Pullerits: Aju sodistavad elamused ehk kuidas tundmatu nägi minus jalgratturit

«Jalgratturile on see muidugi lihtne,» nentis halli lühikese habemega mees, kui redelist (fotol vasakul) üles tema juurde jõudsin.

Kuulsin ma ikka õigesti? Kust ta teadis mind jalgratturiks nimetada?

Ma olin ju New Mexicos sellises punktis, Frijolese kanjonis, kuhu pole rattaga kellelgi asja. Olin liiati punktis, kust enamik edasi ei lähe. Võib-olla vanasti indiaanlased läksid, aga nüüd pole neist ühtki ka enam elavate killas. Ja siis ütleb suvaline ameeriklane mulle seal naeratades, et jalgratturile pole selline tõus midagi rasket?!

Tõsi see on, et ega ma suurt hingeldanud, kuigi olin just pikast poolpüstisest redelist üles roninud.

Päev oli alanud pigem hingematvalt. Seda ülekantud tähenduses. Ameeriklased ütleks selle kohta vist, et kõik nähtu oli mindblowing. Eesti keeleks: aju sodistav. Keerasin Ghost Ranchi ehk Kummitusrantšo juurest (öö hind sealses spartalikus toas 109 dollarit!) lõunasse, et sõita Abiquiusse, mille lähedal on üles võetud terve rida tuntud filme, nagu «City Slickers», «The Wild Wild West», «No Country For Old Men», «Cowboys & Aliens», «Wyatt Earp», «The Lone Ranger» jne. Kui vaid pilk tee äärde heita, saad aru, miks need filmid just siinkandis tehti: loodus on klassikaline Metsiku Lääne oma, värviline ja võimas (fotol ülal paremal). Muidugi mitte nii võimas ja mastaapne nagu Utah’s, aga Utah on teadagi üle kõige ja kõigist.

Sain kõigest mõne miili edasi sõita, kui järgmine koht lasi aju sodiks: Chama jõgi, Rio Grande lisajõgi, oli pealtnäha kuldkollane (fotol paremal). Kuldkollane seetõttu, et hommikupäike paistis otse jõesängi ääristavate lehtpuude kollastele lehtedele. Kui punaseid mägesid olen aastate jooksul näinud sadu ja sadu, siis sellist massiivset puhast kollasust vist mitte kordagi. Seisin jõe äärde laskuva maantee serval ja, mis siin salata, muudkui ahhetasin.

Sõitsin veel mõned miilid edasi ning keerasin vasakule kruusateele. See on tee, mis ei ütle mitte midagi. Sellest võib pigem midagi märkamata mööda sõita. Sest ühtegi silti ega viita selle kõrval pole. Aga see tee, mille numbrit ma siinkohal ei avalda, viib kahte kohta. Üks on veidi kahtlane: Dar al-Islam, musulmanide kohaliku ühenduse keskus. Teine koht on vapustav. Loomulikult läksin tollesse teise (fotol vasakul).

Tolle koha nimi on Plaza Blanca. Seda ei leia mitte üheltki kaardilt. Sinna ei juhata mitte ükski teeviit. Ja parem ongi, sest siis ei lähe too imeline paik uudishimulikest umbe.

Plaza Blanca ei ole mingi plats. See on eriliste-kummaliste valgete-hallide sammaste kogum (fotol paremal). Parkisin auto väiksele kõrgendikule ja laskusin alla sammaste vahele.

See on müstiline koht. Sest seal polnud mitte kedagi. Kui selline paik leiduks Eestis, oleks see kuulutatud juba ammu suureks imeks ja rahvuslikuks aardeks ning seda reklaamides meelitataks kohale tuhandeid turiste. New Mexico aga paistab tegevat kõik, et turistid Plaza Blancasse (fotol vasakul) ei satuks. Ja õigesti teevad, sest inimesed on maailmas liiga palju ringi trampima hakanud.

Uitasin valgete sammaste keskel ligi tunni. Avastasin nende vahel väikseid kanjoneid ja pilusid, millest läbi ronida. Laskusin arroyosse ehk kuivanud jõesängi (fotol paremal), mille kallastel andsid valgetele kõrgetele seintele kontrasti kuldsed lehtpuud. See oli niivõrd eriline paik, et ainus võimalus seda erilisust mõista on sinna ise kuldsel sügisel kohale minna. Muidugi kui tee sinna üles leiate. Tunnistan, et sõitsin isegi ühes kohas mööda, kuigi olin täpsed juhised kaasa võtnud.

Seejärel läbi Espanola ja White Rocki Bandelieri looduskaitsealale (fotol vasakul) Los Alamose lähedal. Los Alamost peetakse teadupoolest Ameerika aatomipommi sünnilinnaks. Aga mind huvitas Bandelier, kuigi erinevalt Los Alamosest, kus isegi teadusmuuseum on tasuta, küsitakse Bandelieri autoga sissesõidu eest 25 dollarit. Aga ma ei maksnud. Ostsin juba kevadel Moabis rattaseiklusel käies rahvusparkide aastapääsme (80 dollarit), et edaspidised käigud oleks ses osas muretud.

Laskusin autoga alla Frijolese kanjonisse, et uurida seal vanu indiaanlaste elupaiku. Hakkasin astuma piki kanjoni põhja voolavat kitsast oja loodesse, mööda Suurest Kivast ja Tyuonyi vana asula jäänustest, misjärel keerasin kõrge püstloodis kanjoniseina alla. Ja ronisin sealt üles kaljukoobasteni, kus vanasti elasid indiaanlased (fotol paremal). Võrreldes nende häärberitega, mida nüüd veidigi haljamale oksale jõudnud ameeriklased püstitada armastavad – sealhulgas need ökofanaatikud, kelle elamisi nägin eile Taosest läänes ja siingi kirjeldasin –, said inimesed vanasti ikka palju kitsamates oludes hakkama.

Tegin veidi pikema peatuse Long House’i ehk Pika maja ees (fotol vasakul). Seda võiks nimetada vanaaegseks ridaelamuks: kohati negatiivse kaldega kaljuseina alla olid rajatud umbes saja meetri pikkuses üksteise kõrvale väiksed elamised. Siiski tekkis mul küsimus, mida tegid indiaanlased küll siis, kui sadas vihma. Vesi pidi ju neile mööda kaljuseina alla majapidamisse voolama ja selle kapitaalselt üleujutama.

Enamik matkajaid keerab Pika maja juures tagasi, aga mina läksin veel edasi. Tahtsin näha Alcove House’i ehk Alkoovimaja, mis asub kanjoni põhjast rohkem kui 40 meetri kõrgusel kaljuseina sees (fotol paremal). Sinna tuleb ronida mööda nelja redelit. Silt nende all hoiatab, et ronimist ei võtaks ette need, kellel on tervisehädad või kõrgusekartus.

Ei olnud üles ronimine sugugi hull. Alla ei tohi vaadata – siis ei juhtu midagi. Igatahes ei tekkinud kordagi kõhedust ega peapööritust. Kui kõige pikemast redelist ühe hooga üles läksin, saingi kuulda kommentaari, et «jalgratturile on see muidugi lihtne». Kust too habemega mees sellisele mõttele tuli?

Lõpuks taipasin: mul oli ju Rein Taaramäelt saadud Total Direct Energie kirjadega ratturimüts (fotol vasakul) lagipähe paistva päikese eest kaitsmiseks peas. Järelikult oli asjatundlik kommenteerija, kui pelgalt sellise detaili põhjal nii suure ja õige järelduse oskas langetada.

Ülalt sai hea vaate piki kanjonit kaugemale loodesse. Ka redelitest allatulek polnud midagi hullu. Avastasin, et palju kiirem on laskuda, kui lähed alla samas asendis, kuidas üleski (fotol all paremal); kui keerad seljaga redeli poole, on laskumine poole aeglasem.

Õhtupoolikul sõitsin läbi Santa Fe edasi Albuquerque’i suunas. Mõlemad sõiduread olid autosid üllatavalt tihedalt täis. Ei kujuta ette, et Pärnu ja Tallinna vahel – elanike arvult on need vastavalt Santa Fe ja Albuquerque’i mõõtu – võiks kunagi nii palju ja nii tihedalt masinaid sõeluda. Huvitav, kuhu need ameeriklased kogu aeg muudkui sõidavad? Ega see enne vist lõpe, kui bensiini kättesaadavus ei lakka USAs olemast inimõigus. Galloni sain Santa Fes kahe dollari ja 40 sendi eest. Eks arvutage ise, mis teeb see eurodes bensiiniliitri hinnaks! Sellise hinna korral võiks ise ka äkki jalgratta asemel rohkem ja muretumalt autoga sõita?...

Õhtuks jõudsin Albuquerque’i lähedale roheliste põõsastega kaetud küngastele Placitase asulasse, mis tundub olevat kõrgema keskklassi äärelinn. Ööbimine on Jenniferi pool. Ta andis terve maja: söögituba, elutuba, magamistuba, vannituba, köök. Teda ennast pole näinud. Arvata võib, et ega näegi. Lahkudes jätan võtme kokkulepitud kohta.

Fotod: Priit Pullerits