Pullerits: Kuidas ma jõudsin paika, mida pole isegi uuematel kaartidel?

Ei olnud plaanitud teekond hästi märgistatud. Isegi New Mexico osariigi autoteede uuel kaardil, mille Albuquerque’i lennujaamas tasuta sain, ei olnud mingil viisil kirjas seda kohta, kuhu tahtsin sõita (fotol paremal ja kõige alumisel fotol). Avastasin tolle koha kunagi hiliskevadel juhuslikult, kui hakkasin hauduma plaane, millele kulutada need puhkusepäevad, mis Postimehes riskantset tööd tehes – oma nahka avalikult turule viies ja sedasi sadu vaenlasi juurde saades – olid ajapikku kogunenud.

Kuidagi igatahes sattus mu personaalsele radariekraanile selline nimi nagu Kasha-Katuwe (fotol vasakul). See jääb osariigi pealinnast Santa Fest üle 60 kilomeetri edelasse Cochiti indiaanlaste küla lähistele. Aga sinna sõita pole lihtne, kui just väga täpselt ei tea, kuhu lähed. Kasha-Katuwe, eesti keeles Valged kaljud, on selline paik, kuhu sildid hästi ei juhata või peab neid hoolega otsima, et õigest teeotsast mööda ei sõidaks.

Inglise keeles on Kasha-Katuwel ka arusaadavam nimi: Tent Rocks. See tuleb sellest, et sealsed valged kaljud on telgikujulised, otsast terava tipuga. Ei usu, et kuigi palju eestlasi neid oma ihusilmaga näinud on.

Pääsesin Kasha-Katuwe alale tasuta. Selleks tuleb tunda Ameerika süsteeme. Hommik oli sealkandis aga pisut karge. Käed tikkusid külmetama, kuigi päike paistis. Sammusin laugelt tõusval kruusnõlval muudkui ülespoole, kuni sattusin viimaks kanjoni suudmesse (fotol paremal). Heledad seinad sirutusid peaaegu püstloodis taeva poole. Tegemist on ohtliku kohaga, kui peaks hakkama sadama. Seda kinnitas vaatepilt männipuust keset kanjoni põhja: puu juured seisid püstiasendis inimkõrguselt maa peal. Selge märk, et tulvaveed olid pinnase juurte alt lihtsalt minema kandnud.

Peagi tõmbasid kanjoni seinad sedavõrd koomale ja põhi muutus sedavõrd kitsaks, et kui keegi oleks vastu tulnud, siis mööda temast poleks pääsenud. Lisaks hakkas mööda kanjoni kruusast põhja  vonklev rada järsult kerkima (fotol vasakul). Mõnes kohas tuli ronida üle kivide, otsides kätega seintest tuge. Ja need tõusukohad muutusid järjest järsemaks ja kitsamaks, mida sügavamale kanjonisse sisenesin.

Viimaks sai vähegi lauge maa sootuks otsas ning rada, mis algas merepõhjast 1737 meetri kõrguselt, hakkas üle kivide kanjoni seinte vahelt üles ronima (fotol paremal). Mõned kohad olid sellised, et kõrgusekartlikel võttis jala värisema. Liiati tuli hoolsalt enda nina ette vaadata, et kuskil ei komistaks ja midagi ära ei lööks. Ühest suuremast kivist üle ukerdades lõingi vasaku põlve ära, nii et veri kergelt väljas. Õnneks karmimat traumat ei saanud.

Rada tõusis kanjoni servale 1951 meetri kõrgusele. Sealt avanesid vaated igasse ilmakaarde (fotol vasakul) – New Mexico on väga suur ja avar, nagu veenduda võisin. See peaks olema Ameerika üks hõredamalt asustatud osariike. Oli näha nii mägesid, platoosid kui tasandikke. Loodus on siin geoloogi vaatepunktist võrdlemisi mitmekesine.

Kui lõpuks, ligi kaks ja pool tundi pärast seikluse algust enne keskpäeva tuldud teed pidi (fotol paremal) tagasi jõudsin, olin maha vantsinud seitse kilomeetrit. Laskumine oli veidi ebameeldiv, sest parema jala suur varvas pressis vastu Salomoni jalatsit ning hakkas kergelt tuikama. Arvata võib, et mõne aja pärast läheb seal küünealune tumepunaseks ja kui nii, siis edasine on juba kindel, mis saab.

Seejärel sõitsin tulud teed tagasi, Santa Fest mööda itta Pecosesse. Seal asub nüüdseks hüljatud pueblo ehk indiaanlaste küla, mis oli kunagi omasuguste hulgas Ameerika üks suuremaid. Tänapäeval meenutavad seda hispaanlaste rajatud hiiglasliku kloostri vähesed varemed (fotol all paremal ja all vasakul). Ega seal palju muud vaadata ole, nii et enda lõbustamiseks ronisin redeli abil (fotol vasakul) ka ühte vanasse kivasse ehk indiaanlaste maa-alusesse tseremooniaruumi.

Sealkandis rajalt aga kõrvale kalduda ei maksa. Sildid hoiatavad, et rohus luusivad lõgismaod. Ja mitte ainult sealt. Üks noist oli roomanud koguni külaliskeskuse peasissekäigu lähistele, nii et pargivaht pidi tooma spetsiaalsed riistad, et kutsumata külaline, sisisev ja agressiivne, kinni nabida ja veidi eemale põõsaste vahele talutada.

Veel sõitsin pisut piki Pecose jõe kaldapealsel kulgevat ametlikult maalilist maanteed põhja poole, aga tunnistan, et eriti kaugele ei jõudnud. Millegipärast on sedakorda mõjunud ajavahe niivõrd laastavalt, et siiamaani pole kohalikku elurütmi kätte saanud. Uneaega on juba mitmendat ööd järjest jagunud napilt neli tundi. Just siis, kui Eesti aja järgi saabub hilisõhtu, hakkab une raskus jõuliselt silmadele vajutama.

Niisiis, parem sõita tagasi Santa Fesse, et vaadata, mida toob järgmine päev. Kunagi ei või ju ette teada. Näiteks see, mis juhtus täna pärastlõunal. Mulle tuli vastu rohelaigulises vormis pruuni nahavärvi Ameerika sõjaväelane, hästi suur ja tugev; sellisena äratas ta tähelepanu, aga ma tean, et siinmail ei tohi teisi inimesi jõllitada - ja seda ma ei teinud; aga kui sõjaväelane minust kahe-kolme meetri kaugusele jõudis, vaatas ta minu poole ning peanoogutuse ja silmadega tervitas mind, kuigi olime võhivõõrad, Mõtlesin hiljem tükk aega, miks ta nii tegi, ja jõudsin järeldusele, et ju ta tabas ära, et ma ei ole mingi suvaline jorss ja jobu, nagu neid nüüdisajal igal pool kohtab, vaid et leidub ka sportlikku vormi ja sisu, mis tähendab, et ju ta mõistis, kellega võiks vajadusel lahingusse minna.

Fotode autor Priit Pullerits.