Truth or Consequences – kes teab, mis see on? Eesti keeles Tõde või Tagajärjed. Kui mõlemad sõnad on suure algustähega, siis ju see on kohanimi. Ongi. Tõepoolest: sellise nimega linn on New Mexicos täiesti olemas. Siin ma just olen ning olen selle tunnistajaks.
Aga see pole siin ainus kentsaka nimega linn. Kohe kõrval asub Elephant Butte, Elevandimägi (tegelik Elevandimägi pildil vasakul). Mis võib tunduda vaimuvaene ja kummaline, kuni tuleb meelde, et Eestiski on näiteks koht nimega Litsmetsa.
Jenniferi, kelle pool ööbisin, ei näinudki. Kui eelmisel õhtul saabusin, polnud ta veel kodus, ja kui hommikul lahkusin, oli ta juba läinud. Ainult kolm tema hobust, üks helesiniste silmadega (ausõna!), tatsasid aedikus ja tulid ligi, kui omakorda nende aediku ligi läksin.
Sõitsin Tallinnast veidi suuremasse Albuquerque’i (fotol ülal paremal), kus käisin esmalt linna läänekülje all Petroglüüfide kaitsealal (fotol paremal). Tegin kolme ja pool kilomeetri pikkuse matka Rinconada kanjonis. Ei olnud huvitav. Esiteks polnud see mingi kanjon ja teiseks ei olnud seal vaadata suurt muud, kui musti kive, millest mõnele olid kunagi ammu mingid heledavärvilised sümbolid ja pildid peale sigritud. Võib-olla on see minu viga, et ei oska neid hinnata ja nendest vaimustuda. Vähemasti sain liivas kiirkõndi tehes, isegi arglikke jooksusamme ette võttes kontrollida, kuidas põlved reageerivad. Ei olnud hullu midagi.
Seejärel sõitsin Albuquerque’i kesklinna, kus tegin tunnise jalutuskäigu. Sellest piisas küll ja veel, et ettekujutus kätte saada. See on tüüpiline Ameerika keskmise suurusega suurlinna kesklinn: mõned teistest pisut kõrgemad moodsad hooned (fotol all paremal), nelinurkne keskplats kontserdiareeniga, mõned veidi vanemad, umbes sajandivanused hooned ja rohkelt parkimismaju. Ainus, mis teiste hoonete seas veidigi muljet avaldas, oli Kimo kinoteater (fotol ülal vasakul).
Keskpäeval võtsin rataste alla teekonna lõunasse, eelnimetatud Truth or Consequencesi poole. Sinna oli 240 kilomeetrit. Märgid lubasid kiirust 75 miili tunnis, panin kiirusehoidikule 78 peale ja läksin sellega. Kujutasin eelnevalt ette, et tuleb sõita mööda «siledaks lükatud» kõrbemaastikut, kuid nii see päriselt polnud: silmapiiril, nii lähemal kui kaugel, paistis rohkelt mägesid. Poolel maal tuli küll hirmus unehoog peale, ent suutsin end kokku võtta ja selle tagasi lüüa.
Truth or Consequencesis vaatasin, mida inimene ikkagi suudab. Nimelt rajasid insenerid ja ehitusmehed veidi enam kui sajand tagasi Rio Grande jõele ligi saja meetri kõrguse tammi (fotol vasakul). Nüüd laiub tammi taga Elephant Butte’i tehisjärv, kus nägin isegi ühte purjetajat. Aga tammi all on jäänud suurest Rio Grandest järele vaid rohekas madal nire, kus plätserdavad pardid.
Tahtsin minna Elephant Butte’i osariigiparki (fotol paremal jääb vasakule pildilt välja), et sooja õhtupäikese käes lihtsalt veidi lesida ja talveks energiat koguda, aga ametlik sissepääs oli mõned minutid enne minu pargi väravasse saabumist suletud. Tulnuks panna viis dollarit ümbrikusse, aga paraku oli kast ümbrikutega minema viidud. Kiri infotahvlil seletas, kuidas sel juhul toimida, asja nii segaselt, et otsustasin otsa ringi keerata. Pole mul vaja, et keegi tuleks veel trahvima, kui neil endal siin asjad tegelikult pillapalla.
Vahelduseks selline aeglasem ja rahulikum päev. Homme edasi lääne poole.
Fotod: Priit Pullerits
8 Kommentaarid:
Pullerits vana ja kogenud reisimees kuid ei tea et Tegeliku Tõe leiad Jeruusalemma linnast. Mujalt mitte. Lenda või lõuna aafrikasse. Ameerika on pette kujutelmus. Kunagine eldoraado. Tegelik ameerika on viisa passis ja ülekuulamise protokoll. Täts it.
Tõde on see, et Jennifer tegi õigesti, et uttu tõmbas. Tagajärjed temaga rakmetega mängimisel oleks olnud kohesed, kohapeal. Olukorras kus omal hobusesaba kaasas ja lausa iga postituse piltidel kaaslasega, on võimalik heal juhul Jenniferi varustust kasutada ainult omadega müramiseks.
Padre on kunn ja kui ta ameerikas reisib pilte ja jutukesi saadab siis olgem tänulikud. Ta teeb seda teile dolbahuikeritele tasuta ja heas usus. Mina igatahes saadan härra Pulleritsule sooje tervisi sinna külma uusameerikasse ja kui koju tuleb teen iiri õlle välja.
Mul on siiski tunne, et enne kunni saabumist Jenniferi juurde olid seal olnud juba aastaid tagasi Black Velveti kutid. Neile noortele jättis piitsadega mängimine sügava ja kustumatu mälestuse.
Pullerits ei joo iiri natside õlut, vaid suure ameerika maailmaülest toodangut - kentuky ale ja kalifornia brew. Lõunas mingit mehhiklaste kust.
Lõunas peaks baarides õllejoomist vältima. Puebliitod tavatsevad õlle sisse kusta et gringodele kätte maksta.
Padre pole tavaline gringo. Padre on kaukaasialane. Katsu sa tema õlle sisse kusta, kättemaks saab valus olema.
Kui nii edasi läheb, siis on Padre peagi Andrés Manuel López Obradori juures, kes valitseb kindlal käel asteeke, olmeeke, tolteeke, misteeke, sapoteeke, maiasid või vähemalt neid, kes põlisrahvast järele on jäänud ja muid alamaid kui vana El Capitano muiste.
Võib vaid ette kujutada, kuidas kahel Padrel juttu jätkub hommikukiirteni ja jätkuks palju kauemakski, kui uued kohustused ainult ees ei ootaks.
Oleme kuuldel.
Postita kommentaar
<< Esileht