Pullerits: Kuidas tõsielusari paljastab profirattaspordi julma olemuse

Aasta lõpus leidsin nii palju vaba aega, et vaadata otsast lõpuni ära Netflixi tõsieluseriaal „Tour de France: Unchained” teine, kaheksaosaline hooaeg, mis räägib nüüdsest arvestades juba tunamullusest, 2023. aasta Prantsusmaa velotuurist. Esimese hooaja, 2022. aasta tuuri kajastava seriaaliga olen jõudnud kolmanda osani, ent mõned järeldused võib juba teha.

Lühidalt öeldes: see on väga hea seriaal. Ma ei ole maailmas enamikku spordifilme ja -sarju näinud, kuid nähtutest on see kindlasti parim. Kõigiti professionaalselt tehtud. On tempot, on draamat, on piisavalt pilguheite fassaadi taha. Kaamerad on nii meeskondade juhtide sõidukites kui meeskondade bussides, samuti hotellides, isegi ratturite kodudes. Pikad etapid on surutud kokku kuni kümne minuti sisse, näidatakse nonde otsustavaid kohti. Kui mõelda, mis moodi see kõik on tehtud, mil viisil nii autentne ja vahetu pildimaterjal kokku aetud, on isegi raske ette kujutada, kui suur töö see on olnud.

Hämmastav on see, kuidas on etappide eel ja ajal kogutud materjaliga ning intervjuudega suudetud luua mulje, nagu oleks sarja tegijad teadnud, kellele keskenduda ning keda võistluse eel ja ajal jälgida. Mõtlesin, et ilmselt on see saavutatud sedasi, et etapi eel on valitud välja kümmekond tegelast, keda lähemalt jälgida, ning siis, kui mõni noist võitis, näiteks Kasper Asgreen 2023. aasta Touri 18. etapi (fotol ülal vasakul), on kogu lugu konstrueeritud temast ning üheksa ülejäänu kohta kogutud materjal minema visatud. Teades ja arvestades, et hea ajakirjanik kasutab ära 10 protsenti, aga halb ajakirjanik 100 protsenti kogutud materjali, ei imestaks, et see nii ka on.

Jah, tean, et näiteks Wout van Aert (fotol vasakul ees) pole olnud päri sellega, mis moodi teda on sarjas kujutatud (vt 1. hooaja 2. osa „Welcome to Hell”), kuid millele tal ja teistel vaevalt põhjust vastu on vaielda, on see, kui julm on sarjas näidatuna rattasport. Ühe tiimi boss kuulutab sõjakal häälel, et ratturid on talle sõdalased ja gladiaatorid. Ja ta ei ole ilmselgelt ainus, kes nii mõtleb. Võrdlus gladiaatoritega pole põrmugi liiast, sest tiimipealikud kihutavad sõitjaid tagant justnagu lahingusse minema.

Näiteks Ben O’Connor (fotol vasakul kõige ees) 2022. aasta Touril. Ta kukkus esimese nädala lõpus valusalt, lonkas tugevasti, kui end taas sadulasse ajas, aga kui etapi lõpetamise järel tiimipealikult röntgenipilti palus, vastas too, et milleks – seda pole ju vaja. Lõpuks pilt siiski tehti ja selgus, et O’Connor oli rebestanud jalalihast. Tiimipealik aga ei lubanud tal võistlust pooleli jätta. Rääkis, et pidagu veel paar päeva vastu, siis saab jälle üritada etapivõitu. Seriaalist ei paista kuidagi, et pealiku jutt ja mõte teda sütitaksid. Muidugi ei võitnud O’Connor tol Touril ühtki etappi. Hoopis katkestas lõpuks.

Vaadates etappide viimaseid kilomeetreid, mis on filmitud ratta külge kinnitatud kaameratega, ei saa salata, et isegi vaatajana tuleb hirm peale. Kogu aeg on tunda, et kohe-kohe toimub suur kukkumine – ja sageli toimubki. Erinevalt otsereportaažidest, kus tihtipeale ei jää telekaamerad külakuhja saatust jälgima, näitab see seriaal armutult, kui põrgulikult valus on rattasport: mehed lebavad maas, ei suuda end püsti ajada, koguni röögivad valust.

Kes neile kaasa tunneb? Näeme, et mitte keegi. Tiimipealike ainus mure ja valu on see, et nüüd on neil meeskonnas üks sõitja vähem. 

Eriti karm on Hollandi ratturi Fabio Jakobseni lugu, mida seriaal käsitleb põhjalikult. Jakobsen elas 2020. aasta Poola tuuril üle ühe viimaste aegade hullema kukkumise (fotodel paremal), kui lendas lõpuheitluses rajapiiretesse. Kes seda näinud, ilmselt imestab, et ta üldse ellu jäi. Tol kukkumisel oli oma hind, ja mitte väike: Jakobsen sai rohkelt tõsiseid vigastusi (algul väideti koguni, et raske ajutrauma) ning tema seisund oli eluohtlik. Ta oli kaks päeva kunstlikus koomas. Seejärel tehti talle näo ja lõualuu operatsioon. Sarjas ütleb Jakobsen, et ta kaotas üle kümne hamba ning tal tuli taastada nii ülemist kui alumist lõualuud. Kuraditosin päeva pärast õnnetust ütles Jakobsen, et on rõõmus, et ellu jäi.

Kaks aastat hiljem oli Jakobsen taas Tour de France’i stardis ja võitis seal teise etapi. Aga järgmisel Touril elas ta uuesti läbi valusa kukkumise, millest ei kosunudki, vaid katkestas. Sarjas on näha, kuidas Soudal–Quick-Stepi juhid ikkagi survestasid teda pärast ränka kukkumist Touril jätkama, sest nad olid meeskonna „ehitanud” tema ümber. Lõpuks tuli neil siiski leppida tõsiasjaga, et tiimi esisprinterist pole asja ning nad lubasid tal ära koju sõita.

Neil, kes sarja tähelepanelikult jälginud, ei saa jääda tähele panemata, kuidas Jakobsen tunnistab, et tal on hirm.

Olen mõelnud Jakobseni võimalikule tulevikule. Ma ei kavatse tema ees mütsi maha võtta ja kiita, et tubli mees, tulid pärast sama hästi kui surmasuust pääsemist tipprattasporti tagasi. Ta mängib oma saatusega liiga palju. Ta on saanud tõsised hoiatused, aga ei ole neid kuulda võtnud. Tiimi bossidel on selle üle muidugi hea meel, nagu sarjast näha, ja nemad utsitavad teda üksnes tagant. Jakobsen on neile pesuehtne gladiaator, kelle ülesanne on minna areenile ning seal kas võita või kangelaslikult surra. 

Ja kui võidabki, siis mis ta selle eest saab? Korraks poodiumil seista, tiimipealikult kallistuse, meeskonnakaaslastelt head sõnad – aga siis on uus päev ja uus etapp ning uus võitja ja uued kaotajad. Eilne on minevik. Ja aastatega järjest sügavamale minevikku kõik vajub. Ega ükski võit sind elu lõpuni toitma jää. Nagu sarjaski keegi ütleb: „Sa oled täpselt nii hea, nagu sinu viimane võistlus.”

Ja kui sa enam võite ei too, ütleb seesama tiim, kes sind lahingusse saatis – võida või sure! –, et sa ei ole meile enam piisavalt hea ning me peame lepingu lõpetama. 

Paneme nüüd 20, 25 aastat otsa. Siis on Jakobsen viiekümne ringis. Ehk eas, kui kõik need traumad, mis tippsportlasena kogutud, hakkavad välja lööma ja järjest süvenema. See on reaalsus, millele noorena, võidujanusena ei mõtle, kuid mis saabub sama paratamatult, nagu sügisele järgneb talv. Siis pead olema oma valude ja hädadega üksi ning ükski fänn ega tiimipealik, kes kaasa karjunud ja võidu puhul hõisanud, ei tule sind nende võitude nimel talutud hoopide järelmõjudest päästma. Ega isegi mitte lohutama.

Foto 1: Tadej Pogačar mulluse Tour de France'i võitjana. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Viimaste Tour de France'ide kaks suurt rivaali Jonas Vingegaard (vasakul) ja Tadej Pogačar mulluse Tour de France'i lõpus. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Kasper Asgreen võidab 2023. aasta Tour de France'i 18. etapi. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Wout van Aert veab grupi mulluse Tour de France'i 9. etapil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 5: Ben O’Connor 2023. aasta Tour de France'i 14. etapil kõige ees. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 6: Peter Sagan ja Caleb Ewan kukkumas 2021. aasta Tour de France'i 3. etapi lõpuheitluses. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 7-11: Pildiseeria, kuidas Dylan Groenewegen (kollases särgis) põhjustab Fabio Jakobseni (lendab fotodel vasakule rajapiirete taha) kukkumise Poola velotuuril augustis 2020. Foto autor: PAP, AFP, PAP, AFP, AP / Scanpix