kolmapäev, november 06, 2019

Pullerits: Millest rääkis mulle Maicel Uibo kiire abikaasa?

Mõned katked minu intervjuust Rio olümpiavõitja ja Doha MMi teise koha omanikuga 400 meetri jooksus Shaunae Miller-Uiboga. Olen veendunud, et võin neid ka siin avaldada, sest intervjuu Miller-Uiboga sain suuresti tänu sellele, et usutlust vahendanud spordiarst Mihkel Mardna mäletas meie pingelist duelli Tartu maratonil, mis sai laialdast kajastust just siin blogis.

Shaunae, miks olete 400 meetri jooksus nii hea?

(Naerab.) Olen teinud selle nimel palju rasket tööd. Mulle tõepoolest meeldib 400 meetri jooks, see on mu lemmikala. Minu hinnangul on see väga keeruline ala, kergejõustikus üks raskemaid. Seal on nii palju õppida ja see pakub mulle huvi.

Mis teile 400 meetri jooksus meeldib, kui see nii raske on?

Meeldib see, et igaüks ei saa sellega hakkama. (Naerab.) Siin on vaja kõike: kiirust, vastupidavust, jõudu.

Palun kirjeldage mõnda eriti rasket treeningut! Teada ju on, et 400 meetri jooksjad peavad sageli tegema nii ränka lõigutrenni, et lausa oksendavad.

Jah, see on tõsi, et sel alal on verd, higi ja pisaraid. Verd siiski mitte. (Muigab.) Aga higi ja pisarad käivad tõesti 400 meetriga kaasas. Olen teinud mitmeid trenne, mille järel olen tõepoolest nutnud – sest nii raske on. Aga selleks, et jooksjana areneda, tulebki palju ränka vaeva näha. Valu käib asja juurde. Sellega tuleb leppida. Pead õppima kannatama.
Kõige rängemad trennid toimuvad väljaspool võistlushooaega. Kõige raskem on ilmselt kaks korda 500 meetrit, seejärel kolm korda 300 meetrit ja siis kolm korda 200 meetrit. Pausid on viis minutit, aga tempo on üsna kõva.

MM-võistlustel kaotasite kuldmedali 23 sajandikuga Bahreini jooksjale Salwa Eid Naserile, kes jooksis maailma kõigi aegade kolmanda aja 48,14. Kas mõtlete juba ka tulevasele, Tokyo olümpia-aastale, mis moodi Naserilt revanš võtta?

Ma ei mõtle niivõrd sellele, kuidas teda alistada, vaid keskendun sellele, kuidas ise paremaks saada. Sel aastal nägin kõvasti vaeva, tegin kõva arengu ja parandasin 400 meetris isiklikku rekordit [kuus kümnendikku], samuti parandasin 200 meetri isiklikku rekordit [32 sajandikku]. See on kõva edasiminek, otsustava tähtsusega.

Tuli see teile üllatusena, et Naserile kaotasite?

Teadsin, kui MMile läksin, et suudan joosta 48 sekundi algusse. Ilmselt ma ei oodanud, et ka Naser võiks joosta 48 sekundi algusse. (Naseri hooaja tippmark oli seni 49,17. – P.P.) Seega, jah, tema tulemus MMil oli väike šokk. Aga niisugune sport juba kord on: mõnikord võidad, mõnikord kaotad.

Jah, olete nii mitmelgi korral jäänud teiseks või kolmandaks, isegi neljandaks ja kuuendaks. Millest see tuleneb, et tulemused sedasi kõiguvad?

Sest 400 meetrit on väga karm ala, konkurents on kõva. Juba siis, kui olin väike tüdruk, ütles isa, et see on ala, kus võid võita ja võid ka kaotada, ja et pean õppima, kuidas sellega leppida. Iga päev ei saa olla parim. Aga alati, kui stardijoonele asud, tuleb püüda anda endast parim.

Kas enne võistlust mingi plaani ka koostate?

Enne starti arutame treeneriga läbi, kuidas joosta nii, et võita, ja kui see on otsustatud, tuleb plaanist ka kinni pidada. Kui ma hakkan plaani võistluse käigus muutma, sest mõni rivaal on teinud kiire alguse, keeran oma võistluse untsu. Sa pead ikkagi teadma, mis moodi sa jooksma lähed. Plaani võib küll pisut kohendada, kuid tuleb usaldada esialgset otsust.

Rio olümpial võitsite kulla tänu kuulsale viskumisele üle finišijoone (fotol all pearemal ja vasakul). Kust selline mõte tuli? Nägite, et Allyson Felix tagant läheneb ja muud ei jäänud lihtsalt üle?

Ausõna, ma ei näinud teda tagant tulemas. Märkasin teda veidi ainult silmanurgast.
Paljud ütlevad, et sukeldusin üle lõpujoone. Olgu nii, olen sellega leppinud. Aga tegelikult oli see üks kordi, mil piimhape mind jalust niitis. Treener oli soovitanud, et alustaksin hästi kiirelt. Ja siis, kui lõpuni jäi umbes 40 meetrit, keeldusid mu jalad äkki töötamast. Mõtlesin, et nüüd ongi kõik. Mul polnud enam midagi sisse jäänud. Tuli püüda kuidagi edasi joosta. Jalad lihtsalt liikusid mu all ja läksin nendega kaasa.

Kolmel hooajal, 2015–2017, jooksite pidevalt n-ö ühte auku, 49 ja poole sekundi kanti. Mis juhtus, et tulemuste areng seisma jäi?

Maicel: Tema tulemuste stabiilsus paranes.
Shaunae: Jah, stabiilsuse saavutamine oli väga oluline.
Maicel: Ta jooksis enamiku võistlusi siis 49 sekundi sisse. See on edasiminek.
Shaunae: 2017. aasta oli ainus, mil ma ei parandanud isiklikku rekordit. (Tegelikult ei parandanud ka 2014. – P.P.) Järgmine suur samm on rünnata 48 sekundi piiri.

Kas näete arenguruumi, et joosta ka 47 sekundi sisse?
Jaa. Igal juhul on mu eesmärk edaspidi aegu parandada. Selle nimel kõvasti tööd teengi, et areng jätkuks. Kui lõpuks 47 sekundi sisse suudan joosta, on see võimas samm edasi. Juba 48 sekundit oli suur samm.

Mille arvelt võiksite 47 sekundi sisse joosta? Te pole ju enam 18, et kiirust väga palju arendada.
(Naerab.) Vastupidavust tuleks suurendada. Selle nimel pean kõige rohkem vaeva nägema. Jõudu on ka juurde vaja. Kiirust on mul loomulikkusest piisavalt, selle kallal ei ole vaja väga palju tööd teha.

Kas näete mingit võimalust ületada ka Marita Kochi maailmarekord 47,60, mis on püsinud juba 34 aastat?

Ma ei oska seda praegu öelda.

Aga kas mõtlete sellele mõnikord?

Mitte eriti. Mingi mõte sellest tiksub küll kusagil kuklas, kuid peamine on ikkagi see, et tulemuste areng jätkuks. Alles siis, kui suudan ühel päeval joosta 47 sekundi sisse, on aeg hakata mõtlema maailmarekordile. Ka 200 meetri maailmarekordini [21,34] on pikk maa minna.
Seega tuleb veel kõvasti tööd teha, enne kui hakata üldse maailmarekorditele mõtlema. Eks näis, kui lähedale ma neile jõuan.

Foto 1: Shaunae Miller-Uibo andmas intervjuud Priit Pulleritsult. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Maicel Uibo ja Shaunae Miller-Uibo suudlemas Doha MMil pärast seda, kui nad mõlemad on võitnud hõbemedali. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 3: Tätoveeritud Salwa Eid Naser Bahreinist võidab Doha MMil 400 meetri jooksu Shaunae Miller-Uibo ees. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Shaunae Miller-Uibo võidab Doha MMil 400 meetri jooksus hõbemedali. Foto autor: EPA/Scanpix 
Fotod 5 ja 6: Shaunae Miller-Uibo viskab lõpujoonele ja võidab Rio olümpial Allyson Felixi ees seitsme sajandikuga esikoha. Fotode autor: AP/Scanpix
Foto 7: Shaunae Miller-Uibo vaagimas vastust intervjuus Priit Pulleritsule. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

18 Kommentaarid:

At 20:42, Anonymous Anonüümne said...

Standardsed küsimused, standardsed vastused.

 
At 21:09, Anonymous Anonüümne said...

Tuleb välja, et Juhan Kilumets ongi kõvem mees kui Priit Pullerits. IAAF-i punktitabeli alusel Priidu 800m tulemus 861, Juhanil 10-võistluse 7405 annab 1035 punkti ( sh.400m tulemus annab 778 punkti, teiste üksikalade tulemusi ei hakanud analüüsima).

 
At 11:45, Anonymous Anonüümne said...

Kes on ajakirjanikest kõikse kõvem spordimees?

Kunagi oli kõva spordimees hr Kersna,
kes nüüd?

 
At 12:27, Anonymous Anonüümne said...

Pullerits viis Eesti lipu newyorki, kaliforniasse, uusmehhikosse ja ameerikasse. Kui palju punkte see annab? Kilumets Kersna ja teised ei saa kokku ka niipalju ehk ainult 4% Padre kogutud punktidest.

 
At 12:40, Anonymous Anonüümne said...

Te nimekiri on poolik, eelmine mees. Õigemini pole sedagi. Pullerits, kui vähegi guugeldate, on Eesti lipu viinud:
New Yorki
Washingtoni
Philadelphiasse
Chicagosse
San Franciscosse
LAsse
Seattle'isse
Miamisse
Savannah'sse
Niagara joa äärde
Disney Worldi
Floridasse
Connecticutti
Californiasse
Arizonasse
Nevadasse
Oregoni
New Mexicosse
Coloradosse
Utah'sse
ja muidugi
Moabi!

 
At 13:00, Anonymous Anonüümne said...

Enne lähep Issanda päike looja kui Pulleritsu punktid kokku saame. Punakaelad sitakotid.

 
At 13:25, Anonymous Anonüümne said...

Moabi viidud lipu ja sealsetele maasturivendadele karmufflisse panemise eest saab topelt punktid.

 
At 14:38, Anonymous Anonüümne said...

Tähtis pole tegelikult see, et mitmele maale Eesti lipp viiakse vaid see, et kui mitmel maal eestlase auks lipp heisatakse. Muidugi võib ka oma telgi ette ise lipu heisata aga loeb ainult pildimaterjaliga toetatud heiskamise fakt. Sõnaklõbin ei ole väärt muhvigi. Rattaga võõral maal sõites või ka autoga, paneb õige eestlane lipu porikale lehvima. Porisel särgil maalitud lipp ei lähe arvesse või noh ikka parem kui ei midagi. Ma arvan, et Priidul on veel kõvasti arenguruumi. Ainuke kord kui Eesti lipp lehvis oli vist siis kui ta Hiinas Peninsula hotellis sisuturundust tegi.

 
At 14:44, Anonymous Anonüümne said...

Millest ma aru ei saa?
Maailmarekord on 47,60
Räägitakse kas tahad 47 sekundi sisse joosta, mis tähendaks alla 47 sekundi ehk siis 46 kopikatega joosta.

Et siis ...
47 on soov joosta, aga maailmarekodist mis on üle 47 sekundi ei mõtle.

Hmmm . . . .

 
At 15:52, Anonymous Anonüümne said...

Aga, päriselt, keda kotib kellegi unistuste rekord? Täna mõtleb nii, homme naa, who cares. Puhas spekulatsioon, mis pole isegi arvamus vaid soovunelm. Unistused on vahvad asjad kui nad rahvast liidavad. Milliseid aineid aga peab enne tarbima, et tõmmu võõramaalase märjad unistused eestimaalasi ühe mütsi alla liidaks,ega siin perverdid ei ela?!

 
At 16:44, Anonymous Anonüümne said...

Väga sensitiivne küsimus ---- kuidas liita eestimaalased ühe mütsi alla?

 
At 16:58, Anonymous Anonüümne said...

Väga lihtne. Papa Putin liidaks kolme päevaga eestlased mütsi alla.

 
At 17:32, Anonymous Anonüümne said...

Papa Pullerits võiks ka kolme päevaga ühte liita aga kas jõuab kõik liberastid selle ajaga üles puua?

 
At 20:12, Anonymous Anonüümne said...

Mäletan siiamaani selgelt, kuidas paar aastat tagasi viisin külmaga prügiämbri välja - 25 meetrit konteinerini ja 25 meetrit tagasi - ega pannud mütsi pähe, salli kaela. Sellest piisas, et haigestuda.

Aga siiski leidub mehi, kes oma mõtted ja unistused teoks teevad – ja müts maha selliste meeste ees.

Vaatame siis õige, mis maksab Salomoni sügistalvine trenniriietus
1) naistele
fliismüts 279 krooni
2) meestele
müts XA 299 krooni

Nende ühine soovitus: joosta lühikestes pükstes; kindaid pole vaja; nokamütsi võin pähe panna, aga villane müts on ilmselt liiast; ja mõlemad kiitsid heaks mu spordisärgi aluse valiku, USA suusakoondise kostüümi ülemise otsa. Jalad määrisin sisse Deep Heatiga, mitte Finalgoniga, sest väidetavalt pidi too liiga kange kraam olema.

Nokamütsi nokk aga kaitseb prille palju edukalt kui silme ette käiv sirm, sest see saab ju samuti märjaks ja hakkab nägemist takistama. (Kusjuures, pange tähele, oma Björn Daehlie firma nokamütsil keeran alati kõrvad ka alla. Enamgi veel, kui on külm ilm, siis panen suusatama minnes isegi vatid kõrva, sest kui laskumisel tuul kõrvus viliseb, on kõrvad kerged haigeks jääma.)

Viiendaks, Team Haanja müts ei ole vist ikka parim valik, sest istub liiga tihedalt peas ning pitsitab ja kuumendab peanupu üle.

Pullerits: «Ärevus tuleb enne starti kasuks. Kunagi ei maksa minna mütsiga lööma, isegi tagurpidisuusatajat mitte. No jah, kui muidu jagu ei saa, siis hakkad toorutsema...»

Teppan: «Ma ei pane seetõttu isegi mütsi endale pähe, kümne meetri läbides hoopis sulle.»

Pullerits: «Mul on Team Haanja müts juba olemas, tahad enda omast ka lahti saada või? Tegelikult mul isegi kaks Team Haanja mütsi. Võin teise sulle anda, tõmban juba enne starti mütsi pähe. Silmini.»

 
At 21:07, Anonymous Sotside toetaja said...

Puua jõuab, 17:32, aga kas need tüübid kõik kinni õnnestub kolme päevaga nabida, on teine küsimus. Poomine on kõigest delo tehniki. Või eksin?

 
At 09:56, Anonymous Anonüümne said...

Herr Pullerits, millal ilmub raamat Minu Ameerika?

 
At 10:35, Anonymous Anonüümne said...

Väga hästi kokku võetud olukorrad kus Pullerits tõmbab mütsi pähe ja lööb särgi püksi. Kiidame!

 
At 09:34, Anonymous Anonüümne said...

47.60 on ikka 48 sek. Sisse jooksmine mitte 47 sek sisse.

 

Postita kommentaar

<< Esileht