Esmaspäev, mai 07, 2012

Pullerits: Miks tuli karmi Elevandimäge rünnata rattal kaks korda?

UUS: All lisatud link pildialbumi juurde!
«Tere, mehed, kas te maasturitee lõpus meie rattaid ka nägite?» Mehi oli kolm ja nad tulid juba teist korda vastu. Esmalt tulid siis, kui matkasin koos reisikaaslase Jaanus Laidveega Canyonlandsi rahvuspargi The Needlesi piirkonna kõige kaugemasse nurka, Chesleri parki. Ja teist korda, mil oma küsimuse esitasin, siis, kui Chesleri pargist suundusime tagasi sinna, kuhu oma rattad olime jätnud. Ja kust autoga kaugemale edasi sõita ei saa. Ka rattaga mitte.

See on väga eriline koht, kus kolme seiklejat kohtasime: hästi kitsas püstiste sirgete seintega ligi 300 meetri pikkune kaljulõhe, kust laiaõlgsem mees libedalt läbi ei mahukski. Seda matkarada nimetatakse Joint Trailiks (foto paremal).Olime rattad tõstnud maasturitee lõpus kivi taha, aga kui mõni matkaline võis äkki järeldada, et «mis ripakil, see ära», oleksime jäänud püstihätta, sest meie auto ootas rohkem kui seitsme miili kaugusel.

Need polnud sugugi lihtsad seitse miili. Eelmise päeva õhtupoolikul pidime ajahätta jäädes plaanides koguni tõsiseid korrektiive tegema. Jõudsime Moabist Canyonlandsi rahvuspargi The Needlesi piirkonda täpselt kella kümneks, mis on sealses telklas check-out time, aga kui vaba platsi otsisime, siis seda ei leidunudki. Siinse kõrghooaja süü, mis muud. Seetõttu pidime sõitma tuldud teed ligi 15 km tagasi ja leppima telkimiskohaga väljaspool rahvusparki Hamburger Rocki ääres. Tuligi odavam – kuus dollarit 15 asemel.

Laidvee ilmutas juba esimesi roidumuse märke. Jätsin ta Hamburgeri kivi varju, et las harjutab oma McKinley matkatelgi ülespanekut (foto paremal), ja sõitsin üksinda parki tagasi. Plaan oli sõita autoga mööda Colorado Overlook Roadi nii kaugele, kui kannatab, ja istuda siis ratta selga, et vändata Colorado jõe ühe parema vaateni. Vaevalt kilomeetri pärast muutuski kahe roopaga tee nii konarlikuks, et vahetasin auto ratta vastu. Pärast Moabi paksu liivaga, poolpüstiste tõusude ja laskumistega ning põrutavalt kiviseid radu sain lõpuks ometi kiirest ja üksjagu tasasemal pinnasel rattasõidust mõnu tunda.

Aga mõnu ei seisne siin ainult pedaalimises. Naudingu annab ümbritsev loodus, punased kõrged liivakivimoodustised oma kõige eripärasemates kujudes ning sügavad ja lõputud kanjonid (foto vasakul), lisaks silmapiiril võimsad mesad. Need annavad kohutavalt energiat juurde, nii et muudkui sõidad ja tahaksid pidevalt hüüda «juhheii!» või «uhuuuu!» või mis iganes tiivustatut.

Kui Colorado jõeni jõudsin, võtsin tempo maha – sellist vaadet peab imetlema, seda iga oma keharakuga tunnetama (foto paremal). Istusin kaljunukil kivile, võtsin seljakotist suure kollase õuna ja pool energiabatooni ning pidasin väikse pikniku. Olin seal ihuüksinda, segamatult. Teisel pool kaljuserva avanes veel üks võimas vaade, mis, nagu kümne aasta tagusest esmakülastusest mäletan, võttis mul oma võimsuse ja värvilisusega lausa kananaha ihule ja tegi emotsionaalselt keeletuks: Salt Creek Canyon (all vasakul). Paraku paistis keskpäevane päike valest nurgast ning sedapuhku jäi omaaegne värvide mäng nägemata.

Selle käigu peale, millest 12 miili sõitsin rattaga ja 30 km autoga, kulus mul kavandatud kahe tunni asemel kolm tundi. Laidvee oli selle ajaga telgi edukalt püsti saanud. Ajasin talle elu sisse, et nüüd läheme ja sõidame ratastega üle Elephant Hilli.

Elephant Hill on mul juba kümmekond aastat kummitanud meeltes kui üks Ameerika karmimaid maasturiteid (foto paremal). Olen sellest varasematel aastatel kahel suvel üle kõndinud ega ole aru saanud, kuidas üldse mõni auto sellest üles ja alla suudab sõita. Sest see ei ole mingi tee, see on kivikülv – kusjuures äärmiselt järsk ja astanguline ja käänuline kivikülv.

Meil läks ratastega vähemalt veerand tundi, et sellest pöörasest mäest üles ja alla saada, kokku umbes 0,6 miili (foto paremal). Sellest enamik aega tuli ratast käe kõrval lükata, vaid üleval platool sai umbes 200 meetrit mööda liivast teed muretult sõita.

Teisel pool mäge läks tee pisut paremaks ja sisenes washi. Wash on liivane kuivanud jõe säng, kus vesi voolab vaid tulvavete ajal. Paaris kohas tuli ratast jälle käe kõrval üle kiviste tõusude ja laskumiste talutada, muidu oli rada aga mööda liivaseid roopaid täiesti sõidetav (foto vasakul). Õnneks oli eelmisel päeval vihma sadanud ning sademed olid liiva kõvasti kokku pressinud. Ent kui jõudsime Devils Kitchenisse, kus asuvad ümarate liivakivimügarike all Elephant Hilli taguse piirkonna kaunimad telkimiskohad – kõik olid tühjad, sest eks ligipääs sinna on äraarvamatult problemaatiline –, tekkis meil esimene suurem tõrge.

Laidvee oli eelmisel päeval jäänud Moab Rimil äiksetormi kätte ning selle eest täiel kiirusel põgenedes sõitnud kogemata üle kaktuse. Üks okas torkas tal läbi Salomoni jalatsi suurde varbasse, Laidvee sõnul vähemalt poole sentimeetri jagu. Seega pole ime, et osa okkaid korjasid üles ka rattarehvid. Kuid ega õhk rehvidest kohe välja jooksnud, vaid pikapeale. Igatahes Devils Kitchenisse (foto vasakul) jõudes oli ta esimene rehv täitsa tühi.

Võtsime mantli maha ja panime uue rehvi selle alla, kui mul järsku turgatas, et unustasime ju mantli sisepinna kontrollida, ega seal mõni okas turrita. Muidugi turritas! Ja mitte üks, mitte ka kaks, isegi mitte kolm, vaid tervenisti neli. Hammaste ja küünte abiga õnnestus mul need kõik välja koukida.

Tagumise rehvi kallal ei hakanud me nokitsema. Lõime sinna õhku juurde ja see pidas ilusasti vastu.

Kilomeetri pärast jõudsime kauni pikliku oru serval sildini, mis teatas, et minu igatsetud Chesleri parki jääb 5 miili ehk 8 km. Sain aru, et sinna me ei jõua, sest jääksime pimeda kätte. Aga teise suunda Confluence Overlookini ehk sinna, kus liituvad Greeni ja Colorado jõgi, jäi kolm miili, ja nii sündis kiire otsus – kähku sinnapoole teele (foto paremal).

Enam polnud mingit ringivaatamist. Väntasime liivastes roobastes nii kiiresti, nagu saime. Õnneks tempot nullivaid astanguid ja kive sel lõigul ei leidunud. Tee lõpus hüppasime sadulast ning rühkisime kiirkõnnil mäe otsa, jälgides vastu laskuvat päikest cairne ehk üksteise otsa laotud kividest teetähiseid, et mitte rada kaotada. Kahjuks ei paistnud sedapuhkugi päike õigest suunast, nii et vaade jäi üksjagu halliks ja tuhmiks. Aga võimas oli see sellegipoolest (foto vasakul).

Tagasiteel jätkus rattaralli. Olin kaardil näinud, et maasturitee teeb väikse sõlme, kuid matkarada lõikab selle sirgeks. Loomulikult otsustasime shortcuti kasuks ehk lõigata, kuigi, tunnistan ausalt üles, tean, et matkarajal ei tohi jalgrattaga sõita. Aga aeg töötas meie kahjuks, ja lisaks polnud jälgede põhjal kahtlust, et olime sealkandis kaks ainsat hingelist. See on ikkagi niivõrd kauge kant, kuhu isegi matkajad naljalt ei satu. Viimati olime kahte inimest näinud meile vastu tulemas ligi kolm tundi tagasi.

Sellegipoolest ei pruukinud lõikamine olla mõistlik valik (foto paremal; lõikav osa keerab pildil paremale). Algul kulges matkarada küll siledal lagedal, aga paarisaja meetri pärast tuli hakata ratast üle väikse mäeaheliku tassima. Ja siis teisest küljest alla. Taas veidi käänulist tasandikku – ja uue aheliku ületus. Distantsiga võitsime umbes miili, kuid ma pole kindel, et me võitsime ka ajaliselt.

Siis jäi veel ligi neli üsnagi kivist miili autoni (foto vasakul), kõige lõpus Elephant Hilli taaskordne ületus. Jõudsime oma telgini Hamburger Rocki varjus siis, kui päike oli juba silmapiiri taha laskunud. Õrnas kuuvalguses keetsime putru. Siis pugesime telki. Mul on kaasas kaks magamiskotti, sest öösiti võib kõrbealadel langeda temperatuur null kraadi ligi. Igatahes külm ei hakanud.

Järgmisel päeval otsustasime tasa teha selle, mis eelmisel päeval tegemata jäi – käia ära Chesleri pargis. Selleks tuli taas kanda ratast üle Elephant Hilli, mis oli üksjagu tüütu, aga tasuks tuli ootamatu preemia: sain oma silmaga tunnistada, kuidas kolm maasturit sellest mäest üle ponnistavad. See oli masinaile niivõrd raske ja ohtlik (foto paremal), et isegi ratast käe kõrval talutades ja autode pingutuste jälgimiseks pause tehes olin neist tunduvalt kiirem. Piltidel, kahjuks, et tule mäe metsikult karmid olud kuigi hästi esile (möönan, et see võib olla suuresti pildistaja viga).

7,7 miili pikkuse maasturitee lõpus pidime rattad hülgama, sest edasi Chesleri pargini sai ainult matkates. Rattaid poleks paremagi tahtmise juures saanud noist kaljupiludest läbi toimetada.

Chesleri park on muinasjutuline kant. See on kaunis roheline väli, mida ümbritsevad kõigist külgedest teravatipulised ja triibulised liivakivisambad – nende järgi ongi see piirkond saanud oma nime, The Needles. Nagu Laidveel kombeks, tegi ta sihtpunkti jõudes lahti seljakotis loksunud Budweiseri purgi – küll see alati ikka vahutab! (Rahu, ainult rahu, ma piirdun tavaliselt ainult sümboolse kolme-nelja lonksuga.) Istusime kivi peal rohkem kui veerand tundi (foto paremal), imetlesime vaateid ja arutasime, et huvitav, kas me oleme siin esimesed eestlased või on keegi siia varem ka sattunud. Kas keegi oskab sellele küsimusele vastata?

Tagasiteel kohtusimegi kolme matkaselliga, kellelt uurisime, kas me rattad on kivi taga ikka alles. Nad vastasid, et kui nemad džiibitee lõpus ringi keerasid, siis olid need igatahes omal kohal. Ja nad rahustasid, et meil ei maksa väga muretseda, sest – ja just nii nad ütlesid, ausõna! – vaevalt leidub kedagi, kes suudab siinkandis rattaga läbi liiva pressida peale meie kahe (foto vasakul).

Arvestades sellega, et teisi rattureid me ei näinud, siis ega nad väga vist eksinudki.

Aga poom?! Kus, kurat, on jäänud pagasiruumi poom koos pagasiruumi kattega, tabasin end ühtäkki mõttelt. Mäletasin, et olime selle juba reisi algul ära võtnud, sest see segas auto tagaosas asjade paigutamist. Kuid kuhu poom jäi, seda ei mäletanud mina ega Laidvee. Viimases ööbimiskohas Moabis see igatahes meie majakeses ega ka auto peal enam polnud.

Kuhu, kurat, küll see poom võis jääda?!

Terve tagasitee Chesleri pargist (foto vasakul), kuid andsime ratastel jalgadele valu, sai poomi saatust arutatud. Kas tõesti oleme selle kusagile ära kaotanud?

Pidime selleks, et vähem kui tuhande elanikuga Green Riverisse jõuda, Moabist läbi sõitma, et toidu- ja veevarusid täiendada. Põikasime läbi ka meie esimesest ööbimispaigast, kus Eestis käinud vanem naine meid lahkelt vastu võttis. Astusin sisse receptionisse ja hakkasin seal parajasti leti taga olnud prouale seletama, et olime siin umbes kümme päeva tagasi ja... kui märkasin tagaruumi kastide kõrval meie auto pagasiruumi poomi.

Midagi ei ole öelda: selle neetud poomi leidmine tegi suuremat heameelt kui Elephant Hilli «autorodeo» pealtnägemine (pildil ülal paremal).

Fotode autor Priit Pullerits. 

Rohkem pilte selle postituse juurde leiab siit albumist (autor Jaanus Laidvee)!

21 Kommentaarid:

At 15:29, Anonymous Anonüümne said...

Seda, et liivas püherdamisel on abiks tubeless rehvid (soovitavalt vastava võimekusega veljega), mis võimaldavad sõita oluliselt madalama rehvirõhuga ilma selle purunemise ohuta ja sellest tulenevalt ka palju väiksema energiakuluga kuna toetuspind on suurem ja liiva sisse kaevumine on hoopis marginaalsem. Muide veljelt mantli mahavõtmisel paljastub mitte rehv vaid lohv (ehk sisekumm).

 
At 16:59, Anonymous Anonüümne said...

Väga hästi kirjutatud.

Wash on eesti keeles vadi.

 
At 17:18, Blogger Priit Pullerits said...

Tere,
aitäh kõigile, kes jagavad asjalikku nõu nii ratta- kui loodusterminoloogia vallas!

Kahjuks Moabi ja ka Canyonlandsi oludes ei tule rehvide vahetamine sõidu ajal kõne alla. Seal võib rütm olla vabalt selline: miil slickrocki, pool miili liiva, pool miili slickrocki, veerand miili liiva, jne jne. Seetõttu otsustasime sõita kogu aeg samade rehvide ja sama rõhuga ja raskemates liivakohtades ratast käe kõrval lükata, sest ka pidev õhu väljalaskmine ja juurdepumpamine muudaks selle seikluse pigem mingiks tüütuks tehnikaga jändamiseks, kus enamik aega kuluks ratta kallal nokitsemisele.

 
At 17:26, Anonymous Anonüümne said...

Just selliste vahelduvate olude jaoks on murevaba, nupule vajutusega aktiveeritav lahendus - http://adaptrac.com/

 
At 17:45, Blogger Priit Pullerits said...

Huvitav teada, mis maailmas kõik olemas on. Aga jõuad sa neid kõiki uusi asju soetada - ja kas neid alati ka vaja on, eriti kui kumbki meist ei ole maastikurattur. Saame ka puhta mehejõuga hakkama, eriti Laidvee - no on sellel jalgades alles looma jõud!

 
At 01:06, Anonymous lehtsabaH said...

Cairn on eestikeelses terminoloogias tuur, -i. ÕS küll ei tunnista seda aga mägedes matkajad vast kõik teavad ja kasutavad.

Kirjutised on vahvad ja pildid veel kordades enam.

 
At 08:56, Anonymous Anonüümne said...

Tuur selles tähenduses on nõukogude ajal alpinistide poolt vene keelest üle võetud slängisõna, russitsim, samasugune nagu atrõõv, haljaava jne.

Eestikeelsed sõnad, mida ka ÕS tunnistab, on näiteks raun, kuhik.

 
At 09:07, Anonymous Anonüümne said...

Anonüümsele keeleinspektorile - mitte ei kujuta ette, et matkajad või alpinistid hakkaks rääkima, et "vahetasime tipus (kurul) raunikirja või kuhikukirja". Tuur on konkreetne matka- ja alpinismialane termin, mitte suvaline laotud kivihunnik.

Hukkunud alpinist.

 
At 09:09, Anonymous Anonüümne said...

P.s. antud artiklisse "tuur" tõesti hästi ei sobiks.

Hukkunud alpinist2

 
At 09:29, Anonymous Anonüümne said...

Aga miks mitte? Näiteks kosmonaudi asemel oleme nüüd sujuvalt hakanud ütlema astronaut.

Tuur on ka tähendustega üle koormatud. Kui näiteks keegi kurul ütleb: "Teen ühe tuuri", kas ma siis pean hakkama mõtlema, kuidas teda üles leida ja ära päästa, kui ilm peaks äkitselt pöörduma?

 
At 10:04, Anonymous Anonüümne said...

Keel ja selles kasutatav sõnavara on kokkulepe ja pidevas muutumises. Eesti keel(nagu sisuliselt kõik teisedki) on saanud naaberrahvastega läbikäimisel mõjutusi ja kasutab laensõnu, mis esimesele rääkijate põlvkonnale võivad tunduda "slängina", aga järgmistele juba rohkem tavapärastena. Aeg (ehk kasutajate hulk) paneb vääramatult asjad paika, valib välja suupärasema ja võitlus õige stiili või õigekirja eest on tavaliselt lootusetu.

Tossud versus botased versus jooksukingad

Odomeeter versus hodomeeter versus läbisõidumõõdik

Kauplema (13. sajandi laen alamsaksi keelest) versus ...

Laensõnad muidugi peavad kohanema keele kui süsteemiga (grammatikaga näiteks).

K.

 
At 10:45, Anonymous Anonüümne said...

Huvitav, millal hakkab Tartu Jooksumaraton nägema välja selline viikingite kevadsupluse moodi. Pildil on näha esisaja katsumused. Eelmise aasta Råskinnet ülevaade on siin. Ja see pole miski uhamine. 6 km rada joostakse tunniga. Maastikurattaga ilmselt 3 tunniga ja maasturiga 6 tunniga...

 
At 11:00, Anonymous Anonüümne said...

Mainitud Råskinnet'i jooksuüritus läheb järjest popimaks ja pikemaks - see aasta rajapikkuseks 8,5 km. Värske ülevaade on siin.

 
At 14:35, Anonymous Anonüümne said...

Meil on olemas Kõva Mehe Jooks http://www.stamina.ee/kovamees/index.php?menuID=509. Või siis orienteerumine - lisaks muda, võsa, tuulemurru jmt. läbimisele peab veel ajusid kasutama:)
Råskinnet

 
At 17:07, Anonymous Anonüümne said...

Teadmiseks neile, kes armastavad Priidu kallal seoses Kanepiga nokkida, tema iga võitu teisejärgulistel turniiridel endast nõrgemate vastaste vastu - nagu viimati - suureks puhudes:

"Kanepi kaotas Madridi turniiri avaringis Šafarovale".

Ja nüüd, mis teil enda kaitseks öelda on?

 
At 19:18, Blogger Madis said...

Oma tavapärast lugemist sirvides jäi silma selline uudis Jeep ja Moab kontekstis:
http://www.sae.org/mags/AEI/10811

Ehk siis maasturite võtmes on Moab samuti respect piirkond.

 
At 23:01, Anonymous kalle said...

Tõesti põnev maastik, meie armast lepavõsa ei näe seal vist kusagil?

Hakkasid silma sellised mõisted nagu "mesa", "creek", "wash".
Viimase kohta kirjutas 16:59 , et lausa eestikeelne sõna "vadi" olemas. Polnud kuulnudki, kuigi ka rännumees. Sõnad sõnadeks, kuid mida nad tähendavad?

Leidsin, et lausa eestikeelses wikis asi kirjas: http://et.wikipedia.org/wiki/Vadi , ka http://et.wikipedia.org/wiki/Kriik .

Inlisekeelses wikis on samad mõisted pikemalt lahti kirjutatud:
http://en.wikipedia.org/wiki/Wadi ja http://en.wikipedia.org/wiki/Arroyo_%28creek%29 .

Ja "mesa" - http://en.wikipedia.org/wiki/Mesa

Eks needki ole inglise keele jaoks laensõnad, nii nagu eesti keele jaoks see "tuur" (vs. "cairn"). See aga muidugi mitte looduse, vaid inimese poolt tehtud.

Igal juhul - jõudu Priit ja Jaanus!

 
At 08:18, Blogger Priit Pullerits said...

Kalle, tõesti, ei mingit lepavõsa!

Madis, jah, Moab on ka maastureile pööraselt "kiimane" koht. Ja ATVdele ja mootorratastele samuti. See ON väga sportlik-adrenaliinlik paik - minge ja avastage ja veenduge! Minult ja Jaanuselt saate häid näpunäiteid kaasa iga kell.

 
At 11:46, Anonymous Anonüümne said...

Võsa on võrratu!
See, et võsas on nähtavus piiratud ja vaja ajusid kasutada on veel võrratum. Ainult need, kellele see üle jõu (mõistuse) käib, ei oska seda nautida.
Priit mine orienteeruma, saad tõeliste elamuste osaliseks.

 
At 09:42, Blogger Unknown said...

5.05lllllyuannew york jets jerseys
pittsburgh steelers jersey
seattle seahawks jerseys
washington redskins jerseys
arizona cardinals jerseys
baltimore ravens jerseys
denver broncos jerseys
chicago bulls jersey
cleveland cavaliers jersey
golden state warriors jerseys
los angeles lakers jerseys
oklahoma city thunder jerseys
san antonio spurs jerseys
new york knicks jersey
miami heat jersey
boston celtics jersey
los angeles clippers jerseys
cincinnati bengals jerseys
carolina panthers jersey
bears jerseys

 
At 08:19, Blogger yanmaneee said...

adidas yeezy boost
cheap oakley sunglasses
nfl jerseys
adidas eqt support
nike outlet
stephen curry 5
yeezy boost 350 v2
michael kors handbags
100% real jordans for cheap
longchamp handbags

 

Postita kommentaar

<< Esileht