Pullerits: Kuidas ma võtsin tõusu rohkem kui 3000 meetri kõrgusele?

Hommikul kell viis üles – uni läinud, sest ajavahe Eestiga on ikkagi üheksa tundi. Kõht täis ja autoga mööda 40. kiirteed Albuquerque’ist, Tallinnast ligi poole suuremast linnast itta Sandia mägedesse Sandia Cresti tõusu alla. Sealt 14 miili tõusu mööda serpentiini (fotol vasakul).

Aga asfalt on hea. Sile ja suurepäraselt märgistatud. Mida kõrgemale pressida, seda rohkem ilmub tee ääres lehtpuudesse kollast värvi. Milline kontrast roheliste okaspuude taustal! Sügis on siin tõesti ilus (fotol paremal). Päike paistab, õhutemperatuur, mis hommikul oli linnas viis kraadi, muudkui kerkib. Olgugi et ise kerkid ka üha kõrgemale.

Lõpuks, kui kohale jõuan, tõden, et kõrgust on 3265 meetrit. See tähendab, et õhk on hõre ja karge, võtab justkui kurgu kergelt kipitama. Aga õnneks pole tuult. Sõrmed siiski külmetavad. Ent ihu püsib soe, eriti kui päike peale paistab.

Sandia Crestist poolteist miili mööda matka- ja rattaradasid köisraudtee ülemisse jaama. Sandia Cresti köisraudtee (fotol paremal) on Ameerika pikim, kogu maailmas pikkuselt kolmas. Rada sinna on kivine ja juurikatega (fotol ülal vasakul). Mõned kivid on ajaga libedaks hõõrutud – tuleb olla ettevaatlik. Inimesi peaaegu polegi – väga hea, saab maailmast rahu. Lehtpuud on kollased, päikese käes lausa kuldkollased. Otse raja ääres passib kaks kitsekarja, ühes neli ja teises viis liiget. Nad ei näi inimest suurt pelgavat.

Aga aega kulub palju. Sest vaated alla Albuquerque’ile (fotol paremal) ja seda ümbritsevale loodusele, nii tasandikele kui mägedele, on võimsad. See sunnib peatuma. Veidi enne köisraudtee lõppjaama jõudmist kohtan esimesi inimesi, kahte pensioniealist paari, üks kohalik ja teine Rootsist. Kohalik ütleb, et on aastaid tagasi Eestis käinud ja talle ning tema tütrele väga meeldis. Vaikne, sellepärast. Ta oli aastail 1991-1993 töötanud Moskvas telekommunikatsiooniäris. Kui küsisin, kas oli raske, vastas ta, et muidugi. «Sest äri seal käib teistmoodi kui mujal?» pärisin. «Oojaa, väga teistmoodi!» kinnitas kohalik kõneka naeruga.

Kartsin, et Sandia Crestilt (fotol vasakul) allasõit on hullem kui ülessõit, et kiirused lähevad liiga suureks ja muudkui vajuta pidurit, aga polnud nii. Jah, enne kurve, kus maksimumina lubavad märgid 20 miili tunnis, peab kiirust aegsasti vähemaks võtma, aga muidu on laskumine puhas nauding.

Edasi mööda Türkiisi rada (Turqoise Trail), mis on ametlikult maaliline maantee, läbi Goldeni ja Madridi New Mexico pealinna Santa Fe poole. Goldenis (fotol paremal linnakese kirik ja surnuaed) leidsin üles Pudelimaja. Keerasin maanteelt kõrvale ja sõitsin läbi kuivanud jõesängi (arroyo) Pudelimaja ette. Sealt just lahkusid ühed külalised. Tuli välja, et nondest ühe isa oli ehitanud nüüdseks lääbakile vajunud väikse maja Pudelimaja vastas.

Pudelimaja peremees Tom (fotol vasakul) tuli vastu ja kutsus sisse. Arvasin, et seal on mingi räämas elamine – aga vastupidi. Tomi naine oli mõni aasta tagasi surnud ja nüüd elab ta Pudelimajs üksinda. Küllap seepärast ta nii lahkelt minusugust võhivõõrast vastu võttiski ja lubas majas ringi vaadata.

Kuid ei saanud talle kauaks kostiliseks jääda – tuli edasi liikuda.

Jõudsin Madridi (fotol paremal), mis on elluärganud vana kummituslinn. Kõht oli tühi, tahtsin süüa. Astusin Holleri vabaõhurestorani, kus neiu ütles, et võtaksin aga laua taga istet, tal läheb veidi aega. Kundesid oli lõunaajal üksjagu palju. Aga ma ei läbenud neiut ära oodata. Aeg muudkui tiksus ja lahkusin ilma sõnagi lausumata. Veidi eemal leidsin kaupluse, mille tagumises otsas on väike lett, kust sain kuue minutiga Mehhiko roa.

Põikasin veel ühte poolelus kummituslinna, Los Cerillosesse, aga ei jäänud sinna kauaks uitama, vaid võtsin suuna Santa Fe peale. Sõitsin Cerillose teed pidi otse linna südamesse, New Mexico osariigi Kapitooliumi juurde (fotol vasakul).

Leidsin veidi eemal oma Hyundai Tucsonile tänaval tasuta parkimiskoha ning seadsin siis sammud Kapitooliumi poole. Ja marssisin sinna joonelt sisse (fotol paremal). Turvamehed ütlesid tere ja küsisid kahte asja: kust pärit olen (Estonia ei öelnud neile esimese hooga vist suurt midagi) ja kas tulin siia uudistama. Jah, uudistama, vastasin. Mul paluti nimi kirja panna, mida ma ka tegin, ja siis olin vaba mees minema, kuhu vaid tahan.

Kas kujutate ette, et lähete Riigikogu hoonesse ja saate sinna omapäi sisse uudistama minna? Olen seal töö asjus käinud – ei saa sinna keegi niisama tänavalt tulla. Aga Santa Fe Kapitooliumi hoones ei tehtud mulle isegi turvakontrolli. Kui hiljem uurisin, miks, siis sain vastuseks, et osariigi võimukandjad ei soovi, et nad oleksid rahvast ära lõigatud. Kuulsin, et peale New Mexico olla USAs veel vaid üks osariik, kus Kapitooliumi külastajaid läbi metallidetektorite ei saadeta.

Nii ma siis jalutasin Kapitooliumis ringi ja astusin sisse, kuhu vaid tahtsin. Nii Senati kui Esindajatekoja saali (fotol ülal paremal), samuti suurde nõupidamissaali (fotol vasakul). Polnud kellegi asi, kuhu ma lähen ja mida teen. Koridoride seinu kaunistasid kümned kunstiteosed ja ei olnud mitte kedagi, kes jälginuks, et ma mingit vargust või vandalismiakti toime ei paneks.

Santa Fe on tänu omapärasele iseloomulikule adobe-stiilis arhitektuurile (fotol paremal) New Mexico ilmselt tuntuim linn. Aga Santa Fel paistis olema veel üks omapära: nimelt polnud ma veel kuulnud, et nii paljud inimesed avalikus kohas täiesti süüdimatult ja kuuldavalt kõhutuult laseksid. See on vist sellest, oletasin, et nad söövad liiga palju Mehhiko toitu, kus on hästi palju ubasid.

Seepärast tegin õhtul viimase käigu Panda Expressi. Sealt saab Hiina toitu. Võtsin seda suure-suure karbiga, kuhu chow-meinile ehk nuudlitele lisaks lasin tõsta kolm kulbitäit erinevat sorti liha. Päev oli ju olnud pikk ja kurnav ning õige mees peab liha sööma, on ju?

Kõigi fotode autor Priit Pullerits.