Pullerits: Kuidas käia MMil nii, et tulemust ei saagi teada?

MM-võistlustel Poolas mullu suvel polnud midagi kerget. Ainuüksi oma autoga kohale jõudmine võttis 14 tundi. «Abikaasa sõitis, mina tegin meelelahutust,» meenutab Eike Sild-Neeme (fotol paremal), kes ligi kolm kümnendit tagasi, koolitüdrukuna, osales mitmel rahvusvahelisel noorte pianistide konkursil.

Pika autoteekonna lõpus ootas teda eraldistardist sõit rattaharrastajate MM-il, kuhu ta sai kutse pärast naisseenioride Eesti meistritiitli võitmist Viljandis keskmise kiirusega 35,3 kilomeetrit tunnis. Päike küttis Poolas võistluspäeval õhutemparatuuri 35 kraadini. Must, soojust neelav kombinesoon seljas, tuli tal starti oodata poolteist tundi. Mõnel pealtnäha kõvemal osalejal oli ventilaator kaasas, et pisutki jahutust saada. «Mina ainult küpsesin,» tunnistab Sild-Neeme (44).

Ja siis võistlusrada... See algas vanalt betoonblokkidest autodroomilt, kulges maisipõldude vahel mööda auklikke ja lapitud külavaheteid. Sagedased teravad pöörded, pidurdamised ja kiirendamised, pidev asendi vahetamine...

14-kilomeetrise distantsi lõpus sai Sild-Neeme (fotol vasakul) tõenäoliselt kuumarabanduse. «Sõidu lõpp oli hall, ühtki muud värvi polnud,» mäletab ta.

Tagatipuks ei saanud ta isegi teada, mis aja ja koha ta sai.

«Aga äge, et sai ära käidud,» sõnab ta.

Küsimus: mis aja ja koha Sild-Neeme tollel võistlusel sai?

Nii, muide, algas minu lugu ajakirja Ma Olen Jalgrattur värske numbri omanimelises rubriigis "Pullerits tutvustab kõvasid harrastajaid".

Millest seekord ajakirjas lugusid?

*"Road to Valour" – eestlastest õde-venda Aili ja Andres McConnon
kirjutasid raamatu Itaalia profiratturist Gino Bartalist.
*Mis mõtted tulevad jalgrattaga tühja Tallinna peal – Wend jagab.
*Kvandem (neljakesi ühel jalgrattal!) on eelkõige hea tuju ratas, sest sellega sõites saab nalja omajagu.
*Tartu rattarallil seekord üksi ja omaette.
*Taimaal treenides ja Phuketi tuuri sõites justkui saunas.
*Oma mõtteid rattasõidust jagavad Mart Vainre ja Mart Kivastik – huvitavad lood rääkida mõlemal.
*Agnes Kukk kirjutab pika loo toitumisest – õigel toitumisel on rattasõidul oluline roll.
*Pärnakas Lembit Luusepp ja tema 2200 kilomeetrit Kesk-Ameerikas.
*Treener Andri Lebedev ütleb, et rattasõidule pannakse noorte trennis liiga suurt rõhku.
*Kuidas kirjanik Lev Tolstoi vanas eas rattasõidu selgeks sai.
*Mitu lugu toas treenimisest ja isegi võistlemisest: Liisi Alamaa jagab kogemusi – kuidas ta toas treenib; ülevaade rakendustest
virtuaaltreeninguks; rattaproff Mihkel Räime üheksa õpetussõna pukisõidu kohta; ka elutoas on võimalik sõita Everestingut.

Fotod 1 ja 2: Eike Sild-Neeme. Fotode autor: Jaanus Jamnes
Foto 3: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur viimase numbri esikaas. Edastas peatoimetaja Vahur Kalmre