Pullerits: Kus harjutada riskantset sõitu nii, et proffide kombel mitte vääratada?

Ei õnnestu isegi maailma kõvematel rattaproffidel laskumine ilma hädade ja õnnetusteta. Nägite eilsel, neljapäevasel Tour de France’i etapil, kuidas võistluse liidril taanlasel Jonas Vingegaardil (vasakpoolsel fotol vasakul) viskas viimasel pikal laskumisel pärast ühte kurvi tagaratta lendu ja veidi risti, nii et ta pidi ühe jala klipist lahti tõmbama, et tasakaalu säilitada? Ja ei läinud kaua mööda, kui samal laskumisel võistluse üldarvestuse teise koha mees sloveen Tadej Pogačar (vasakpoolsel fotol paremal) käis pärast ühte vasakkurvi, kus tal oli niigi raskusi, et mitte kraavi sõita, lõpuks tee servas külili.

Tegelikult, kui miski üllatas, siis see, et Vingegaard, kellelt Pogačar oli püüdnud eelneval tõusul korduvalt eest kiirendada ja kelle eest spurtis ta minema ka siis, kui taanlasel tagaratta korraks lendu ja risti viskas, ootas Pogačari pärast sloveeni kukkumist järele, et siis kahekesi koos edasi sõita. Kuigi loogiline olnuks siis eest kiirendada, sest see oli ikkagi Pogačari enda viga, et ta külili maandus ning puusa ja säärt veristas. Vingegaard pidi ikka olema hirmus kindel oma suutlikkuses, et jaksab võrdsete võistluses, ilma konkurendi viga ära kasutamata, talle pähe teha. Ja tegigi, nagu seda lõputõusu viimasel viiel kilomeetril näha sai.

Meil on parim võimalus kiireid ja ebastabiilseid, kurvilisi laskumisi harjutada Lõuna-Eestis. Hiljuti tegingi seda Kagu-Eestis Haanja kõrgustiku äärealadel. 

 

See ülal on üks kurviline metsatee Missost idas, Pihkva-Riia nn kiviteest põhjas, kus on neli justkui sõrmedenahargnevat kruusateed metsade vahele. Need kõik on tupikteed, mille ääres ei asu ühtegi majapidamist.

 

Kagu-Eesti metsade vahel asub palju veesilmi (ülal). Mitte kõik neist ei ole tee äärest näha, sellepärast tasub Strava kaarti jälgida. Kõige paremad pildid, nagu õpetas mulle kunagi loodusfotograaf Jaanus Järva, saab vee ja maismaa piirilt.

 

 

Ühel päeval sõitsin Misso lähedaltr Vastseliinasse ja tagasi ning avastasin uusi kohalikke teid. Ühe tee ääres, olgu see org või nõgu, vaastas vastu selline veesilm (ülal).

 

 

Aga mäletate, ütlesin ju, et käisin Haanja kõrgustikul. Tõusin teel mäe otsa ning keerasin koristatud põllule, kust avanes dramaatiliste pilvede all selline vaade (ülal).

 

 

Hino järv (ülal) on Haanja kõrgustiku suurim ja saarterohkeim. Järvele saab tiiru peale teha, kuid selleks on samuti vaja Strava kaarti, sest muidu võib järve lõunaküljel suurtes metsades väikestel metsateedel ära eksida.

 

 

Kunagi ei tasu sõita pea leistangi all, sest siis jääb õmberringi märkamata palju haruldast (ülal).

Paremad pildid saab kas õhtul, nagu ülal Hino järve ääres, või hommikul (ülal), kui päike ei ole veel kõrgele tõusnud ja kõike suviste kuldsete kiirtega üle värvinud.

Aeg-ajalt tasub nn peateedelt kõrvale kalduda ja uurida, kuhu viivad tillukesed, vaevumärgatavad kitsad teed. Näiteks see vaevalt sajameetrine kõrvalrada viis sellise kohani (ülal) Hino järve kaldal.

Vaata ka üle õla tagasi, siis võib mõni koht, mis vastu päikest sõites tundus mittemidagi ütlevana, paista uudses valguses üksjagu värvikas (ülal).

 

Kõike ei pea ette ära nämmutama. Kes tunneb ära, mis järv see on (ülal)? Selle ääres on väike korralik liivarand ja kolmest küljest sillaga piiratud ujumisala.

 

Lõuna- ja Kagu-Eesti ei tähenda ainult metsi ja järvi. On ka põlde, ja mitte väikseid (ülal). Siit jääb lõunasse Rammuka külani vähem kui kilomeeter ning sealt omakorda Läti piirini veel umbes kilomeeter.

 

 

Viimasel ajal on taevas pakkunud harukordseid vaatemänge. See oleks nagu rammus rahutuvi Hino järve kohal (ülal), kas pole?

 

Tõmbame nüüd selle õhtuse pildiga Hino Järve kaldalt (ülal) sellele fotoreportaažile joone alla. Pange nüüd oma fotod oma rattasõitudelt ka võrdluseks välja! Selles osas, erinevalt tekstiloomest, peaksite ju ometi suutma veidigi konkurentsi pakkuda.

Foto 1: Jonas Vingegaard ja Tadej Pogačar Tour de France'i 17. etapil. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Ülejäänud fotode autor Priit Pullerits