja ettevalmistused jne)
Meie lootusetus jalgpallis järjekordne baranka. Seekord Valgevenelt. Kas tuleb rekord ja Eesti jääb valikturniiril nulli peale? Tehkem panused! Ma arvan, et 1 p saadakse siiski kätte. Null peaks tähendama kohustust see ala kui Eestit häbistav ja mõttetu riigis likvideerida.
Ma vaatasin ka mängu teist poolaega ja nagu enamasti … poleks pidanud vaatama.
Valgevene pani 4 korral palli posti, seega vabalt oleks võinud jälle "saun" ka tulla. Priiduga nõus, null punkti kvalifikatsioonis tähendab sisuliselt kvalifikatsioonile mittekvalifitseerumist tulevikus.
P.S. Kas keegi teab kas Tartu Terminali rattaralli 39 km distantsil on ka kruusa lõike? Ei tunne neid teid.
Üks liik on selline, kelle jaoks praktiliselt iga treening on sama mis võistlus. Sellised praalivad oma trenni keskmiste kiirustega ja vahel isegi seal saavutatud "esikohtadega". Sellest tulenevalt ei erine ka võistluse keskmised kiirused oluliselt treeningu omadest. Siis on veel selline liik, kes käib korra aastas kaugel ookeani taga mägedes, räägib sellest aasta otsa igal võimalikul ja võimatul juhul ning pajatab kui mõttetult lamedad on selle kõrval kodumaised rajad. Samal ajal kohalikul võistlusel hakkab mingi mõttetu künka otsast laskudes põlve väristama ja kaotab sedasi nii aega kui kohtasid.
00.51, ei ole kruusa.
Padrel on õigus. Jalgpall on paranka ning peaks avalikkusest kaduma.
Matet ka natuke.Kui inimene ostab endale 5000 euri eest ratta ja sõidab aastas no keskmiselt 5000km ja teine inimene ostab 500 eurise ja sõidab aastas 50 km kummal on mõistlikum ost.Ehk on ka selliseid kes ostavad enda perele varustuse ja rattad aga aasta läbisõit tuleb healjuhul 50 km.
Siit tuleb moraal rattaga tuleb sõita mitte vaadata.
Palju Priit oma 500 eurose rattaga aastas läbi väntab? Teades et ta "ketti ei õlita ja kumme ei pumpa" siis on ka hoolduskulud madalad.
Ma usun, et Padre ei pahanda, kui tsiteerime siin natuke veel juba jutuks tulnud hr Punabi head intervjuud, kus lp meestearst defineerib ka eesti mehe "tüüpi".
Kas olete nõus, et seksikaid eesti mehi tuleb tikutulega taga otsida?
Lükkaksin selle kohe ümber! Meeste tervis on viimasel kuuel-seitsmel aastal tunduvalt paranenud. Ja kui tervis on parem, on ka seksuaalsus parem. Küsimus on ühiskondlikus suhtumises ja nõudlikkuses. Minu arvates väljendab teie sissejuhatav küsimus väga hästi meie ühiskonnas süvenevat partnersuhete kriisi.
Nii et eesti naised ei tohiks meeste üle tegelikult eriti õiendada?
Sünnipäraselt ja noormeheikka jõudes on eesti mehed Euroopas kõige tugevamad. Seda nii sperma kvaliteedi, testosterooni tootmise kui ka mitme muu füüsilise näidu poolest.
Toote meeste viljakuse halvaks näiteks Taanit ja teisi Põhjamaid. Millal meie nende olukorda jõuame?
Viljakus langeb ka meil, aga Euroopa kontekstis on eesti mees veel tubli!
Kas see on piisav lohutus?
Ei ole vaja meeste tervist ja ka maskuliinsusega seotud teemasid pidevalt katastrofeerida. Tänane Eesti ühiskond eeldab, et mees oleks ühelt poolt väga maskuliinne, aga teiselt poolt eeldatakse, et ta oleks ka väga hoolitsev, õrn, osavõtlik jne, tüüpiliselt feminiinseteks peetud omadustega tegelane. Praegu on tekkinud suur lõhe valitsema hakanud eelduse tõttu, et mees oleks korraga kõike.
Mis ajast on selline kujutelm tekkinud?
Seda on järjest intensiivsemalt eeldatud viimase kümne aasta jooksul. Olen sellest ka kirjutanud – feminismi impordi teemad ja kuidas naised üldiselt meestesse suhtuvad. Kui tahad bioloogiliselt väga võimast meest, siis sa ei saa ühtlasi eeldada, et leiad kõrvalt ka pehmuse, empaatilisuse ja intellektuaalsuse. Sa ei saa ühelt mehelt kõike korraga!
Kas jagate arvamust, et Eestis on naised meestega vähem rahul kui vastupidi?
Seda on ju lihtne näha. Lugesin umbes poolteist aastat tagasi kolme päeva jooksul põhilistest Eesti väljaannetest mehi või naisi halvustavaid artikleid ja suhe oli 9 : 1 meeste kahjuks.
Kas maailma on tekkinud uutmoodi mehed?
Skandinaavias, Saksamaal, Inglismaal, Prantsusmaal ongi mees juba teistsugune ja selliseks on muutumas ka meie noorem põlvkond. Mees ise ongi ümberdefineerimisel. Kui ümberdefineerimise alus on see, et klassikaline maskuliinsus väheneb ja pehme maskuliinsus suureneb, siis muudab see paratamatult ka seksuaalsuhet, üldse partnersuhet. Tekib tasakaaluhäire, kui me eeldame suurt, kõva, alati seksiks valmis peenist ja palju spermatosoide pehmolt mehelt. Uuelt põlvkonnalt ei saa seda nõuda. Uus maskuliinsus on Eestis juba olemas, aga püsib ka vana klassikaline maskuliinne kultuur ja selle pinnalt on tekkinud palju konflikte.
Et kui on hooliv ja mahe mees, siis ta pole n-ö murdja karu?
Tüüpilisel juhul mitte. Vahel tuleb ette ka ideaale, kus on kogu komplekt koos. Aga see konflikt on õhus ja mõjutab meie ühiskonda olulisel määral.
Kas olete selles küsimuses konservatiivne või aktsepteerite arstina neid muutusi?
Muutused on paratamatud, küsimus on selles, et seda tendentsi ei peaks forsseerima. Hiljuti ilmus tuntud meditsiiniteadlase Hans Roslingi raamat, mis kinnitab, et maailm liigub juba mitusada aastat vähema kurjuse, väiksema agressiivsuse poole.
Konservatiivsema maailmavaatega inimeste jaoks on käes lödipükste aeg – nagu armastab öelda Priit Pullerits?
Kindlasti. Pulleritsu-sugused on ajalugu.
Kas see tähendab ühtlasi suundumust, et sood muutuvad üldse vähem oluliseks?
Nii see on. Just hiljuti mõtlesin, et klassikalised naistetööd on suuremas osas alles jäänud, aga meestetööd kadunud. Mehed ongi ula peal, neil pole midagi teha ja see toob kaasa terve hulga ühiskonnas nähtavaid probleeme.
Sood ei kao kuhugi. Sood ja soorollid lähenevad teineteisele nii bioloogiliselt kui ka sotsiaalse käitumise poolest. Aga seda lähenemist võimendatakse mõlemalt poolt üle.
Mis on mehe kõige nõrgem osa?
Ma arvan, et 21. sajandil, aga süvenevalt just viimastel aastatel on meie kõigi kõige nõrgem koht psüühika. See ebakindlus, ühiskonna järjest süvenev vaimne agressiivsus mõjutab paratamatult meid kõiki. Kui bioloogilise mätta otsast vaatan, siis on meeste kõige nõrgem koht eesnääre, eriti meie põhjala niiskes külmas kliimas.
Mina defineerin tervist kui sotsiaalse, vaimse ja füüsilise heaolu seisundit – just sellises järjekorras. Seega on väga tähtis, mis toimub meie ühiskonnas. Negatiivne infotulv jätab inimestesse oma jälje. Ootuste ja reaalsuse vahelist konflikti, suhteprobleeme näen oma vastuvõttudel üha sagedamini. Ja Eestis praegu ju suureneb ühiskonnasisene vaimne agressiivsus. Olen näiteks lõpetanud Facebookis kommenteerimise, sest ükskõik mida kirjutad, kohe hüppab keegi turja.
Kas mingid kokkuvõtted on Punabil kasutada või kust ta võtab seda eesti meeste üleolekut? Kas läti leedu mehed on viletsamad? Kui vaadata korvpalli ja jäähoki pealt, siis lõunanaabrid on korralikud ambaalid eestlastega võrreldes. Kui soome on jäähoki maailmameister siis mida samalaadset on eestlastel vastu panna? Üks kirt ja võrkpall, mis on kehalise kontaktita naiste mäng. Jooksus ja jalgrattas käivad lätlased meie auhinnalauda tühjaks noolimas.
Mis pada see on? Maailm liigub juba mitusada aastat vähema kurjuse poole? Lolliks läinud? Kaks maailmasõda ja kaks aatompommi, araabia maailma puruks pommitamine alates iraagist?
Feissaris turja kargamine pole niisama lõbu pärast. Järelikult kirjutab mees liberalistlikku sitta.
No täpselt,kurjus on palju kavalama formi võtnud ja aina kavalamaks läheb.
Ülenurme rattavõistlus tehtud! Varsti tuleb video ka, seal vaatame duelli PP versus Rene Mandri. Ja kuhu jäi Jaan Kirsipuu lõpuheitluses? Ja mis koosa tegi mulle JK?
Tänane Arter oli väga loetav. Aitäh, Priit Pullerits!
Seda ma arvasin et Padre skalpeerib endast nooremad profid vasaku lõdva käega.
Kuhu jäi Kirsipuu lõpuheitluses?
Sõna "Lõpuheitlus" ei ole uue multikultuurse ideoloogiaga kooskõlas, seda peab vältima.
Kirsipuu näitas täna eeskuju kuidas praktikas Punabi kirjeldatud tulevikuinimene võistleb - nimelt oli finisis esimesena ilma heitluseta :)
Mina nägin küll kuidas Kirsipuu esimesel ringil Roiult otse Tartu poole keeras ning hiljem lühikese maa suurema pundi tagaotsas Tõrvandisse veeres.
Aga lasteaia tõusul tahtis Padre vist ära minna, kuid ei õnnestunud?
Jah, seal oli selline olukord, et enne viimast pikemat tõusu lasti tempo suht alla ja hakati ringi vahtima, see mulle ei meeldinud, kui mehed luuslanki löövad, siis tõmbasin paremalt ette, et veaks sõidule uuesti hoo sisse. Paar noort tuli sabas kaasa, aga nad võtsid peagi sellise positsiooni minu ees, et blokkisid tee eest ja vasakult (paremal oli kruus ja teekivid, seda näeb peagi videos, mille kokku panen - seega pange end õhtuseks vaatamiseks valmis!), nii et pidin nendega tõusu viimase osa kaasa sitsima. Mis nad ronivad ette, kui seal lõpuni panna ei jaksa, vaid ära kustuvad?
See on ehk nende taktika. Kui mõni lõbustab end atrõõvidega, siis teised ehk vanameeste kasti surumise ja maha pidurdamisega. Lihtsalt selleks, et omal põnev oleks. Võibolla, ega ma ka tea.
Loodame et Soonets võtab need noored tulisabad ette. Ei ole siin midagi Bossi atrõõv reeturlikult kinni nokkida.
15:39-al on silma ja jagab (vist ikkagi) peagi saabuva Lödipükste ja Lödiväntade Ajastu trende.
Asi on aga ärevakstegevalt tõsine, mehed! Mis me poegadest niimoodi saab, hakkavad tikkima ja kassidega koos elama nagu mingid eided?!
Kes siis väärt sugu teevad ja isamaad kaitsevad? Esimest tõenäoliselt vändagängsterid ja sugumürsud Sahara ja Ottomani aladelt, aga kes kodumaad kaitseb?
Vähe usutav, et sõbrad Ameerikast ja Onu Doonald viitsivad lödiväntade sihitult keksivat padjaklubi mängunurka pikalt toetamas käia. Pigem varem kui hiljem muutub asi Delta Force'i ja Võõrleegioni meestele koomiliseks ja eeskätt au pihta käivaks ning lõpetatakse loodusreservuaadis kodu mängimine kiirelt ja maa asutatakse nii psüühiliselt kui anatoomiliselt võimekamate residentidega.
Ja siit mu küsimus suurele ringile. Mehed, kas te oma poegadele lubate sellist tulevikku ja näpite järjest taanduvaid munandeid südikalt edasi või võtate midagi esimeses järjekorras ette?
Oot, ei kuule hästi, mida, ohh jah, ainult arusaamatu ja kahvatu mõmin...
Vat, kuis Isafiguur Roobert lajatas! Vägev sõnavõtt! Puhas ja karm kuld.
Haha, lisaks siia Pulleritsu tüüpi ratturid, kes arvavad, et on rattaga sõites kõvad mehed, aga tegelikkuses on mitu uuringut, mis on näidanud ära, et ratta sõit, eriti kui seda tehakse palju on halb munanditele ja mõjub halvasti ka potentsile. Asi pole mitte aint põrutavas sadulas vaid ka munandite temperatuuri tõusmises. Igatahes jah edu teile oma munade lõhkumisega. :D
Isake Roobert võtab tõesti karmilt sõna.
Jalgpalli kohapealt võiks uuriv ja
eriti sportlik ajakirjanik välja uurida, et mida ikka meil valesti tehakse ja mujal teisiti. Eks me kõik tea, vaadates kui naljakalt meie jalgpallurid jooksevad ja kuidas palliga ülikohmetult mängitakse, nagu oleks meil ebamugav suur rannapall ja vastastel mugav väike jalgpalli pall, et juba noorte klassidedt ei treenita piisavalt, aga...
Üks ennast alfaisaseks tituleerija ei peaks küll ala keelamist soovima. Jalgpall on tänapäeva sõda. Jalgpall on a ja o spordi ja rahvaste enesemääramise ja -hindamise maailmas. Ärakeelamine ja allaandmine on muidugi väga beetamees eestlaslik, kelle ajalugu on lühidalt selline:" ärme ikka sõdi, saame äkki tappa, hakkame parem kohe orjadeks". Üks normaalne alfamees ajakirjanik hakkaks hoopis tal olemas olevaid võimalusi kasutades trummi taguma, et see rahvuslik häbi õigete treeningmeetodite ja mahtudega ära lõppeks.
Eestlane ei ole loomult futbolist. Nagu ei ole mõtet panna norralast kriketit mängima ja indialast suusatama.
Rahvusliku häbi on võimalik vaid verega maha pesta. Seda teavad kõik siinsed isad ja emad. Padre veel kõige paremini. Moabi idaosas The Bloodshed Plains Trail sai nime uusmaasaajatele korraldatud v-sauna järgi kui need hakkasid pesapalli mängima.
Nagu suur ja vana kala hoiab energiat ja tõmble iga läikiva ja sädeleva landiplönni silme ette sattudes, nii peaks ka vanem mees keskenduma rohkem oma energia hoidmisele ja hoiduma enda pidevast tühjaks paugutamisest. Usun, et enamus spordimehi on erinevatel eluettappidel olnud küll alfaisased, natuke varustusega eputajad ja läinud rahvaspordiüritusele sooviga naabrimehele koht kätte näidata. Mingil hetkel aga peab mees aru saama, et lapsepõlv on möödas, taastusisvõime pole enam see mis 15 aastasel poisil. Ta peab õppima lihtsalt liikumist nautima ja hakkama tegelema rohkem energiat andvate nn naiselike spordiviisidega nagu jooga, pilates,body art, lihtsalt jõusaalis liigeste lihaste läbi liigutamine, ujumine, stretsing jne. Ühesõnaga tuleks hakata sportima mitmekesisemalt ja mõtestatumalt, et hoiduda igapäevasest ühtede ja samade lihasgruppide piinamisest. Tasuks piirata kõrgema pulsiga trenne ja laskma kehal toimetada madalama pulsiga, kasutades süsivesikute asemale energia allikana kehas leiduvaid rasvasid. Lisaks peab hakkama tähelepanu pöörama toitumisele ja loobuma omale pidevast rämpsu ja odava pahna sisse kühveldamisest. Toit on kehale eelkõige ehitusmaterjal kudede taastamiseks ja kehakorrashoiuks ja naudinguid tuleb otsida mujalt. Kui mees mõistab et vajab suurtes kogustes vett, et kehal oleks võimalik neerude ja higi pooride kaudu kõik rämps ja mittevajalik kehast välja kanda. Õlu peale sauna on hea küll, aga vees on rohkem väge, asjata ei öelda, et vesi suuri laevu kannab, vesi palju jõudu annab. Ühesõnaga kui mees seda kõike mõistab, siis on lootust, et tal ei ole pidevalt põlv, ranne või mõni muu liikuv kehaosa haige. samuti võin oma kogemusest öelda, et olid ajad kui ma põdesin neid tatiseid tõbesid sama sageli, kui blogi peremeeski, nüüd juba aastaid ei tea mis asi nohu on. Mingil hetkel ma mõistsin, et jalgarattaga sõita, joosta ja suusatada saab ka ilma maratonita, lisaks ei pea ma rajal igale möödujale tangis hammastega järgi üritama hoida ja siis mingil hetkel tast võidukalt mööda spurtima. Minujaoks on Tartumaratonil massi sees trügimisest palju suurem mõnu võtta selga kotike tulise tee ja kerge toidupoolisega, kutsuda kaasa paar sõpra ja sõita suvalisel päeval läbi Tartu maratoni distants või mõni pikem rada. Ma saan valida selleks ürituseks mõnusa ilma ja head kaaslased.
Pika jutu mõte kokkuvõttvalt oli selline, et peale nn sportlaste on olemas veel nn kehakultuurlased, see on klass spordiga tegelevaid inimsesi, kes hoolivad rohkem heast enesetundest ja tervisest, kui sportlikest tulemustest
Vaatad nagu vanameistrite pingpongi.Sisetunne ütleb,et kehakultuur jääb peale saavutuspordile. Kuigi arusaam sellest et tippu jõuda peab tervis olema täiesti korras, ehk sinna ei jõua katkine inimene, see on võimatu. Ehk siis tippu jõudmiseks on vaja veelgi targem olla kui lihtsalt kehakultuuri turvalises tsoonis olemine. Täitsa loogiliselt kõlab mulle aga et kehakultuuri valivad inimesed kes on mingi hetkel teinud keha harimisel rohkem vigu kui tohiks. Ja paranduste tegemine on juba palju aega nõudvam protsess, ehk see on selge maha hüpe saavutuspordi rongilt. Tippspordi poolt kõlaks ütlus kehakultuurile ärge jamage oma tervisega, sõidaksime ühises rongis kaugele kuhu paljud pole jõudnud.
To 12:52 "Täitsa loogiliselt kõlab mulle aga et kehakultuuri valivad inimesed kes on mingi hetkel teinud keha harimisel rohkem vigu kui tohiks"
Tippspordis on nii, et siiski valdav enamus teeb keha harimisel rohkem vigu, kui tohiks. Aga samas on päris palju tippsportlasi, kes õigel hetkel loobuvad kulla ja karra tagaajamisest ja kehast kasvõi kangete valuvaigistite toel viimaste mahlade välja pigistamisest. Edasi on põhimõtteliselt 2 valikut, kas kehakultuur ja hea tervis, või rasvumine ja muud hädad
Härra Kägu, mis teiega ometi juhtunud on!? Päris ära pehmostunud. Viimane aeg end kokku võtta.
Väga tahan loota, et teid ei oota peagi ees veel lödipüksistumine ja lödivändastumine. Sellist saatust ei soovi isegi oma vihavaenlasele mitte!
Postita kommentaar
<< Esileht