reede, september 27, 2019

Pullerits: Mis diagnoosi pani lugupeetud doktor rahvuslikule põlvele nr 3?

Sporditraumatoloogia keskuses käskis tuntud ortopeediaarst, kui olin oma loo ära rääkinud, mul püksid jalast võtta ja lavatsile pikali heita. Mida ma ka tegin, vähimatki häbiraasu tundmata, kuigi samas ruumis viibis ka noor heledate juustega naistöötaja, kes vastas telefonile ja uuris ekraanilt igasugu tarvilikke asju, mis tööga seotud. Minu vastu, paistis, et ei tundnud ta vähimatki huvi.

Doktor vaatas sekundiks mu põlvi ja ütles ilma midagi katsumatagi, et vasakus põlves on veidi vett sees.

«On ka või?» küsisin imestunult. Ise polnud küll sellest aru saanud. Kusjuures ma teadsin, mida tähendab vesi põlves. Dr Leho Rips lasi ligi seitse aastat tagasi Valga haiglas mu paremast põlvest suure koguse vett välja. Siis oli põlv ikka korralikult turses ja ei paindunud õieti. Nüüd ei tajunud ma turset ega kurtnud ka paindumatuse üle. Aga et midagi on korrast ära, seda teadsin juba augusti keskpaigast.

Lugu oli lühidalt järgmine. Väiksel puhkusel Maltal heitsin soojas vees selili ja tegin ajaviiteks jalgadega tosinkond konnaujumise liigutust: põlvest kõveraks ja siis hooga sirgeks. Samal päeval polnud pärast midagi häda, aga hommikuks oli vasak põlv valulik. Valu koondus pigem põlveõndlasse. Andsin jalgadele neli päeva puhkust. Siis hakkasin vaikselt rattaga sõitma, umbes kahetunniseid otsi mitte kiiremini kui 22-23 km/h. Pärast panin külma peale ning määrisin hommikul ja õhtul viieprotsendilise Diclofenaciga. Jalad läksid nii palju paremaks, et sain septembri esimesel nädalalõpul osaleda Ülenurme 39-kilomeetrisel rattarallil, mille läbisin keskmise kiirusega üle 38 km/h ja tegin mitut puhku tempotki. Aga sadulast püsti tõusmist vältisin nii tavasõitudel kui tol võistlusel, sest siis tekitanuks suurem surve põlvele valu. Väntasin ainult istudes.

Järgmisel päeval pärast võistlust oli kodus nii palju toimetamist, et pidin korra põrandal mõlemale põlvele toetuma. Kui pärast seda välja läksin, lõi vasakusse põlve kohe valu niipea, kui jalg astudes täiesti sirgeks läks. Seetõttu käisin nii järgmise kui ülejärgmise nädala kergelt kõverdatud vasaku põlvega. Hommikul ja õhtul määrisin seda Diclofenaciga. Rattaga vaikselt sõita sain, aga Tartu libedast rattamaratonist loobusin, sest see olnuks põlvele liiga suur koormus ja oht.

Nüüd, reede pärastlõunal, pani doktor sporditraumatoloogia keskuses oma sõrmed mu mõlema põlve kohale ning näitas nendega, kuidas paremal jalal on põlve ja eesmise reielihase vahel väike lohk, aga vasakul mitte. See oli märk, et seal on vett sees, aga mitte palju, ütles ta. Siis võttis ta mu vasaku jala ning tegi sellega erinevaid painutusi ja sirutusi, samal ajal sõrmedega mu põlvel eri kohti kombates ja survestades. Küsis, kas valus on. Valus ei olnud.

Ometi kogu aeg tunnen, et vasak põlv on kergelt ebastabiilne ja kui käies korralikult ei keskendu, võin jalaga teha sellise liigutuse, et valu võib sisse lüüa. Samuti ütlesin tohtrile, et mõnikord pärast rattasõitu siit-sealt, eri kohtadest, justkui kergelt nõelaga torgiks.

Doktori järeldus: menisk küll katki ei ole. Selle kinnituseks lasi ta mul ühel jalal püsti seistes teha harjutust, kus keeran kõverdatud teise jalaga puusa ja kere väljapoole – oleks mul meniskitrauma, lööks valu sisse. Aga ei löönud. Ilmselt on tegemist mingi kõhre vigastusega, oletas doktor, ja määras mulle kaks asja.

Esiteks lähen magnetresonantstomograafia uuringule. Kui läheks uuringule Tallinna või Võrru, saaksin varem, aga kus mul kiiret – niisiis jäi kirja Tartu aeg novembri lõpus. Ega uuringu tegemine ju iseenesest midagi terveks tee. Teiseks kirjutas doktor mulle digiretsepti mingi aine jaoks, mida pean hakkama võtma kolm tabletti päevas, et põlve liikuvust parandada. Aine nime ei mäleta.

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et olin vaimselt valmis hullemaks. Ent sama selge on see, et ega põlv terve pole, mida näitab lisaks valulikkusele ka sinna kogunenud vesi. Ja ega muidu oleks doktor mind kallile uuringule saatnud.

Kui kabinetist väljusin, nägin koridoris ukse taga ootamas kolme-nelja neiut või tütarlast. Enne, kui kabinetti sisenesin, oli neid koridoris ootamas kaks. Mõtlesin, et alles nii noored, aga juba katkised. See, et minu vanuses mõned kohad järele annavad, on pigem ootuspärane. Andrus Veerpalul andis samuti, ja palju varem kui mul - tema põlvetrauma ristiti lausa rahvuslikuks põlveks. Minu põlvest, mida opereeris dr Rips, sai rahvuslik põlv nr 2. Nüüd siis teemaks põlv nr 3.

Foto 1: Brasiilia jalgpalluri Ronaldo põlved. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Hispaania jalgratturi Alberto Contadori põlv. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Põlveproteesi paigaldamise operatsioon Šveitsis. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Põlveoperatsioon Saksamaal. Foto autor: Caro / Rupert Oberhuser / Scanpix

24 Kommentaarid:

At 00:17, Anonymous Aarne said...

Priit, kui pikad on su jalgratta vändad ja pedaalide kinnituskohtade omavaheline vahemaa mõõdetuna väntade välispinnast (Q-factor ingl.k.)?

 
At 01:00, Anonymous Anonüümne said...

Tore, et midagi tõsisemat ei olnud, aga kas doktor lisaks "rahvusliku põlve" ravimise tablettidele Mania Grandiosa ravimiseks tablette välja ei kirjutanudki?

 
At 05:22, Anonymous Anonüümne said...

Thanks! A good amount of posts!

 
At 08:25, Anonymous Anonüümne said...

Peab siis nii kõvasti sportima, et tervis kaob. Või kas ongi asi üldse selles. Milles on asi.

 
At 10:56, Blogger Priit Pullerits said...

Aarne, see on hirmus spetsiifiline küsimus. Aga kui rattaga on sõita mõnusam ja kindlam kui käia, siis ei saa ju asi rattas ega väntades olla?

 
At 14:09, Anonymous Aarne said...

Priit, esitasin küsimuse tagamõttega et võiksid seda teemat pisut uurida, sest mõlemal on mõju põlvedele olemas. Kui lihtsate muutuste läbi saab natuke mugavama (tervislikuma) või/ja "jõulisema" tunde, siis asi seegi. Näiteks võib ära mõõta need mõõdud oma maanteerattal ja maastikurattal ning teha pooletunnine sõit maanteerattaga, seejärel kohe pooletunnine sõit samal lõigul maastikurattaga ning seda korrata. Eesmärk on nelja pooletunnise katse käigus aru saada missuguse vändakombinatsiooniga on parem.

Enda (183 cm pikkust, 89 kg massi, ainult maanteesõit) kogemustest ütlen et mulle on 170 cm pikkused vändad paremad kui 175 cm pikkused ning Q-factor 145-150 mm (enamike maanteerataste mõõt) liiga väike, 186 mm (lähedal enamikele maastikuväntadele) sobib paremini, samas oletan et 170 mm (mida ei ole proovinud) on kõige parem.

Niipalju kui ma väntade pikkusest lugenud olen, oli varem (5-10 aastat tagasi) valdav arusaam et enamikele on 175 mm sobivaim ja küsimus oli kas võiks katsetada 180 mm-ga? Kuid viimasel ajal arvatakse et tegelikult sobib (enamikele harrastussportlastele) pigem 170 mm rohkem ja see mida alternatiivina proovida võiks on 165 mm.

Q-factoriga on nii et see on viidud enamasti miinimumini mida ratta konstruktsioon (tagaratta laius) võimaldab, kuid kas rattaga kaasatulev Q-factor on ka sobivaim ?

 
At 16:34, Anonymous Anonüümne said...

Kõhre kulumisel ei pidavat sportimisega erilist seost olema. Vist ainult niipalju, et jooksjatel on see tavaline mure. Eks tuleb koormust põlvel vähendada. Kadents suuremaks ja küngastel mitte punnitada ei ratta ega suusaga. Mõni arst äkki räägib kas suusatajatel on isegi kõhre muresid rohkem kui jooksjatel.

 
At 18:51, Anonymous Anonüümne said...

Priit amatöörina pole teadlik Aarne küsimusedt. Point on selles, et jalg peab saama vändates olla sirge vahepeal mitte et väntad koguaeg jalg kõveras, ega sa ju kõverdades koguaeg ei kõnni ka. Priit ise ytles veel et viimane sõit tegi istudes. Sealt see vigastus tuligi.

 
At 20:09, Blogger Priit Pullerits said...

Tänane seisukohavõtt seoses seni valitsenud ebaõiglusega 800 meetri jooksus:

https://leht.postimees.ee/6788774/priit-pulleritsu-kolumn-hurraa-naised-said-lahti-ebaoiglusest

 
At 21:15, Anonymous Anonüümne said...

Kas mitte "rahvuslik põlv nr. 2" polnud mitte Baruto? Siinkohal oleks välja pakkuda üks huvitav fakt: viimane mees, kellega Kaido Höövelson vabavõitlusringis vastamisi läks oli Mirko Filipović, artistinimega Mirko Cro Cop, kes aastatel 2003 kuni 2008 oli Horvaatia parlamendi saadik (sots muide). Matš lõppes selliselt, et Höövelson, artistinimega Baruto Kaito, saanud jalalöögi makku, teeskles surnut, mispeale Mirko ta rahule jättis. Oskab ehk keegi veel tuua näiteid parlamendiliikmete omavahelistest jõuproovidest?

 
At 21:50, Anonymous MargusM said...

Priit, ise sa ei seisa varsti oma põlvedel püstigi aga oled varmalt seisukohavõttusid võtmas!

Eelkommenteerijatlt õige jutt et jalg peab saama sirutust ka.
Maanteeratastel siiski on tavaliselt vändamõõdud 170, 172,5 ja 175mm. Priidu pikkust arvestades võiks tal olla 175mm. Arvestada tuleb optimaalset väntamisringi ja jõudu pedaalidele, kui on liiga lühikesed pedaalid siis pead tugevamini väntama ja see koormab ka põlvi üleliia.
Lisaks soovitan vähem kangutada ehk sõita aste kergema käiguga ja kerides- ka seda peab harjutama , ei tule see niisama lihtsalt. Kerimisel väheneb koormus lihastele/liigestele kuid pulss muutub natuke kõrgemaks. Tasakaalupunkti küsimus..

 
At 09:01, Anonymous Anonüümne said...

Loen Postimehes esiuudiseid: Mägi ei saanud finaali ja sealt veidi edasi, eestlane püstitas Berliinis maailmarekordi.

No mis jura see, et Postimees peaks sellise uudise üleüldse avaldama. Pealkirjade, sisu ja uudise positsioneeeingu järgi on tagurpidi sõitev kloun isegi kõvem tegija.

 
At 10:26, Blogger Priit Pullerits said...

Vändaspetsidele: kõik mu mõõdud on teaduslikult mõõtes paika pannud Indrek Rannama. Ei tasu hakata telefoni teel diagnoosi panema.

Vt:
http://suusk.blogspot.com/2011/05/pullerits-kuidas-ratas-rattaralliks.html

 
At 10:31, Blogger Priit Pullerits said...

Miks küll inimesed ikka rattasõidul kiivrit ei kanna??...

Lauluväljakul hukkus vastu posti sõitnud jalgrattur
Täna kella 15.45 ajal teatati häirekeskusele liiklusõnnetusest Tallinna lauluväljakul. 35-aastane mees sõitis suurel kiirusel vastu tänavavalgustusposti ning hukkus sündmuskohal. Mees ei kandnud kiivrit.

Loe lähemalt: https://www.postimees.ee/6789264/lauluvaljakul-hukkus-vastu-posti-soitnud-jalgrattur

 
At 11:20, Anonymous Anonüümne said...

No kui ikka suurel kiirusel vastu posti sõita, ei siis aita kiiver ka. Tugeva ja vastupidava nõukogude inimesena ei kanna mina ka niisama sõites kiivrit.Võistlustel on teine asi. Võib-olla peaks kandma, aga paljude asjade puhul lähtun ma loogikast,et olen ca 45 aastat rattaga sõites ilma hakkama saanud, küllap saan edaspidigi. Osavust pole kindlasti enam sama palju kui 15 aastaselt, aga samas ettevaatlikust on kuhjaga rohkem. Muide mina ei uha trennis Pulleritsu moodi sõita nagu arutu poisike.

 
At 11:20, Anonymous Anonüümne said...

No kui ikka suurel kiirusel vastu posti sõita, ei siis aita kiiver ka. Tugeva ja vastupidava nõukogude inimesena ei kanna mina ka niisama sõites kiivrit.Võistlustel on teine asi. Võib-olla peaks kandma, aga paljude asjade puhul lähtun ma loogikast,et olen ca 45 aastat rattaga sõites ilma hakkama saanud, küllap saan edaspidigi. Osavust pole kindlasti enam sama palju kui 15 aastaselt, aga samas ettevaatlikust on kuhjaga rohkem. Muide mina ei uha trennis Pulleritsu moodi sõita nagu arutu poisike.

 
At 11:24, Anonymous Anonüümne said...

Eesti pasameedia. MMi tulemusi ei ole, selle asemel on eestlase maailmarekord mõnes pea alaspidi vigurväntamise trikis.

 
At 14:14, Anonymous Anonüümne said...

Vaata Priit, ise ohkisid, et kiivriga mees sõitis vastu truupi sirgel teel surnuks. Nüüd siis häda kui inimene seda ilma kiivrita teeb. Saa siis aru, et kuidas õigem on.

 
At 14:38, Anonymous Anonüümne said...

Priit on ju tuntud raske raua vääanaja. Mis ei ole mingil juhul vale, kuid põlvede praegusele olukorrale see kindlasti hästi ei mõju
Pedaalihoova pikkuse küsimust ei oskagi kommenteerida. Ise sõitnud Priiduga sama kasvu oles 172,5mm. Leiab ka sellega kerged ja rasked käigud ülesse.
Aga kõvasti on Priit ennast lõhkuud selle "harrastusspordiga" küll, põlved-randmed on palju takistusi juba seadnud ja mõnede harrastuse harrastamise võimatuks teinud. Karm.

Huu

 
At 15:04, Anonymous Anonüümne said...

Bekele jooksis Berliinis 2.01, sellest meie meedia kahjuks vaikib.

 
At 17:29, Anonymous Anonüümne said...

Kuhu kadus Farabundo?

 
At 17:44, Blogger Priit Pullerits said...

Haiglas pandi andurid peale: sls 44 / min.

 
At 18:10, Anonymous Anonüümne said...

44 tähendab tippvormi või infarkti eelset seisundit. Kuigi tulemusi ei ole, panustan tippvormile. Kahju, et seda realiseerida ei õnnestu.

 
At 18:57, Anonymous Anonüümne said...

Mõni arsti onu võiks öelda kui mitu päeva on harrastusportlasel ohutu toitumisega defitsiidis olla et luud ja lihased ei kannataks. Loogiliselt võttes peaks saama oma kaotatud energia tagasi söödud ja natuke rohkem,et jõuda arenevasse faasi?Pakuks et need liigese probleemid võivad alata ala toitumisest. Aga igaljuhul oleks endalgi vaja teada surm kindlaid tõendeid kas on loogika õige.

 

Postita kommentaar

<< Esileht