Laidvee reportaaž Vasaloppetilt: Miks mind mentaalselt töödeldi ja kuidas ma ajalugu tegin?

Suusasemude tunnuslauseks on «Double or nothing» ning klubikaaslaste poolt algas surve avaldamine juba neljapäeval, mil Rootsi lendasime, et ma (fotol paremal) sõidaks 90 km pikkuse Vasaloppeti läbi ainult paaristõugetega ehk ilma pidamiseta suuskadega. Nii nagu ülejäänud kuus suusasemu, kellega koos maailma vanimale, suurimale (registreerimise piir on 15 800 osalejat, sel aastal pani end kirja 15 199 suusatajat) ja kuulsaimale suusamaratonile suundusime. Eeskõnelejaks ja teema pidevas fookuses hoidjaks loomulikult klubi President Taavi (Kaiv – P.P.).

Kuna ma vanast heast klassikalisest sõiduviisist väga lugu pean, siis mõte sellest loobuda ei tundunud kuidagi ahvatlev. Pealegi oli mul kaasas kaks paari klassikalisi (pidamisalaga) klassikasuuski.

Kui aga reedel ja laupäeval suuski vanal, kiirel ning jäisel lumel testisime (fotol vasakul), hakkas mulle järjest rohkem selginema tõsiasi, et nendes oludes (rõhutan: n-e-n-d-e-s o-l-u-d-e-s) pole pidamismäärdega nagunii palju teha. Pean silmas, et kui libisemine on niivõrd hea ja rada kõva, siis isegi pidamismäärdega lükkaksin ma paratamatult ka kõik laugemad tõusud paaris üles ja pidamist kasutaksin ainult järsematel nukkidel. Samas hakkab suure tõenäosusega jäljepõhi sellise ilmaga kiirelt läikima, mis tähendab, et väga head pidamist nagunii olema ei saa, välja arvatud juhul, kui alla panna kanget pidamismääret, mis aga kirjeldatud oludes ei tundu eriti arukas variant, sest määrde efekti kasutaks ma väga väiksel osal rajast ja ülejäänud distantsil oleks kange määre korralikuks piduriks.

Seega tegin laupäevasel suusatestil otsuse, et läbin seekordse Vasaloppeti ilma pidava suusata ehk ainult paaristõugetega – esimese maratoni üldse elus! Oleksin ebatäpne, kui jätaksin ütlemata, et klubikaaslaste nägudelt peegeldus vastu siiras rahulolu ja tunnustuski.

Seda muret, kust leida sobiv suusk, õnneks polnud, kuna kamba peale oli meil kaasas üle 20 paari suuski, millest ainult minu kaks olid klassikalised klassikasuusad. Laupäeval testisime suuski koos Emeriga (Lepp – P.P.) ja sõelale jäi kolm paari, millele Emeri õhtul ööbimiskohas Sälenis veel viimase lihvi andis. Otsus sai selline, et hommikul enne starti teeme viimase testi, mille põhjal siis kahe parima paariga läheb sõiduks.

Vasaloppeti start antakse kell 8, kuid stardikoridorid avatakse müstiliselt vara, juba 5.30. Mõtlesime, et seekord võiks startida oma stardigrupi eesotsast, mitte nii nagu tavaliselt umbes kella 7 ajal väravasse jõudes, kui vähemalt 1000-liikmelises stardigrupis on end võimalik positsioneerida ainult paarile viimasele reale. Et läheme kohale varem, umbes kella kuueks.

Kell 6.05 olime autoga parklas kohe II stardigrupi kõrval ja nii uskumatu, kui see ka oli, siis pikad järjekorrad olid juba stardigruppide väravates. Mina ja Tiit (Arus – P.P) startisime II stardigrupist (kohad umbes 1500–2500), ülejäänud suusasemud kas esimesest või eliitgrupist. Seisime väravas peaaegu kümme minutit, enne kui sisse saime. Kell 6.15 jõudsime esimese vaba reani, kuhu suusad maha panna, ning selleks oli alles üheteistkümnes rida… Jäljepaare oli stardikoridoris 49 ehk 500 suusatajat oli juba ka selles grupis minust ees. Uskumatu tung ikka varahommikul! Seal nähtu põhjal ei imestaks vähimatki, kui ka juba enne poolt kuut olid järjekorrad värava taga.

N-ö stardikoridorisuusad oma kohale asetatud, oli käes aeg võistlussuuskadega viimane test teha. Võtsime Emeriga kaasa kolm paari ja suundusime stardikangast mööda, raja esimesele kilomeetrile. Halvaks üllatuseks polnud rajamasin jälgi öösel üle sõitnud ja seetõttu nii stardikoridoris kui esimesel kilomeetril valitses jääväli – jäljepaarid ja ka nendevaheline ala olid kõik kõleda tuule käes muutunud puhtaks jääks. Suusatest nendes oludes osutus pehmelt öeldes farsiks ehk ükskõik, mille oleks võinud jala alla asetada – kõik libises! Sisuliselt viskasime kulli ja kirja ning viisime ühe paari (võib-olla parima) autosse tagasi.

Kui prognoos lubas sõiduks lumeta, päiksepaistelist ja küllaltki tuulist ilma, siis umbes pool tundi enne starti hakkas hoopis lund sadama (üleval platoo peal oli sadanud juba ka öösel) ning temperatuurgi oli lubatust mitu kraadi soojem, -2...-3 kraadi. Mis tähendas, et eelmisel päeval vana, kuiva ja jäisema lume peal testitud suusad ei pruugi olla nendes oludes väga hea valik.

Startisin teadlikult kõige vasakpoolsemast jäljest, et kui midagi ees juhtub ja tekib tropp, siis jääb võimalus äärest ikkagi edasi liikuda. Sealt oligi väga okei minna, kuid rajaserv oli kohati pehmem ja tuli olla tähelepanelik, et kui vasak kepp liiga sügavale vajus, siis seda mitte pooleks murda.

Tõsiasi on aga see, et umbes 2000. kohalt startides on liiga palju rahvast ees ja sõita oma tempoga ei saa, tõusul tuleb uimerdada pikas sabas ja teosammul mäest üles liikuda. Esimene tõus on ka raja kõige järsem ja viib kõrgeima punktini (kõrgus 528 meetrit üle merepinna).

Palju tuli end lihtsalt käte jõul paigal hoida, et mitte alla tagasi libiseda. See kummargil olek kurnas triitsepseid ja kõhulihaseid päris korralikult ning kui üles jõudsin, andsid need ennast rohkem tunda kui näiteks Tartu maratoni finišis. See mind siiski ärevaks ei teinud, sest teadsin, et platool järgneb pikk lauge osa, kus kehal on võimalik alguse stressist ja ülekoormusest taastuda, lisaks andis kindlust piisav (paaristõuke)treenitus.

Üles sain kadudeta, tõusu otsas nägin teiselpool paremal rajaservas meiega kaasas olnud suusatreenerit Riho Roosipõldu, kellele olime igaüks andnud varu kepipaari, et kepi purunemise korral kiire ja õige asendus saada. Hõikasin talle tervituseks, mille peale hõikas Riho vastu, kas kõik korras. Jaa, kepid terved, vastasin.

Esimesel tõusul oli aga päris palju katkiseid keppe maas, lisaks üks suur joogivöösüsteem poole tõusu peal kohe vasakul rajaservas. See oli huvitav leid, tavaliselt neid küllaltki kalleid mehhanisme ära ei visata, aga ju oli siis kinnitus lahti tulnud või purunenud.

Esimese tõusu otsast 3. kilomeetril – milleni jõudmiseks kulus tihedas rahvamassis 21.17 – platoole suundudes sai kiirelt selgeks, et klassikajäljes sõita ei saa, sest jäljepõhju kattis öösel ja enne starti sadanud kerge lumekiht, millele keskmisest tugevam tuul lagedatelt lisa tõi. Sellised olud ei sobinud eelmisel päeval valitud suusa- ja määrdevariandile. Seega sõitsin peaaegu kogu maratoni kahe jäljepaari vahel, seal, kus oli jäisem (eriti distantsi esimene ja külmem pool) ja värske lume vabam pinnas. Nagu eeldada võis, siis nii kõhu- kui käelihased lõdvestusid mõne kilomeetriga sedavõrd, et peagi enam ennast ebameeldivalt tunda ei andnud. 

Mis oli oluliselt erinev kõikidest mu varem sõidetud klassikamaratonidest – need olid loomulikult järsemad tõusud ja nendel liikumine. Eks paaristõukeliigutust on elus tehtud sadu tuhandeid kordi, kuid järsematel tõusunurkadel mitmekümneid või sadu meetreid järjest mitte, seetõttu oli esimestel tõusudel tegemist, et neid sobiva tõuke pikkuse ja sagedusega võtta. Varasematel sõitudel sai ju neil kohtadel alati jalad tõukamiseks appi võtta ja spetsiaalselt ma n-ö järsu tõusu tehnikat eriti harjutanud polnud – puudus vajadus ja motivatsioon. Julgen öelda, et sõidu teises pooles tuli see juba märksa paremini ja sujuvamalt välja, kui esimestel kilomeetritel. Vilumus tõusis.

Sõitsin Vasaloppetit teist korda. Kui esimesel korral aastal 2013 ajasin läbi ainult oma geelidega, siis sel korral mõtlesin kasutada Everviti pakutavat joogi- ja geeliteenust. Vasaloppeti kodulehelt ostsin selle juba eelnevalt 500 Rootsi krooni (46 eurot) eest ära. Teenus sisaldas vastava käepaelaga võistlejate jootmist-söötmist viies punktis. Lisaks geele, tablette ja joogipulbrit tarbimiseks enne ja pärast maratoni. Soovitan kasutada! Mulle sobis väga hästi ja ei pea ise nii palju geelide kaasa tassimisega / kehale paigutamisega mässama.

Enerviti geelipunktid ei asunud ametlikes TP-des, vaid alati nende vahel kilomeetritel 29, 41, 56, 66 ja 77 ning kokkuleppeliselt paremat kätt, vastava märgisega 200 meetrit enne punkti. Esimeses Enerviti punktis 29. kilomeetril juhtus kohe ka väike äpardus. Jootmiskoht tuli liiga vara kätte ja ma polnud ennast veel kõige parempoolsemale rajale ümber reastanud. Sealt kaugemalt kahe kaasvõistleja vahelt küünitades kaldus tasakaal liialt paremale ja suusk libises alt ära ning panin parema külje maha. Kepp õnneks kuhugi alla ei jäänud ja sain kiiresti edasi liikuma, küll oli aga enamus geeli minema lennanud. Osa sellest ka kindale, mis tähendas, et mõni kilomeeter tuli sõita ebameeldivalt naksuva kepihoidega, enne kui geel ära külmus ja maha kulus.

Kuna vähesest geelikogusest olulist kasu tõusta ei saanud, siis järgmises ametlikus TP-s Risbergis 35. kilomeetril tarbisin oma geeli, mis oli vöökotis kaasas ja millele jõin peale TP-s pakutavat spordijooki. Spordijooki jõin igas ametlikus TP-s ja kahes neist ka kaks topsi. See jäi aga ainukeseks korraks, kui oma geeli pidin võtma – kaasas oli mul neid kolm –, sest järgmistes geelipunktides sain alati maha keeratud korgiga geelipaki probleemideta kätte ja ära tarbitud.

Enesetunne oli kogu sõidu vältel väga hea ja ühtegi rasket hetke ette ei tulnud, samuti ei jäänud kuskilt kangeks ega tekkinud krampe (neid pole mul tegelikult kunagi esinenud).

Jäljest väljas töötas suusk hästi umbes 55 kilomeetrit, kuid mingil hetkel peale Evertsbergi TP-d (48. km), kus rada päikese ja ilma soojenemise tõttu järjest pehmemaks ning kohati ka pudruseks muutus, ei töötanud enam ka seal. Vahe tuli eriti selgelt välja laskumistel, kus must mindi mööda nii vasakult kui paremalt nagu postist. Ei hakka salgama, et see tõmbas motivatsiooni ikka täiega alla. Veel umbes 10 kilomeetrit üritasin tuuleveskitega võidelda, aga isegi mitmete kergemate meestega võrreldes oli libisemise vahe laskumistel niivõrd suur, et ühel hetkel loobusin tõusudel selle tagasi sõitmise ponnistustest ja otsustasin edasi sõita eeskätt päeva ja ilma nautides. Seda enam, et ilm oli selleks ajaks jälle imeline – päike koos mõõduka taganttuulega. Sest mis vahet seal on nendel kohtadel, kus sõitsin (1000–1200), kui selle käigus kaotan suurusjärgus paarsada kohta. Mitte mingit. Mõeldud, tehtud – viimase 20 kilomeetri keskmine pulss oli 130 lööki minutis. 

Ilus on see Vasa rada sealsete jõgede, järvede, pinnavormide ja omanäoliste külakestega, seda eriti päikeses sillerdava paksu lubivalge lumevaiba kihi all, nagu sel aastal.

Enne viimast, Eldrise TP-d (81. km) libisemine sealses suureteralises, sõmeramas lumes (tõenäoliselt kunstlume põhjaga segunemise tõttu) jälle paranes, kuid päeva olulised otsused olid kõik juba tehtud ja ei näinud vähimatki põhjust nende muutmiseks.

Finišikaare alt Moras – millele on maalitud Vasaloppeti tunnuslause «Tulevikuvõitude nimel meie esiisade jälgedes» (I fäders spår för framtids segrar) – sai läbi sõidetud ajaga 5:09.57 ja kohal 1227.
Elu esimene paaristõukemaraton ja ajalugu said tehtud! Seda saavutust pidasid korraldajad vajalikuks premeerida ka kuldse äärisega medaliga. 

Medalitega on Vasal aga kaunikesti huvitav lugu. Kui pikka aega jagati medalid ainult nendele, kes kaotasid võitjale ajaliselt vähem kui 50%, siis alates 2020. aastast antakse medalid kõigile lõpetajatele, eesmärgiga, nagu korraldajad ise ütlevad, «tugevdada finiši tseremoniaalsust ja pöörata igaühele tähelepanu, mida nad väärivad».
 
Vahet siiski tehakse, ajaliselt alla poole võitjale kaotanud saavad medali kuldse äärisega, mida nimetatakse saavutusmedaliks. Ülejäänud saavad lihtsalt osavõtumedali, ilma kuldse ääriseta. Tõenäoliselt siin liigsest võrdõiguslikkuse teemast väga mööda vaadata ei õnnestu…

Väikseks üllatuseks mulle polnudki keha finišis väga väsinud. Tunda andsid küll käed (triitsepsid) ja eriti just käelaba osa piirkonnas, kust jooksis käerihm – eks tõusudel oli koormus niipalju suurem võrreldes vahelduva tehnikaga –, ning kõht, kuid otseseid väsimusmärke mujalt ei tundnudki. Näiteks jalad olid märksa värskemad, kui Tartu maratoni lõpetades.

Vaimne töötlemine ei täitnud aga selles mõttes oma eesmärki, et tegu polnud mitte põhimõtete muutmisega, vaid nendes heades ilma- ja rajaoludes väikse n-ö kõrvalhüppega. ;) Hoian edaspidi siiski klassikalist sõiduviisi au sees (eriti raskemates, pehmemates ja vähemlibisevates oludes), sest selles on oma ilu ja võlu.

Fotod 1 ja 3: Jaanus Laidvee Vasaloppeti stardialas.
Foto 2: Suuskade testimine.
Fotod 3 ja 5: Suusad varahommikul Vasaloppeti stardialas.
Foto 6: Suusasemude võistkonna liikmed Vasaloppeti eel.
Fotod 7-9: Jaanus Laidvee paaristõuketöö Vasaloppetil.
Foto 10: Jaanus Laidvee stardinumber ja Everviti pakett.
Foto 11: Jaanus Laidvee ja Taavi Kaiv Vasaloppeti eel.
Foto 12: Emeri Lepp Vasaloppeti eel.
Foto 13: Jaanus Laidvee hakkab ületama Vasaloppeti finišijoont.
Foto 14: Tiit Arus Vasaloppetil.
Foto 15: Vasaloppeti kuldse äärisega medal.
Foto 16: Jaanus Laidvee (paremal) ületab Vasaloppeti finišijoont.
Kõik fotod Jaanus Laidvee erakogust.