Niisiis, Vessel, igavesti uueneva ja areneva New Yorgi uusi sümboleid ja tõmbenumbreid – tahtsin seda näha. Kuid tahtmine on üks, selle täitumine hoopis teine asi.
New Yorki (fotol vasakul, taamal paremal Empire State Building) saabusin Albuquerque’ist eelmise päeva õhtupoolikul kella viie paiku Colorado pealinna Denveri kaudu. Maandusin LaGuardia lennujaamas Queensis, kust olin viimati sõitnud kuus aastat tagasi Chicagosse. LaGuardia eelis võrreldes New Yorgi kahe teise suure lennujaama, Kennedy-nimelise ja Newarkiga on see, et sealt saab Manhattanile kõige soodsamalt. Liinibussi pilet maksab kaks dollarit ja 75 senti. Muud kulu polegi.
Ja see buss viis peaaegu et mu ööbimiskoha, Morningside Inni ukse ette 107. tänava ja New Yorgi peaarteri, Broadway (pildil paremal ja alla vasakul) ristumiskohas. Olin tolle majutuskoha reserveerinud juba aasta algul, mistõttu sain New Yorgi taustsüsteemi arvestades uskumatult odava hinna: kahetoalise numbri eest vaid 82 dollarit. Oleks ma tolle koha reserveerinud vahetult enne saabumist – kui siis seal üldse kohta olnuks –, oleksin pidanud maksma peaaegu kaks korda rohkem, 156 dollarit. See on juba New Yorgi hinna moodi – ehkki odavama otsa hinna moodi.
Morningside Inn ei jää kaugele kohast, kus kõik kunagi algas. Nagu ööbimiskoha nimigi viitab, on see seotud Morningside Heightsi rajooniga. Ametlikult jääb see rajoonist pisut välja, aga see pole oluline. Oluline on see, et Morningside Heightsis asub Columbia ülikool, mille ajakirjanduskoolis õppisin 1990. aasta sügissememestril. Peaaegu kõik, mis elus edaspidi kaalukat on juhtunud, on rajanenud tollele kogemusele.
Columbia ülikool on tolles naabruskonnas A ja O. Kui saabumisjärgse päeva hommikul Broadwayle (fotol paremal) hommikust läksin sööma, sattusin lühidalt vestlema endast kümmekond aastat vanema mehega. (Teiste endaealiste ja endast veidi vanemate meeste vanuse hindamisega on mul raskusi, sest kui nad pole sportlikud, on raske uskuda, et nad võiks olla minuvanused.) Tuli välja, et ta on pärit Leedust ja õpetab Columbia ülikoolis. Kui mainisin, et olen ka seal õppinud, küsis ta, mida, mille peale vastasin, et ajakirjandust, ja mille peale ta omakorda hüüatas: «Ahaa, J-School! They are one of the best.» (J-School on lühend sõnapaarist
journalism school, ajakirjanduskool.)
«Nad on minu teada kogu maailma parimad,» kostsin. «Vähemalt nii nad ise väidavad.»
«Kui nad ise nii väidavad,» lausus leedukas naerdes, «siis on nad pigem propagandakool!»
Sõitsin Broadwaylt metrooga 34. tänavale, kust võtsin suuna Hudson Yardi uusarendusrajooni Manhattani lääneservas (fotol vasakul). Taevas kõrgustesse sirutuvate kiiskavate pilvelõhkujate tippude ümber tõmbus halliks. Ilmaprognoos lubas sajaprotsendilise kindlusega sadu.
Prognoos ei eksinud. Kui lähenesin Hudson Yardi südames Vesselile (fotol paremal ja all vasakul), läksid taevaluugid valla ja hakkas kallama. Olin selleks valmistunud: kapuutsiga jope seljas, tumedad sõrmkindad käes, müts peas, paksud soojemat sorti sokid jalas. Aga kui Vesseli ette jõudsin, kallas juba ladinal, nii et parema meelega hakkasin varju otsima.
Vessel on kunstiteos – 154 trepist koosnev 2500 astmega 46 meetri kõrgune spiraalne trepistik, mille ehitamine olla läinud maksma ligi 200 miljonit dollarit. Ent vihm, nagu arvata võis ja nagu selguski, andis Vesseli juures mulle ühe olulise eelise: see tähendas, et rahvast oli vähe. Ja kui rahvast on vähe, annab see lootust, et saad Vesseli otsa ronida, sest järjekorda pole.
Kuid ikkagi oli selleks vaja soetada pilet. Ja sealt kogu pikk tsirkus pihta hakkaski. Tsirkus, mis algul vihastas, aga siis ajas oma lõputu absurdsusega juba lausa naerma. Kibedalt naerma.
To be continued. (Praegu vaja palgatööd teha , aga see sürreaalne lugu läheb siit peagi edasi – nii et tulge mõne aja pärast tagasi.)
13 Kommentaarid:
Leedukas pani kulda.
Kahju. Southwest on huvitavam piirkond. Oleks võinud seal kauem olla ja olla.
Nõus, et Southwest on üle kõige. Aga ükski väga hea asi ei kesta lõputult...
Pani jah.
Keda kotib sellise madala hoone otsa ronimine NY-s? Ratas T1 katusel oli alguses meeletult popp siin. Nii popp, et järjekord oli kassas meeletu. Juhul kui tellisid aga e-pileti, et järjekorrast mööda hiilida, siis tuli pauk ootamatust kohast. Nende meilid läksid sirgelt junki. Pileti üles otsimine võttis aega päevi... Põhjus spämmi lendamiseks on elementaarne - emaili aadress mis sisaldab sõna super ja sky ei ole lihtsalt tõsiseltvõetav. Aga moraal on see, et ainult madalalaubalised saadavad pileteid emailile. Arenenud meelelahutajad suudavad teha piletid kättesaadavaks hea tava kohaselt ka pärast tasumist ostu sooritamise lehelt. Pisiasi eks. Aga kui selliseid pisiasju ettevõtte korraldamisel on palju, mida punakaelalikult lahendatakse, siis ettevõtte kasum jääb märjaks unistuseks. Sellistes kohtades on hea raha allavett lasta.
Nii tõesti. Padre pakuks meile palju rõõmu ja uusi lugusid aga ta vaene mees peab punakaeladega võitlema. Nagu isegi teate siis mitte ainult ameerikas, neid leidub suusablogis ja postimehe toimetuses. Neid on kõikjal, enamus dolbajoobe on tegelt punakaelad.
Seda, et ega punakaeltel nagu ka punanahkadel midagi viga ei ole. Lihtsalt kommertstegevus ja oma nikerdamine tuleb lahus hoida. Seda peavad siinsed punakaelad veel peremehe külastatud punanahkadelt õppima.
Punakaelsus on sümpton ja elulaad. Seda tekib juurde eriti pärast Bossi positiivselt jaatavaid lugusid. Ootaks siiski mingit lähemat selgitust valgustust miks peaks hoiduma punakaelsuse arranžeerimisest.
Ühes idamaa linnas oli vanasti äge elektroonikaturg uues hoones. Tõsiselt kirju seltskonnaga, alates firmaesindustest kuni second-hand butiikideni. Ka nüüd on see kõik alles aga kolinud pool kilomeetrit eemale punakaelsete butiikide rajooni, kuhu see sobib oma olemuselt paremini ja kuhu suur osa lugupeetud ärimeestest kaasa pole läinud. Kuhu astud juba keskkonda sisse ja näed, et seal ongi asi sihuke prosta ning oled vaimselt valmis kõigeks, mida sealt oodata võib. Kui presenteerid ennast superägeda paigana, siis võiks punakaelsetest lahendustes hoiduda. Jätaks sellised lahendused eelkõige kirbuturule.
Tundub et Padre on käivitanud poliittehnoloogilise nupuvõtte. Suruda vaenlased armutult punakaelsuse paradigmasse kust nad enam välja ei vingerda vaid jäävad nagu Jääääre vanas laulus soo mülka põhja ruitsudele söödaks.
Lood on karmid. Padre ise läheb mülka põhja ruitsudele söödaks.
Ohu ilmnemisel evakueerige Padre välismaale.
Mehed, ärge veel muretsege. Püsige rahulikult paigal.
Postita kommentaar
<< Esileht