Teatavad asjaolud on mind pannud viimasel ajal mõtlema sellele ja teadvustama seda, et tippsport on väga kahjulik. Ennekõike tervisele. Paradoksaalne, lausa kurblooline on see, et samal ajal käib tippspordi soosimine riiklikul tasemel: selleks et ajada taga mingit MMi või olümpiamedalit, kulutab Eesti riik niigi nappivaid ressursse – ja mõelda vaid, seda selleks, et suunata noori tegelikult ennastkahjustavale teele. Ma ei ürita väita, et tippsport tuleks ära keelata. Ei, kes tahab, tehku, aga tippsport ei saa olla eesmärk omaette, eriti veel riikliku ja rahvusliku uhkuse asi.
Siin on midagi ka riiklikul tasemel siiski muutumas, kas olete märganud? Näiteks EOK tegevuse osas on kerkinud küsimus, kas fookus peaks olema tippsport või harrastussport ja liikumine. Nagu ütles mulle endine lootustandvaks peetud kergejõustiklane: „Medalid aitavad harrastajaid sportima tuua, aga see efekt ei ole nii tohutu, et noori peaks tippsporti suunama. Tippsport võiks olla ikkagi geneetiliselt ja psühholoogiliselt andekate pärusmaa. Tippspordi poole võiks pingutada need, kellel on eelduseid midagi saavutada. Kui on selge, et medaleid 15-aastane noor kunagi tooma ei hakka, ei ole mõtet tal ennast lõhkuda. Säästame raha ja toodame riigile sellega rohkem makse, kui eeldusteta noor hoopis tööle asub.”
Täitsa nõus! Kui noormees on kuus-seitse aastat trenni teinud, aga pole isegi Eesti paremikku jõudnud, on talle viimane aeg öelda, et kuule, poiss, vali nüüd endale muu tegevus, ära raiska aega ja lõhu tervist. Paraku on süsteem selline, et ükski treener ei taha kedagi ära saata, sest siis kaob pearaha ja mis kõik veel, kas pole nii?
Üks tippspordi ületähtsustamise põhjusi on ka selles, et spordi kajastamine ajakirjanduses on peaaegu eranditult orienteeritud tipptulemustele. Vaadake „AK” õhtust spordisaadet, vaadake lehtede spordikülgi – peaasjalikult ainult tulemussport. See näitab, mida tuleb spordis väärtustada; see loob ootuse, mis spordis maksab.
Kuid peaaegu üldse ei käsitleta seda, mis endistest tippsportlastest saab. Jah, veidi on juttu sellest, kuidas tagada üleminek tavaellu pärast tippspordikarjääri lõpetamist, kuid see on probleemi kergem pool. Tõelised probleemid ilmnevad mõnekümne aasta pärast, kui kõik need suured koormused, tervise põletamine, kulutatud liigesed ja saadud traumad endast märku hakkavad andma. No mõelge, kas saab olla tervisele kasulik 180-kilose kangiga kükkimine jõu arendamise eesmärgil või 12x400 m lõigutrenn laktaadi tekke edasilükkamiseks?
Siin oleks väärt uurimisteema, mis on saanud näiteks olümpial käinud Eesti sportlastest 20 ja 30 aastat pärast tippspordist taandumist. Tasuks vaadata nende haiguslugusid ja neid intervjueerida ning püüda selgitada, millised hädad on suure tõenäosusega tingitud tippspordist ning millised on lihtsalt vanusega kaasnevad probleemid. Tulemused võiks tulla väga huvitavad – ja arvatavasti kainestavad.
Niisiis, kokkuvõtvalt: tippsporti tohiks riigi toel lasta teha ainult nendel, kes on selleks ilmutanud noorteklassi lõpuks geneetilisi ja psühholoogilisi eeldusi ning kelle puhul on tõesti põhjust uskuda, et nad suudavad rahvusvahelisel areenil võidelda medalite eest. Kõik need pikki aastaid karjääri pikendavad 30.–50. kohtadel võistlusi lõpetavad sportlased tuleks tippspordipajukilt maha võtta. Sest mis tippsport see on?! Tippspordi eesmärk olgu medaleid tuua, aga kui medaleid ei tule ega tule, pole mingit ratsionaalset põhjendust kellegi hobile peale maksta. Liiati pole nende nn elupõliste tippsportlaste tegevus muud kui üldrahvaliku ressursi raiskamine: esiteks kulutavad nad raha ettevalmistusele, teiseks kulub raha nende mööda maailma võistlustele vedamisele ning tagatipuks laastavad nad enda tervist, mis ei lase neil täisväärtuslikult ühiskonnale tagasi anda, vaid hoopis kulutavad hiljem spordihädade mahendamiseks veelgi raha.
Endine lootustandev kergejõustiklane resümeeris asja ühe lausega: „Tippsport ei too riigile midagi sisse, rahva üleüldine tervis aga säästab otseselt eurosid.”
Ja kõige lõpuks vaadake kas või seda ja te näete, et ise mittetippsporti tehes saab palju suurema emotsiooni, kui teiste tehtavat tippsporti vaadates.
Foto 1: Tuuli Tomingas USAs Utah's Soldier Hollow suusakeskuses Midways pärast MK-sarja 7,5 km sprindivõistluse lõppu 8. märtsil 2024. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Johanna Talihärm 17. veebruaril 2024 MMil Nove Mestos Eesti naiskonna viimase vahetuse sõitjana. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Naislaskesuusataja Hiinas tänavu veebruaris. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 4: Tuuli Tomingas 12. jaanuaril 2024 Saksamaal Ruhpoldingis MK-sarja 7,5 km sprindivõistlusel. Foto autor: DPA/Scanpix
Foto 5: Tuuli Tomingas MK-etapil Austrias Hochfilzenis 9. detsembril 2023. Foto autor: AFP/Scanpix
3 Kommentaarid:
Selle valemi järgu poleks Noole olümpiavõitu sündinud. Mõtleme veel! Küll aga on üks nõks. Igal lehel tuleb kohustuslikult hakata pidama rahvaspordi või liigutamisele orienteeritud alternatiivhobi portaali - lehekülge. Ilma selle kiiksuta ei teki medalipüüdlejaid. Kui riik selle eest maksta ei tah, siis võib riik luua kohustuse nagu on kinnisvara arendajatel kohustus teha protsendikunstu, nii peaks üleriigilised meediad tegema ka protsendi tervisespordi kajastust. Lihtne, kui präänik ei toimi läheb käiku piits.
Treeneril võib nina olla avastamaks talente, kes aga oleks võimeline neis vähestes alal hoida või innustada töökust? Üks treener osutub perverdiks, teine on lohe, kolmas kärsitu ja neljas teab, kuidas teised peaks tegema.
Paljudest noorteklassi staaridest ei saa täiskasvanute seas asja, ning mõnigi noorteklassi keskpärasus avaneb tipptasemele hoopis hiljem, esimesena meenub lõunanaaber Toms Skujins, kes rattamaailmas sai tegijaks alles 30-le lähenedes.
Postita kommentaar
<< Esileht