Ühel hiljutisel õhtupoolikul helistas mulle Kalle Kirsiaed (fotol vasakul), keda olümpia- ja Rahutuuri võitja Aavo Pikkuus on nimetanud maailma üheks juhtivaks rattamehaanikuks. Varem möllas Kirsiaed rattapoes Tähtvere pargi serval, mõned aastad tagasi kolis minu juurest kilomeetri kaugusele üle raudtee. Olin viinud tema Velotandemi rattaärisse oma Treki, mille olin ostnud kevadel üksteist aastat tagasi taliolümpialinnas Salt Lake Citys.
Aastaid tagasi oli Kirsiaed Trekki juba uuendanud. Paljud kuluosad nõudsid väljavahetamist. Nüüd sundis tema juurde minema see, mille oskasin isegi tunde järgi tuvastada: keskjooks oli omadega õhtul.
Talvel olin kahte ülejäänud ratast, mis seisid keldris, juba lasknud põhjalikumalt hooldada. Nende eest hoolitses varem Kodanik Männik, aga tema kolis Tartust ära Tallinna kanti, et avada Viimsis oma rattaäri. (Viimsis on vist raha?) Ta soovitas, et viiksin edaspidi oma Scotti maanteeratta ja Cube’i maastikuratta Kurmo Neemela (fotol paremal) hoole alla. Neemelagi on asukohta vahetanud: ta kolis talvel endanimelise Kurmo Rattaäri Vaksali ja Riia tänava ristmiku lähedale. Sinna on minu juurest kaks kilomeetrit.
Neemela tegi Scotti ja Cube’i korda, kokku läks see maksma ligi kakssada eurot. Mingid jupid vajasid ka vahetamist.
Viisteist kilo kaaluv Trek (fotol vasakul) saab Scottist ja Cube’ist palju kõvemini vatti. Kasutan seda küll ainult töisteks liikumisteks Tartus, vahel ka Tallinnas, kuid see-eest olen sellega sõitnud kogu aeg ka läbi talve. Tõsi, lõppenud talvel kasutasin Trekki korduvalt ka trennisõitudeks. Ent talv teeb rattale palju kurja. Eelmine kord, kui Kirsiaed seda hooldas, läks mul mälu järgi umbes 170 eurot. Nüüd ta siis helistaski mulle, sest oli kõik eeldatavad remordikulud kokku löönud, ning sai koos töörahaga 206 eurot. Küsis, kas olen sellega päri või hindan summat nii suureks, et pigem uus ratas osta.
Tegelikult 206 euro eest vist mõistlikku ja vastupidavat ning piisavalt võimekat linnasõiduratast ei saa. Trek (fotol paremal) aga on vastupidavust küllaldaselt tõestanud. Isegi kui ostaksin 300–400 euro eest uue maastikusõiduomadustega ratta, vajaks see paari aasta pärast, arvestades, et talvesõitudest pole sel pääsu, samuti paarisada eurot maksvat hooldust. Pealekauba, kui mõelda ka loodussäästlikult, siis miks visata minema ratas, millel pole sisuliselt midagi viga, ja panustada liigsesse tarbimisse? Tagatipuks on Trekil ka emotsionaalne väärtus.
Niisiis ütlesin Kirsiaiale, et tehku ratas ikkagi korda. Ta tegigi. Vahetas keskjooksu, hammasrattad, keti, midagi ka esipiduri juures, nipet-näpet siin-seal veel.
Umbes kahe tunni pärast helistas tagasi. Valmis, teatas ta.
Trek jätkab usinalt minu teenimist.
Foto 1: Kalle Kirsiaed velotandemi rattapoes. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kurmo Neemela 2007. aastal Hawaii Expressi rattamehaanikuna. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kohe teeb Priit Pulleritsu Trek oma esimese sõidu. Tusher Tunneli raja alguses 2012. aasta kevadel Moabi lähedal. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 4: Priit Pulleritsu Trek Bulli kanjonis 2012. aasta kevadel Moabi lähedal. Foto autor: Priit Pullerits
27 Kommentaarid:
Praegusel ajal pole ilmselt kuigi tervislik ühtegi vene või nõukogude asja kiita, aga tuleb mainida, et kui vähe vajasid need remonti, eriti mingite jubinate väljavahetamist võrreldes sellel sajandil toodetud ratastega. Tegelikult arvan, et samal ajastul toodetud lääne rattad olid veelgi vastupidavamad ja kvaliteetsemad. Mul endalgi on olemas veel üsna korralikult toimetav 90ndate keskpaigas ostetud ameerika ratas "Wheeler", mille shimano accera käiguvahetajad ja kõik jooksud on originaalid. See ratas on vati saanud hirmsat moodi nii maastikul kui maanteel. Mingil hetkel sai sellele alla ostetud siledad ja kitsad maantee kummid ja paigaldatud triatloniraud ning sõitetud maanteel pikki vahemaid. Mis teha, olid vaesed ajad ja tava inimese jaoks oli jalgratas terve varandus. Polnud seda mammonat, et soetada enesele poole tosina suurune rattapark nagu eliitajakirjanikud enesele praegusel ajal lubada saavad. Eks ole igasugune tehnika viimaste aastakümnetega muutunud kergemaks, elegantsemaks ja mugavamaks, aga paraku ka õrnemaks ja pidevat hooldust ja remonti vajavaks. Eks suudetaks kestvaid ja kindlaid asju toota ka praegu, mis oleksid sama mugavad ja kerged, aga paraku oluliselt kallimad. Ise me tarbijana seda s**a tootmist toetame ja oleme aina rohkem probleemi ees, kas veel remontida või soetada uus. Tunnistan, et ise valin üha sagedamini selle teise variandi, sest see tundub rahakotile sõbralikum ja pakub rohkem kindlustunnet.
Jutt nagu õige kuid need 5-6 käigulised saavadki olla lollikindlalt töökindlad ja robustsed sest käiguvahemikud suured. Tänane normaalsus on juba taga 12 käiku, seal saab ainult peenhäälestust teha muid võimalusi polegi.. Minu arust üle 10käigu on mõttetu kuid eks kehtib konsumeristlik põhimõte et 11 ja 12 on "parem" ; uued süsteemid kipuvad ka koduselt haldamiseks liiga keeruliseks minema..
Vene rattad nüüd küll midagi kvaliteetset polnud, niipalju kui mina mäletan siis koguaeg pidi mingite laagrite või puksidega jändama ja olid kindlasti kapitalistlikust toodangust raskemad.
Vana ajaga on erinevus see, et hooldust tehti ise. Jupi muretsesid varustuses kätt sees olevalt vuntsilt ja ise tegid käed õliseks.
Küllap oli vene ajal asi ka selles, et siis ei tehtud probleemidest suurt numbrit. Mäletan oma Ereliukast, millel vändad logisesid ja kett viskas üle ja tagajooks oli veidi "kaheksas" ka, aga ega siis selle pärast hädaldatud, sõita sai ikkagi. Võrrelge seda nüüdisajaga, mil mõned mehed teevad suure numbri sellest, milline muster on rehvidel.
Mulle pakkus naabrimees venelaste kokkukat, mille tagaratas käis vastu raami. Sellepärast ju ta seisiski, raam oli väändunud. No mida sa sellisest hooldad või remondid? 1234 on ikka elukauge. Vene asjad lagunesid hea tempoga. Ainuke lootus oli kestvusele siis kui sellel oli kvaliteedimärk. Tänane tarbimisühiskond on enamvähem samal tasemel muidugi aga üldiselt teevad tarbeasjad oluliselt paremat tööd väiksema müra ja ökoloogilise jalajäljega. Ei teagi vene asja mis asja moodi oli, mida heldimusega meenutaks. Kõik mis enamvähem oli oli juba 10-20 vana lääne prototüübi koopia. Inimpõlv reaalelust maha jäänud moraalselt vana pann.
Neid vene rattaid ei tasu heroiseerida ka seepärast, et kujutage ette, kui need saanuks sama palju vatti, nagu saavad praegusaja maastikurattad - arvan, et esimese paarisaja kilomeetri järel olnuks neist kõigist ribad järel. Kui keegi kiidab, et vene rattad sõitsid kaua, siis lisaks sõitjate vähesele nõudlikkusele, millele viitasin eelmises kommentaaris, kindlasti ka selle tõttu, et nendega sõideti peamiselt asfaldil ja kruusateedel, kus lagunemisprotsessid olid aeglasemad.
Vanemad inimesed jagunevad põhimõtteliselt 2 suurde gruppi, ühed käisid nõukogude ajal siuliselt koguaeg tühja kõhu ja palja prssega ringi, teistel oli enam vähem kõik olemas ja elu niikui lill. OLid omad rõõmud ja paljusid asju mis praegu on, ei osanudki tahta. Kusjuures pannes käe südamele, ei kõhkleks ma hetkegi, kui saaksin võimaluse vahetada oma lapsepõlv praegusaegsete laste omaga. Vaatamata meeletule mammonale ja kõikvõimalikele vidinatele, tundub praguste laste elu nii igav ja sisutühi, et siin pole mitte midagi mõelda. Võimalusi muidugi praegu nagu on, aga millegi pärast neid ei kasutata.
Ei ma ei heroiseerigi neid tolleaegseid ratta kolakaid. Samas pole ma nõus väitega, et need ei kestnud. Olen pärit väikesest ligi 2000 elanikuga alevist ja meiekandis küll probleemi polnud, et kellelgi ei oleks need erinevad nõukogude liidus toodetud rattad mitte kestnud. Loomulikult tahtsid nad pidevalt mutrivõtit saada, aga, et neile oleks vaja mingeid varuosi osta. Krt meil polnud neid kuskilt ostagi. Vahel tõesti kui häda oli suurem saadi abi vabriku töökojast, aga muidu remonditi neid põlve peal ja krt kestsid põlvest põlve. Eriti imelised olid tolle aegsed rehvid. võttis aastaid, et "turistil" rehvid läbi kulutada. Nüüd veab, kui need ühe hooajagi vastu peavad. Olen Priiduga muidugi selle kohapealt nõus, et asju hoiti rohkem, sest neid oli raskem saada. Kes rattaga hüppeid tegema hakkas, sellel oli muidu varsti igal pool lõtkud sees ja kodarad kõverad, aga maanteel kruusal ja miks mitte ka metsaradadel sõitmiseks nad sobisid. Minu 81 aastal ostetud "turist" on siiamaani sõidukõlbulik, arvan, et sellega on sõidetud üle 40 000 kilomeetri ja samas rehve vahetatud vaid korra. Ketti olen korra vahetanud, lisaks mõned laagrid ja koonused. Sõitaga ma sellega loomulikult praegu ei taha, sest ta on ebamugav. Lausa uskumatu, kuidas sai sellise käiguvahetusega kunagi rahul olla. Kangid kuskil raami peal ja tükk nikerdamist, enne kui käigu vahetatud ja paika said. Aga olgu, eks igalühel ole oma mälestused ja on ka selliseid, kes suures vihas ei tahagi sellest ajast midagi head mäletada. Samas ostke te praegu kusklt külmkapp ,mis kestaks üle 40 aasta. Selliseid vanu "minskeid "ja "snaigesid" on vanematel maainimestel veel küllaga piima jahutamas ja tuba soojendamas.
Viimane kord kui Turisti käiku vahetasin panin käna. Enne tundus, et see värk toimib igas olukorras. Jah käik sai vahetatud aga raiskasin sellele mõne seki tähelepanu linnaliikluses. Sellest piisas, et magada oluline musta luige sündmus maha. Probleem oli, et pilk tuli ka korraks olukorra hindamiseks raamil asuva käikarile suunata. Epohh, mis oli mujal ilmas ammu ajalugu. Turist oli kobe elukas 70 aastatel. Edasi oli see hulk muret.
Tänapäeva insenerid pingutavad üha rohekm selles suunas, et asjal oleks võimalikult palju sõltuvust tekitavaid tulesid ja vilesid. vidinad muutuvad keerukamateks ja vähem töökindlateks,keskmise pereisa tehnile taip ja käeosavus ja selliste ajade kordategemisega hätte ja igasugu hooldajatele regulaarne raha viimine elavdab majandust. Raskemate ja töökindlamate ratastega ei taha enam keegi sõita, sest kes selle häbi ikka üle suudaks elada kui saab 179 nda koha asemel 223 koha. Isegi need ,kes sõidavad rohkem oma lõbuks tahavad proovida üha kallemaid ja kergemaid rattaid. Huviga ootan, millal Pullerits omale elektri ratta ostab ja seda kui ainuõiget promoma asub. Usun, et mingi 5 aasta päras peetakse imelikuks neid, kes pelgalt musklijõul mäest üles üritavad vändata ja ilma abimootorita ratas muutub samasuguseks rariteediks nagu ilma roolivõimendita auto. Päris huvitav kui palju leiduks tänapäeval mehi, kes saaks 40 aastat vana zilliga põllul ringi keeratud, enamusel europehmodest oleks ilmselt kaed täitsa pehmed, kui peaks ilma roolivõimuta sõiduautoga võrust haanjassegi sõitma. Tehnika muudab meid üha nõrgemaks ja rumalamaks
Minu panus sisukasse nädalavahetusse:
Reporteritöö tõi ilmsiks, et enda äratoitmisega lähevad meil lood järjest täbaramaks:
https://www.postimees.ee/7744393/luubi-all-kriisides-vonklevad-turud-oonestavad-eesti-toidujulgeolekut
-rohepööre kipub tegema põllumeeste elu ainult hullemaks:
https://www.postimees.ee/7744401/luubi-all-rohepoore-ajab-pollumehi-kitsikusse
See-eest üha rohkemaid Vene riigijuhte ähvardab üha tõsisemalt igasuguste sõjaga seotud kuritegude eest kohtu ette toomine, rääkis mulle riigi peaprokurör Andres Parmas:
https://arvamus.postimees.ee/7744111/ak-fookus-peaprokuror-andres-parmas-voib-olla-kindel-et-venemaa-korgete-ametikandjate-suhtes-tuleb-vahistamismaarusi-veel
Olgem ausad, roolivõimuta masin on hea treeningvahend ajast, mil Kägu elu oli ilus ja Pika Hermanni tornis lehvis merelainetega lipp, kuid kogukonda huvitab Padre uus tulede ja viledega sõiduvahend. Kas jalgratas mahub ühes tükis sisse ja mitu hobust on kapoti all?
Kas Padre ostis Audi? Sellel on väike õhu takistus, aga benssu võtab palju.
Kas olümpiavõitja ja maailmameister peab vanast peast ilmtingimata osalema suhteliselt madala tasemega eesti meistrivõistlustel?! Mida see talle annab? Kellele mida ta tõestab? Millest on inimesel elus puudu?
Las noored omavahel tõmblevad ja saavad need medalid. Mannimaaga on natuke teine asi, tal suured medalid ja tunnustused saamata.
Tegelikult peaks see suusaliit oma poe üldse kinni panema ja jätma need meistrivõistlused korraldamata. Kui meil pole ühtegi suusatajat siis pole ja jokk.
Ega poe kinnipanemine nii dramaatiline polekski, vaid 15 mehel ja 8 naisel jääks sõit sõitmata. Parem kuulutagu Estolopeti sarja võitja või Tartu maratoni eestlaste parim distsipliini meistriks ja asi vask.
Arvestades Eesti väiksust ja talialade olematut kandepinda oleks ammu aeg laskesuusk ja ülejäänud suusaalad ühe mütsi alla kokku tõmmata. Kui sportlasi pole, pole vaja ka nii palju ametnike ja fuktsionääre. ametnikest ja kontorikuludest ülejääva raha saaks noorte sporti investeerida
Üle pika aja tehnika suunitlusega teema.Jah vahel tasub teemaks võtta saamaks aru milleks mida vaja ja kui üldse.Loogiliselt võttes tasub rohkem panustada asjadesse ,mis kõige rohkem head emotsiooni annavad.See kas vanem tehnika oli parem või halvem saavadki hinnata kes on mitmeid põlvkondi arenguid näinud ja selles keskmiselt rohkem sees olnud.Toon teemaks kui lubate audio tehnika lihtsurelike vaatest.Muusika kui akt pakub nii ehk naa emotsioone ,aga kui võrrelda 80date lihtsurelike tehnikat ja tänapäeva oma, ma võin väita et see emotsioon mis saadi siis muutub oluliselt paremaks tänapäeva lihtsurelike võimaluste piiressse jääva tehnikaga.Teeme asja huvitavaks milline tarkvara annab parima uue aja emotsiooni helis .1.Audirvana-lihtsaim ,kiireim viis jõuda hea arvuti helini.2.Roon-ilus kest jne.3.Volumio eraldi operatsiooni süsteem muusika kuulamiseks arvutile .4.Euphony-eraldi muusika operatsiooni süsteem arvutile.Need on hetkel neli parimat programmi maailmas mille vahel käib tugev konkurents .Ja isegi kui sa oled maailma parim milleski siis kogukonnad on neil suured ja probleemidele viitamine jätkub järjepidevalt.Kuigi võiks lihtsalt maha istuda ja nautida tehtuid edusamme:)Kiitus mehele kes teab mis on parim heli arvutis.
Ma austan mida on lihtsurelikud andnud maailmale kuhu on võimalik jõuda pühendumisega.https://www.youtube.com/watch?v=4b2IOOhJmxw&list=WL&index=367&ab_channel=kenfritz
Pullerits sinu hea sõber Jaanus Kriisk võimleb hoolega ja tõestab et noorte kümnevõistlejate naisseiklused õigustavad hoogsa seksimise spordiringkondades.
https://sport.postimees.ee/7745042/kolumn-armastusest-ja-seksuaalsusest-spordis-ehk-anateem-mehis-viru-suhtes
Kriisk on kõva seksimees.
Aitäh arvutiheli tarkvara ülevaate eest - vajalik ja huvitav! Tuleb spetsialiseeruda ka hobinduses, kui just elektrijaama dire palka või eriti väärilist lahkumishüvitust ei saa. Nutikus on omal kohal.
Kriisk ja Viru näivad olevat kõvad seksimehed. Sportlase režiimi õigustamisel paistab, et Kriisk jõuab paari järgneva artikli pärast kauaoodatud olukorrani, kus ta kirjeldab, et režiim, mis on loomulik osa spordis, kätkeb endast ka kontrolli seksuaalelu üle, ja parim kontroll on treeneri osalus.
Vanem spordimees võiks tidrikitega trikitamise asemel kasutada aega ja vahendeid teisti, näiteks muretsedes omale tutika full suss Spessu tingimata 29 tolliste jooksudega. Sõidad üle juurikate nii, et ei saa arugi. Vana Pacifica eest seda paraku ei saa. Poes käimiseks on naise Optima.
Jah, aga mis toimub maksumaksja rahastatavas ERR sporditoimetuses? Täpsemalt ETV spordiuudistes. Laupäevases saates loeti jälle ette kõikide Saksamaa, itaalia, Prantsusmaa, Inglismaa, USA, euroliigade ja mis iganes riikide liigade korvpalli, jalgpalli ja võrkpalli tulemused. Koos liikuva pildiga muidugi. Seda,et meil omal toimusid meistrivõistlused nii laske kui murdmaasuusatamises mainiti nii, möödaminnes, nagu vastu tahtmist. Mingit pilti ei olnud. Ära mainiti ainult võitjad, teisi poodiumikohti mitte. Ei tea kas seda sellepärast, et Veerpalu 50 km suusatamises äsja MMil võistelnud Himma ees üle minuti kiirema ajaga teise koha sai?
Kas on mõistlik edaspidi riiklikult rahastada spetsiifiliselt ja põhjalikult ainult pallimängudele ja rallile orienteeritud "spordiuudiseid" ? Kas sellisel juhul poleks mitte mõistlikum ETV-s spordiuudiste ära lõpetamine, nagunii on tänapäeval kõik tulemused ka muudest kanalitest kätte saadaval.
Arusaadav, et tegu on eetrimüra levitamisega. Ju tahetakse näidata elu laias ilmas. Ega siin miskit ei muutu. Suur raha ruulib. Kui fokuseerida ainult nö kõrgliigale siis on lootust ka rohkem asjapulkadel reisile minna mikker näppus. Kohalike sportlaste saavutusi tuleb kaeda meelelahutussaadetest või asjast huvitatute blogides.
Eks eetri aeg on vaja midagi täis panna millest rahvas natukenegi huvituks. Murdmaa suustamise asemel võiks kasvõi mingist petankist , mölkist või tartsist rääkida. Olematu tasemega suustajad ja pooletoobised inimesed juhatuses. Milleks neist rääkida või kirjutada?
Tuleb lihtsalt vaadata, kes oli eile spordiuudiste toimetaja. Ja siis polegi sellel teemal vaja rohkem peatuda. Sellelt kodanikult loota, et ta räägib ka millestki muust kui pallimängud, on natuke naiivne.
22:24 kes oli?
Kui Pullerits oleks sporditoimetuse juhataja siis oleks eetrivaikus. Seda et toimus Flandria ja Poga tegi võimsa sõidu ei mainitud ka; kas olen nüüd solvunud, ahh las olla..
Postita kommentaar
<< Esileht