Kas mäletate, et eelmise nädala neljapäeval avaldasin siin rohkelt vastukaja pälvinud loo «Kuidas klassifitseerida harrastussportlasi? (Ja mis klassi kuulute teie?)»? Juhtus see, et sain ühe sisukama vastukaja, mida eales kunagi seda blogi pidades olen saanud. Üks paljukogenud spordimees saatis mulle oma täiendusettepanekud, mille lubas ka teie ette tuua. Kui te minu liigituses end ära ei tundnud, siis lugege, äkki tunnete end ära siin! (Soovitav on eelnevalt tutvuda ka siinse klassifikatsiooni autori pakutud tippharrastajate liigitusega eelmainitud põhisissekande
kommentaariumis kolmandiku peal, kell 12:23.)
Maanteerattasõidus esineb seltskond tegelasi, keda kõik vähegi rohkem rattasõiduga tõsisemalt tegelenud teavad – need on
isakesed. Arusaadav, et kiirusega 50 km/h pundis sõites ei ole ruumi kukkede lollusteks. Jah, noorsõitjaid Eesti taseme sõitudel ikka ahistatakse, vahest ka põhjusega. Aga taluda rahvaspordivõistlustel grupis isehakanud isakesi, kes sulle väikese eksimuse korral vastu kiivrit peksavad... On paar teada-tuntud venda, kes on harrastajaid maanteesõitudel kraavi lükanud.
Poosetajaid kohtab ilmselt kõige rohkem just maanteesõidus. Tõenäoliselt on isakeste ja poosetajate suurem kontsentratsioon rattaspordis paljus tingitud ala dünaamilisusest, eriti maanteel, kus alati ei võida tugevaim. Seetõttu on rattakultuuris eristumiseks ja teiste paikapanemiseks oma visuaalsed vihjed ja kirjutamata reeglid. Jooksus pole seda vaja, sest protokoll ütleb 99% juhtudel kõik, mis vaja teada.
Kõikidel kestvusaladel näeb palju
postiljone. Postiljon on selline tegelane, kes sõidab trennis alati ühe tempoga. (PP: mitte nagu mina, kelle tempo kõigub ligi 10%, 31 ja 34 km/h vahel!) Oluline vahe on muidugi selles, kas postiljon ise saab aru, et ta posti laiali veab. Kui nii meeldib, siis miks mitte – inimesed tahavad ju kirju saada. Ei saa panna pahaks, kui spordimees tahab lihtsalt liikuda ning muu elu kõrvalt ei jaksa tegeleda kogu treeningmetoodika ja juurdekuuluva teadusega. Rutiin ei ole tingimata halb.
India/Pakistani pundist, aga ka harrastustippude seast leiab alati
ämblikmehi. Ämblikmees on keegi, kelle tehnika puhul ei suuda ära imestada, kuidas saab üldse nii sõita: käed ja jalad liiguvad koordinatsioonivabalt eri suundades. Ämblikmeestele tasuks näidata videoid nende sõidutehnikast: eelnev kõrge enesehinnang kipub asenduma võrdlemisi mossis näolapiga. Kõige tuntum ämbliknaine on näiteks Justyna Kowalczyk: mõelda vaid, mis tulemusi võinuks ta teha, kui keegi oleks talle noorena tehnikat õpetanud.
Remargi korras: kes tegelenud nii suusatamise kui rattaspordiga, sel on küllap raske aru saada, kui rumalad kipuvad suusaharrastajaid võrreldes rattaharrastajatega taktikaliselt olema. Rattaspordis on ka keskmine harrastaja oluliselt nutikam kui paljud suusatipud. Tempovahetused, rünnakukoha valimine (lõpusprindi alguspunkt), tuules sõitmine, nägude tegemine, pundis püsimine, tõusu lõppudel ökonoomitamine jne – suusatajad ei kipu sellele väga mõtlema. Kui palju magusaid skalpe iga tõsisem rattamees saaks, kui ta vaid suusatamisele tõsiselt pühenduks – puhtalt taktika pealt! (Samuti olen tähele pannud, et ka ilma rattataustata triatloniharrastajad ei ole taktikaliselt kõige teravamad kriidid karbis.)
Wannabe tipu kategooriasse kuuluvad ka algajad tippharrastajad, kes on tulnud mõnest teisest klassist üle ning arvavad, et «paar hooaega veel, siis on tipp käes». Nad kulutavad ebamõistlikult palju aega õige rehvirõhu ja suusamäärde otsimisele; suusatamises jäävad neil enda arvates õiged tulemused alati vale suusakonstruktsiooni taha jne. Kui sellised elavad rookie-aja üle, siis enam nad ei pabista ebaoluliste detailide pärast. Reaalsus saabub kohale tavaliselt siis, kui nad on jõudnud arenguplatoole, kus senitehtu edasi ei vii. Sealt samm ülespoole algab liik wannabe tipp: hakatakse otsima uusi treeninguärritajaid või harrastama mõnda teist ala, sageli näiteks triatloni. Veel üks tähelepanek: selliste seas kipuvad paljud mandrossima, näiteks vahetavad enne starti kolm korda võistlusriietust.
Üksjagu haruldane, kuid markantne liik on
konstandid. Konstant on see, kelle keha ei allu absoluutselt (või allub väga vähesel määral) treeningule (kusjuures see on teaduslikult tõestatud!). Tean oma kodukandist vähemalt ühte sellist, kelle keha oleks täpselt sama vormis/vormitu ka ilma igasuguse trennita.
Omapärane liik on
alavahetajad ehk lifestyle'i mehed. Me kõik teame neid. Paar aastat ratast, siis disc-golf, seejärel ironman ja golf. Ühegi ala juurde nad kauaks ei jää, sest nende tegelik kirg on kogemuste hankimine (aga seda ei saa ju pahaks panna). Osasid neist motiveerib see, et saaksid peolauas öelda: «Sõitsin Tartu maratoni alla nelja tunni.» Iga suusamees muidugi teab, et Tartu maratoni aegade võrdlus ei oma suurt sisulist tähendust. Toon näiteks ühe spordimehe, kes paugutas kaheaastase treeningu pealt Tartu maratonil esisaja sisse, enne seda tegeles surfamisega, peale suusaperioodi sõitis motokrossi ja nüüd mängib disc-golfi.
Lifestyle'i mees/beibe peab tihti ka spordiblogi, kus tuleb maksimaalselt kuus igavat sissekannet, siis saab jaoks otsa.
Nautlejad on need, kes sarnanevad mõneti vanakese ja fantoomtipuga, kuid kes tõepoolest naudivad seda, mida nad teevad. Nemad spordivad puhtalt spordiarmastuse pärast. Tõsi, nad võistlevad harva, kui üldse. Nemad on ka need, kes Stravas alati oma trennidele ilusaid pilte lisavad (aga need ei näita kunagi ratast, vaid pigem loodust).
Lillelapsest talendid – mitte segi ajada andeka tippharrastajaga! Samuti haruldane liik, kuid erinevus seisneb selles, et nad tõesti ei treeni, vaid lihtsalt loodus on neile andnud niivõrd palju. Arusaadavalt on väga palju peteka-meestest lillelaps-talente, kes tahavad jätta petukajutuga muljet, justkui oleks tegu uue Björn Daehliga. Osadest neist kasvavad välja andekad tippharrastajad.
Eraldi seltskonna moodustavad
orienteerujad. Kõikidest harrastusspordi subkultuuridest on just nemad kõige rahulikum, viisakam ja realistlikum punt. Nokitsevad rahulikult metsas oma kaardiga ning puudub jauramine pseudoteemadel, nagu viimase malli ratas/varustus. Metsas on mudane, viga (orienteerujate slängis punktiga eksimine) ei hüüa tulles ning finišis ei paugu keegi, et «oi, kui oleks nüüd selle punkti üles leidnud, siis oleks esimene olnud». Muidugi ei tähenda see, et orienteerujate seas ei käiks sportlikku vihast andmist. Orienteerumine ei ole mingi pehmode ala: pulss punases, samal ajal tuleb kaardist aru saada, pidev sopp, soo ja lepavõsa. Paljud tugevad jooksumehed ei saa metsas, ka ilma kaardita, kunagi hakkama, sest väike oksakriimustus või jala väänamine toob neil protokolli kaasa märke DNF.
Foto 1: Jalgrattur Viljandis tänavu augustis. Foto autor: Gerthrud Grents, Sakala/Scanpix
Fotod 2-4: Teadmata rattavõistlused teadmata ajal. Fotode autor: Vello Marandi, Postimehe arhiiv / Scanpix
Fotod 5 ja 6: Kukkumine teadmata rattavõistlusel teadmata ajal. Fotode autor: Ain Protsin, Postimehe arhiiv / Scanpix
Foto 7: Teadmata rattavõistlus teadmata ajal. Foto autor: Malev Toom, Postimehe arhiiv / Scanpix
Foto 7: Lumine teadmata rattavõistlus teadmata ajal. Foto autor. Meelis Lokk, Postimehe arhiiv / Scanpix
33 Kommentaarid:
Aga mis selle teadmisega siis peale hakata! Eks taolist klassifikatsiooni võib ka mujal valdkondades teha, liikluses, töökeskkonnas, kus iganes. Kui sellele järgneks mõni sügav psühholoogiline analüüs, võibolla isegi pakuks huvi.
Mina olen orienteeruja.
Sõbra tunneb ära, enda lahterdamisega ok keeruline;)
Kõik kes suvel presidendiproualt Alpides sugada said, avaneb nii isakestel kui ka poosetajatel siis pühapäeval võimalus midagi tagasi võtta, mis sinna tõusudele jäi....
No ometi üks koht, kus ka endale lähedase grupi leidsin - nautleja. Tõsi küll, Stravat ei kasuta ja seega "päris" vist ei ole?
Loetelust jääb puudu grupp "nädalavahetuse sõdalased" (weekend warriors) - harrastajad, kes igal võimalikul nädalavahetusel kuskil võistlevad, nii et veri lendab. Oma kukkumiste haavu demonstreeritakse kui lahingumedaleid veel mitu kuud kõigile, sõltumata sellest, kas viimased seda tahavad või ei.
Olen orienteeruja. Rattaaga ja vee peal saame hakkama, vajadusel isegi hästi hakkama. Jalgpallist ei tea mitte midagi. Ise ise mängi ja ei huvita, aktiivselt ei huvita. Ok, algab järjekordne kohtumine, seekord Angoola minister. Sissejuhatuseks 10 min jalgpalli. Elame üle, õnneks leidub nimekaim, naljad teemal mina olema sama hea omas valdkonnas kui tema jalgpallis. Edasi, 5min professionaalsust, räägime asjast. Lõpetuseks jalgpall, 15min jälgpalli. Kolleegid päästavad, minnakse üle hispaania-portugali segakeelele. Kukun grupist välja, midagi ei saa aru. Manchester, Russo, duzentos miljoones, Madrid... käesurumine, obrigado, suurepärane kohtumine, kinnitavad kolleegid naerdes, asjalik minister, lai silmaring. Kutse Angoolasse, kõik makstakse kinni, kas mina oleks ära toonud... arvan et mitte.
Lp 06:56, tore, et end ära tundsite. Nädalalõpu sõdalased olid kirjas eelmises liigituses (vol 1) nime all narkomaanid:
Nemad osalevad aastas vähemalt 30 võistlusel, paadunumad koguni 40-50-l. Nende elu käibki üksnes selle järgi ja selle nimel, millal nad oma uue doosi ehk võistluse kätte saavad. Ilma selleta tunnevad nad, et elu pole elamist väärt. Nad on end võistluste karusselli niivõrd ülepeakaela sisse mässinud, et neil ei jäägi mahti endalt küsida ja endale aru anda, miks nad seda kõike teevad. Neil on tamp kogu aeg peal, ainult uhavad ja uhavad.
Jumal ei eksi kunagi ja ei ole Padre temast kehvem mees. Puhta emotsiooni pealt pani valusa litri ära ja otse kümnesse. Kuid vaenlane on vägev, ei see ühe hoobi peale lange.
Jälgisin nüri järjekindlusega esmakordselt elus õhtuseid AK spordiuudiseid. Kokku kuraditosin päeva. Ütlen ausalt, et see oli ropp ja rõve töö, kuid kuidas sa hing muidu aru saada, et kas Pullerits plärtsub niisama või on palavalt armastatud blogiperemehe jutul iva sees. Nii tulebki tunnistada, et PP jutt jalgpalli kohta lühemas perspektiivis on kahtlemata tõsi. Kõik kohad ETVs on seda ala täis. Kuningas jalgpall troonis konkurentsitult esikohal oma meediakajastuselt AK spordiuudistes. Tegemist on ainsa alaga, mis sai eetriaega kõigil 13 päeval.
Kajastuse esiviisik tuli selline (protsent näitab teleeetri osakaalu spordiuudistes, seejärel mitu minutit alast juttu oli ning lõpuks mitmel päeval alast räägiti):
- jalgpall (22%, 30 minutit, 13 päeval)
- korvpall (13%, 18 minutit, 9 päeval)
- jooks (11%, 14 minutit, 6 päeval)
- võrkpall (8%, 11 minutit, 8 päeval)
- tennis (8 %, 11 minutit, 10 päeval)
Kokku leidis kajastust üle 30 erineva ala. Vaatlusperiood oli 29.08. - 10.09. Kui enne või peale õhtuseid spordiuudiseid näidati mõne spordiala ürituste reklaami läks ka see ajaarvestusse sisse.
Ülalolev lühike analüüs ei pretendeerin põhjalikule ja lõplikule tõele. Esiteks oli vaatlusperiood siiski liiga lühike, perioodi langesid koondise mängud, võrdlusmaterjal eelmiste aegadega puudub ning nii ei ole võimalik hinnata jalgpalliliidu poolt ETVle antud ühe miljoni euro mõju ja samuti ei analüüsinud ma uudiste sisu, et miks ühte või teist asja kajastati ja mis jäeti toimunud spordisündmustest kajastamata. See jäägu juba PP ajakirjandustudengite lõputöö teemaks. Las uurivad, selline paras kontimööda töö neile.
Nüüd, kus spordiuudiste jälgimisega on asi ühelpool, tuleb tagasi minna globaalprobleemid juurde, uurida suurt pilti ja vaadata, et mis lainest visatuna saab pühapäeval rajale tormata. Pärast ehk PP kirjutab, et mis toimus rattamaratoni tagumistes sektorites, kas nauditi ilma ja rada või vajutati valusalt pedaalidele ning vend ei tundnud venda.
ei viitsind lugeda
blogipostitust, ma mõtlen
Uskumatult visa töö, taluperemees Säinas!
Seda peaksite kusagil laiemalt publitseerima, mitte lihtsalt siia kommentaariumi vedelema jätma.
10:57 ja 10:58-le ütleks lausega Eesti klassikast: ära ülbitse, neeger!
see on lihtsalt niiii igav.
vähemalt kord aastas tuleb mõni leheneeger suvalises ajalehes/ajakirjas ette mingi välimääraja oma stampvõtetega. ma ei usu, et selles kirjatükis midagi põnevat on. väsitav lihtsalt
11:59, ma ei tahaks teiega üldse siin diskuteerida, sest te ju räägite asjast, mida te ei ole lugenud, aga hinnanguid annate oi kui jõuliseid! Seepärast siin teiega vaid räägingi, et teie enda vildakale tegevuslaadile tähelepanu juhtida.
Kas üks isake kraavilükkaja võib olla Sergei Olivson?
Eilne EE - Nädala sõna - Veloisane - loetelus ka Priit Pullerits
Kunagi domineerisid Kalev Vapper ja rallipoisid ning Are Eller ja purjetamine (oli vist niipidi), tunudb, et kallutatust, sümpaatiat ühele või teisele poole erineval põhjusel oli ka aastakümneid tagasi. Praegu on vast ka see probleem, et domineerib asjatundmatus.
Kuidas defineerida nähtust hingeldama ei aja aga pulss läheb kõrgele. Pole aega arste külastada kui just väga halb asi pole.
Kurat, ralli ja purjetamine on põlised eestimeeste alad. Futbol aga mitte iialgi. Jalka on kollektiivne kaklus mida eestlane ei oska. Näe isegi kohalikke venkusid appi võttes ei saa hakkama. Eestlane trügib üksi mäe tippu. Nagu Nibali pealt vaadake. Tema vanaema oli eestlane.
Priit, selleks et ajakiri (Ma olen...) huvitavamaks teha, võiks lisaks tugevatele harrastajatele (wannabe-d?) teha lugusid ka teiste gruppide esindajatega. Siis ehk loevad ka need, kes teavad, et nad nagunii poodiumile ei saa.
Priidul on võlgu pikk intervjuu Nibaaliga.
Kes ütleb saladuse mis trikiga visati eesti rahvas proletariaadi ridadesse, ehk rahvusmäng kossu asemele puššiti liverpooli õliste sadamatööliste lõunapausi harrastus nahkkera kõksimine? Kes rebane ära osteti?
Ajakirjaniku härra postituses on seda korda üks fakti viga. Kowalczyku näide ei ole tõene, selles mõttes, et tema vahelduv tõukelist klassikatehnikat peetakse naiste seas üheks paremaks üldse. Soovida jätab paaristõukeline sõiduviis ja üsna konarlik on vabatehnika ja muidugi mäest alla liigub ta nagu buldooser. samas kui näiteks võrrelda Kowalczyku vabatehnikat kas või meie Tuuli Toomingaga, siis jääb arusaamatuks kus krdi kohas see viimane suusakoolitust saanud on? ( kui üldse on)
Paljude asjadega (ka Eesti jalgpalliga) on algul nii et esmalt naerdakse ja ilgutakse asja üle. Siis aga, otskui märkamatult toimub läbimurre! Varsti ei naera enam keegi, edu annab tegijatele õiguse! EER-i visionäärid on ajast ees - näevad suurt pilti, positsioneerivad end juba varakult "õigesse" tiiba - jalgpall on meie tulevik, märgid on juba selgelt õhus - Tartus näiteks algas uus kooliaasta - tänaval on uued (vanadki alles) Araabia näod juba "tooni" andmas, mõned "üliõpilased" ettenägelikult isegi sünnituskahurid ka kaasa toonud, varsti meil "omad" Salah-id ja Lukakud nuhtlevad vastaseid nagu "hollandlased" nuhtlesid äsja meid - "õnneaeg" saabumas!
Säinas ajatas oma vaatlused valele ajale.
Õigemini on subjektiivsel vaatluseplaneerimisel võimalus edetabelit manipuleerida.
Juhin tähelepanu ralli osakaal on 0%
Tee seda statistikat see nädalavahetus, siis kemplevad vast ralli ja jalgpall esikoha eest, juhul kui jalkas taas valikmängude nädal käsil nagu eelmine nädal.
Korvpall õitses tänu MM'ile hiinas,
Tennist täna USA lahtistele...tundub ju lihtne ja tõestatav et tegu pole mitte vundamentaalse statistikaga.
Jalgratas 0 kuna Priitu Vuelta ei koti.
Huu
Millise taktikaga Pullerits pühapäeval rajale läheb?
Ärnile -
Priit vist ei lähe pühapäeval rajale, sest lubab vihmaga mõttetut pori ja libedat. Lisaks veel mõni juurikas.
Norm oleks ikka juuta kuiv kivi ...
Pühapäeval saab tasutud 40/50 euri eest sealhulgas ka mudaravi.
Suur Kruusaralli saab põnevust juurde.
Ka blogis seisab Suur Rammukatsumine ees. Lobjakast inspireeritud intriig on üles visatud. Metafooridega vehkimise aeg on möödas. Nii mõnegi isakese selg saab mudaseks tehtud.
Jah, see on suur küsimus, 00:47, ja seda hakkame siin varsti kõik aktiivselt arutama!
Seniks lugege:
https://tartu.postimees.ee/6776671/priit-pullerits-ellu-jaavad-ainult-tugevamad
Huu otsustab kehvale prognoosile vaatamata cyclokaga tulla ja paar korda külje ka maha saada.
Kuigi sopp on alati teretulnud minu jaoks Tartu Rattamaratonil olnud
Huu
Huu isake on kõige kõvem isake
Kõigil kes Papa Padrega koos puuda soola ära söövad on võimalus isakeseks kasvada.
K.mees. Lisan omalt juurde harrastajate kirjeldusi.
Kuskile lillelaste, pehmode ja konstantide ja pühapäevasportlaste ning vanakeste juurde kuuluvad nn. tervisesportlased. Tavaelus sõltuvalt tujust ja ilmast käivad nädalas 1-3 korda end liigutamas. Kas siis sees jõusaalis, rühmatrennis jne, või õues jooksmas, kepikõndimas, rattaga kruiisimas/trennimas või suusatamas. Lisaks käib mõni vahel meie või välismaa matkaradedel matkamas (nii päeva kui mõnedel pikemad, ka mõni mägimatkaja). Kuulavad, tuttavate, kolleegide soovitusi. Jagavad samuti oma kogemusi. Loevad spordiajakirjadest, netist, siit blogist või mõnest foorumist (veloclubbers, terviserajade lehekülg, Zilmeri weeb youtube jne) nõuandeid, soovitusi, arvamusi. Lisaks siis mõned korrad aastas käivad võistlemas. Tase on neil tagumine ots kuni 50% seas, sõltub sellest palju neile looduse poolt kaasa antud või pikaajalise liigutamine neile andnud on. Lisaks on veel pühapäevasportlaste juurde käiv seltskond. Trenni eraldi praktiliselt ei tee. Igapäevaselt käivad rattaga tööl, või kõnnivad tööle ja siis käivad osalemas kepikõnni üritustel, rabajooksudel või Jüri ratase võistlustel. Ühesõnaga ilmaajavõtuta või tasuta üritustel. Ja nii koguvad ka nänni (vimpleid, kleepse, osalusmedaleid jms). Nende puhul on hea see, et nad toast väljatulevad ja midagi teevad. Ikka parem kui lihtsalt tugitoolisport.
Siis eelnevate juurde käib seltskond, kes KOOLIAJAL lisaks kehalisele SPORTI EI TEINUD. Kas ei huvitanud, olid kõvad peovennad, ei meeldinud sport (näiteks tehnika/it vm fännid), tagaotsamehed (olid nõrgukesed, keda narriti, nad ei osanud end arendada või neid ei viitsitud/osatud järgi arendada). Ja peale kooli/üikooli aastad hiljem (5-10a) on kas tänu kehakaalutõusule või sooviga end kätte võtta, avastab endas varjatud võimed Näiteks kooliajal ei jõudnud üldse 60 meetrit joosta ja nüüd avastab, et pikemal on jaksu küll ja hakkab regulaarselt 2-4 korda nädalas, et liigutamas või trennis käima. Sõltub jällegi huvialast. Mõnele on idee andnud tugitoolispordis midagi nähtu jne. Kes ratast, kest rulli, kesk suuska, kes jooksu jne. Peamiselt kestvusala. Ja neist osa hakkab ka võistlustel käima ja nii jääbki aastaid, kellel juba 10a, kellel 20 aastat täis hooaegu. Ambitsioonid on neil mõõdukad. Teha paremini oma eelistest kordadest või olla mõnest tuttavast parem või kogeda midagi huvitavat. Trenni teevad pigem üksi, aga vahel liituvad ka mõne treeningrupiga, kus mõnusalt end arendada või tiksuda. Tase on pigem protokolli II pool. Siis on nn. suitsu ja joomamehed (mõned endised, mõned praegused), kellele on füüsiliselt palju antud, aga järjepidevalt ei viitsi trenni teha. Mõned neist on küll kooliajal mingit trenni tehes põhja alla saanud. Võistlevad pigem harva (mitte igal aastal), et rohkem oma ande või füüsiliste eelduste pealt kolleegi või tuttavale või ta parimale ajale ära teha.
K.mees Vabandan trükivigade pärast. Mõte jooksis kiiresti ja silm vajus vahepeal kinni. Usun, et sisu on arusaadav.
Postita kommentaar
<< Esileht