teisipäev, oktoober 01, 2019

Pullerits: Mis juhtus siis, kui pilt eest ära läks? (Reportaaž haiglast)

Kõne tundmatult numbrilt tuli kolm nädalat tagasi, nagu selgus, Tartu ülikooli kliinikumist.

«Ai, seda ma kartsin!» ütlesin Postimehe Tallinna toimetuses, kui olin seal neljandal korrusel akna all oma laua taga saanud just istet võtta.

Lühidalt: anti korraldus, et ilmuksin pühapäeval, 29. septembril hiljemalt keskpäevaks kliinikumi, sussid kaasas.

Mida ma ka tegin.

Eelmisel päeval jõudsin rattaga teha veel 52-kilomeetrise ringi keskmise kiirusega 30,15 km/h. Kogu nädalaga sõitsin 195 kilomeetrit.

Asi ei olnud sedapuhku põlvedes ega üldse mitte jalgades. Põlvearsti vastuvõtul käisin kaks päeva varem, reedel. Sealt sain tulema lootusega, et ei ole vaja kirurgilist sekkumist.

Aga nüüd polnud operatsioonist pääsu. See oli nii kindel variant, et arstid ei hakanud kinnituseks isegi MRT-uuringut tegema. (See maksab üle 500 euro.) Mõõtsid vaid südamelöögisagedust, mis oli 44, ja vererõhku, mis oli 115/81, ning tegid rindkerest röntgenipildi. Õhtu eel õed küsisid, kas unerohtu tahan, et äkki on närv enne operatsiooni liiga sees. Ei tundnud, et oleks olnud, aga und ka ei tulnud – kliinikumi ase oli tunduvalt kõvem kui kodune, küljed jäid valusaks ja takistasid uinumist. Unerohi aitas, umbes 15-20 minuti järel.

Hommikul, nagu ikka söömata-joomata, tuli panna end valmis. Operatsioon 060310; NCSP – KAE12 (ZXA05; ZXD10). Keda tõeliselt huvitab, uurigu ise järele.

Mis veel?

Hemogramm (g/L) 152
Glükoos (mmol/L) 6,1
Kreatiniin (μmol/L) 129↑
eGFR (Crea, CKD-EPI) 54↓
Leukotsüüdid (NEG) 25 E6/L !
Valk (NEG) 0,25 g/L !
Ketokehad (NEG) 0,5 mmol/L !
Erütrotsüüdid (NEG) 250 E6/L !

Kui keegi oskab seletada, mida need numbrid näitavad, siis lasku käia!

Palatis operatsioonirüü selga, siis teki alla ning seejärel sõidutati voodiga läbi poole haigla operatsiooniosakonda, kus veel kontrolliti kõike kaks-kolm korda üle (proteese on? allergiaid on? jne) ning lasti isegi öelda, mis on mu ees- ja perekonnanimi ning mis operatsioonile olen tulnud. Kanüül kätte ja õhuke võrkmüts pähe. Siis sõidutati operatsioonisaali ning lasti mul endal kolida voodist üle rohelisele lavatsile. Seejärel pandi üks käsi ühele ja teine teisele alusele nagu surmamõistetul (kui arstile enne operatsiooni seda mainisin, ei vaielanud ta vastu, kuid lisas, et üldnarkoosi ajal on ainekogused siiski kontrollitud) ning lasti kanüüli pidi midagi sisse. Mask ette ja pakun, et viie-kuue sekundi pärast oligi pilt eest läinud. Kõik. Otboi.

Operatsioon kestis 40 minutit.

Siis hakkasin üles ärkama. Mõningaseks üllatuseks sain kohe aru, kus olen ja mis on toimunud. Aga paar minutit oli uimane olla. Lasin sel uimasusel rahulikult olla. Ainult et õudne vetsuhäda oli peal.

Kui pilt selgemaks läks, sõidutasid haiglatöötajad mind tagasi palatisse. Andsid valuvaigistit ka. Isegi süüa tõid.

Siin tuleb mainida kahte head asjad. Esiteks olid õed ja muu abipersonal äärmiselt lahked ja abivalmis. Pidin palju jooma ning nad täitsid lakkamatult joogitopse, andsid lisateki, kui peaks külm hakkama, ja vahetasid all lina puhtama vastu jne. Teiseks, haiglas pakutavad toidud sisaldasid liha – loomulik, sest mis saaks heast keedetud lihast olla operatsioonipatsiendile tummisem; loodan, et mitte kunagi ei jõua taimetoitlaste ja veganite ja lihavastaste kihutustöö haiglasse – kurnaku iseend liha mittesöömisega, aga ärgu kippugu teiste tervist ohustama.

Õhtupoolikul läks seisund juba paremaks. Kui torud küljest ära võeti, sain liikuma. Tõsi, kui voodist end püsti ajasin, lõi ikka valu sisse, aga tasapisi see siiski taandus. Öö jäi aga magamata. Ei, mitte valu pärast. Valu olnud. Ilmselt sai narkoosi all küllaga tugevasti magatud ning ega päevane füüsilise koormuse puudumine ka suurt unevajadust tekitanud.

Täna, teisipäeva hommikul sain koju. Omal jalal tulin ära.

Foto 1: President Kersti Kaljulaid tänavu juunis Tartu ülikooli kliinikumis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Opereerib dr Kaspar Rõivassepp. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix
Foto 4: Tartu ülikooli kliinikumi neuroanestesioloogia osakond aastal 2008. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Haige sõidutamine Tartu ülikooli kliinikumis. Foto autor: Priit Mürk, Postimees/Scanpix
Foto 6: TÜ kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku erakorralise meditsiini osakonna elustamissaal. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

18 Kommentaarid:

At 21:26, Anonymous Anonüümne said...

KAE 12 vasakus neerus on ju puhtalt pidevas vedelikudefitsiidis organismi kurnamise tulemus. Spordiga tegelemine on hea võimalus oma kehale kasvõi puhta vee läbivoolamise tutvustamiseks. Mõneti tundub diletandina, et neerumured võivad kumuleeruda liigeste kõhrede lagunemises. Vaevalt, et sihukesed probleemid geenimutatsiooniga seletatavad on.

 
At 21:36, Anonymous Anonüümne said...

Mis siis oli? Haige põlv või appenditsiit?

 
At 06:37, Anonymous Isafiguur Roobert said...

Austusväärsed võhmamehed ja kommentaariumi ärksam kiht (pean silmas loomulikult sitakottide kilda mittekuuluvaid mehi), usun et nõustute tervitama arste ja kliinikut, et nad Padre siiski meiega jätsid ning suutsid kiusatusele vastu panna teda elundidoonorina liigselt mitte ekspluateerida.
Seal rahus ja vaikuses nokitsedes oleks võinud ju kurat teab mida korda saata või eemaldada või maha lõigata...

Padre on ühiskonnale aga kaugelt rohkem kasulik ressistansi liidrina ja konnasilmade ning mädapaisete avajana kui kopsu või maksa või neeru või käe või südame või jala (nimekiri saaks olla väga pikk, aga arstide sõnul kindlasti mitte lõputu) loovutajana.

Seega, mehed, tervitame blogiperemeest ilmalikku maailma naasmisel ja ta elagu, elagu, elagu!!!

 
At 06:39, Anonymous Isafiguur Roobert said...

Austusväärsed võhmamehed ja kommentaariumi ärksam kiht (pean silmas loomulikult sitakottide kilda mittekuuluvaid mehi), usun et nõustute tervitama arste ja kliinikut, et nad Padre siiski meiega jätsid ning suutsid kiusatusele vastu panna teda elundidoonorina liigselt mitte ekspluateerida.
Seal rahus ja vaikuses nokitsedes oleks võinud ju kurat teab mida korda saata või eemaldada või maha lõigata...

Padre on ühiskonnale aga kaugelt rohkem kasulik ressistansi liidrina ja konnasilmade ning mädapaisete avajana kui kopsu või maksa või neeru või käe või südame või jala (nimekiri saaks olla väga pikk, aga arstide sõnul kindlasti mitte lõputu) loovutajana.

Seega, mehed, tervitame blogiperemeest ilmalikku maailma naasmisel ja ta elagu, elagu, elagu!!!

 
At 09:43, Anonymous Anonüümne said...

Õige isa Roobert, tervitame jah.

 
At 11:10, Anonymous Anonüümne said...

Igal juhul. Pikka iga ja kõva tervist resistansi liidrile, Balti rahvaste ühendajale isa Pulleritsule.

 
At 13:45, Anonymous otse kliinikumist said...

TÜ Kliinikumis on võimalik patsiendil valida nii vegan kui ka lihavaba menüü, lisaks ka gluteenivaba ja ka muid variante, paljud neist ka arsti polt määratud erinevate seisundite korral. Kui arst pole määanud midagi, siis tavaliselt õde lihtsalt küsib, et kas sööte tavalist toitu? Vastad "jah" ja unustad küsimuse. Aga need, kelle jaoks see küsimus rohkem tähtsust omab, reageerivad teisiti ja saavad ka oma valitud menüü. See on normaalne.

 
At 14:18, Anonymous Anonüümne said...

Tere tulemast tagasi lahingusse papa Pullerits!

 
At 14:21, Blogger Priit Pullerits said...

Jah, aga elu kipub minema nii, et peale jääb eriliste vähemuste tahe, mistõttu ei imestaks, kui mõne aja pärast kliinikumist üldse liha ära korjatakse, kui veganid suudavad piisavalt kõva kisa teha, et ise haiged ja söövad liha - kuhu see kõlbab, lubamatu! Sest vaadake, mis juhtus Air France'il juba 10 aastat tagasi: lendasin lennukiga pariisist Tunisesse ja seal anti kõigile reisijaile toit, mille karbil ilutses silt: see ei sisalda sealiha. Ei mäleta, et lennukil oleks enamik olnud moslemid. Ikka eurooplased olid. Kuna tegu oli 9/11 järgse ajaga, siis hoidsin vait ja vagusi, muidu oleks karanud püsti ja oleks nõudnud: I want my pork!!!

 
At 14:46, Anonymous Anonüümne said...

Nonoh, neerukivide eemaldamisest sai terve kepurtaaži. Kuidas välja võetud tükiga tõtt vaatamine selgust majja tõi, kas oli nõukogude aja sooladest või kaasaegsest-moodsast Himaalaja Soola pakist kujunend?

 
At 16:51, Anonymous Anonüümne said...

Nädala kilometraaš 195km. ?
Seda on viisakalt, mis veel motiveerib ratast sõitma? Sai Haanja 100. rattahooajale uhke punkt pandud. Pärast seda kaks korda ratast puutunud mõlema ratta puhul oli põhjus suht praktiline. Nimelt ajada mõlemal rattal pärast Tartu ja Haanja mudapidu laagrid ja käiguvahetajad taas liikuma ja tööle.
Imestangi et mis veel motiveerib? Jah rattasõit on tore, aga 200km. nädalas pole enam mitte lõbutsemine vaid treening.
TRM jäi ära, ehk sellest jäi miskit kriipima?
Enda puhul sai taas kinnitust, kui ikka mingit võistlust silmapiiril motiveerimiseks pole, siis ka kilomeetreid palju ei kogu.


Huu

 
At 17:32, Blogger Priit Pullerits said...

Liigutama peab, Huu, hoidma end toonuses. Iga päev teed keskmiselt ligi tunnikese, nii saadki selle ligi 200 km nädalaga kokku.

Aga opp oli, jah, neerukivide eemaldamine vasakust neerust. Mingi tükk saadi niisama kätte spets seadmetega, aga teine tuli tõsta madalamast karikast kõrgemale ja siis seal purustada, enne kui välja saada. See on ikka kõva sõna, mida tänapäeval meditsiin suudab teha ilma, et sind peab lõhki lõikama. Aga üldnarkoosi on ikka vaja, asi muidu roppvalulik.

 
At 19:11, Anonymous Anonüümne said...

Padrele peab andma aega taastuda ja rekoverit teha. Las Huu väntab vajalikud kilomeetrid bossi eest.

 
At 09:12, Anonymous Anonüümne said...

Lugesin https://epl.delfi.ee/arvamuskonkurss/mis-saab-homme-peep-pahv-viimane-aeg-peatada-lodipuksluse-pealetung?id=87611533 juttu. Ei mõju tõsiseltvõetavalt inimeselt kes ise on sama ümargune nagu pall mida ta põrgatada kamandab. Sellised inimesed mõjuvad huvitavale idee elluviimisele pidurdavalt. Tulles hoopis ajaloo juurde, siis tuleb välja, et pallimehe jutt on ju täielik jama. Teame kõik, et siinse blogi kangelane ei liigutanud noorena mitte üks teps. Samas sirgus temast resistantsi liider ja enamikule lugejatest särgi püksi panijaks. Kui mina oleks spordiminister, siis keelaksin koolivälise kehalise pingutamise lastel 100% ära, sest selle kaudu süstitakse lastele pseudounistusi ja lapsevanemad elavad välja oma ajupesu poolt saavutamata tulemusi. Esmalt on ikka tähtis, et laps saab ihaldusväärse tegevuse eluks, sest ega ajakirjaniku elu ei saa nimetada ametiks ega elukutseks. Küll siis tulevad ühel hetkel vahendid ka kehakultuuriks ja looduses viibimise hobiks.

 
At 11:15, Anonymous MargusM said...

Priit suudab ka mingi niruse neerukivist meelelahutuse teha..
Pole seal haiglas need söögid nii tummised ühti, oli ka endal põhjust nädala jagu sees olla ja juba kolmandal päeval läks lisa vaja, ei kannatanud enam seda ködi välja.
Täisväärtuslikku toitu sealt ei saa.

 
At 12:01, Anonymous Anonüümne said...

Las Padre puhkab ja sööb liha kotletti, pärast naaseb areenile suure ja tugevana kui eales varem.

 
At 15:42, Anonymous Anonüümne said...

Isegi haige ja nõrgana on komandante Pullerits ülesannete kõrgusel. Juhib resistantsi ja paugutas vasaku käega Ligile särgi püksi nagu trahh ja matt.

 
At 15:42, Anonymous Anonüümne said...

Šahh ja matt.

 

Postita kommentaar

<< Esileht