Pullerits: Suur küsimus: kas järgida reegleid või mitte?

«Siia ei tohi autot jätta!» hüüdis mehhiklase välimusega bussijuht, kui nägi, et olin oma Hyundai Tucsoni rendimaasturi (fotol paremal) parkinud avarale liivasele platsile hiiglasliku, umbes 600-aastase papli alla.

«Milles asi?» imestasin endamisi ja astusin talle lähemale, et asjast aru saada.

«Siia ei tohi autot jätta!» kordas bussijuht. «Vii see siit eemale.» Ta osutas käega platsi kaugeimasse nurka, kust vaatasid vastu ajast puretud hallikaspruunide elumajade räämas tagaküljed ja tõkkepuuga piiratud juurdepääs neile.

Olin jõudnud New Mexico (fotol vasakul) ühte pueblosse, aga millisesse, seda ei saa öelda. (Peagi seletan, miks.) Kuid olin sinna tulnud teist teed mööda, kui enamik teisi võhivõõraid. Hommikul Santa Fest, New Mexico pealinnast loodesse lahkudes sõitsin esmalt Tesuque’i pueblosse. Vaatasin, et väravad olid valla. Sõitsin sealt sisse. Uute hoonete ümbruses polnud näha hingelistki. Tulin teist teed pidi välja. Siis nägin sissesõidu värava juures, et seal askeldab politsenik. Astusin juurde ja küsisin, kas võin pilti teha – pueblost, mitte politseinikust. Ta ei olnud sõbralik, vaid pigem karm. Ütles, et ei või, ja seletusi ei jaganud. Ja seal polnud mul midagi kaubelda. Siis keeras politseinik värava, millest olin kolm minutit tagasi sisse sõitnud, lukku. Ning läks ja keeras ka teise värava, mille kaudu olin just pueblost välja pääsenud, samuti lukku. Seega, kui oleksin sinna kauemaks uudistama jäänud, istuksin ilmselt siiamaani oma autoga pueblos kinni.

Pueblodes on karm kord. (Pildil paremal ja all vasakul Peoh Cultural Center.) Reegel number üks: ei mingit pildistamist! Kui sõitsin kõrvalist teed pidi sinna pueblosse, kus sain korralduse papli juurest auto mujale viia, tegin peatuse ühe väikse valget värvi katoliku kiriku juures. Parajasti saabus sinna minupikkune, ent turskem mees, kes tegi vastutulelikult kiriku ukse lahti ja kutsus sisse. Seal küsisin temalt, mis siis saab, kui salaja pilti teha. Ta ütles, et siis jään ilmselt fotokaamerast ilma. Ta rääkis, et oli kaks kuud tagasi oma mobiili üksnes taskust välja võtnud, et selle ekraanilt midagi vaadata, kui keegi pueblo asjameestest seda märkas ning kuigi mu juhuslik võõrustaja kinnitas, et tal polnud plaanigi pilti teha – ta elab pueblo kõrval hispaanlaste külas –, jäi ta oma telefonist ilma. See võeti karistuseks lihtsalt ära.

Niisiis, olles saanud kinnituse, et pueblodes nalja ei mõisteta, ajasin oma auto kiiresti osutatud suunas platsilt eemale. Seal eemal nägin hoonet, millel oli väike silt «Open». Astusin sisse. Sain teada, et kui tahan pueblos ringi vaadata, pean maksma kümme dollarit. Ei mingit probleemi – muidugi maksin. Vastu sain korraliku tšeki. Siis uurisin pildistamise kohta. Sain teada, et kui teen ainult fotosid, tuleb maksta veel kümme dollarit. Pole probleemi – loomulikult maksin. Ja sain teise tšeki. Ei ole ju mõtet tulla Eestist nii kaugele ja hakata närutama. Samuti sain ümber randme sedeli, mis näitas juba eemalt, et mul on pildistamise õigus. Kui seda poleks, võiks kes iganes külaelanikest minust ette kanda ning küll siis juba leidub neid, kes minuga karmil ja otsustaval moel tegelevad. Kui oleksin soovinud video tegemise luba, pidanuksin maksma 25 dollarit.

Kuid ega pildistamisluba veel tähendanud, et võin oma kaameraga igale poole patseerida. Sain külakaardi, kus oli roosa joonega täpselt tähistatud, millist marsruuti mööda võin liikuda. Igatahes välistas see elumajade juurde sattumise. (Fotol paremal vaade külastatud pueblost mägedele.) Põhjus, miks pueblode elanikud ei soovi, et neid keegi pildistaks, pidi peituma selles, et fotografeerimine võib nende arvates ära viia pildistatute hinge.

Niisiis, kui külas lubatud tänavail ringi liikusin ja keegi autoga mööda sõitis – jalgsi käijaid ei kohanudki –, tõstsin alati tervituseks oma loatähega käe, et kellelgi ei tekiks küsimusi, mis õigusega ma nende külas üldse ringi luusin. (Fotol vasakul ja all paremal mahajäetud ärihooned indiaanlaste maal Santa Fe lähedal.)

Ma ei ütle, mis küla see oli, sest pean targemaks sellest mitte pasundada. Sealsed inimesed ei soovi liigset tähelepanu, nii et jäägu neile nende privaatsus. Seetõttu ei avalda ma siin ka ühtegi fotot pueblost, sest ma ei käinud seal ju ajakirjanikuna materjali kogumas. Või mis teie arvate, kas on õige, et avaldan mõne noist piltidest oma blogis?

Pärastlõunal, kui asusin üle mägede teele Taose poole, põikasin El Santuario de Chimayosse (fotol vasakul), mis pidi olema kõige tähtsam palverändurite keskus USAs. Nagu ikka niisugustel puhkudel, käib sellistel puhkudel paigaga kaasas mõni legend, mida ei hakka siin ümberjutustama, vaid lihtsalt märgin, et sealne liivapinnas, mida saab kiriku tagaruumi tillukeses kambris põrandast kühvliga võtta, pidi olema imet tegeva toimega. Eks see ole uskumise asi.

Enne Taost käisin ära ka San Francisco de Asisi kirikus (fotol paremal), mis pidi olema kõige rohkem pildistatud ja maalitud kirik kogu USAs. Seda väidet on muidugi raske tõestada, kuid ega see ülemäära suur liialdus ka pole, sest muidu oleks see väide juba ammu põhja lastud. Siingi olid uksed kõigile valla, ainult pildistada ei tohtinud – nagu ka Chimayos.

Hoopis keerulisem lugu oli aga hommikul, kui Santa Fest lahkumise järel otsustasin ära käia linnast mõned miilid eemal asuvas Santa Fe vabaõhuooperimajas (fotol vasakul). See on maailma ilmselt imelisima asukohaga ooperiteater, sest etenduste ajal on taustaks kauguses paistvad mäed, nende kohal liikuvad pilved, sähvivad välgud või loojuv päike. Aga hommikul vara oli teatri territoorium suletud. Ainult üks joviaalse, ent abivalmis olekuga kohalik naine, kes luuaga majaümbrust pühkis, paistis kohal olevat. Kuid võtmeid, et mind väravatest läbi lasta, tal polnud.

Käisin siis ümber hoone, kui avastasin, et eemal on üks must raudvärav lahti. Kuid sellel oli silt «Employees only». Otsustasin, et ei lase sel sildil end heidutada ja takistada, ning läksin vaikselt väravast sisse. Eemal kostus puurimist ja muude ehitustööde müra, kuid hoidsin sellest eemale. Leidsin peasissekäigu kõrval trepid, sammusin neist üles, tõukasin ülemisel korrusel uksed valla – ja olingi ooperisaalis (fotol ülal paremal). Vaat kui lihtsalt võib Ameerikas igale poole pääseda, kui vaid veidi leidlikkust ilmutad ja südame rindu võtad.

Aga pueblo elanikega selliseid trikke, nagu Santa Fe ooperimajas (fotol vasakul), teha pole mõtet. Uurisin järele, et parim, mida loata pildistamisega sisse kukkudes ning fotokaamerast ilma jäädes võid loota, on see, et su juhtum läheb kohtusse. Aga kohtuveskid ei jahvata iga päev. Mis tähendab, et pead olema valmis mis iganes ajal hiljem kohtu ette astuma, kui hellitad lootust kaamerat tagasi saada.

Kuid pidin juba sama päeva õhtuks jõudma rohkem kui kolmveerandsaja kilomeetri kaugusele Taosesse. Sealgi asub oma pueblo – kuulsam kui ükskõik milline teine. Sinna kaks kätte taskus minna oleks viga. Oleks suisa mõttetu.

PS. Kõva mees on see, kes paneb kirjelduse ja fotode järgi kokku, millises pueblos ma käisin.

Fotode autor Priit Pullerits.