Pullerits: Kuidas seljatada ootamatu seljatrauma? Kasulikud nõuanded
Aga Margus Mustimets, vähemasti Tartu hinnatuim füsioterapeut, kes lasi mul särgi seljast võtta ja takseeris mind nii külje pealt kui selja tagant, nentis seepeale pigem, et oi-oi-oi.
Selg hoidis ettepoole kõverasse ja kõht ulatus vaat et vastu selgroogu.
Kuid asi polnud näljutamises. Seda ma ei tee. Asi oli kolmapäeval saadud seljatraumas.
Reede hommikuks oli olukord nii hull, et vaevu sain voodist välja. Pidin töötama kodunt, sest tööle ei riskinud minna. Alustasin füsioterapeutide otsinguid. Üks, kelle kätte sain, ütles, et ega 48 tundi pärast seljatraumat ongi seis kõige hullem.
Aga ma olin lootnud, et pärast neljapäevast Tallinnas käiku, kui selg kannatas liikumist, eriti rattaga sõitmist, et reedeks läheb paremaks. Kuid läks hoopis vastupidi.
Aga kui te nüüd arvate, et füsioterapeut teeb teid tunniga taas terveks, olgu ta pealegi ülikoolilinna parim, siis eksite. Ikka ise tuleb selleks vaeva näha.
Esiteks käskis Mustimets mul valust kõverasse kiskunud rühi, mis sundis kõhtu viimseni sisse tõmbama, taas sirgeks ajada. Ega see kerge olnud. Sest kõhulihased ja muud lihased nende läheduses tegelesid kramplikult keha püsti hoidmisega, sest seljalihased olid paralüseeritud.
Kui suutsin lasta kõhu viimaks lõdvemaks ehk muutusin Buchenwaldi vangist veidi rohkem taaramäelikuks-kangertilikuks, sain kehahoiaku normaalsemaks tagasi, rohkem sirgu.
Kõige kummalisem oli see, kui ta pani lavatsile soojenduse ning käskis mul valutava kohaga sellele selili heita. Siis asetas käed mu kõhule ning käskis mul hinge kõvasti sisse tõmmata ja kõhtu punni ajada.
Algul ei tahtnud see mitte õnnestuda. Ikka hingasin rohkem kopsudega, mitte diafragmaga. Aga kui lõpuks asi edenema hakkas, käis seespool seljast imelik kerge nõksatus läbi. Selgus, et olin vasturõhku tekitades krampis lihaseid ilmselt pisut rohkem õiges suunas tagasi ajanud.
Niisiis tuli ise harjutusi edasi teha.
Ja uskuge või mitte, kuid juba järgmisel päeval läksin rattaga välja sõitma. Ja ülejärgmisel päeval ka. Laupäeval sõitsin Treki maastikurattaga linnas ja selle servas väikestel tänavatel-radadel tunni (keskmine kiirus 20,1 km/h) ja pühapäeval tunni ning ligi seitse minutit (21,7 km/h). Halvem ei hakanud, hoopis paremaks läks. Sättisin sadula suhteliselt kõrgele, et selja, puusa ja reiste piirkonnas tekiks väike venitus. Tundus, et see mõjus hästi.
Õppetund? Kui saate seljatrauma, siis valmistuge selleks, et kaks päeva läheb olukord hullemaks, kuid saage võimalikult kiiresti asjatundja vastuvõtule, et ta näitaks teile, mida tuleb teha, ja siis asuge iseenda kallal tööle; ärge arvake, et on mingi imeroht või imenõks, mis teie eest probleemi lahendab.
Saalitrenni ei riskinud täna, teisipäeval, siiski veel minna. Kui lähipäevil lähen, siis panen kindlasti turvavöö ümber keskkoha.
Aga millised on teie kasulikud kogemused seljatrauma puhul?
Fotod 1, 2, 4 ja 5: Selg sirgu ja paindesse! Fotode autor: Rebecca Leigh / SWNS / Scanpix
Foto 3: Tennisist Kristain Mladenovic saab seljale abi füsioterapeudilt. Foto autor: imagi images / Hasenkopf / Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 18:28
kommentaare: 19
19 Kommentaarid:
Assa nuga! Kus nüüd pandi pildimaterjal. Soonetsi kollektsioonist jälle?
Ah assamait õhk jäi kinni postitust nähes! Millised kumerused millised reied! Ja valged aluspüksid. Mille eest selline hea? Kas on tegu avatud meelelaadi sissetungimisega meie konnatiigi sumbunud paradigmasse? Või läksid Soonetsi rahakotirauad lahti pärast pahameeletormi? See või teine igatahes aitähh.
Sõudeergomeeter.
Head paranemist ja head pildid! Karvased vanamehed hakkasid juba ära tüütama.
Kui ma noor olin tegin ka samasugust nagu viimasel pildil aga trussikud polnud pooltki nii lahedad.
Täitsa kena loom. See teisel pildil, ma mõtlen. Oskab keegi öelda, et mis tõugu koer seal voodil on?
Naispere seljatagant palus küsida, et kas on lootust enne jõule näha ka mehiseid kassipilte?
Mehiseid kassipilte? Ilmselge vajadus alternatiivse suusablogi järele. Või on selline juba olemas? Loodame et originaal suusablog ei mandu, Padre hoiab ikka ranget vahet sellel ja sel teisel maailmal.
Andmed muutuvad kiiresti. Kaal ei ole enam 69,5, nagu eelmisel nädalal, vaid olen selle saanud juba 69 peale. Aga ikka Taaramäest raskem...
Ei ole vaja kassipilte. Jääme Njuuša ja valgete aluspükste manu. Innustab uutele kangelastegudele spordis ja kõikjal
Mis pointi on ennast Taaramäega võrrelda?
Kaalu võid sa ju kaotada kuid mis täpsemalt kaob rasv, lihas või vesi? Kõige keerulisem on esimesega ja selleks peab teadmisi olema.
Uusimad Norra uuringud näitavad et efektiivseim on aju massi vähendamine, väiksem aju mass iseenesest annab küll väga väikse massieelise, suurem võit tuleneb aju energiatarbe vähenemisest. Perspektiivne on kirurgiline sekkumine :)
Kui nüüd tõsiselt siis kahtlen kas jalgratturi kehamassi tagaajamine murdmaasuusatamise puhul õige on, väga rasked need meie suusavõistluste tõusud ei ole.
Jah, huvitaks tõesti, miks lugupeetud Eesti esiharrastussportlasel selline kaalulangetamine? Kas muudab klassikatõuke kiiremaks või muud eesmärgid? Tartu rataralliks muidugi vara veel kaalu langetama hakata ja ega sa nendel Otepää tõusupõksudele niikuinii eest ära sõida.... Aa, õigus, sa ju niikuinii tagant oma sõitu teed, siis pole ju üldse vahet...Postimehel olla muidugi kitsad ajad, äkki palgalangus ning ei raatsi šnitsli peale raisata?
Loobusin šnitslist, kaal kasvas ikka. Ealised iseärasused ilmselt. Kui kaal kahtlaselt alla vajub, siis on põhjust muretsemiseks. Võimalikud variandid on kas ületreening või midagi eriti hullu. Juhul kui kõik on aga hästo, siis avastas Priit kullasoone. Nimelt on põhjust kaalulangetamise blogiga või veelparem juutuuberi kanaliga alustada ja maailma oma saavutustest reklaamiraha kombi eest teavitada. On oodata uue miljonäri sündi.
Kui papa Soonets oma pangast otsiks pildi kus Njuša kassiga ja aluspüksid ka paistavad oleks blogirahvale tore jõulukingit küll. Seljavalud ja muu kurb oleks kohe pühitud. Kaalu langetamine poleks ka väga stress.
Krt küll ükskõik mis lehe tänapäeval lahti teed. ainult üks tussi ja tissi välgutamine käib. Nüüd on Pulleritsu blogi samasugust odavat teed läinud.
Miks praegu kaaluga jännata, suusahooaeg algamas. Musklit tarvis ülakehale.
Ja palju meil neil mägesid siin rattahooajaks ongi, et ennast peaks 55kg. peale ajama?
Priit, kumb sul siis on- trauma või põletik. Või kui mõlemad, kas siis põletik oli enne ja siis trauma või vastupidi? Kui põletik, mis siis on põletiku põhjus? Põletik ei ole diagnoos, põletik on organismi kaitsereaktsioon välisele ärritajale. Seljavalu algpõhjus on jäänud diagnoosimata.
Ain, palun pane diagnoos ära, sa oled ju pikka aega kursis, kuidas mul need seljaasjad juhtuvad, kui selg saab järsku pingelist koormust, siis tekib tunde järgi selline spasm alaselga nimmepiirkonda, mis lööb kogu keskkoha kangeks ja valusaks, nii et liigutadagi ei saa. Siin on diagnoosi panemikseks aegade jooksul olnud infot küll, ega arst, kes mind kuulaks ja vaataks, sedarohkem saa, sest ega temagi minu sisse näe. Nii et, Ain, palun näita kompetentsi ja pane diagnoos ära!
Ma oleks veidi kriitiline kui tohib.
Kui mees või naine korduvalt (rohkem kui kord aastas) vigastuste käes kannatab, siis põhjustab ta need ikka ise. See kõlab hästi lihtsalt ja paljud protesteerivad selle peale: "Seda tean ma ju isegi! Ei ole mõtet mulle siin aabitsatõdesid üle korrata!"
Aga kurb tõsiasi on ka et "iseteadjad" on mõnede kuude pärast taas arstikabinetis vastuvõtul ja ei saa aru (oma sõnade järgi) kuidas see nüüd küll jälle juhtuda sai. Märkate dissonantsi?
Milles on probleem? Tunnistagem et probleem eksisteerib, sest ei harrastussportlane ise ega ka arst tegelikult ei soovi vigastusi, nendele oma aega ja raha raisata.
Jällegi hästi lihtne vastus, mis tihti populaarne ei ole (naljaga pooleks: tänapäeva liberaalses meedias ja poliitikas on pop öelda "pole lihtsaid lahendusi keerulistele probleemidele"): Inimene põhjustab (tekitab) vigastused endale ise.
Miks ta põhjustab?
Puuduvad teadmised? Puuduvad kogemused? Puudub eneseanalüüsi võime või on see tagasihoidlik? Auahnus liiga suur ja konkurents nii karm, et kui treeningkoormustega riske ei võta, siis on tulemused (tagajärjed) kehvad (jäädakse koondisest välja, kaotatakse toetusraha, eneseuhkus saab riivatud, kogu eelnev töö muutub mõtetuks)?
Olgu see inimese organismis (lihastes näiteks) või masinas, kui mingi lüli puruneb või kahjustub, siis enamasti on põhjus otsene (see lüli on nõrk sellise koormuse jaoks) või kaudne (mingi muu asjaolu mõjutas lüli negatiivselt, näiteks kepsusaale purunes sest jäi õlituseta või sportlase lihased andsid järgi mitte et nad nõrgad olid, vaid sportlane jäi kuumas pikal distantsil janusse). Mida võib täheldada on ülemõtlemine - fantaseeritakse CSI kokku - otsitakse liigselt kaudseid põhjusi. Esmalt ikka tugevda seljalihaseid kui need järgi annavad ja siis vaata edasi.
Mida ma kokkuvõtteks öelda tahan?
Mõelda on vaja, lihtsatest asjadest ja (mis veel olulisem) sellest tuleneva tarkuse kohaselt ka tegutseda. Arstiabi olgu ikka pigem kui "turvavõrk", mitte kui võimalus avantüristlikult riske võtta või vabadust ise tülika eneseanalüüsiga mitte tegeleda.
P.S. Lisaks kõigele muule on lihastel organismis ka organismi kaitsev funktsioon. Jõuharjutustesse ja lihaste vormis hoidmisesse skeptiliselt suhtumisel (stiilis, mu alal pole neid lihaseid vaja, need on vaid ballast) kannatavad ka näiteks luud ja liigesed, sest lihastepoolne kaitsev funktsioon on nõrk.
Postita kommentaar
<< Esileht