Seda võimalust ei saanud käest lasta. Kohe läks kõne doktor Mihkel Mardnale, sporditraumatoloogiale spetsialiseerunud ortopeedile, kes oli kuulduste järgi kogu asja niiditõmbaja.
«Tere! Kuulsin, et Shaunae Miller-Uiboga on võimalik jutule saada?» küsisin otse.
Miller-Uibo (fotol ülal paremal) on teatavasti Eesti kümnevõistleja Maicel Uibo (fotol ülal keskel) abikaasa, Bahamalt pärit, Rio olümpiavõitja ja Doha MMi teine 400 meetri jooksus ning maailma kõigi aegade kuuenda tulemuse 48,37 omanik. Nii kiireid ja tituleeritud jooksjaid ei satu Eestisse iga päev. Näiteks kõik need, kes käivad siin sügiseti Tallinna maratoni jooksmas, on omal alal Miller-Uiboga võrreldes n+1 ešeloni tegijad, statistid.
Muidugi võis eeldada, et kui Miller-Uibo saabub Tartu Ülikooli Kliinikumi üritusele, mille kohta on väljastatud ka pressiinfo, saabub sinna kohale arvestatav ajakirjanike dessant. Mis tähendab, et Miller-Uibolt (fotol all paremal) saadava aja pärast läheb rebimiseks. Ja mis omakorda tähendab, et tuleb saada esimese valiku õigus.
Niisiis tegin dr Mardnale kiirkursuse, kes on Eesti ajakirjanikest kõige kõvema 400 meetri rekordiga, et veenda teda, kes sellest alast kõige rohkem teab ja kes peaks saama esmaintervjuu võimaluse.
Aga seda veenmistööd polnud vaja. Dr Mardnal oli suurepäraselt meeles meie legendaarne mõõduvõtt aastatetagusel Tartu maratonil, kus mul õnnestus teda umbes kolme minutiga võita, ja sellele viidates lausus ta, et kui kellelegi seda intervjuud pakub, siis mõistagi mulle. Siirast tänumeelest lisasin omalt poolt, et meie duell oli kahtlemata midagi sellist, mida Eesti spordiajalugu meenutab veel pikka-pikka aega.
Lühidalt: dr Mardna juhiste järgi pidin reede hommikul kella kaheksaks ilmuma Tartu Ülikooli Kliinikumi Linkbergi-nimelise auditooriumi ette.
Eelmisel õhtul lugesin läbi hunniku materjale Miller-Uibo kohta (näiteks sain teada, et tal on kümme aastat noorem õde, kes on öelnud, et tahab saada vanemast õest paremaks jooksjaks), et usutluseks korralikult valmistuda. Arvestasin, et heal juhul saan Miller-Uibolt kümme minutit, mis tähendab, et küsimused peavad olema lühikesed, täpsed, konkreetsed, hästi fokuseeritud. Otsustasin keskenduda 400 meetri jooksuga seotule.
Kell kaheksa, mil algas põlvekirurgia
live-kursuse teine päev, polnud Linkbergi auditooriumi ees keegi Miller-Uibot näinud. Auditooriumi uks tõmmati kinni ja otseülekanne operatsioonisaalist läks seal ilmselt käima. Jäin ukse taha passima.
Selgus, et olin kohale jõudnud liiga suure, pooletunnise ajavaruga. Mardna saabus koos Maicel Uibo ja Shaunae Miller-Uiboga poole üheksaks – ajaks, mis oli neile kursuse programmis ette nähtud. Mardna ei teinud saladust, et kutsus Uibod korraks kursusele seepärast, et üllatust ja vürtsi lisada. Uibode ülesanne oli anda üllatuskülalistena Ida-Tallinna keskhaigla ortopeedile Paul-Sander Vahile (fotol ülal vasakul keskel) enesetäiendamiseks üle noore sporditraumatoloogi 1000-eurose stipendiumi, mille oli välja pannud meditsiinitarvikute tootja DePuy Synthes.
Kui olin Mardnaga tervitanud, kätlesin tervituseks ka Maicel Uiboga (kellega kohtusin esimest korda) ning seejärel tema abikaasa Shaunae Miller-Uiboga. Teadsin eeltööst, et ta on peaaegu minupikkune. Ta on 185 cm, mina 1-2 cm rohkem. Aga mida ma ei osanud oodata, olid järgmised kaks asja.
Esiteks, kes on teleris Miller-Uibo jooksu näinud, sel on ilmselt ettekujutus, et tegemist on väga tugeva ja jõulise naisega. Nii see siiski ei tundunud. Tema käepigistus oli õrn ja graatsiline ning naeratus lahke ja siiras, otse silma vaatav. Teiseks, millega telepilt veel petab: et Miller-Uibo on suur ja musklites. Oh õudust: võrreldes temaga olen ma jäme jurakas! Mõni ime siis, et ta 400 meetri isiklik rekord on minu omast üle kolme sekundi parem. Miller-Uibo on ääretult nõtke ja sale, aga mul, tuleb tunnistada, on ikkagi räme ülekaal.
Kui tervitasime, lausus Mardna Miller-Uibole, osutades mulle, et see on see ajakirjanik, kellest ta temale rääkis. Omalt poolt laususin Miller-Uibole lühidalt, et oleksin tänulik, kui saaksin temalt kümme minutit.
Seejärel kadusid Uibod koos Mardna ja neile saalist vastu tulnud dr Leho Ripsiga auditooriumi. Jäin ukse taha, et vaadata veel oma märkmeid ning lihvida intervjuu plaani.
Järsku tõstsin pilgu – ja mis ma näen! ETV noor korrespondent, mikrofon juba käes, on koos kaameramehega kohale ilmunud ja seadnud end tegutsemisvalmis. Vaat sellist partisanlust ja isetegevust ei saa sallida! Ma ei hakanud pikka sissejuhatust tegema, vaid teatasin kohe, et ärgu siin midagi plaanigugi, siin on minu eesõigus, sest mina olin siin esimesena.
Telemeestega on see probleem, et neil on ei tea kust tekkinud endastmõistetav ootus, isegi nõudmine, et nemad peavad oma intervjuu kõige esimesena ära tegema, enne kirjamehi. Aga teada ju on, et iga järgneva intervjuuga intervjueeritava ind raugeb, sest sageli mitmed küsimused kattuvad ja kes see ikka viitsib sama asja mitu korda järjest rääkida.
ETV noor esindaja, kui õigesti mäletan, vastas mulle midagi stiilis, et siin loeb tugevama õigus.
Selle peale kostsin, et siis pole siin küll midagi arutada, sest minu 400 meetri rekord on igal juhul kõvem kui temal.
Ma ei mäleta, et sellele mingi sisulise vastuse oleksin saanud.
Mõne aja pärast tuli välja, et ETV korrespondent tuli tegema saatejuppi mingist operatsioonist ja vist ei teadnudki Miller-Uibost midagi.
Kui Uibod auditooriumist välja tulid, olid nad minu päralt. Juhatasin nad akna alla väikese laua juurde ja alustasin.
Kokku kestis intervjuu mitte kümme, vaid koguni 19 minutit. Miller-Uibo, üle põlvede ulatuv tumepunane liibuv kleit seljas ja valged Adidase tossud jalas, oli väga meeldiv ja sõbralik. Kui ei teaks, ei oleks osanud vist isegi aimata, et ta on nii kõva sportlane, kes Rio olümpial pingutas võidu nimel nii kõvasti, et kukkus finišijoonel lausa käpuli. Ta kuulas küsimusi tähelepanelikult ja vastas neile naeratades. Aga me rääkisime ka asjast, mitte tühjast-tähjast. Usun, et ta nägi ja taipas, et küsimused on lugupidavad ning ma ei ürita mingit odavat sensatsiooni välja imeda. Alati tuleb intervjueeritavasse suhtuda respektiga – ning ta vastab sulle samaga.
Intervjuu ilmus laupäevase Postimehe spordikülgedel. Sain selle kohta sõnumi ühelt tuntud treenerilt: «V hea lugu tänases PM-s.»
PS: Tunnistan üles, et algul oli väike mõte panna pealkirjaks "Kuidas ma [X Y-Z] rajalt maha võtsin", aga oma mängulisus ei oleks siiski väärikas ja lugupidav inimese suhtes, kes mulle vastu tuli ja mind usaldas.
Foto 1: Maicel Uibo ja Shaunae Miller-Uibo saabuvad 28. oktoobril Tallinna lennujaama. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Mihkel Mardna, Shaunae Miller-Uibo, Maicel Uibo, Leho Rips ja ??? reede hommikul Tartu Ülikooli Kliinikumis Linkbergi-nimelise auditooriumi ees. Foto edastas: Mihkel Mardna
Foto 3: Shaunae Miller-Uibo vestlemas Priit Pulleritsuga. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Maicel Uibo ja Shaunae Miller-Uibo TÜ Kliinikumis Linkbergi auditooriumis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Paul-Sander Vahi (keskel) saab Mihkel Mardnalt, Maicel Uibolt ja Shaunae Miller-Uibolt kätte noore sporditraumatoloogi stipendiumi. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 6: Maicel Uibo, Shaunae Miller-Uibo ja Priit Pullerits. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 7-11: Maicel Uibo ja Shaunae Miller-Uibo andmas intervjuud Priit Pulleritsule. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
32 Kommentaarid:
https://tartu.postimees.ee/6817050/eesti-bahama-tipp-paar-andis-ule-noore-traumatoloogi-stipendiumi
Ütleme nii, et see lugu postimehes on ikka suht porno.
Tahtsin vaadata, et kes selle loo autor on, aga kui nägin, et PP, siis jäi karp lahti. Arvasin, et mõni koolitamata jäänud klikiajakirjanik oli oma võimaluse saanud pärast Peeter Helme lahkumist.
Stipendiumisaajast ei saa me rohkem teada, kui nime.
Oleks siis loo juures vähemalt piltki sellinegi, kus stipendiumisaaja ka peal on.
mp
Aga see lugu on tõesti hea:
https://leht.postimees.ee/6816337/miller-uibo-higi-ja-pisarad-kaivad-400-meetriga-kaasas
mp
kes on Eesti ajakirjanikest kõige kõvema 400 meetri rekordiga
Pulleritsu kohta on leitav aeg 52,1.
Juhan Kilumetsa kohta 51,39.
Kas mul jääb midagi kahe silma vahele?
aga mul, tuleb tunnistada, on ikkagi räme ülekaal.
Maicel 1.88 84 kg
Shaunae 1.85 69kg
PP 1.865 ca 71kg*
*BMI järgi ehk normaalkaal, meditsiinistatistika sellist "saledust" siiski ei toeta-siin on mingi (tervise)probleem-kõhetunud lihased,nõrgad liigesed-sidemed, peaksid olema kuskil 80-90kg vahel.
Üle hulga aja ka blogis midagi lugeda, tubli töö.
No kuulge, 10:32! Õige aeg ja minu isiklik rekord on 51,7.
Sain sellega neljanda koha, kaotasin napilt Taivo Mägile, Rasmuse isale.
51,7 on ikkagi aeglasem kui 51,39.
Aga mida muud ongi Pulleritsult oodata.
Ei. 7<39.
m.o.t.t.
Pühapäeval oli ERR'is (ETV) enam pooletunnine stuudiointervjuu Uibodega. Raske uskuda, et ettekiidetud püstijalajutuintervjuust midagi huvitavat lisaks on tulemas. Tartu Postimehe tänane "artikkel" (vt. esimene kommentaar) tekitas järjekordselt soovi PM tellimus lõpetada. Kas sellise ajakirjanduse eest tohib raha küsida? Kas selliste lugude autorid harivad tulevast ajakirjanduse põlvkonda?
Vaevalt Etv 400 m teemas lisa pakub.
Te ei oska TPMi lugedes hinnata, kui vähese põhjal saab teha lihtsa inimliku paeluva loo. Õppige, palun.
Punakaelad raisad ei suuda öppida ma sulle ütlen härra Pullerits.
Kui lugejad ei oska artiklit hinnata, siis järelikult ei mõista autor kellele ja miks ta kirjutab.
Inimlikult paeluv lugu, et mitu kuldset triipu on jooksja jalanõul???
Palun tunnistage ausalt, et tegemist oli haltuuraga. Isegi peatoimetaja Helme mõistis lõpuks oma vigu, aga vanemtoimetaja Pullerits mitte kunagi.
Ma ei näe seal ühtki viga. Kõik faktid vastavad tõele, on edastatud reportaaž kahe tituleeritud sportlase külaskäigust haiglasse. Kui teile jutt ei meeldi, lugege mõnda muud, mis on parem - nimetage see! Lehes peab olema igasuguseid lugusid, leht peab olema mitmekesine - see lugu annab mitmekesisust rutiinile kõvasti juurde.
Ma ei noriks Priidu kallal. Äsja lugesin TM ajakirja läbi 10 minutiga. Tehke järgi punakaelad! Sealjuures puudub soov seda numbrit teist korda kätte võtta, kuigi toimetajad olid selle kallal tunde võimelnud ja tegelikult ju sisu oli. Elame lihtsalt info ajastul kus lugejat on võimatu hoida oma lõksus uudsete nüanssidega. Ei sünni siin revolutsioonilisi muutusi. Eriti veel 400 m hõbeda puhul. Hõbe pole kuld, mis kedagi erutaks. Lihtsalt kurioosum, et perekond 2 hõbedat praktiliselt ühel ajal said. Uudsus oli sünkronismis ja selles, et mismoodi selline positiivne teineteise motiveerimine ja tippu häälestamine egoismi nõudvatel aldel saavutati. Kas äkki ei jäänudki kuld kahe hõbeda taseme ettevalmistuse lõksu? Kas Eesti kuld jäi tulemata Kurrunurrumaa hõbeda pärast? Vot siin on rahvuslikku intriigi ja eestlaste iseteadvuse võti!
Kes 400 tunneb, nöeb, eu M-U pidanuks võitma. Arusaamatu, kust see Bahreini jooksja tuli ja sellise aja võttis, ligi sekundi isikliku margi parandust. On see loogiline, puhtalt usutav? Raskustega...
Bahreini jooksja viimane 100m oli jah teiselt planeedilt. Kuigi ta vist hooaja liider oli?
Tervitusi Saku suurhallist. Siin üks megaüritus, Robin Sharmast Peep Vainuni.
Lugesin artiklit ning üllatas positiivselt. Artikli oli hea ning soe, kuid sõnakasutus oli väga P.P moodi. Igaks petteks kerisin üles ja kontrollisin. Misiganes põhjusel on mul blogist jäänud mulje, et "Kui on M, siis näita." Mul on hea meel, et päris tegude puhul on võimalik rassist ja usutunnistusest mööda vaadata ning kas kiita (või laita) õige asja eest. Et siis väga asjalik artikkel.
Priit (M40)
M-il ja m-il on vahe, Priit M40. Tark oskab neil vahet teha. Igasugustele suva m-udele tuleb loomulikult seda näidata, mids te ei maini, ja resoluutselt. Euroopa alanud allakäigu põhjusi see ongi, et eurooplastel on resoluutsusest puudu.
Me ei vaata mööda. Pole midagi tähtsamat kui usutunnistus. Alles järgmisena tulevad sekundaarsed tunnused nagu võimas M ja punane kael.
Väikese m ga Priit ei jaga matsu. Me ei saa toetuda allakäinud eurooplaste kärbatand agendale. Kuna endal rammu pole palju siis tuleb otsida abi naabrite juurest kel punane kael ja kobe M.
Maicel poisil ei olegi dressipluusil ühegi sponsori logo?
Jah pole. Aga kümpimehed on teada näljarotid.
Kilumets, siis ikkagi kõvem vend, kui Pullerits
Miks peaks Maicel vabal ajal sponsoreid reklaamima?
Täiesti kahe silma vahele on inimestel Priidu loos jäänud aga esimesel fotol olev mees kes on Uibode selja taga ja saabub Frankfurdist kus jooksis üle 70 aastasena maratoni 3.34....
siin ka lugu temast:
https://sakala.postimees.ee/6816071/ants-kuusik-spordiarmastuse-kulvaja
Ülikõva saavutus 3.34, aga Padre tunneb biiti - millal kaliforniasse reisida, millal noorte naistega intervjuud teha. Ses mõttes on mees kadunud, kaugeneb rahvast, surfab tõusulaine harjal, unustanud koduse kossu, jalgpalli, suusatamise ja rattaspordi arendamise eelis järjekorra.
3:34 ei lähe arvesse. Oleks vanahärra jooksnud 800m 1:55 algusesse, siis oleks nagu juba hakanud midagi looma, praegu aga nõrk sooritus.
Punakaelad ei mölise kui Šeff maailmamere lainetel surfab.
Maicel poiss on maailmakodanik, tal ei ole vaja autofirmat ega juustumeistrit reklaamida.
Härrased, see kõik millest siin kirjutatud on on tilu-lilu. Absoluutselt alla keskmise kirjutis ja ei ühtegi asjalikku kommentaari selle all. Ma vabandan muidugi et selliseid raskeid sõnu kirjutan ja et mõnel teist lugedes nutt kurku tuleb. Teadke siis, et tõde ongi valus. Tõeline uudis oleks olnud kui hr Pullerits proua Uiboga tossud joonele oleks pannud ja teda 2 staadioni ringi jooksus efektselt võitnud. Mina isiklikult oleks leppind Postimehes ka pealkirjaga, "Härrasmees Pullerits lubas daamil 800 meetri jooksus esimesena finišeerida".
Väga austatud 15:38!
Teil on see võimalus: kirjutada suurepärane lugu, avaldada asjalikke kommentaare ning olla "härrasmees".
Lugupidamisega
Rein Valdmaa
Postita kommentaar
<< Esileht