Pullerits: Kelle ma valisin Eesti aasta parimateks sportlasteks?
1. Eneli Jefimova
2. Nelli Differt
3. Irina Embrich
Differt sai küll olümpial kõige parema koha, neljanda, aga neljas koht on ju jama, nagu teame. Oleks ta tulnud kolmandaks, oleksin pannud ta esimeseks. Jefimoval on ikkagi MMilt ja EMilt medal ette näidata ja see maksab. Differtil on vastu panna vaid ühe MK-etapi 3. koht. Tegelikult oleks põhjust vaagida, kas ka Embrichi ei peaks Differtist ettepoole panema, sest tuli ju temagi Euroopa meistriks, nagu Jefimovagi. Jetisportlane Jasmiin Üpraus tuli koguni kahekordseks maailmameistriks, kuid tegemist on siiski nišialaga. Ka Kristin Lätt ei pääse vaatamata kaheksale turniirivõidule ja MMi 3. kohale minu valikusse, sest hoolimata suurest kärast, mis on Eestis suudetud discgolfi ümber luua, on see seni siiski harrastus- või hobisport. Võib-olla on Lätt ajast ees ja kaheksa aasta pärast on discgolf olümpiaala ning siis võiks ta tänavuste saavutustega pretendeerida ka esikohale, aga kuna praegu on tegemist ikkagi maailmaareenil marginaalse alaga, ei saa tema kordaminekuid ületähtsustada.
1. Johannes Erm
2. Kristjan Ilves
3. Kregor Zirk
Siin ei ole midagi arutada, kindel number üks on Erm. Edasi läheb juba keerulisemaks, sest järgnevate saavutusi on raske üksteisega võrrelda. Panin teiseks Ilvese tänu sellele, et ta näitas läbi eelmise hooaja stabiilsust, jõudis viiel MK-etapil esikolmikusse. Jah, kahevõistluse harrastajate arv pole suur, kuid tegemist on iidse olümpiaalaga. Üksinda nii kaugele jõuda näitab noore mehe sisu. Kolmandaks panin Zirgi, kes on samuti visalt vaeva näinud. Olgem ausad, tema jõudmine olümpiafinaali oli tugev eneseületus hooaja tähtsaimal võitlusel, kus Eesti sportlased paraku nii tihti alt tikuvad minema. Kahjuks on võimalik kokku panna vaid parimate esikolmik, aga kui peaks panema ka kolm järgmist kohta, siis oleks minu silmis seal pretendendid Janek Õiglane, Aleksandr Selevko, Marten Liiv ja Madis Mihkels. Mihkelsi šansse kahandab tuntavalt see, et ta jättis Rahinge järve äärsel lõigul minu tulemuse ületamata. Nii ei saa Eesti parimaks kandideerida!
1. Holger Peel
2. Henry Hein
3. Helen Nelis-Naukas
Ausalt öeldes ei ole siin midagi kommenteerida, see valik sellises järjestuses on nii ilmselge, ainuvõimalik ja loogiline. Jätsin välja välismaa treenerid ja välismaalasi treenivad Eesti treenerid, sest peaksime ikka valima parimat Eesti treenerit ning samuti treenerit, kes annab oma panuse Eesti sportlaste tulemustesse.
1. Kurlingupaar Marie Kaldvee - Harri Lill
2. Rallipaar Ott Tänak - Martin Järveoja
3. Eesti laskesuusanaiskond
Tänak ja Järveoja ei saa kuidagi olla esimesed, kui nad ei tule maailmameistriks. Kurlingust ei tea ma midagi, aga Kaldvee ja Lill on lihtsalt hästi sümpaatsed sportlased, ajavad vaikselt oma asja, näivad lahked ja sõbralikud (olen kummagagi telefonis rääkinud korra). Muidugi on peamine see, et nad võitsid MMil hõbemedali ja juhivad maailma hooaja edetabelit. Ja nagu näete, ma ei ole sugugi kade tunnustama Eesti laskesuusanaiskonna neljandat kohta MMil. Kuid see ei muuda minu seisukohta, et laskesuusatamist on Eestis, eriti ETVs mõõdutundetult palju. Eesti discgolfi koondis tuli küll maailmameistriks, aga nagu eespoole ütlesin: ala on veel liiga noor ja pole saavutanud üleilmselt mõõdet, nagu näiteks kurling, et MM-tiitlist liiga vaimustuda.
1. Eneli Jefimova
2. Aleksandr Selevko
3. Karmen Bruus
Tunnistan, et noorsportlaste valimine oli kõige keerulisem. Kahe esimese, Jefimova ja Selevko asjus ei tekkinud kahtlust, aga kolmanda koha saajat oli objektiivselt raske määrata. Lõpuks otsustasin panna kolmandaks Bruusi ja peaasjalikult sellepärast, et kui sulle on kaks aastat kaikaid kodaratesse loobitud, üritatud sind maha teha, isegi tühistada – ja seda omaenda alaliidu poolt! –, siis on 3. koht juunioride MMil tõele au andes väga kõva saavutus. Bruusi peab toetama kas või sellepärast, et anda talle jõudu ja meelekindlust tippspordiga jätkata.
Mida mu valikust arvate? Minge ja langetage oma valik siin!
Foto 1: MM-il pronksmedali võitnud ujuja Eneli Jefimova vastuvõtt Tallinna lennujaamas 6. detsembril. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kümnevõistleja Johannes Erm pressikonverentsil 6. novembril Tallinnas. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Holger Peel tutvumas 1. augustil Pariisi olümpiastaadioniga. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Marie Kaldvee ja Harri Lill 18. detsembril Tondiraba jäähallis. Foto autor: Martin Pedaja, Postimees/Scanpix
Foto 5: Juunioride MMil pronksmedali võitnud Karmen Bruusi saabumine Tallinna lennujaama 2. septembril. Foto autor: Martin Pedaja, Postimees/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 17:43
kommentaare: 40
40 Kommentaarid:
Zirk igal juhul enne Ilvest . Mis on ujumine ja mis on kahevõistlus ? Ka Mihkelsi , Marten Liivi ja Selevko asetaks enne Ilvest. Nende aladel on konkurentsi. Kahevõistlus olgugi vana olümpiaala on kõige konkurentsi hõredam pika puuga.
Konkurentsi ei saa nii vaadata, et väike seal, kus alaga tegelejaid vähe. Tipus olenemata alast on oma ala parimad ja maailma selle hetke kõvemad tegijad. Küsimus selles, kas suudad neile ära teha ja ise nende sekka jõuda.
Kahevõistlus on n-ö. lohutusala. Poisid kes ei ole küllalt ambaalid et suusatada ja pole päkapikud et ainult hüpata. Sama kui kergejõustikus oleks kahevõistlus 5000m jooks ja kuulitõuge. Rahvas tahab näha absoluuti. Kes jookseb 5km kiiremini ja kes tõukab kuuli kõige rohkem. Milleks vahepealne?
Põhja kahevõistlust tehakse ainult Norra ja saksa austria ühes klubis. Vaata kui palju riike võtab osa laskesuustamisest. Bulgaaria ja Rumeenia näiteks. Leedul Lätil on paar kõva laskesuusatajat. Nimeta mõni läti leedu kahevõistleja.
Saan aru, et 18:49 hakkas kasutama ala populaarsust argumendina ja see ei ole vale. Aga, loome nüüd suvalise hüpoteetilise olukorra ja kohtleme Ermi samasuguse loogika järgi.
Sellel aastal on tal ette näidata EM-i kuld ja tõesti, parasjagu pole kellelgi midagi kõvemat vastu panna. Aga kui meil oleks kõrval Ilves MM-i kullaga, siis kelle valima peaks? Arvestades, et MM-i kahevõistlus sisuliselt ongi EM, siis võrdsustame need ja jäägem kitsamalt traditsioonidesse hetkeks kinni.
Kuigi meile ajalooliselt oluline ala tugeva koolkonna ja rikkalike traditsioonidega, siis kümnevõistlus ei ole 100 meetri jooks. Ladvikus näod tihti ei muutu. Kui me võrdleme kümnevõistlust jooksualade populaarsusega, siis on tegemist ikkagi marginaalse kahepäevase mõõduvõtuga, mida vaid andunud fanaatikud viitsivad otsast lõpuni jälgida ja millest vähesed tegelikult aru saavad.
Suusatamises on traditsioonid meil samuti tugevad ja kui me hakkame argumenteerima, et Šmigun ja Veerpalu ju tegid murdmaad ning pole see kahevõistlus meil kunagi rahvuslik ala olnud, siis peaksime hakkama devalveerima kümnevõistluse kõrval juba ka teisi kergejõustikualasid. Pole ju näiteks odavise ega kettaheide ka meil kunagi rahvusalad olnud. Trio Kanter, Tammert ja Värnik, ning kedagi teist lähiajaloost pähe ei kargagi. Tagatipuks vaid Värnik nendest kolmest on tõupuhas Eesti produkt. Kanter ja Tammert arenesid teadmiste impordi najal.
Ehk siis võime minna veelgi edasi. Kas kümnevõistlus või mõni heiteala? Kas peaks lähtuma ala populaarsusest maailmas või meie oma traditsioonidest?
Nende kõige kõigemate valimine on igal aastal üks paras peavalu. Jääb see umbes samasse kategooriasse kui Team Estonia toetuste jagamise süsteem. Nazarov visati C-kastist välja, samas, arvestades, et kümnevõistluse punktitabeli järgi tema Eesti rekord 10,18 sekundit on võrdeline tulemusega 58,62 meetrit kettaheites (millega ala traditsioone ja maailmataset arvestades pole midagi teha), siis miks ta üldse C-kategooria toetust sai? Meil on ka paar sellist kettaheitjat, kes 58,62 on ära heitnud, kuid ei meenu, et nemad C-kategooria toetust on saanud? Nazarovi 60 meetri jooks ju tuleks ju valemist välja jätta, sest see ala on marginaalse tähtsusega isegi kergejõustikus. Tagatipuks ei joosta seda olümpiamängudel ja kahe ala vahel on täpselt 40 meetrit.
Kui mõtet edasi keerutada, siis jääbki keerutama ja lõpuks ei selgu endiselt, et kes see kõige kõige parem meil siis on.
Iluuisutamine, iluvõimlemine, kujundujumine jms, kus paremus pannakse paika puhtalt kohtunike subjektiivse hinnangu alusel, mitte konkreetse aja, pikkuse, või sportmängudes punktidega, pole päris õige sport, seepärast Selevko langeb valikust välja.
23:53 on kuidagi väga lünkliku mäluga kui peale kolme nime kettas ja odas kedagi rohkem meelde ei tule. Lähiajaloost Magnus Kirt - MM hõbe ja EM pronks, üle 90m isikliku rekordiga, Martin Kupper - olümpia 4., Märt Israel - MM 4, Risto Mätas - EM 4. Ja siis veel see väide , et "pole see kahevõistlus meil kunagi rahvuslik ala olnud". Halloo, kui Levandi Calgaris 1988 medali võttis, vahtis pool Eestit öösel teleka ees ja sealt edasi 90ndate keskpaigani elati talispordis ikka eelkõige just kahevõistlusele kaasa. Tegelikult need murdmaa hiigelajad kestsid meil ju ka ainult 10 aastat.
23:53
Mu mõte ei olnud teha loendeid ja igat ala täiuseni analüüsida, vaid viidata eelkõige sellele, et tegelikult selle listi üle võibki vaidlema jääda. Seda sa just hetk tagasi ise tõestasid.
Vasta parem, kumb selles hüpoteetilises olukorras oleks number üks? Kas Erm või Ilves? Ja palun argumenteeri.
Ja puhtalt isiklikust huvist (kui sa juba mind tsiteerisid), siis mida tähendab "rahvuslik ala"? Sa täiendasid mind heitealade osas ja samas seadsid kahtluse alla minu väite, et kahevõistlus ei ole meil kunagi rahvuslik ala olnud. Millised tingimused peavad olema täidetud, et ühte ala võiks nimetada rahvuslikuks alaks? Sa nimetasid ühe särava hetke (Calgari 1988, Levandi).
Laskesuusk on samuti väga subjektiivne, sest alati küsimus ühe võistleja õnnestumises ja teise ebaõnnestumises. Seda just laskmise poole pealt, mis on väga ebastabiilne. Üks võistlus oled hea laskmisega esikümnes ja teine päev mõõdalaskudega võistlejate rea lõpus. Nii juhtubki, et keskpärase tegijana võid konkurendi ebaõnne ja enda õnne najal saada päris hea koha.
Aga jalgpallur Mets on tohutult löödud, et tabelisse ei mahtunud.
Keegi olla töö tegemata jätnud.
Küll see elu on ikka ebaõiglane. Seljavõidud Rootsi, Slovakkia ja teiste suurte tiimide vastu, taga kindlalt 0 hoitud ja no ei panda tähele.
Kuidas saaks inimest aidata?
Väravavaht Hein on ka EOK valikus selgelt liiane. Olla Hispaania kõrgliiga peksupoisimeeskonna väravavaht ei ole saavutus, millega peaks pretendeerima Eesti aasta parima sportlase tiitlile.
Pistaks ka vahele rahvusliku ala mõiste kujundamiseks. Tolle kandepind ei pea olema lai, kuid seal peavad olema ala tipud. Tipud seetõttu, et maailma tipus püsimine on ka oluline. Kanter üksi teinuks kettast rahvusala, kuid juba eespool märgitud, tippe tõusis kümnendi vältel mitmeid. Üks maailma tipp tõmbab paratamatult kaasa. Kahevõistlus oli kahtlemata meie rahvusala (võib-olla suudab Ilves seda taasluua juhuste kokkulangemisel) - Levandi ja Markvardt ning Ko sähvatasid rohkem kui korra, kõrges mängus oldi jälle pikemalt. Kümps on kahtlemata rahvusala. Eesti atleete imetlevad teised riigid (nii sportlased ja meedia). Murdmaa oli rahvusala. Murdmaast tookski mängu meedia rolli rahvusala kujundamisel. MA esmaklassiline PR ühelt poolt ja massiivne meediakajastus teiselt poolt teevad lihtsast spordialast rahvusliku ala.
Kokkuvõtteks: rahvuslik ala on maailma tipp/tipud pluss meediahuvi. Sealt hargneb või sellele eelneb mitmeid tegureid, mida võib jõudumööda siia üles tähendada.
Eesti on mitmeid MM ja EM kullavõitjaid, aga olümpiafännide jaoks on muud kõik ju nišialad ...
Saavutustega jalgpallurid peaksid sealt tabelist väljas olema.
Jääb mulje, et see on uue presidendi tänu lambavestis muinasjutuvestjale.
Saavutusteta*
Aga selle loogika järgi võiks täiesti ausalt discgolfi pidada rahvuslikuks alaks? Meil on vähemalt üks absoluutne maailma tipp Kristin Lätti näol, meediahuvi küll ei ole teab mis suur, aga pildis ta on. Samuti on discgolfi harrastajate arv märkimisväärselt suurem kui enamikel kergejõustikualadel (jättes välja jooksmise selle üldises mõttes) jäädes alla ehk vaid jalgpallile.
...ja mis kettaheidet puudutab, siis rahvuslik ala saab see olla üksnes juhul, kui harrastajate rolli siin arvesse ei võta. Kettaheide ei ole ka mingi selline ala, millele ligipääs lihtne oleks. Nõuab erivahendeid ja tagatipuks ei ole see ka mingi tervisesport.
16:25, discgolf on sellepärst pildis, et see on väheseid alasid, kus Eesti sportlane on absoluutses maailma tipus - ja seda stabiilselt. Kummatigi on see perifeerne ala, ütleks isegi, et amatööride ala. Sest kui see oleks professionaalide ala, siis Eesti maailmameistriks ei tuleks ja Lätt tipus nii palju ei laiutaks. Lihtsalt Eesti on leidnud endale ala, kus saab medaleid, nagu Läti leidis Tokyo OMiks 3x3 korvpalli, mis on ka ju ikkagi selline poolproffide ala: kui LeBron James ja Kevin Durant ka seda teeks, piisas neist kahest, et enamikule maailma satsidele pähe teha - no Eestile kindlalt.
Just - mis on Heina saavutus, et ta väärib pretendeerima Eesti parima sportlase tiitlile? Hispaania kõrgliigas eelviimane koht?! Ojaaa...
Ja ongi ju! Sest olümpiale pääsevad ainult valitud alad, mis peavad vastama teatud kriteeriumidele. Need kriteeriumid näitavad ala kandepinda ja suurust.
Discgolfil potentsiaali on, kuid, jah, nišikas on (Soome, USA, Eesti, Rootsi, Tšehhi ja mõned veel, mis näitab ala hetke anomaaliat). Meediakajastus on ka veel nõrk. See tähendab kanalid on nõrgad. Vaata Eesti teletippu ja sa mõistad. Pihust pihku võib discgolfi näidata mis iganes meedia.
Harrastajate rolli üle tasub mõelda, kuid kas see teeb ala rahvuslikuks ilma tippude ja meediata. Näiteks: väga toredad on Eesti maastikurattasarjad, osalejaid ikka veel jagub, kuid tegelikult jätab ala külmaks. Kelk pelgalt Tartu maratoni kestliku majandamisega viib kunagise rahvusala vaid viisakalt kalmu.
15:21
Hea mõttekäik 18:00.
De facto Lätt on tipp, seega see kriteerium on täidetud.
Samas tõesti, ala ei ole OM-i kavas ja on populaarne üksikutes riikides. See on ka põhjus, miks see OM-i kavas ei ole. OM-ile võetakse alad, mis on piisavalt populaarsed kõikides maailmajagudes. Näiteks Aasias on see ümmargune null, ilmselt ka Aafrikas, Austraalias ja Okeaanias, OM-i kavas olek ja populaarsus on seega üksteisega võrdsed kriteeriumid.
Priiduga nõus. Kirjutasin pisut sellest hetk tagasi.
Mõõta võiks ka ala tähtsust OM-i kontekstis. Kas olümpial on vaja jalgpalli või jalgpallil olümpiat?
Jah 10-võistlus on nišiala 100m ja kaugushüppega võrreldes, aga siin eelnevas võrreldi seda lausa põhja kahevõistlusega. 10v on sees andekad neegrid. Juba Raja ja Pahapilli ajal tulid maailma tippu Kolumbia ja Venetsueela mustanahalised atleedid. Nägite seda selleaasta prantsuse musta? Väike Janek Õiglane peab sellega võistlema. Millal tuleb Ilvesele konkurendiks mõni Jamaika kuum noormees ? Okei Ilves tuleb 2võistluses olümpiavõitjaks ja saab aasta parimaks , samal aastal on Rasmus Mägi olümpial 5 koht. Kumb on parem?
Mägi on küll kõva, kuid seekord võiks ta võistelda kategoorias Aasta spordikäna. Tänak ja ta kaardilugeja pakuks talle kõva konkurentsi. Rallis endas on konkurents samas väga nõrk - kolmest meistritiitlinõudlejast jäi Tänak viimaseks mängides maha ka meeskondliku tiitli jäädes 2. ehk jälle viimaseks.
Discgolfil pole mingit potentsiaali. Jalutuskäik looduses......
Kristjan Ilves täna MK-l poodiumil, aga laskesuusanaised, kelle aasta parimate valimisel kolmandaks panin... mitte ükski neljast ei pääsenud 60 parema hulka!
Me ei ole laskesuusatamisega tagasi seal, kus mullu või tunamullu, vaid oleme veelgi allapoole kukkunud.
Kas pole aeg hakata nõudma koondise peatreeneri pead?
Vara veel pead nõuda. Täna peab eelkõige kannatust olema, sest muretsema panevad nii head kui halvad tulemused tiitlivõistlusi arvestades. Ma olen murelik nii Tuuli kui Regina pärast. Praegused võistlused on kontrollvõistlused. Vanasti MA ajal oli teisiti, AV võistles suhteliselt harva. MA teatas avalikkusele seda, mida vaja ehk vormi plaanipärasest paranemisest, ja alles viimasel hetkel tuldi rahva ette ja me kõik saime imetleda, et klassikasamm on läinud juba paljutõotavaks. Tippresultaat ajastati sageli hiilgavalt.
Mis aga teeb rõõmu, on noorte meeste esiletrügimine (teatesõit!). Kuigi Uldar (NOR) juba võidab!!
Laskesuusatamises on woke-spordi selged ilmingud. Mis tasemel sporti küll tehakse, et praegused MK sarja etapid on kontrollvõistlused! Nagu oleksid maailma tipud. Selleks et olla hea õnne korral MM-il 10 koha piirimail tehakse MK sarja võistlusel kontrollsõite ja teadlikult ei võistelda. Ei oleks osanud arvata, et eestlaste tase on nii madal.
Hein on Hispaania peksupoisimeeskonna väravavaht. Kui palju on maailmas väravavahte ja kui palju kahevõistlejad? Hispaania jalgp kõrgliiga uudiseid teatakse kogu maailmas. Kogu talvesport on nišiala. Lõuna-Ameerika Aasia Aafrikas sellega ei tegelda. Norras Islandil Kanadas jalgpalli siiski mängitakse. Mida suurem mass, seda kõrgem tipp. Kiikingus on eesti omad tipus sest Poolas ja Leedus seda ei tehta, Hiinas ka mitte. Meie naised on vehklemise tipus. Vehklemine on kõva Hiinas ja Euroopa suurriikides itaalia Prantsusmaa, Lõuna-Ameerika riikides on ka vehklemine au sees.
Siin oli et kuna iluuisutamise on kohtunike subjektiivsed punktid siis Selevko ei ole konkurentsis Ilvesega. Aga iluuisk on maailma suurriikide käes, Jaapan hiina USA Kanada prantsus, konkurents on tohutu. Kahevõistlus on Norra saksa austria. Laskesuusas prantsuse mehed ja naised panevad ära norralasele ja sakslastele. Ülikõva tase. Nimetage mõni prantsuse kahevõistleja.
No hüva, olgu siis kontrollvõistlused. Aga kui MMil individuaalis 10. koha piirimail kohti ja teates kuue hulka ei tule, siis võtku vastutus - siis peavad pead lendama!
Hein...
https://sport.postimees.ee/8159026/hein-valati-valladolidi-kaotuse-jarel-sotsiaalmeedias-sopaga-ule
See et sopaga üle valati ei tee teda Ilvesest kehvemaks. Teda teatakse Hispaanias kus jalgpall on nr1. Kas Ilvest Norras teatakse? Vaevalt, igatahes temast ei kirjuta Norra meedia.
Jalgpall on meeskonnamäng. Mida kiunuda teiste alade individuaaltegijate kallal.
Mis see tuntus Hispaanias või mittetuntus Norras siia puutub?! Me valime Eesti parimat sportlast, mitte Hispaanias enim tuntud või Norras vähetuntud Eesti sportlast.
Mõne mehe argumentatsioonitase on lasteaia tasemel.
See näitab taset. Hispaania on suurem kui Eesti. Kanter sai 3.koha siis valisime tema aasta sportlaseks mitte kiikingu 2x maailmameistri Rein Järlepa. Sest kettaheide (kergejõustik) on maailma ala. Kiiking ei ole maailma ala nagu ka põhja kahevõistlus (olgugi et see on olümpial).
Mina langesin PP ohvriks ja kirjutasin parima treeneri reale loomulikult juurde Eesti parima treenerina Kersti Viru. Priidul on superhea foto, kus Kersti juhendab KB- d läbi piirete. Ja muide, ka ilma PP- ta ma pean Eesti parimaks treeneriks Kersti Virut- ulme midagi saavutada täieliku kergejõustikuliidu vastutöötamisega. Muudes kategooriates täielikult nõustun Priiduga.
Jah, arvestades vastutöötamist on uskumatu, et Kersti Viru üldse veel treenerina jaksab töötada, ja veelgi uskumatum, et ta sudab tulemuslikult töötada.
G.K. peaks oma Kristjani ära andma nendele, kellele see tegelikult kuulus.
Viiest neli olid mul samad, mis ametlikul lõplikul hääletusel.
Aasta parimate valimisel oli naiste ja võistkondade esikolmik täpselt sama, mis mul.
Treenerite esikolmikus olid mul Peel ja Hein vastupidises järjekorras.
Meeste seas olid mul 1. ja 3. ametlike tulemustega sama, teiseks panin Õiglase asemel Ilvese.
Noortest olid mul 1. ja 2. ametlike tulemustega sama, kolmandaks panin Aroni asemel Bruusi.
Kokkuvõttes oli mu hinnang väga sarnane lõpliku hääletuse tulemustega.
Kas kellelgi on tõendatavalt välja pakkuda minust parem tulemus? Ei usu.
Postita kommentaar
<< Esileht