Pullerits: Kuidas mind heidutati lõgismadudega ja kelle avastasin kummituslinnast?

«Siin on tonnide kaupa lõgismadusid,» hoiatas vanem mees, roheline nokats peas ja päikseprillid ees.

Ta kahtlemata teadis, millest räägib. Ta oli ses piirkonnas, Gran Quiviras, veetnud juba kaks ja pool aastat (fotol vasakul Valley of Fires) ning teadis, et ei vasta tõele jutud, nagu tuleks lõgismoad välja alles siis, kui sooja on 80 kraadi (Fahrenheidti järgi). Ta oli neid enda sõnul näinud ka palju jahedama ilmaga – sellisega, mis parajasti väljas valitses: tunde järgi 13-14 kraadi.

Samuti teadis ta, et ei vasta tõele jutud, et lõgismaod lõgistavad sabas oma lõgistit, kui neile liiga lähedale satud. Ta kinnitas, et kahe ja poole aasta jooksul on ta lõgistamist kuulnud vaid viis korda – aga madusid näinud sadu. Üks oli õhtul, kui hakkas juba pimenema, sattunud talle vaikselt nii lähedale, et tema jalgeni jäi vaevalt vaksa jagu maad. Uurisin, kui kaugelt lõgismadu suudab teravalt rünnata, ja ta vastas, et kahe kolmandiku enda pikkuse kauguselt. Ta tunnistas, et tal vedas tookord, et hammustada ei saanud.

Aga mis siis saab, kui lõgismadu hammustab, tundsin huvi. Lõppeks asub Gran Quivira ju keset tühja tallermaad (fotol ülal paremal), ei ole seal mingit velskripunktigi.

Mees rääkis, et sel juhul tuleb esmalt säilitada rahu. (Ilmselt seetõttu, et kui hakkad paanitsema, suureneb südame löögisagedus ja pumpad mürki kehas kiiremini laiali.) Siis tuleb jälgida, et võtaksid asendi, mille puhul jääks hammustatud koht südamest allapoole. Seejärel tuleb lasta haaval lihtsalt veritseda, et mürk välja voolaks. Ja muidugi tuleb kutsuda kiirabi, mis saabub Mountainairist umbes kolmveerand tunniga. Aga kui sellel, kes hammustada on saanud, on hingamishädad või südamehaigused, tuleb kutsuda Albuquerque’ist kohale helikopter ja ta kiiresti haiglasse lennutada.

Mees pidas mulle oma veidi vanamoelise murrakuga loengu, kuidas peaksin käituma, kui lõgismadusid kohtan, millest oli kohati tema keelekasutuse tõttu raske aru saada. Võtsin sta jutu elle kokku järeldusega, et seega pean astuma ainult mööda rada ja ei tohi sellelt mingil juhul kõrvale kalduda.

«Just nii,» vastas mees. «Siis oled sina õnnelik, mina olen õnnelik ja kõik on õnnelikud.»

Tegin kilomeetrise tiiru ümber Gran Quivira pueblo varemete (fotol vasakul, ülal vasakul ja üalal paremal), kuid ei näinud ühtegi madu. Ei tea, kas nemad mind ka ei näinud. Kui alguspunkti tagasi jõudsin, tuli mees siiski vastu, et uurida, kuidas läks. Ta oli andnud kaasa soovituse, et kui mõnda madu näen, tulgu mulle ütlema, kus, siis ta toimetab selle kaugemale metsa alla. Tegelikult oli seal, kus ta mulle vastu tuli, just viis minutit enne minu saabumist üks madu üle raja roomanud.

Küsisin mehelt, kas mõni minusugune rändur on lõgismaolt ka hammustada saanud. Ta ütles, et ei ole. Mis tekitab aga küsimuse, kas sellest suureneb tõenäosus, et ka mina ei saa samuti seal hammustada, või vastupidi, suureneb tõenäosus, et mina olen viimaks see esimene õnnetu, kes madu salvab. Matemaatikud, sõna on teil!

Päev oli alanud palju külmemalt. Alamogordost sõitsin mööda scenic roadi Cloudcrofti (fotol vasakul ja ülal paremal), mis on vana Metsiku Lääne stiilis linnake mägedes. Vastavalt sellele on ka hinnad. Astusin sisse ühte pagariärisse, kus olid letis isuäratavad eri sorti saiad. Nagu paljudes sellistes kohtades – ja erinevalt Eestist –, polnud hinnasilte juures. Uurisin, kui palju need maksavad.

«Five ninety-nine,» tuli kiire vastus. Ei tea, kas maks ka lisandub. Toidukaupadel New Mexicos mingit maksu juures pole, isegi šokolaadil mitte, nagu avastasin, aga pagariäriga võib olla teine lugu. Mitte et mingi maks ostuotsust mõjutanuks – see oli juba nagunii eitav, sest Alamogordos Magnusoni motellis sai kõht hommikul korralikult täis pargitud.

Cloudcroftist (fotol vasakul ja all paremal) sõitsin edasi üle mägede Ruidososse, mis on väidetavalt arenev kuurortlinn. Jah, paistis küll läbi sõites kena ja disainitud, suured spordiplatsid ja kurvilised-künklikud jalgrattateed nende kõrval. Taamal ümbritsevate mägede nõlvadel hakkasid silma uhked majad, mis pani mõtlema, et küll on ikka Ameerikas palju rikkaid inimesi, keda jätkub isegi mingisse tundmatusse Ruidososse, kus püstitada looduslikult võimsatesse kohtadesse kallid eramud. Teada ju on, et ega näiteks noored inimesed endale Ameerikas enam üldjuhul elamist lubada suuda – kinnisvarahinnad on igal pool nii laes ja tasuvate töökohtadega on kitsas käes, nii et ükski pank neile laenu ei anna – eriti pärast seda kapitaalset jama, mis juhtus aastal 2008.

Teisalt jälle mõtlesin mägedele ja mägede vahele laotatud Ruidosos, kui ebamugavaks inimesed oma elu siiski muudavad, kui nad mägedesse elama kolivad. Iga asja pärast peavad nad sõitma mööda keerutavaid ja järske teid üles-alla, ja kõik selle nimel, et neil oleks mingi ropu summa eest mingi uhke maja kuskil maa ja teava vahel, kuhu nad saavad siis õhtuks, kui pimedaks läheb, koju tulla ning lööbakile diivanile visata, et seal totraid teleprogramme vahtida.

Palju põnevam on elu nendel, kes elavad teistest kaugel ja eraldatult. Sõitsin mööda kitsast vähesõidetavat teed Claunchi. See on peaaegu olematu täpp kaardil (kui see üldse kuskile märgitud on), mille juurde viib juuspeenikese joonega märgitud tee. Umbes poolesaja kilomeetri jooksul tuli vastu kõigest kolm autot (fotol vasakul).

Kui Claunchi jõudsin, ilmutas see väljasurnud märke. Ühtegi inimest ega looma polnud kuskil näha. Vaikus. Pidasin kinni postkontori valge hoone juures (fotol paremal). Igaks juhuks piilusin ka läbi akna sisse – ja mis ma nägin! Uskumatu, aga ses väljasurnud linnas (õigemini külas) istus keegi postkontori leti taga!

Astusin sisse. Naine leti taga (fotol vasakul) võttis mind lahkelt vastu. Rääkis, et on endine sõjaväelane ja koos mehega kolis aastaid tagasi Claunchi, sest mees tahtis muust ilmast eraldatud elu. Ta rääkis, et sada aastat tagasi elas linnakeses 1500 inimest, aga nüüd kõigest kolm. Ta ise mitte – tema käib tööl 13 miili kauguselt ja kuulub umbes nende 20 hulka, kes elavad Claunchi ümbruses. Ilmselt elab üks-kaks Claunchi elanikku postkontori vastas asuvas väikses rantšos (fotol all paremal).

Uurisin temalt veelgi eluolu kohta. Ta rääkis, et käib poes umbes saja kilomeetri kaugusel Albuquerque’is, kust toob enamasti kuu aja toiduvaru. Kuna ta väitis, et liha ta ei söö, siis toidukraam eriti riknema ei lähe. Asi on nimelt selles, et Claunchi (fotol all vasakul kirik) ei tule mingit elektriliini. Kogu energia saavad elanikud päiksepatareidest. Ja loomulikult ei ole neil mingeid küttesüsteeme, mis Eestis ei oleks mingi haruldus, aga Ameerikas ilmselt siiski on.

Küsisin, mis ta siis teeb, kui vajab järsku arstiabi. Ta ei salanud, et siis on lugu kriitiline. Nagu juhtus mõni aasta tagasi, mil ta oli saanud infarkti. Oli tundnud rinnus valu, võttis aspiriini, aga see ei aidanud, ka teine ja kolmas tablett mitte, misjärel mees sõidutas ta Socorrosse, kus arstidel jäi vaid nentida, et ta oli vahepeal infarkti saanud.

Nii et elu eraldatud kohas võib küll olla üksjagu romantiline, aga ainult seni, kuni sinuga ei juhtu mingit häda. Olgu see infarkt või lõgismao hammustus.

Fotode autor Priit Pullerits.