Pullerits: Siit tuleb valus litakas Eesti spordi juhtimise pihta

Jaanus Kriisk (fotol paremal) on palju rääkinud ja kirjutanud, mis on Eestis spordis mäda. Ta on kergejõustikutreener ja ettevõtja. Ettevõtlus annab talle sõltumatu hääle: ta ei pea mõtlema, kuidas kellelegi meele järele olla või mõnele mitte varba peale astuda. Ta ei ole osa süsteemist, ei sõltu siseringi heakskiidust ja hüvedest.

Nüüd, poolteist nädalat enne Eesti spordikongressi, oli õige aeg lasta tal loom välja lasta. Sest kongressi päevakava ei ole kongressi, vaid pigem koolitus- või seminaripäeva moodi. Keegi võiks ju arutelu ka käivitada. Kes veel, kui mitte Kriisk, sest tema tasapaksu ei harrasta.

Nii võtsin ta oma küsimustega ette ja sealt tuli! Nii otsekohest ja Eesti spordisüsteemi alasti kiskuvat analüüsi pole varem olnudki. See on kohustulik lugemine kõigile, kes tahavad Eesti spordi juhtimisest veidigi aimu saada, et siis osata kaasa rääkida. 

Väike lõik kapitaalsest intervjuust:

Kriisk: «Aga mis kõige tähtsam – aidata EOK presidendiks inimene, kes selle kõige vastu süvitsi väga huvi ei tunne. «Ah, seal midagi tehakse...» Näiteks sobisid nii Neinar Seli kui Urmas Sõõrumaa, kellel on tuhat muud tegevust. Neinar veel natuke toimetas, aga Urmas on kuskil koopas või teeb joogat jne. Tal on EOK-d rohkem vaja enda brändi jaoks. Ta ei tule Tallinnast väljagi.
Usun, et Sõõrumaa saab ise ka aru, et ta teeb asju pealiskaudselt. See ei anna sisemist rahulolu. Siis tahetaksegi ennast näidata suuremana, sest muidu keegi ei mäleta kümne aasta pärast, mida tegi Sõõrumaa. Näiteks müüb ta Team Estoniat. Aga ta võttis lihtsalt ka Pürni käest raha ära ja pani ühte kohta ning ütles, et tegi Team Estonia. Jälle midagi väljapoole näitamiseks, aga sisu seal ei ole. Ma olin pikalt tippspordikomisjoni liige, ma tean, millest räägin.
Muidu on EOK presidendi tüüp õige – jõukas ja vaba –, aga ta peaks andma endast Eesti spordile neli aastat 24/7. See on väärtuste ja pühendumise amet!»

Kogu usutlust Jaanus Kriiskiga saate lugeda siit!

*

Ja siin on mu eilne lugu, kuidas koalitsioonilepingusse kirjutatud punkt saavutada eesmärk, et lapsed liiguksid koolipäeva jooksul vähemalt 60 minutit, ei ole õnnestunult sõnastatud ja kuidas ainuüksi sellise sihi seadmine on eksitavalt kitsas.