Pullerits: Kas Eesti spordis on õhus uus suhtedraama?

Millest algas Mehis Viru vastu suunatud kaebus? Algas sellest, et sportlasest vanem treener veedab võistlus- ja treeninguvälisel ajal liiga palju aega koos sportlasega, sh käib temaga linna peal, mh poodlemas, millest kergejõustikuliit pani oma allikate abiga kokku pooleteise lehekülje pikkuse kirjelduse. Seega oli see kergejõustikuliidu silmis taunitav tegevus.

Nüüd saadeti mulle pildid, kus on näha, et taas veedab üks Eesti naiskergejõustiklane aega endast vanema treeneriga.

Mulle saadetud materjalides, millele oli lisatud neli pilti, on kirjeldatud:

„Manusesse lisatud piltidel on näha, kuidas *** *** ja tema treener *** *** veedavad oma ***päeva õhtut koos osteldes Tallinnas *** keskuses.

Pildid on tehtud ***päeval, xx. jaanuaril kella poole xx paiku õhtul inimese poolt, kes neid juhuslikult sama keskust külastades märkas. Tema sõnul käitusid nad poes justkui romantilises suhtes olev paarike, veetes koos meeldivalt aega üksteisele asju valides.

Juba suvel räägiti *** spordiklubi kuluaarides, et *** ja *** saabuvad ja lahkuvad tihti spordihallist koos, tekitades küsimuse, kas nende vahel võib olla midagi enamat kui pelgalt treeneri ja õpilase suhe.”


Mulle saadetud kirjas olid esitatud kõik detailid (eelpool esitatud kirjas kustutasin), sh treeneri ja sportlase nimed, kuid jätan need esialgu enda teada. Sest küsimus ei ole hetkel kellegi uudishimu rahuldamises, vaid küsimus on laiem, puudutades süsteeme või kui tsiteerida üht tuntud poliitikut, siis struktuurides esinevaid kallutatud jõude.

Nimelt, see kõik võiks jääda üldiselt eraeluliseks asjaks, kui kergejõustikuliit ja EADSE ja uurimisasutused ei oleks loonud fooni, mille kohaselt on kahe 1) eri soost, 2) harjumus- ja tavapärasest suurema vanusevahega, 3) sõltuvus- ja hierarhilises suhtes inimese 4) väljaspool treening- ja võistlusolukorda toimuv suhtlus mitte ainult kahtlane ja küsitav, vaid igal juhul vähemasti uurimist väärt.

Muidugi võib öelda, et kui ma näen siin midagi kahtlast ja küsitavat, miks ma ei pöödu otse kergejõustikuliidu ja EADSE poole. Olen varasemalt teistes asjades pöördunud. Paraku on sealt saabunud vastused olnud sellised, mis ei ole tekitanud nende organisatsioonide uurimismotiivide ja -tahte vastu usaldust. Samuti olen siin blogis, mida tean, et jälgivad nii Eesti sportlased, spordiorganisatsioonid kui spordiajakirjanikud, avaldanud pehmelt öeldes kulmu kergitama panevaid materjale, kuid pole kuulnud, et need oleks uurimispädevusega organites erilist uurimisindu sütitanud.

Aga ma annan neile veel ühe võimaluse. Nad teavad, kuidas mind leida ja kuidas minuga ühendust saada. Kes teab, kui nad praegu kiirelt ja adekvaatselt reageerivad, võib-olla õnnestub mõne aasta pärast Eestis spordis ära hoida järjekordne skandaal, kus – ega kunagi ette tea – üks süüdistab teist enda ärakasutamises või millekski sundimises. Teame ju, et inimeste hinnang kunagi möödanikus toimunud sündmustele võib kardinaalselt muutuda. Ehk nagu öeldakse: armastusest vihkamiseni on ainult üksainus samm.