Pullerits: Kuidas New Mexicost sai... ühtäkki Utah!

Tahtsin minna maailmakuulsasse Taose (fotol paremal) pueblosse. Kuid ega see ole niisama, et lähed kohale ja astud muudkui sisse. Mu vend tahtis paar aastat tagasi sama teha, aga tuli välja, et terve pueblo oli mitmeks nädalaks külastajaile suletud. Nüüd sõitsin hommikul juba kella poole üheksaks kohale, aga ometi vaatas vastu silt «Taos Pueblo CLOSED».

Lasin maasturil aknaklaasi alla ja pärisin mehhiklase välimusega noormehelt, milles asi. Ta ütles, et neil on külas unexpected funeral (nagu saaks surm ja matusetalitus olla oodatud, plaanipärane?!) ja seepärast võõraid sinna ei lasta.

Isegi kui Taose pueblo, mis on Ameerika vanimaid järjepideva asustusega külasid – seal on elatud juba üle tuhande aasta –, kellelegi esimese hooga midagi ei ütle, siis kahtlemata on iga vähegi laiema silmaringiga inimene näinud sellest pilte. Taose (fotol vasakul) pueblo tõmbenumbriks on mitmekorruseline pruunist savist-mudast, justkui eri mõõtu kuubikutest koosnev hoone, millele lisavad värvi sinised uksed ning omapärase kuju annavad seintest välja ulatuvad talad ja seintele toetuvad puitredelid. Kes neid oma silmaga näha tahab, peab selle eest maksma 16 dollarit. Mehhiklase välimusega noormees soovitas mul keskpäevaks tagasi tulla.

Niisiis oli mitu tundi aega. Sõitsin põhja poole Red Riveri linna. See on nüüd suusakeskus. Asub ju Taosest kirdes New Mexico kõrgeim mägi, veidi rohkem kui 4000-meetrine Wheeler Peak. Eelmisel päeval, kui Taosesse saabusin, liikusid Wheeleri mäe kohal sünkjad pilved, mis värvisid mitut puhku taeva ka linna kohal mustaks (fotol paremal ja samuti kahel ülemisel fotol). Ei söandanud välistada, et kuskil kõrgemal võis ka lund tulla, kuid vähemasti Red Riveris polnud sellest jälgegi.

Ümber Wheeleri mäe kulgeb rohkem kui 130-kilomeetrine maaliline tee, Enchanted Circle, Võluring. Otsustasin selle läbida. Ilm oli ju ilus, päikseline ja pilvitu, kuigi karge – hommikul valitsesid Taoses, mis asub enam kui 2100 meetri kõrgusel merepinnast, isegi kerged miinuskraadid. Aga selline ilm tähendas, et sügisvärvid on mägedes eredad ja kirkad.

Red Riveri suusatõstukid seisid jõude ja ootasid lume saabumist (fotol ülal vasakul). Ühed vähesed, kes Metsiku Lääne auraga linnakeses müra tekitasid, olid ATV-dega sõitjad. Sealt edasi tõusin oma rendimaasturiga Bobcat Passi otsa, mis on 2990 meetriga kõrgeim punkt New Mexicos, kuhu ükski osariigi maantee kerkib (fotol paremal).

Siis laskusin ülevalt Eagle Nesti ehk Kotkapesa järve juurde (fotol vasakul) ning pärast eraalgatuslikult loodud Vietnami veteranide memoriaali (fotol all paremal) külastamist väikese künka otsas sõitsin tagasi Taosesse. Päris keskpäevaks küll Taose pueblo juurde ei jõudnud, sest teekond mägedes oli äärmiselt ilus, sundides ühtelugu peatuma, kuid ega kell pool kakski liiga hiline aeg olnud. Igatahes nüüd oli pueblo avatud.

Vanasti, olin kuulnud, ei võinud Taose pueblos ilma luba ostmata pilti teha. Nüüd võib. Ainult ei tohi pildistada küla elanikke ning tehtud fotosid võib kasutada üksnes isiklikuks tarbeks. Seetõttu ei pane ma siin ka ühtegi enda tehtud fotot välja, mis siis, et blogi on mu isiklik veebipäevik. Aga kuna see on teistele samuti nähtav, ei ole ma kindel, et siin piltide avaldamist võiks tõlgendada nende kasutamisena isiklikuks tarbeks. Või suudab keegi argumenteerida vastupidist?

Seetõttu kõlab mu Taose pueblos käigu kirjeldus justkui püüe kirjeldada värve pimedale. Millel ei ole erilist mõtet. Mõistlikum on ise kohale sõita ja see ilmaime oma silmadega üle vaadata.
*

Tuul tahtis hommikul kõrvu peast ära viia. See oli kõle ja vali, lausa lõikav. Seisin üle Rio Grande (fotol vasakul) viiva silla, mis on Ameerika üks kõrgemaid – aga kui kõrge, selle kohta puudub siiani selgus ja üksmeel. Kõige suurem number, mida näinud olen, on 200 meetrit. Kuid sillal on palju tõsisem probleem: see pidi meeldima enesetapjatele. Mistõttu on seal mitu telefoni, mille küljes teatab reibas silt, et «alati on lootust».

Kõigest mõned miilid eemal jäid maantee ääres silma kummalised hooned (fotol paremal). Justkui oleks need hobi korras isetehtud. Keerasin otsa ringi ja sõitsin kahe tuult trotsiva maanteeratturi järel tagasi hoonete juurde viiva kruusase sissesõiduteeni. Kaugele ei saanud sealt edasi sõita, sest kõikjal teatasid sildid, et tegemist on eravaldusega. Parkisin auto ühe aia äärde ja asusin asja uurima.

Paistis, nagu oleks tegu mingi sektiga, kes on ehitanud endale rohelise kidura taimestikuga keset eimiskit kummalised elamud (fotol vasakul ja all paremal) ja valmistub ei-tea-milleks. Varsti sain aru, et olen sattunud mingisse ökovandenõulaste seltskonda. Leidsin ühe noorepoolse (25) naise, paks villane müts peas, kes rääkis, et neil on siin keskkonnasäästlik kogukond: nad on majad ehitanud igasugusest rämpsust, nii autorehvidest kui alumiiniumpurkidest, energiat ammutavad päikeselt ja vett pilvedest ning ainus muust maailmast tulev teenus, mida nad kasutavad, on internetiühendus. Ja raha ka: kes tahab kogukonnast rohkem teada ja kõike oma silmaga näha, peab maksma 18 dollarit. Loomulikult loobusin.

Naine ütles, et kogukonda kuulub 85 maja, kus elab umbes 130 inimest, nii noori kui vanu, igasuguseid. Selle peale mõtlesin, et kui nad tahavad nii keskkonnasäästlikud olla, siis miks on vaja ehitada hooneid, kus keskmiselt elab ainult poolteist inimest – kas see pole raiskamine? Edasi: iga maja juures seisis kaks, mõne maja juures koguni kolm autot. Kas need ei saasta loodust? Tagatipuks uurisin naiselt, kas ta elab samuti selles kogukonnas, mille peale ta kostis, et enam mitte, tema kolis Taosesse. Huvitav, kas ökotuhin sai otsa, mõtisklesin endamisi. Otsesõnu teda ründama ei hakanud, see polnuks viisakas.

Jätkasin sõitu lääne suunas. Tee keris aegamisi muudkui kõrgemale. Tee ääres laiusid mäenõlvade all pruunikas-kollased karjamaad, kus suured tumemustad lehmakarjad kõhtu kinnitasid. Viimaks jõudsin 3200 meetri kõrgusele Brazose tipuni (fotol vasakul) – jälle räme tuul! Igasugune plaan seal väike piknik pidada tuli rutuga peast heita.

Ja lõpuks, kui sõidetud veidi üle saja miili, hakkas paistma Utah! Mitte selles mõttes, et oleksin jõudnud oma lemmikosariiki, vaid ses mõttes, et New Mexico loodus omandab 84. maanteel Cebolla ja Abiquiu vahel äärmiselt utahlikud jooned (fotol paremal). Kes teab, mis on Utah, sellele ei pea seda seletama. Teistele: mägedest saavad platoodega mesad ning tooni hakkab andma punane ja kollane liivakivi.

Keerasin Echo Amphitheater’isse, mis on just see, mida nimetus ütleb: amfiteater liivakivi seinas (fotol vasakul). Legendi järgi olevat navaho indiaanlased seal hukanud kunagi valgete asunike pere, tõugates selle kaljuservalt alla. Teise legendi järgi olid valged asukad teinud indiaanlastele kättemaksuks sedasama. Kumbki lugu ei vastavat siiski tõele. (Amfiteatri külastamise hind: kaks dollarit auto kohta.)

Amfiteatrist paar miili lõunasse sõitnud, keerasin vasakule kruusateele, mille kohal teatas silt, et siit algab Ghost Ranch, Kummitusrantšo (fotol paremal). Pidin seal veetma järgneva öö. Tuba, nagu selgus, on spartalik, vist ehitatud vanasse hobusetalli: heledatest plaatidest põrand, vana usteta kapp, vana kummut koos sellele asetatud peegliga, väike lamp ja voodi koos tooliga. Ei kraani ega valamut, kempsust ja duširuumist rääkimata. Küttesüsteemi tööle saamiseks pidin kutsuma meistrimehe. Hind, kui selle reserveerisin, oli 69 dollarit ehk poolteist korda rohkem, kui motellituba Albuquerque’is. Aga asukoht maksab!

Hakkasin kohe mäe otsa ronima. Juba rantšole lähenedes köitis eemalt pilku Chimney Rock, Korstnakalju (fotol vasakul). Tundus, et see on vaat et kiviga visata, aga siiski polnud. Rada läks algul küll Korstnakaljule lähemale, aga siis suundus sellest mööda, kaugemale. Ja muudkui tõusis. Sain aru, et rada ei vii Korstnakalju jalamile, vaid kõrgendikule, mis on peaaegu tasa Korstnakalju ülemise servaga.

See ronimine oli pingutust väärt. Olen seesugustelt kõrgendikelt näinud küll ja küll Utah loodust, aga New Mexico on Utah’ga võrreldes siiski teistsugune. Jah, põhja poole vaadates olid ümbritsevad kõrgendikud samasugused mitmevärvilised nagu Utah’s (fotol all vasakul), aga kui pilk lõuna poole keerata, avaneb sootuks teistsugune pilt (fotol ülal paremal). Õigus oli sel mehel, kes mulle vastu tulles hoiatas: «Pane aga oma fotokaamera valmis!»

Ainus ebameeldivus oli see, et tuul oli endiselt pööraselt vali. Mütsi, millel kiri «Make America Great Again», oleks see kohemaid peast pühkinud, kui ma poleks kapuutsi peale tõmmanud. Ja seljas oli mul kampsun ning selle peal sulejope – niimoodi kannatas marutuule käes kuidagi vastu pidada. Kindad tõmbasin ka kätte, et paremini sooja hoida. Samas pidin platoo serval olema hoolas, et tuul mind sealt alla ei pühiks.

Seni on New Mexico suutnud iga päev millegagi üllatada. Positiivselt. Sedapuhku täna siis utahliku loodusega (fotol paremal). Või ökohullude kogukonnaga. Eile Taose puebloga ja Võluringiga. Esialgne skepsis, et äkki pole New Mexicol suurt pakkuda, on osutunud alusetuks.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits.