Pullerits: Pikka ja kurnav teekond - aga kuhu seekord?

Küsimus oli, kas lennuk jõuab õigeks ajaks Houstonisse. Võimalused olid 50:50. Sest kuigi hommikune väljalend algas paljulubavalt õigeaegse lahkumisega New Yorgi lähedase Newarki lennujaama terminalist, oli õhkutõusu ootejärjekorras juba kümme lennukit, enne kui Houstoni poole suunduma pidav Airbus seal sabas koha sisse võttis.

Olukord oli pingeline seetõttu, et Houstoni Bushi-nimelises lenujaamas jäi aega kõigest mõni minut üle tunni, et jõuda järgmisele lennukile. Arvestades, et seal tuli vahetada ka terminali, mis omakorda tekitas küsimuse, kas taas tuleb läbida ka turvakontroll, ei saanud sugugi kindel olla, et ma viimasest, neljandast lennust maha ei jää.

Neljast lennust esimene viis esmaspäeva pärastlõunal Tallinnast Kopenhagenisse. Seal jäi aega parajasti vaid nii palju, et kiirkõnnil lennujaama ühest otsa teise tormata. Lennule üle ookeani Ameerikasse tuleb aga alati varuda ekstraaega, sest eales ei tea, mis protseduure seal läbi tuleb teha. Nagu seegi kord: anda vastused kuuele pagasit ja elektroonikat puudutavale küsimusele (näiteks: kas keegi on viimase kahe nädala jooksul teie arvutit remontinud?) ning lasta, kui sind juhuslikult välja valitakse, teha oma pagasile lõhkeainetega kokkupuutumise kontroll.

Kaheksatunnine lend Kopenhagenist pimeduse saatel Newarki pole mingi lõbu. See kurnab ja ruineerib. Vähemasti oli immigratsiooniametnik lõbus. Palus mul erinevalt enamikust teistest anda vaid parema käe nelja sõrme jäljed (teised pidid andma mõlema käe sõrmede ja pöialde jäljed), ilmselt seetõttu, et mu andmed on ameeriklaste andmebaasis olemas ning sedapuhku antud jäljed juhatasid kohesele nende juurde. Liiati ei küsinud ta üldse, miks ma Ameerikasse tulen ja kui kauaks sinna jään. Ilmselt nägi ta oma arvutisüsteemist, et olen seni alati õigeaegselt tagasi läinud – miks ei peaks minema seegi kord?

Vähemasti õnnestus Newarkis leida kiiresti mikrobuss, mis viis lennuväljalähedasse Howard Johnsoni motelli. Kui lõpuks kell 11 magama sain, oli kell Eesti aja järgi juba järgmise päeva hommikul kuus. Seetõttu pole ime, et uni öösel juba enne kella kolme ära läks, sest teada ju on, et iga tund, mis harjumuspärase ajaga nihkesse läheb, nõuab päevapikkust kohanemist, ja rohkem kui ühe tunni organismi sisemine kell ööpäeva jooksul sind uue aja järgi sättida ei suuda.

Niisiis, kell viis üles ja kella kuue ajal lennujaama tagasi. Et ette võtta kogu teekonna kolmas lend Houstonisse. Sinna jõudis lennuk kohale umbes 45 minutit enne järgmise ehk viimase, neljanda lennu väljumist. Õnneks oli too lend toodud vahepeal B-terminalist C-terminali, mis tähendas, et monorelsil sõitu ei tule, vaid tuleb anda jalgadele valu, et C-terminali teise otsa jõuda.

Jõudsin kohale parajasti ajaks, kui enamik inimesi oli juba lennukile jõudnud. Jõudsin samuti pardale. Ees ootas kirjade järgi veidi rohkem kui kahetunnine lend.

Kuhu?

Foto 1: Priit Pullerits Ameerikas 15. oktoobril 2019. Priit Pulleritsu foto
Fotod 2-3: Priit Pulleritsu tehtud fotod Ameerikas 15. oktoobril 2019. Kus? Priit Pulleritsu fotod