Pullerits: Mis diagnoosi pani lugupeetud doktor rahvuslikule põlvele nr 3?

Sporditraumatoloogia keskuses käskis tuntud ortopeediaarst, kui olin oma loo ära rääkinud, mul püksid jalast võtta ja lavatsile pikali heita. Mida ma ka tegin, vähimatki häbiraasu tundmata, kuigi samas ruumis viibis ka noor heledate juustega naistöötaja, kes vastas telefonile ja uuris ekraanilt igasugu tarvilikke asju, mis tööga seotud. Minu vastu, paistis, et ei tundnud ta vähimatki huvi.

Doktor vaatas sekundiks mu põlvi ja ütles ilma midagi katsumatagi, et vasakus põlves on veidi vett sees.

«On ka või?» küsisin imestunult. Ise polnud küll sellest aru saanud. Kusjuures ma teadsin, mida tähendab vesi põlves. Dr Leho Rips lasi ligi seitse aastat tagasi Valga haiglas mu paremast põlvest suure koguse vett välja. Siis oli põlv ikka korralikult turses ja ei paindunud õieti. Nüüd ei tajunud ma turset ega kurtnud ka paindumatuse üle. Aga et midagi on korrast ära, seda teadsin juba augusti keskpaigast.

Lugu oli lühidalt järgmine. Väiksel puhkusel Maltal heitsin soojas vees selili ja tegin ajaviiteks jalgadega tosinkond konnaujumise liigutust: põlvest kõveraks ja siis hooga sirgeks. Samal päeval polnud pärast midagi häda, aga hommikuks oli vasak põlv valulik. Valu koondus pigem põlveõndlasse. Andsin jalgadele neli päeva puhkust. Siis hakkasin vaikselt rattaga sõitma, umbes kahetunniseid otsi mitte kiiremini kui 22-23 km/h. Pärast panin külma peale ning määrisin hommikul ja õhtul viieprotsendilise Diclofenaciga. Jalad läksid nii palju paremaks, et sain septembri esimesel nädalalõpul osaleda Ülenurme 39-kilomeetrisel rattarallil, mille läbisin keskmise kiirusega üle 38 km/h ja tegin mitut puhku tempotki. Aga sadulast püsti tõusmist vältisin nii tavasõitudel kui tol võistlusel, sest siis tekitanuks suurem surve põlvele valu. Väntasin ainult istudes.

Järgmisel päeval pärast võistlust oli kodus nii palju toimetamist, et pidin korra põrandal mõlemale põlvele toetuma. Kui pärast seda välja läksin, lõi vasakusse põlve kohe valu niipea, kui jalg astudes täiesti sirgeks läks. Seetõttu käisin nii järgmise kui ülejärgmise nädala kergelt kõverdatud vasaku põlvega. Hommikul ja õhtul määrisin seda Diclofenaciga. Rattaga vaikselt sõita sain, aga Tartu libedast rattamaratonist loobusin, sest see olnuks põlvele liiga suur koormus ja oht.

Nüüd, reede pärastlõunal, pani doktor sporditraumatoloogia keskuses oma sõrmed mu mõlema põlve kohale ning näitas nendega, kuidas paremal jalal on põlve ja eesmise reielihase vahel väike lohk, aga vasakul mitte. See oli märk, et seal on vett sees, aga mitte palju, ütles ta. Siis võttis ta mu vasaku jala ning tegi sellega erinevaid painutusi ja sirutusi, samal ajal sõrmedega mu põlvel eri kohti kombates ja survestades. Küsis, kas valus on. Valus ei olnud.

Ometi kogu aeg tunnen, et vasak põlv on kergelt ebastabiilne ja kui käies korralikult ei keskendu, võin jalaga teha sellise liigutuse, et valu võib sisse lüüa. Samuti ütlesin tohtrile, et mõnikord pärast rattasõitu siit-sealt, eri kohtadest, justkui kergelt nõelaga torgiks.

Doktori järeldus: menisk küll katki ei ole. Selle kinnituseks lasi ta mul ühel jalal püsti seistes teha harjutust, kus keeran kõverdatud teise jalaga puusa ja kere väljapoole – oleks mul meniskitrauma, lööks valu sisse. Aga ei löönud. Ilmselt on tegemist mingi kõhre vigastusega, oletas doktor, ja määras mulle kaks asja.

Esiteks lähen magnetresonantstomograafia uuringule. Kui läheks uuringule Tallinna või Võrru, saaksin varem, aga kus mul kiiret – niisiis jäi kirja Tartu aeg novembri lõpus. Ega uuringu tegemine ju iseenesest midagi terveks tee. Teiseks kirjutas doktor mulle digiretsepti mingi aine jaoks, mida pean hakkama võtma kolm tabletti päevas, et põlve liikuvust parandada. Aine nime ei mäleta.

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et olin vaimselt valmis hullemaks. Ent sama selge on see, et ega põlv terve pole, mida näitab lisaks valulikkusele ka sinna kogunenud vesi. Ja ega muidu oleks doktor mind kallile uuringule saatnud.

Kui kabinetist väljusin, nägin koridoris ukse taga ootamas kolme-nelja neiut või tütarlast. Enne, kui kabinetti sisenesin, oli neid koridoris ootamas kaks. Mõtlesin, et alles nii noored, aga juba katkised. See, et minu vanuses mõned kohad järele annavad, on pigem ootuspärane. Andrus Veerpalul andis samuti, ja palju varem kui mul - tema põlvetrauma ristiti lausa rahvuslikuks põlveks. Minu põlvest, mida opereeris dr Rips, sai rahvuslik põlv nr 2. Nüüd siis teemaks põlv nr 3.

Foto 1: Brasiilia jalgpalluri Ronaldo põlved. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Hispaania jalgratturi Alberto Contadori põlv. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Põlveproteesi paigaldamise operatsioon Šveitsis. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Põlveoperatsioon Saksamaal. Foto autor: Caro / Rupert Oberhuser / Scanpix