Ai, see on täna raske sõit! Nii mõnigi kõva mees annab alla ja lahkub rajalt. Vaevalt poolteist tundi sõidetud, kui lätlane Dmitrijs Sorokins (nr 11) keerab tagasi Otepääle stardi suunas. Viljar Kannimäe (nr 14) seisab tükk aega paigal, siis läheb taas liikvele – aga võistlusrajalt eemale. Ka Gert Kivistik (nr 20) on lõpetanud punnimise. Samal ajal liigub Vahur Valvas (nr 26) juba pikemat aega üksinda Hellenurme suunas.
Ande teeninduspunktiks (23,8 km) saavad teistel eest ära neli meest: Gert Jõeäär, Josten Vaidem, Maris Bogdanovics (Läti) ning mullune võitja Eimantas Gudiškis (Leedu). Palu TP-ks (66,3 km) on aga jälitajad jooksikud kinni püüdnud ning kümne sekundi sisse mahub üheksa meest: neli lätlast, Gudiškis ning Peeter Pruus, Vaidem, Jõeäär ja kõigest 16-aastane Madis Mihkels.
Pärast Palu TPd, kui lõpuni jääb 16-17 kilomeetrit, läheb Jõeäär liidergrupist üksinda atrõõvi. Elva jõe sillal, kust finišini jääb umbes 14 km, on ta vahe järgmistega juba 40-45 sekundit. Ainult Pruus üritab talle üksinda järele minna.
Ent Jõeääre edu muudkui kasvab. Vaheajad 77,2 km-l, Hellenurme lähistel, ütlevad, et Jõeääre edu teisena sõitva Pruusi ees on juba 1.03, Pruusist omakorda tosin sekundit jäävad maha Josten Vaidem ja lätlane Andzs Flaksis, järgmised kolm lätlast kaotavad liidrile lausa kaks ja pool minutit.
Juba enne Elva jõe orgu, 3,5km enne finišit, on selge, et Jõeäär võtab kindla võidu. Ilmselt pole kahtlust, et ka Pruus kannatab taganttulijate surve ära ja tuleb teiseks, sest üksinda vunkida peaks ta jõudma, liiati võib oletada, et taga läheb kolme mehe vahel lahti pigem võitlus kolmanda koha peale, nii et seal ei hakka keegi Pruusile järele vedama.
Prognoos peab paika.
1. Gert Jõeäär 2:52.17
2. Peeter Pruus +1.44
3. Josten Vaidem +2.23
Eesti meestele kolmikvõit!
Viimati võitis eestlastest Tartu rattamaratoni Peeter Tarvis neli sügist tagasi. Tartu rattamaratoni kahekordne võitja Flaksis jääb neljandaks.
«Polnudki Tartu rattamaratoni kui Eesti kõige suuremat rattasõitu varem võitnud. Olen väga rahul!» rääkis Jõeäär võistluse pressiteenistusele. «Saime ühel hetkel neljakesi eest ära ning tundus selline punt, kellega võinuks ka lõpuni tulla. Taga aga organiseeruti ja päris tugev grupp sai meid ikkagi kätte. Pärast viimast vahefinišit Palul tundus, et kõigil on väga raske, mul oli õnneks aga midagi veel varuks. Tegin rünnaku ja saingi vahe sisse. Õnneks oli ka taganttuul ja kestsin lõpuni ära.»
Teise koha omanik Pruus tegi paarikuulise vigastuspausi järel oma esimese võistluse. «Paus on teinud oma töö, oli raske kohe võistlustulle hüpata,» rääkis ta võistluse pressiteenistusele. «Ilm oli ka jahe ning võttis energiast väga tühjaks. Isegi väikesed künkad olid väga rasked. Olen teise kohaga rahul ja vähemalt tuli Eestisse kolmikvõit. See on väga hea, sest mitu aastat järjest võitsid siin välismaalased.»
Kommentaar: hea, et Eesti ratturite seas on säilinud rahvuslik meel, et osatakse hinnata omade võitu ja ei meeldi see, kui võidavad välismaalased. Tubli suhtumine!
See pidi olema neetult raske sõit, kui võitja aeg on kõigest veidi üle seitsme minuti kiirem, kui mu isiklik rekord (2:59 ja poole kandis). Ainult 11 meest saavad aja alla kolme tunni.
Selleks ajaks, kui Jõeäär lõpetab, läheb veel aega, et Art Soonets jõuaks 50,8 km märki. Huu jõuab sinna 2:41ga, ta on tõusnud esimese poole 1000+ kohalt 900ndate kohtade algusse.
Huu sõidab viimased tosin kilomeetrit langevas joones, kaotab ligi kolmkümmend kohta ning saab lõpuks 852. koha. Aeg 4:52.28. Võrdluseks: dr Madis Rahu on 4:02.10ga 673. Soonets on ka hakanud ettepoole nihkuma, aga esituhandesse ta ei jõua. Viimaks saab ta 5:36.57ga 1206. koha. President Kersti Kaljulaid sai 6:10.45ga 1459. koha (naistest 50.). Nii rasketes oludes sõit seega...
JAGAGE, PALUN, SIIN MULJEID, KUIDAS TEIL VÕISTLUS LÄKS, MIS RAJAL JUHTUS, MIDA NÄGITE, KUIDAS KÕIK PAISTIS JA TUNDUS!
Foto 1: Tartu rattamaratoni porine lõik Mägestiku külas. Nr 914 president Kersti Kaljulaid. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Must nagu neeger. Kas tunnete ära, kes see on? Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Gert Jõeäär võidab Tartu rattamaratoni. Foto autor: Ardo Säks, Klubi Tartu Maraton
Foto 4: Tartu rattamaratoni esikolmik (vasakult): Peeter Pruus (2.), Gert Jõeäär (1.) ja Josten Vaidem (3.). Foto autor: Ardo Säks, Klubi Tartu Maraton
Fotod 5-10: Kaadrid tänaselt Tartu rattamaratonilt. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Juba enne Elva jõe orgu, 3,5km enne finišit, on selge, et Jõeäär võtab kindla võidu. Ilmselt pole kahtlust, et ka Pruus kannatab taganttulijate surve ära ja tuleb teiseks, sest üksinda vunkida peaks ta jõudma, liiati võib oletada, et taga läheb kolme mehe vahel lahti pigem võitlus kolmanda koha peale, nii et seal ei hakka keegi Pruusile järele vedama.
98 Kommentaarid:
Rääkisin just Postimehe fotograafiga. Ta ütles, et tema pole ka mingit sellist rattavõisltust varem näinud. Rattad olid tema sõnul teinud jubedaid hääli, krigisenud ja krõgisenud. Ta oli Mägestiku külas ja nägi seal, kuidas ka esisaja mehed mutta lendasid, üks lausa pea ja nägu ees. Ta lubas tunni jooksul pildid ka Scanpixi üles panna sellest õudusest.
No see ongi maastiku sõit. Mitte pea lenksu all uhamine. Väga fun oli. Õppige ratast valitsema ja need mülkad on tulevikus kõik sõidetavad. Mulle meeldis, kuigi aeg tuli tunnivõrra kehvem, kui mullu.
Müts maha, President on omas vanuseklassis pikal maal 4 naine.
Meenutas 2010 sõitu, kui mälu ei peata, olid siis kruusa lõigud tugevamad.
Osalejaid oli vähem aga 700 kohta siiski eespool võrreldes eelmise aastaga.
Ütleme, et iga aasta ei tahaks selliselt uisutada, aga iga kümne aasta tagant on väga luks ja tervendav mugavustsoonist välja tulla.)
Füüsiliselt väga raske sõit ei olnud...tehniliselt aga küll, kuna nõudis head ratta valitsemisoskust. Selliseid rajalõike oli väga vähe, kus sai muretult uhada, iga meeter nõudis tähelepanu.Ise panin mudas külje maha nii 3 korda.
Füüsuliselt jah raske polnud, kuid selline pasaralli pole lihtsalt meelt mööda. Ei nautinud üldse. Alustasin tagant ja sain väga ilusti tuhande sisse lõpuks, väga viisakas sõit oli igalpool, suuuri lollusi ei näinud üldse. Keegi ei tahtnud kukkuda :D
Sõber AS rääkis, et igal pool, ka kruusal, oli olnud nn pasa, sest vesi sadas peale kogu aeg, eesmised sõitsid selle kruusa pindmise kihiga segi ja seetõttu siis isegi kruusal polnud kiiret-kerget sõitu. Ta ütles, et oli mitmeid kordi, kus ta pidi kõndima sada meetrit ja rohkemgi - pidi kõndima kohtades, kus kunagi varem TRMil polnud kõndinud.
Samuti kuulsin, et paljud olid katkestanud külmetamise tõttu. Näiteks võistleja nr 14.
Kes osalesid, said kindlasti elamuse missuguse, millist võivad veel aastaid meenutada, et vaat kus 2019 oli sõit.
Neid lühikese püksi ja ilma mütsita kiivri all sõitjaid ikka oli, pani lõdiseme selline pilt.
Ajalooline sõit igal juhul, lumi ainult puudus.
Tagapidur lahkus Meegastel muidu äge sõit, kuid sellise ilma ja oludega sain aru kui krdi koba ma olen.
to 19.07
Lühike püks sellises mudas oli ainuõige valik(vt galeriisid-esiotsa mehed valdavalt kõik lühikeses).Külm oli ainult soojendust alustades , edasi oli see teema täielikult unustatud.
Esimese kolmandiku järel otsustasid mõlemad pidurid vaid kaasasõitja rollis olla, õnneks TP
mehaanik oli abiks.
Ma kuulsin ka sellest, et piduritega oli inimestel altminekut. Üks Tartus tuntud Pinarelloga sõitja oli need samuti ära kaotanud ja Harimäe kandis otse pannud, sain infot.
Huu tegi kõva tulemuse. Soovime isakesele õnne kõigi blogi pätajalgade poolt.
Krt. Mis koht? Kas Huu sai presidendilt põske?
Huult sitke sõit, arvestage et ta sõitis siiski cycloga, rehvi laius 33 v 35 mtbde 55 ja laiema vastu. Samas vbl aitas see mudast paremini läbi sõita..
Ootame Huu reportaazi!
Ise olen TRM cyclotaja kuid nagu kiuste pidin tänavuse vahele jätma, väga kahju et ei saanud osaleda..
Kuulge, eelmine kirjaoskamatu! Lugege mu tüvitekst läbi, siis te ei lahmi pimeduses ja ei esita lolle küsimusi.
Tüvitekst on vigane. Pange aja asemel selgelt nimi välja, et ei pea dešifreerima, kes kus. Siis on selge, et Kersti sai Kaidolt pähe ja asi klaar.
Kirjaoskamatu
Rahu rahu mehed. Räägime homme siis näha juba keda võttis ilm ja kes keda. Peale sellist pingutust külmas niiskes on 12 tunnine peite periood ja hakkab organism märku andma millega oli tegu.
Bussis istudes ja riietades mõtlesin palju miks mõtteid?
Stardikoridori läksin viimasel hetkel, vast 4 minutit ennem starti.
Kohe olid kõik kohad märjad ja minna anti valusalt, cyclokat ka veel 100% ei usaldanud ja värskelt alla pandud rehvid testimata.
Lennati mööda vasakul ja paremalt ja palju. Ei sattunud paanikasse, kui muud ei saa saab siit Haanjaks hea treeningu.
Täiesti isemoodi TRM, gruppides veeremist polnud eriti. Teiste tuules kükitades sai liiga märjaks ja sitta olid suud-silmad täis. Mõistlikum tundus olevat enda rida hoida.
Juba 15km. hakkas nägeme sõitjaid kes tehnikaga hädas. Ka endal tegi kett ja kettad ikka koledat häält. Käitusin käikude ja jõuga ettevaatlikult ,et ise mitte tehnika purunemisele kaasa aidata. Meie pundist 4st. kolmel kulusid liivaga paar pidurikettaid nulli.
Meenutas see sõit pisut seekord Haanjat tõesti ,kus enamus aja tegeled olude-raja, tehnika ja iseendaga. Teised võistlejad jätavad sealjuures päris külmaks.
Parem hakkas kui tulid esimesed mudased kohad u. 35.-40km,. Hämmastas kui hästi cyclocas suudab mudast uisutamata läbi murda, mitmel tõusul hõiskasin valjult kui jalutavate inimeste vahelt mudast ülesse sõitsin, et kas tõesti kaevad sa ennast ka siit ülesse. Kohtadest kus oma tava metsakaga oleksin kindlasti hädas olnud. Metsas mudas soperdada oli hea, kohad muudkui paranesid, hakkas soe, tuul ja vihm ei kiusanud. Täna veendusin et fätbike kuulub ajaloo prügikasti, koos säästupirniga.
Pärast Hellenurmet hakkas väsimus tundma andma, kilomeetrid hakkasid venima ja käed ära väsima. Iga juurikas tundus valus. Selle rattaga peab ikka kõvasti rohkem võimlema ja rada valima, tõuse sai ikka veel püsti sõita.
Sitt ilm, hea päev. Ribadeks ennast ei sõitnud, kordagi siruli ei kukkunud, tehnika pidas vastu. Sopp päästis mu päeva.
Treeninguna alustatud sõidust tuli korralik sõit kokku.
President kes minu tagant startis samast boksist jäi üllatavalt kaugele. Ei saanud sel rajal oma powerit ja vastupidavust kasutada. Eks see sopal uisutamine vajab ka teisi sõiduvõtteid ja vilumust.
Priitu arvatavasti täna võitnud poleks, oleks olnud hea teada kas ligemale kui eelmine aasta oleksin saanud.
Mõneks ajaks viimane Tartu Rattamaratoni 89km., kui järgmine kord tulen siis lapsi kantseldama.
Huu
p.s. see ei muuda arvamust et president on meil paganama sitke.
Kelk andiski rattaajakirja ja on väärt tänusõnu. Vabatahtlikud kes kannatasid terve päeva vihmas endiselt heatahtlikud ja abivalmis. Üks hästi korraldatud sõit see on.
Uut öko teemat parem ei puutu, võin ka ise kilekoti kodunt kaasa võtta ja renditopsi kasutamata jätta.
Huu
Mis muster cyclokal all oli?
Tänud Huu'le võistlusmuljete jagamise eest vs Priidu tugitoolisportlaslik "ülevaade".
Huu on kindlasti võimeline ka 500 sisse sõitma, vajab lihtsalt rohkem cyclotamist. Kuid see pole tema puhul eesmärk omaette.
Huu, mis rehvidega sõitsid ja kas valik õigustas?
Olin üle 5 tunni rajal. Pullerits võib poosetada liigitamisega. Ise nimetab seda heietust teaduseks. Tegelt on lahterdus väga lihtne - kas oled stardis või ei ole. Pullerits ei olnud.
Vahetasin kulunud Maxxis Ramblerid (väga hea kulgemise rehv) rehvi Continentali cyclo X kingide vastu, mida isegi kohalik Hawaii müüs mõsistliku hinnaga. Tõdesin rõõmuga et piima võtsid vastu ja sulgesid Continetalid ilusti. Pidas-vedas täiesti eeskujulik sellise ilmaga. Esiratas ei läinud uisklema ja tagumine vedas tõusudest sitas ülese. Sai mudale hooga peale minna. Kes sügisel Soudali sarja hakkab sõitma, see võiks täitsa kaaluda sellist rehvi.
Vaatasin ka ise lõpuks aegasid ja kohti. Rõõm tõdeda et tõusuin kohtades peale 23km. punkti pidevalt. Nu ju mõni astus eest maha ka vahapeal, sest ega lihtne see sõit kindlasti polnud.
Ka viimasel 20km. kui tuntavalt raskemaks oli läinud, andnud ära lõpuks vaid kolm kohta.
Huu
Startisin tagant, sest tervis ei lase võidu uhada.
Sõit oli mõnus ja maastiku-sõpradele kohane. Olen vist liigituselt selline nautleja. Mitte segi ajada masohhistiga, sest enesetunne oli hea, pulss madal ja sai ka teisi aidatud!
Raja olukord - pask, pask, pask ... ha-ha-haa!
Sel aastal oli stardi positsioon ja esimesed 10km väga olulised neile kes muda kardavad, sest iga uue inimesega tee lagunes.
Oli kohti, kus tuligi ratast pikalt lükata-lohistada, sest kleepuv muda ei lasknud enam ratast raami vahelt läbi. Või siis künkad, mis täis kõndivaid väsinud inimesi, kes ei suuda isegi kõrvale astuda, selleks et tagant tulevat ratturit läbi lasta...
Lagunesid käiguvahetajad, pidurid ja oi-kui-palju kette!
Kahjurõõmu tunda ei ole ilus, kuid pean tunnistama, et selge nauding oli tasapisi oma kohta parandada ja eessõitjatest mööduda. Vist sellest ka minu nautleja staatus?
PS. Müts maha kõigi ees kes lõpetasid. Eriti tagumised, sest esimesed isegi ei kujuta ette, milline oli tee taga otsas!
Cyclo/Gravel oli tõesti vist parim valik rajal. Ise sõitisin WTB nano 40' ja igalpool sõitsin, ka siis kui kõik mtb mehed uisutasid ja driftisid. Ja muidugi kruusa peal oli eriti hea kiire minek.
Klubilt Tartu Maraton selline statistika:
Esialgsetel andmetel registreerus Tartu Rattamaratoni põhipäevale 5154 ratturit (mullu 5044). Neist 2653 valisid 89 km, 2056 40 km ja 445 ratturit 21 km distantsi.
Pühapäevane stardistatistika. 89 km: 2203, 40 km: 1583, 21 km: 323. Ehk siis kokku startis 4109 inimest. Ehk siis üle tuhande, täpsemalt 1045 registreerunut jättis starti tulemata.
Pühapäevased lõpetajate numbrid. 89 km: 1959, 40 km: 1563, 21 km: 321. Kokku lõpetajaid seega 3843. Ehk siis 266 ei sõitnud lõpuni.
Meditsiiniteenistusse pöördumiste arv: 62. Hospitaliseerida tuli 4 inimest.
Tühja neist sõidu lõpetanudest ja loobujatest. Ainuke tähtis asi on, et blogipidaja on hea tervise juures. Tark otsus Priit!
Olen ka masohhist. Sõit oli raske ja põske sain paljudelt. Ka Huu ja presidendi käest. Aga see teeb vaid rõõmu. Pole midagi ilusamat isakeste emakeste nime protokollis ülaltpoolt vaadata. Kahju Pulleritsu ei olnud meelsasti oleks põseneerinud. Müts maha kõigi ees!
Vapustav, jäädakse pühapäeval sooja teki alla ja postitakse "otseräportažkasid". Ausaks jäävnud ja rajale lläinud masohhistid peavad ennast jälle vähemväärsena tundma, kuigi protokoll näitaks nagu teistmoodi.
"Esisaja mees on ikka esisaja mees - isegi kui startigi ei tulnud, finišeerumisest rääkimatagi"
Võtan mütsi maha esisaja meeste ees.
ERR lehel on sõidust kõrvalejäänute ilmestamiseks pilt näppu imevast jalgratturist. Kuidagi tuttav tundub olevat.
M35 Vahelduseks alfaisastele ja nende ametivendadele natuke ka pehmemat tagaotsa juttu. 10 korda on juba TRMI sõidetud. Alguses enam-vähem pooled korrad lühikest distantsi (40km) ja edasi siiani pikka. Tase on rohkem seal tagapool. Mõned päevad enne starti sai pikalt distantsilt päris lühikesele 21km ümber regada. Kõhklemist küll oli, aga lõppkokkuvõttes polnud paha valik. 21km start oli 10.00 Palus. Sel ajal oli rada vesine ja porine ja natuke sopane, suht normaalselt läbitav. Vihma küll oli mitu tundi sadanud ja jäigi sadama. Vähemalt selline distants ka ära proovitud. Komplekt on koos. See distants on järelkasvu kogumise jaoks. Vähemalt 2/3 osalejatest olid lapsed. Nendest suurem osa vast 8-13 aastased. Osa neist olid kanged trennilapsed, kes tuiskasid stardist suure kimaga minema ja jõudsid kiiresti ka finišisse. Osa lapsi olid tublide vanemate tiiva all, kes õpetasid kuidas sõita. Osa neist veetsid perega või vanemaga koos nö. kvaliteetaega - ühine pingutus. Lõpuks siia-sinna natuke ka siis erinevas vanuses sõitjaid ja kulgejaid. Au ja kiitus kõigile, kes välja tulid ja lõpetasid. Päris loobumisest oleks olnud ikka väga kahju. Juba see on väärtus, et sellistes oludes toast välja ja starti tuldi.
Ega ma ei saa aru neist täiskasvanud meestest, kes lähevad 21km peale lastega võidu sõitma. Laste saatjad on muidugi OK.
Me täname, 18:46!
Ei teadnud/ei mõelnud ette selle peale, et 21km on nii lastesõit. Oli tõesti võõras sõita. Nagu vales klassis, ei oleks nagu viisakas seal trügida/laiata. 40km ringil jälle on palju naisi/noorikuid. Muidu kena, aga siis ei ole nagu ka täismees. Täismehena oled nagu junga/avastaja. Lapsepõlv tuleb meelde, aga siis selliste ürituste peale ei osanud mõeldagi. Sõidu ajal jõuavad kõiksugu mõtted peast läbi käia. Aga sellel lühikesel maal oli seekord harjumatu viimaseid tõuse Elva lähistel võtta. Pole kunagi nii kergelt ülesse saanud. Rada ei olnud veel nii pehme ja jõudu oli reservis. Nii jääb võlts ettekujutus või mälestus maratonist.
Hahahaaa! Isegi siis, kui ma trauma tõttu startida ei saa, ei pääse meediakajastus Tartu rattamaratonist rääkides minu pildi lisamisest.
https://sport.err.ee/980925/viiendik-ratturitest-jaid-puhapaeval-sooja-teki-alla
Kõik on õige, ERR tabab matsu. Jutt käib ratturitest, kes ei julgenud starti tulla ja pildil ongi üks nendest.
Siine ratta vendade õdede kants teab, et loobumine on kui nüüd peale TRM i läheb ratas keldrisse kevadet ootama.Aga nii see asi päris ei käi. Tõelised ratturid kes on oma peas tõsisema vande andnud kui kaitsevägede sõduri vanne sõidavad aastaringi ja kuni surmani. Niisis ei maksa ühte päevakest väga üle ka hinnata.
10:01 õige jutt. Ongi nii et tõeline rattur kui väljas liiga porine väntab ikka edasi aga siis juba teki all 40km distantsi koos naiste noorikutega. Eks paljud siinse blogi ässad tee sama mõne kamraadiga koos, aga edu neilegi kui vanne antud kuni surmani.
Ei tasu nüüd toorutsema ka hakata. Tervislikel põhjustel eemale jäämine on väga mõjuv põhjus. Mina jäin laiskusest lammutada ratas üksi pulki osadeks peale sellist mudarallit. Meil kõigil ei ole keraamilist sisu ülejäänud, aga ei pääse sellest lammutamisest puu taha kah kui ei taha ratast maha kanda mõne aja pärast. Igaljuhul peaks praegu ratta teenindus kohtades järjekorrad olema. Minul pole võimalik et ratas seisab paar päeva.
Mõni spets võiks selgitada selle ralli mõtte ära. Kas tõesti on meil nii palju rattapoodide sponsoreid, kes saavad oma lõbu kätte rahakoti tuulutamisest? Miski kriteerium võiks olla, et kas nüüd on nagu mehem olemine kui ralli läbi. Kus on selle ürituse tarbimise point. Nüüd on Eestis kamaluga igasuguseid radasid maha märgitud, et miks peab iga aasta just TRM-i nühkima nii lõõsas kui pasas. Võiks minna kasvõi RMK radadele hängima ja osavõturaha miskile öömajale anda selmet karjas poris püherdada.
Jah emotsiooni eest maksavad meil inimesed päris kõrget hinda tuleb tõdeda.Mingile osale on selline väljaminek kindlasti ootamatu kui pidupäev läbi.
TRM on pidupäev, nii lõõsas kui pasas. Küsige Huu käest kui ei usu. Või PP.
Pidu ja töönädal on teenindustes. Raha viiakse soomus autoga panka🙂
Need vennad kes teenindusse löögile ei pääse nädala jooksul süsinik raamiga rattaga tehke seda ise. Hiljem ei võta enam sisse neid. Me ei mängi siin õnnega.
RMK rajal sõitmine ja TRM-l võistlemine või isegi läbimine ei ole võrreldavad emotsioonid.
Ja mida sa siin ilmas ikka otsid, ega ometi veel rohkem asju koju?
Paremates rattahooldustes ei mahtunud täna rattad uksest enam sisse.
Olen ka üks neist, kes pühapäeval koju jäi. Mitte küll teki alla, aga arvuti taha tulemusi jälgima. Põhjus nagu PP-l põlv - nädal varem Jõulumäe sõidul hakkas häda tegema. Muidu igapäeva tegemistes tunda ei andnud, aga kui kolmapäeval veel rattaga proovimas käisin, siis tunnise sõidu peal hakkas uuesti valutama. Ehk otsustasin mitte minna ning tagantjärgi targana 4,5h vihmas-külmas sõitu ei oleks ka kindel, kas oleks kannatanud lõpuni sõita. Ratas ka muidugi rõõmustab, et jäi minemata, vähemalt 100EUR remondiarve kokku hoitud (piduriklotsid, kett, mida kõike veel). Kahju muidugi, et jäi vahele, aga ei olnud ju viimane TRM ega mudaralli. Sõidame veel!
FS süsinik rattaga võivad sinna 300 kanti minna kulud. Raam tuleb seest pesta, niiskus välja saada. Kui see kõik jätta teeninduse teha siis arvatavasti ei jõuakski seal midagi tehtud. Nii et kaheotsaga mõõk see emotsioon. Kodustes tingimustes paar tervet päeva nokitsemist kui ise teha kui on aega kui pole ootab korralik arve.
Noo vaat siis, see (hilisem hoolduskulu!) on see small print ehk väike kiri, mis, nagu Ameerikas öeldakse, tühistab selle, mida suur kiri suurelt lubab (emotsioon ja elamus!).
Epoksiidvaigu veeläbivus on olematu. Toppige oma süsinikujutud kõik kuldse börsi reklaamitulpa alapealkirjaga "proovime hirmutades kundesid juurde sebida" ja hirmutage rumalusega kusagil seal edasi.
Huumorinurka palun videot sellest, kuda raami seest pesete, siis niiskust "välja saate" ja helitaustal saate seda kõike värvikalt kirjeldada, lugupeet spetsialist 14:50.
Soojas toas kuvarit vahtides ja püksitaskus eurosid näppides on veel hullem emotsioon garanteeritud.
300€ kulud?
Tagavahetaja, kett, kassett, litrid, trossid, klotsid..need kõik läksid?
Raam seest pesta?
Millega te tegelete?
Klotsid ja kett üle vaadata, litrid ja keskjooks korra lahti võtta ja pesta. Kaob liivakrigin juba ära. Ja kõigi nende asjadega peaks iga mees kes sadulas ümber kukkumata püsib ise hakkama saada.
Huu
Hr Kulvo see pole siin youtuberite sait,kus inimesed saavad naudingu igat liigutust filmida. Tõesti vesi ei tee midagi süsinikuga, võib aga teha mudaga lahti leotatud keemia mis on laagrite vahelt raami sattunud. Jah on ka raame erisuguseid kus on mõeldud kõige peale, aga on ka vastupidiseid lugusid laiast maailmast. Raami seest pesemine pole küll nüüd raketiteadus, et seda puust punaselt hakata selgeks tegema.
Teate isegi kui kapriisne on süsinik raam iga krigin mis raamist tuleb on häiriv. Kui juba ratta lammutamiseks läheb siis pesu on AjaO.
Nonii, jõudsime ära oodata, kui rattatehnikapeded said lõpuks oma liitude juurde. Nüüd on kindlasti vaidlemist hommikuni.
Vaadake, mehed, ma nägin oma silmaga, kuidas teel Denverist Moabi Grand Junctionis Gear Junctioni poes tegi kutt mulle sellise rattateeninduse, et ma läksin palvega, et lasku rehvi piima sisse (piima ehk puncture sealanti ei saa ju lennukiga kaasa vedada - vedelik käsipagasis! -, seda ei saa ka rehvidesse enne lasta, sest nagu te kõik ju loomulikult teate, tuleb lennukis rehvidest õhk välja lasta, eks!), aga pärast sain arve, mis oli peaaegu 125 dollarit - vaat nii tuleb teenindust teha! Mis ta kõik seal mul ära vahetas: nii keti kui mingid kõrid ja trossid (ajas neid magneti abil raami sees otsapidi taga!), sest kui need Moabi ümber kõrbes tuksi lähevad, oled jalamees ja siis tulevad lõgismaod ja mountain lionid ehk puumad ja pistavad su pintslisse - ega see seal mingi Eesti ole.
Aga öelda tahtsin seda, et korralik täishooldus (korralik!) on ikka suurt raha väärt. Ja kui te lähete nüüd rattapoodi pärast seda pasarallit, et vaja oleks veidi vett peale lasta, siis sama hästi võite sinna minemata jätta, sest sellisest odavast pesust ei ole midagi kasu. Ütlen ma teile: kelle hooldus- ja remondiarve üle 300 euro ei tule, see on mingi halturtšiku käest lüpsta ja pügada saanud. Kahju sellistest!
Peale tagumiste klotside pole vaja endal midagi vahetada. Ja trosside ja kõigi laagrite puhastamise ja õlitamise eest 300 eurot maksta, eks PP võib seda ju teha.
Kas sisekummid tasuks ka seest poolt ära pesta? Vee sain sisse aga nüüd ei saa enam vett hästi kätte. Mis ma tegema pean? Üks variant oleks ahju peale kuivama panna. Oskab keegi nõu anda?
Priidul õige jutt.Lõppuks loeb kõik kvaliteedist.Kvaliteet maksab.Loomulikult ma võin ka kõik tegemised ülelasta ,aga miski ei luba lasta.
Sisekumm? Hei mees sa oled vales paigas. Siin räägitakse rehvipiimast, mitte veest. Optimaga väntajad on tubli 6 aastat hiljaks jäänud siia kiikamisega. See siin ikka meinstriim, mitte reednekk blogi.
Purunenud sisekummi vahetus tänavusel mudarallil võis olla vaatamist väärt tahtejõu projekt:)
Mehed, kas teil katus seal Suurel Mudakruiisil täiesti ära sõitis?
Kuulake nüüd kogenud tegijat.
Pärast tõsist ja tundevältavat sooritust, mehed, peseb hea peremees oma sõiduriista alati ikka ise puhtaks! Nühite seest või väljast, svammiga või nuustikuga, harjaga või rätikuga, karmilt või poleerides, hellalt või tousid jagades, vahet pole, aga kellelegi teisele selline vastutusrikas ülesanne usaldada oleks ilmne amatöörlus ja põhjendamatu riski võtmine.
Mis kuradi 300 eurot?! Hea šampoon maksab max 10 eurot ja peab vastu kümneid sõite.
No õpeta nagu rõllissilmadega poisikesi, johhaidii...
Millal Tänak oma käru nuustikuga nühkis pärast rallit? Millal siinsed autopeded oma käru oma käega läikima lõid? Ja oleme ausad, türgi sauna suurim rõõm on, et keegi teine nühib su pärast higist ja väsitavat trenni üle. Veel parem kui ka tai massaazi kah tehtaks. Seda kõike saab raha eest. Nii nagu ostate või rendite oma elamist. Pole siin õigeid mehi, kes oma loodud eluasemes elaks. Oma käega nikerdamine on relikt. Siin on motoks, et suuga ehitame suurlinna, käega ei tee kärbsepesagi.
Vaat, nüüd tuli lõpuks üks mees, kes pani kõik poleerimis- ja pesemispeded paika - tubli, 22:05! Igaks tööks, mis tipptasemel tegemiseks nõuab professionaalsust, on omad profid. Kes teist on igal alal proff, ah? Meie kui enamuses alades asjaarmastajate ainus ülesanne on need parimad profid üles leida ning oma professionaalset hooldust/teenindamist/käitlemist nõudvad asjad nende kätte viia, et olgu tehtud. Siis vähemalt on, keda usaldada ja kelle käest aru nõuda, kui miski pole hästi või on poolikult tehtud. Või tõesti lähete ja annate iseendale põmaki tou, kui kett roostes, rehv soss või suusk ei lippa? Proff teeb ja proff ka vastutab. Meie maailmas see häda ongi üha rohkem, et igasugu diletandid on hakanud endast hästi arvama ja peavad end asjatundjaks (vt kas või siin kommentaarid!).
Märt paneb otse silma. Johhaidii! Pulleritsu blogi on kasvatanud pehmovennad (ma ei ütle et dolbajoobid) kel nuustik peos ei seisa et oma baik puhtaks kraapida.
Ütleme nii, et kui asjaarmastaja tahab saab temast profesionaal isikliku ratta tundmisel.See on aega nõudvam kuna praktiseerida saab harva.Aga kui läbi lõhki isiklik ratas selgeks teha ei ole enam vahet kas proff või asjaarmastaja on töid teostanud.
Nuustikut peab oskama käsitseda. Iga nolbajoob sellega toime ei tule.
Proffid jagunevad veel oma korda kaheks uus ja vanakool. Vanakooli juurde carboniga pole mõtet minna, sest sellel on kindlasti põhjus miks uude kooli üle pole mindud. Vähene huvi innovatsiooni vastu.
Priit, nagu ikka räägid endale ristivastu: aastaid trambid rusikaga rindu et ratast hooldada pole eriti vaja, jätad keti ja hammakad õigel ajal vahetamata jne.. Siis lähed M-i ja oled uhke kuidas sul keti ja trossi vahetuse eest 125$ kasseeritakse (kas enne minekut kohalikel proffidel lasid täishoolduse teha?) nüüd kuulutad et alla 300 on halturtsiku töö! Millal sa maksid niipalju hoolduse eest?
See mis Huu ja mõni veel kirjutavad on tõsi, mees peaks ikka ise suutma põhilisega hakkama saada!
Priidu sugune diletandist siidikäpp pigem olgu piinlikusest väit ja lugegu mõttega läbi mis kogenud ratturitel jagada on!
To 18:52
Märjad sisekummid pane paariks tunniks 250 kraadisesse praeahju kuivama ja kõik saab korda.
Priit küll siin teemas moraalimajakas olla ei saa. Mees kes ei suutnud ise veel aasta tagasi oma rehve täis pumbata (kui ei eksi siis kuulutas eelmine aasta ,et ostsin pumba), nõuab nüüd et rattapesu peaksid tegema spetsialistid, veel eneam oma ala tipud, veel parem kui Tänaku teamist.
Mäletame kirjeldust maanteka seisukorrast ja nüüd tundus ka et Cube oli käest lastud. Kuidas siis nii? Ratas peab olema korras, siis on palju parem sõita.
Härrad see kuulub rattasõidu argipäeva ja on osa lõbust et liigud rattal mida ise tunned ja hooldad.
Amortide hoolduse ja jooksude rihtimise-hoolduse jätan ka mina spetsile, ülejäänuga saan vast ise hakkama ja kujutage ette ka naudin seda.
Kui seda teha ei taha, ega saa ka seda ei pane pahaks. Kuid ärbelda summadega mis tuleks hooldusesse taguda et head teenust saada on hale.
Huu
Väga äge sõit oli! See oli minu teine TRM - kohalt 1086>281
Elu eimene ratta võistlus ja maraton oligi eelmine aasta 21. Tartu Rattamaraton kus startisin 2278 ja lõpetasin 1153. kohal
Peale seda sai rattasõidust haigus :D
Kuulge mehepojad, te ei taba ikka üldse liini ja stiili! Ma soovitan teil veelkord lugeda Priidu sõnavõtte. Kas te tõesti aru ei saa, et tegelikult ta tögab teid kõiki??? Ridade vahelt enam üldse lugeda ei oska või?? Mees tõmbab paar korda saage ja juba siin metsas kõik kuusekesed tõstavad hädakisa. Jutt on Huust ja Margusest ennekõike. Te võtate asja nii sirge näoga, aga aru te mitte ei saa, et Priit kirjutab ju ilmselge muigega, et teie-suguseid käima tõmmata. Kuid te lähete kõik ikka ja jälle orki.
Järeldus siit, et on ruumi veel hooldustööde hindade tõstmiseks. 500 eurot on täishooldus taluvuse piir kui iga karvajalg oma suksu eest hoolt kandma hakkab.
Mihkel sa ikka oled päris haige, et nii palju skalpe võtsid🙂
to 09:02 -
tegelikult on asi lihtsam.
Nii ajakirjanikud teevadki - vaata näiteks praegu The New York Times vs. Kavanaugh.
Priit kirjutab palju ameerika ajakirjandusest, kuid nüüd on sellise bläki korral vait kui sukk!
Priit nimelt propageerib vastutusest kõrvale hiilimist. Ise ei tee, sest äkki läheb viltu, kuid maksab kellelegi, sest siis saab ebaõnnestumise korral teist süüdistada. Või misiganes ette heita...
Tsiteerin: "...Või tõesti lähete ja annate iseendale põmaki tou, kui kett roostes, rehv soss või suusk ei lippa? Proff teeb ja proff ka vastutab. Meie maailmas see häda ongi üha rohkem, et igasugu diletandid on hakanud endast hästi arvama ja peavad end asjatundjaks (vt kas või siin kommentaarid!)."
Nojah, eks ta ole ka(aa...) asjatundja Eesti rattamaratonide asjus... Haanja100? Jõelähtme? jne.
Mihkel on super talent. Priit peaks talle järgmise kevade Moabi reisi välja tegema. Võibolla ka ise õppima kuidas massiskaalas põske panna.
Sõidan rattaga tihti ja palju. Aasta peale koguneb ligemale 500 tundi. Ajakasutuse mõttes on seda liiga palju ning seetõttu pean tegema kohati valikuid ja jätma ära nii mõnegi muu tegevuse mida tahaks teha. Mul jääb lugemata nii mõnigi tekst või raamat mis on lugemist väärt ja jääb üles kirjutamata nii mõnigi kirjutamist väärt mõte. Ka isiklikus elus ja oma töistes tegemistes pean tegema vahel keerulisi valikuid kahe või enama võrdväärselt hea valiku vahel. Seetõttu maksangi mehhaanikule, et ta tegeleks mu ratta hooldusega. Mul pole soovi veel oma hobi peale kulutada 100 täiendavat tundi aastas, et pidevalt hoida kursis rattajuppide temaatikaga, uurida hindu ja tegeleda tellimisega, soetada tööriistad ning hiljem ratast kokku ja lahti lapata. Saan aru inimestest kellel on rattaremondi hobi. Mõistan seda kirge oma kätega enda ratast hooldada täiesti, kuid minul seda soovi pole. Lihtsamad tööd nagu rehvipumpamise, rattapesu ja ketiõlitamise teen ise ära ja eelkõige just ajakulu mõttes.
Autoga sõitmise asemel eelistan enamasti kui vähegi võimalik rongi, bussi või autojuhti. Nemad juhivad, mina tegelen muuga. Olen selline lihtne inimene. Kõik oma igapäevased tegevused mahutan alati 24 tunni sisse ning need, mis ei mahu, neid soetan raha eest juurde, mahutades nii oma päeva kohati 36 tundi või rohkemgi tegevusi. Isegi arvuti, mille taga praegu kirjutan lasin teistel teha. Eeldan, et siinsed meistrimehed on kõik tarviliku oma kätega ise valmis nikerdanud. Alates leemekulbist, tagakassetist ning lõpetades lambipirniga. Kui see nii ei ole, siis teie jutt ühe ainsa rattaremontimise näite varal, kuidas tõeline mees teeb kõike ikka ise, ei maksa mitte midagi. Tegemist on tühja sõnavahuga ja tarbetu poosiga, millel pole väärtust. Tarbetult sissevõetud poos parandab küll teie pidevalt kõikuvat enesekindlust, kuid ei enamat. Kogu mõttekonstruktsioon isetegemise ainuõigusest elus kukub laiemat pilti vaadates kohe kokku. Ammu on möödas need ajad kui talu suutis kõik tarviliku ise toota ja ise tarbida. Kaugelt üle 90 protsendi teie elust on valmis meisterdatud kellegi teise poolt. Isegi otsused, mida te teete on enamasti kellegi teise poolt ette tehtud. Need vähesed kümme või vähem protsenti, mida saab isetegemise peale kulutada, on valiku küsimus. Üks valib rattaremondi, teine valib blogipidamise. Mõlemad on samaväärselt head.
Tartu rattamaratoni järgne sisaldas lõplikult kulunud tagumisi pidureid ja ühte laagrit. Muud asjad, nagu näiteks ette väiksem hammasratas eelolevaks nädalaks, kulunud käepidemete vahetus, esiamordi hooldus ja ühte teist vajalikku veel, olid juba varasemalt planeeritud. Kõik kokku suurusjärk 150 eurot.
Kui siin on nüüd mõni mees, kes on kõik asjad oma elus ise oma kätega valmis meisterdanud, siis las ta tuleb minu juurde, ma kingin talle tüki metsa, ta saab sellest endale tippklassi ratta valmis nikerdada.
Kõige kapriissem on ikkagi ulatuslikkult süsinikku sisaldava raami eest raha välja käinud mehed. Vahel häda kohe sellistega, lähevad jonni ja uste paugutamiseni välja. Raami ennast ei koti see kerge pori, mis kohe finišis juba maha pesti, mitte üldse. Nagu Huu kirjutas, vaatad piduriklotsid üle, puhastad 4 laagrit (viletsa Shimano keskjooksu võib-olla vahetad paari kümpsi eest, võib-olla oli mõni laager juba varasemast piiri peal ja tahab sama - näiteks esijooksu €6 laagrid) ja ülejäänud pinnad lapiga üle - ongi asi Ants.
Kas sisekummi kuivatamise värk kuidagi LGBT temaatikaga seotud ei ole?
Viimasel mehel on stiili. Eks me siin kõik saame väga hästi aru, et pole planeedil inimest kes üksi oma teadmiste ja vahenditega ehitaks tippklassi ratta valmis. Need asjad on ikkagi loodud suurte ininimgruppide poolt ja Ühe inimese elu on liiga lühike, et need teadmised omandada. Metsa tuka aga võib inimene rahaks teha üsna väheste teadmiste baasil täitsa üksinda ja vähese ajakuluga.
Lp 10:05, tänan väga sisuka ja hästi argumenteeritud sõnavõtu eest! Nagu minu alter ego oleks rääkinud.
Mulle meeldib, et üks papikutt tunneb ennast tülgastavalt kuna peab elama võõraste poolt loodud tarbimisruumis. Jah, kus on isetegemise piir? Ükski kunstnik ei käi kaevandamas värvi pulbrit. Ometi imetletakse mitte seda, et kust on värvimuld pärit vaid seda, mida on sellest loodud. Tänapäevane ühiskond annab palju võimalusi algkomponentidest luua püsiväärtusi mis on unikaalsed ja kestavad kaua. Autopesu tulemus vihmase ilmaga on nähtav loetud minutid ja siis on suurem osa loodud väärtusest kadunud. Ratta ise hooldamine on tore aga kestab järgmise võistluseni ja siis on jälle kogu töö ja vaev läinud kuhugi metsa. Blogipostitus jääb küll pärast loomist alles aga muutub hapuks uute postituste järel ja kommuuni huvi selle vastu kaob. Komponentidest uue ratta ladumine on küll kauem kestev ja enesele rahuldustpakkuvam, kuna näed, saad katsuda ja tunda iga keha grammiga oma kätetööd aastaid eriti juhul kui ei käi seda lõhkumas sopasõitudel ja juurikaradadel. See ongi vahe isetegemisel ja ostmisel. Ostad teenuse sisse ja lähed võistled ning kogu sinu emotsioon on ainult see tuim poris nühkimine tuntud rajal. Kas pole masendav, kuhu kogu raha saab maetud, otse pasa sisse? Kõik kaob loetud tundidega pärast stardipauku. Seejärel otsid spetsi, kes suudaks raua reinkarneerida sama heaks kui see alguses oli ja seejärel pettud, kui spetsialist ei olnud oma nime vääriline ja pidur sakib pärast esimest sopalompi ning tekkis reaalne oht vastu puud ennast surnuks sõita. Siit tulebki välja, et miks on isetegemine parem kui nö aja ostmine võõrastelt. Ise tehes tead alati täpselt, et kui palju sul kuskil miskit ressurssi on, sest oled sellega tegemise ajal arvestanud ja suudad tunnetada oma loomingu elutsüklit. Võõra tehtud kraami tarbides on ainuke kindel asi õnnetusjuhtumi kindlustuse ostmine, mis kõik imelikud vimkad aitab terveks lappida. Ise tehtud rattaga on rajal hoopis teine emotsioon igal kilomeetril. Pole kunagi vaja teisi kiruda, et pagana mehann, mis jura on kokku keeranud!
10.05 ja Pullerits on seda tüüpi tegelased, kes
a) pole endale suutnud tagada majanduslikku kindlustatust ja peavad hommikust õhtuni rabelema
b) tarbivad tuimalt teiste teenuseid, seejuures ise kaasa ei mõtle. See oli ju mõned nädalad tagasi kui Pullerits vassis siin võrgukoondise meeste klubidega, oli need tuimalt volley.ee lehe kevadisest tekstist võtnud, ei tulnud ilmselt selle pealegi, et mängijad vahetavad klubisid.
Kindlasti vajab maailm ka 10.05 ja Pulleritsu tüüpi tarbijaid. Aga kui suudad ise oma elu kontrollida, siis on ikka palju mõnusam tunne.
Pehmo pullerits jäi ilma sõidust.
Sellise jalatraumaga, nagu on mul, oleks hoopis sõitja mineja pehmo - peast pehmo!
Võrkpall ei haaku küll teemasse, aga võrkpallurite kehakaal on siit blogist ennegi läbi käinud. Eks te kõik mäletate Anna-Liisa Sutti. See teema oli ikka eriti köömes. Mida praegult peab tundma Oliver Venno? Sport on karm.
Nagu juba Cretu ütles: ülekaalus ja paksust Vennost ei oleks mingit kasu.
Lisaks näpuoskusele ja kohale kus seda kõike teha, siis tuleb rataste ise hooldamine korralikult ka kasuks rahakotile.
Eestimaa kamaralt juppe ostes maksate 25-35% julgesti juurde, kui just poeomanik pole sugulane.
Ja kiired autota inimesed kus võtta see aeg et vedada ratast seljas arsti juurde ja see sealt jälle tagasi vedada?
Praegu on näha mis linnas toimub. Mõnigi mees otsib peale pasast TRM'i aega et oma piduriklotsid ära vahetada ja ratas lasta üle vaadata ennem Haanjat. Kuid see tundub võimatu, sest mehaanikutel on nende rattapesudega jõulud varakult saabunud.
Priit Haanjasse! Ega selline purakas siis sisse jääda ei tohi ja lisaks jääb sellisest poolikust hooaja lõpust frustratsioon sisse.
Pole vaja Padret Haanjasse. Lammutab kõik ja teeb auhinnalaua tühjaks.
Vaevalt,et PP Haanjas lammutaks.
No kui vihma sajab siis haanjasse ta küll ei tule :D
Minge nüüd, mehed, laske põlvehaavu lakkuda.
Priit käid enne Haanja 100 haanjameeste juurest läbi pandakse viinakompress peale .Kubjal stardis olles tänad mehi.Hiljem kubja spaas saab tunda rõõmu elu ühest parimast hooaja lõpetamisest.
Stimulant.
sTimulant?
Mis loom see on?
Stiimuli kaotanud simulant.
Jah tõesti Haanjas osalemine on teil Priit harukordne võimalus meil kõigil suud kinni panna.
Huu
Õuhka teeb korda kõik, mis jääb varvastest kõrvadevaheliseni. Täna oleks viimane päev kohanemislaagrisse minna, et homme põhidoosiks valmis olla.
Postita kommentaar
<< Esileht