Kolmapäev, mai 13, 2020

Pullerits: Kuidas ma valusate kukkumiste kiuste korralikke kiirusi olen arendanud?

Ma ei ole kellegi eest varjanud, mis üle-eelmisel laupäeval rattaga sõites juhtus.

Läksin end tubastest töödest Emajõe kallasrajale tuulutama (fotol paremal). Tuul tõesti puhus, ja mitte vähe. Sõrmed hakkasid külmetama. Kitsas ja käänuline rada, millel rattaga veeresin, raputas. Sellisel sõidu pealt kindaid kätte ei tõmba. Sirgem lõik tuli terasest, veidi rohkem kui meetrilaiusel sillal. Nüüd kähku sõrmikud sõrme!

Järsku kaldus ratas vasakule. Vastupandamatult kaldus. Ju oli tasakaalu hoidmise oskus läinud valdavalt kodus arvuti ees istudes rooste. Lendasin rindkerega silla käsipuule. Uuuhh... Hinge lõi peaaegu kinni. Toibusin mitu pikka sekundit. Ajasin end kõverast sirgeks. Katsusin südame alt roideid. Valusad. Aga tundus, et vist terved.

Mehed ju ei nuta. Seega, edasi. Ihaste metsa alla oli hiljuti rajatud tehniline maastikurattarada. Sõitsin seal ettevaatlikult, ei tahtnud ju rindkerele uuesti haiget teha. Üks lõik oli laiem, seal sai lõpuks vändata kiiremini. Kui järsku haaras teele paindunud raag paremalt juhtrauast ja kaksas selle risti. Ju oli ohtude tajumise oskus läinud nädalaid toolil istudes rooste. Maandusin vasaku küljega mustale pinnasele. Õhtul avastasin, et osa puusa on värvunud siniseks.

Aga jalad ju liikusid. Niisiis, edasi. Kõige tehnilisemale lõigule, kus turritavad teravad ja libedad juurikad, kus tuleb puude vahel sõeluda tihedat slaalomit ning ukerdada üle rajale langenud tüvede. Kui ühtäkki takerdus ratas pehmel vetruval mullal mingi juurika taha ning heitis mind sadulast. Ju oli oma tegelike vilumuste hindamise oskus läinud viimaste nädalate istuvast eluviisist rooste. Prantsatasin paremale põlvele. See hakkas peagi kipitama. Kui koju jõudsin, nägin, et põlv oli kahest kohast marrastunud punaseks.

Nüüd, kümme päeva hiljem, on puusal löögi saanud koht tõmbunud kollaseks. Põlvel on kõige veristatumas kohas jäme koorik. Rindkere teeb aga siiani valu, kui kere veidigi liigutan, sh magades.

Siiski pole ma istuma ega lamama jäänud. Juba järgmisel päeval pärast kolme valusat matsu olin sadulas. Ei saa ju jalgu sirgu lasta. Edastan siin konkurentidele üle-eelmise nädala lõpust alates orientiire, et siht ka koroonaajal ikka silme ees püsiks (kõik sõidetud üksinda):

P – 48,7 km keskmisega 31,6 km/h
E – 31,7 km keskmisega 32,1 km/h
R – 41,3 km keskmisega 31,5 km/h
L - 42 km keskmisega 32,3 km/h
P – 48.3 km keskmisega 32,7 km/h

Üks minuealine kõva harrastusrattur kommenteeris: «Kiirused on suured, Priit, aga paistab, et sinu treeningutes pole erilist pointi. Sõidad kõik treeningud järjest ühe SLS sagedusega ilmselt ja ma ei usu, et sinu võimekus väga tõuseks sellise stiiliga. Aga kindlasti on see pingutus kiiduväärt.»

Vastasin: «Kuidas ei ole pointi? Point on see, et lähed välja ja paned ja tunned, et lahe on, et suudad. Muud pole vajagi!» Kas see pole siis hea teada, et jaksad endiselt sõita samasuguste kiirustega, nagu aasta, kaks, kolm, neli jne tagasi? Minu eas on see kahtlemata kõva areng. Ja teiseks: kuhu mul pürgida oleks? Kas olümpiale või MMile? Ei ole ju! Teil ka ei ole.

Niisiis, ärge kujutage ette, et mingi teadlik trenn teid kusagile viib. Ei vii! Sõidate minuga ikka samas grupis. Vahe on ainult selles, et ma ei ela poolt vaba aega ratta seljas, vaid piisavalt aega jääb ka paljuks muuks huvitavaks, ja veel kord teiseks: ma ei ole treeninguplaanide ori, vaid võtan asja loominguliselt, mis, uskuge, teeb elu ja meelisharrastuse üksnes põnevamaks.

Foto 1: Priit Pullerits Emajõe kallasrajal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Pikk sild Emajõe kallasrajal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3 ja 5: Jalutamisrada Emajõe kaldal. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 4: Vaade Kvissenatalile, kus Priit Pullerits elas oma esimesed viis elukuud. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Päikeseloojang Tartus Tähtveres. Foto autor: Priit Pullerits

28 Kommentaarid:

At 13:25, Anonymous Anonüümne said...

Hmm... kuidagi tuttav jutt, kus küll seda promoti ja lugeda pakuti? Paistab, et kommertstv-st tuntud ajupesutehnika, kus ühte asja korratakse 10 korda on siia blogisse jõudnud, et jääda. Tavaliselt korratakse seda, mis on tähtis. Kahjuks juhe on koos ja ei lugenud sellest kirjatükist midagi tähtsat välja. Milles asi?

 
At 13:29, Blogger Priit Pullerits said...

Tähtsad on keskmised kiirused loo teises pooles. Esimene pool on adrenaliini tekitav sissejuhatus.

 
At 13:37, Anonymous Anonüümne said...

see on kohutavalt tüütu. vajaks uut sädet, ideid, teemasid.

 
At 14:55, Anonymous Anonüümne said...

aa, kiirus, mmm... Kiirused näitavad, et muhvigi ei saa aru. Ilmselt sõit maanteel ilma langevarju meenutavate dressideta. Siiski, jah tunnid. 5+ tundi on juba tõesti mõistlikum kui 7+ tundi. 2 tundi nigu maast leitud muude tegevuste jaoks. 2 tunniga saab näiteks uue rattasõidu pildi seina panna nii, et naine rahul oleks ja toast välja ei kupataks trenni tegema.

 
At 18:13, Anonymous Anonüümne said...

See sisse juhatus oli küll pigem nagu vana hea mr Beani film. Selline tragikomöödia. Priidust oleks vabalt võinud Eddie Edwardsi sugune suusahüppaja saada. Sellel vennal vaatamata pulleritsulikule kobakäplusele järjekindlust ja visadust jagus.

 
At 18:48, Anonymous Anonüümne said...

Kui kiirused meeletuteks lähevad, siis hakkabki vigu sisse lipsama. Hea, et hing sisse jäi.

 
At 19:23, Anonymous Anonüümne said...

Mehed roheline lipp väljas, panna pole vaja. Kordan. Panna pole vaja!

 
At 21:28, Anonymous Anonüümne said...

Priit mis foobia sul nende keskmiste kiirustega on? Muidu edevalt parastanud-põlanud kõiksugu numbreid mis rattal võimalik saada ja see kõige mõttetum number tundub olevat niii! oluline. Tegu on mõttetu numbriga kui sa just seda sisetrekil taga ei aja. Samuti puudub ka meil paarikilomeetrine mägi kus keskmisega testida.
Selle neetud numbri pärast oled liiklushuligaatsenud linnast välja ja sissesõidull aastaid, pannud paar korda risu numbrit üleval hoides, seadsid ka Ihaste raja kahtluse alla, kuna see veab keskmise kiiruse alla jne.
Kui tahad teada kus su füüsiline seis on tee VO2 test, või kasuta powermeetrit. Keskmisega huiamine lotendavate pükstega või ilma on subjektiivne.

Huu

 
At 21:58, Anonymous Anonüümne said...

Huu, lugu on ju lihtne. Selleks ei pea raketiteadlane olema. Vana pani kiibitsejate jaoks endomondo uuendused kinni. Nüüd annab lihtsalt teada, et kaua treenis ja mis intensiivsusega numbrite kujul nagu muiste, enne endomondo aega. Vähemalt teame, et treenib ikka aga marsruute avalikult näidata enam ei julge. Mingi kiiks käis peast läbi. Võib-olla pereliikmed avaldasid survet. Kes seda teab. Vahet pole.

 
At 23:06, Blogger Priit Pullerits said...

Endomondo läks vahepeal lolliks jah. Pidin deinstallima ja siis uuesti installima ja ei saa mina sest tehnoloogiast sotti, ütlen ausalt, ega peagi saama, krt, tehku oma värgid nii, et töötaks, mul ei ole aega seal nuputada, mis ja kuidas, elus muudki teha, kui teiste meeste lodevalt tehtud ebakvaliteetset äppi elule turgutada.

 
At 07:09, Anonymous Anonüümne said...

kui sa lähed välja ja kihutad enam-vähem samu radu ja sama kiirusega aastaid, siis mis selles lahedat on? Lahe on siis, kui otsid uusi teid ja näed uusi vaateid, mitte ei kontrolli, pea lenksu all, pidevalt ühtesid ja samu asfaldimügaraid, aastast aastasse...

Mis aga on kiitmist väärt, on see et asusid katsetama natuke tehnilisemaid radu Ihastes. Varsti lisad juurde Vooremäe või Lähte tõusud ja langused ning lõpuks saab sinust ka korralik maastikusõitja. Õpid tegema vahet maastikuratta sõidul ja kruusakimamisel!
Tubli!

 
At 10:21, Anonymous Anonüümne said...

Palju üks keskmine mtb mees on rattaraame ära lõhkunud?Siin peab mõtlema ega harrastus liiga kulukaks ei läheks.Ratas on ikka üli oluline treening vahend,jama algab sealt kui sõiduriist katki.Vahet ei saa sisse jätta siis on eelnevad trennid sisuliselt korstnasse kirjutatud.Inimesed ongi erinevad kes jäävad maanteele, kes metsa ,kes kruusale.Tuleb oma leida ja sellega õnnelik olla.

 
At 13:41, Anonymous Anonüümne said...

Olles ise Ihastes mõned tunnid sõitnud, siis alles nüüd sõitsin raja läbi ilma jalga maha panemata, kukkumisest rääkimata. Priit..harjutama peab. Metsas on palju lahedam kui maanteel!

 
At 14:19, Anonymous Anonüümne said...

Nagu jooksumehe kuulsus tuleb staadioniringil, nii rattamehe oma maanteel. Kas Nibali oleks suur kui omaks 6 maastikukrossi tiitlit? Õige teda ei teaks rohkem kui koduküla poisikesed. Loodame et Pullerits jääb maanteele. Seal on kuningate sepikoda.

 
At 14:49, Anonymous Anonüümne said...

Nibali pole paha, kuid see on tuuridel ikka meeskonna töö abil.

Õige rattamees teab ka selliseid üksi sõita suutvaid mehi nagu Mathieu Van der Poel (cyclocross) ja Nino Schurter (mtb XCO).

 
At 15:04, Anonymous Anonüümne said...

Ükski niino ja matjöö pole nii kuulus kui Suhhorutsenkov Moskva olümpia tuuri võitja. Kas küsime Huu käest?

 
At 15:22, Anonymous Anonüümne said...

Huu kontaktidega võime me kõik ennast turvaliselt tunda.

 
At 16:19, Anonymous Anonüümne said...

Jah Huu ütleb meile karmi tõe.

Sa oled 7x bagikrossi meister ja teine juntsu oli aasta F1 kõige tagumises mansas varusõitja, siis kes on kuulsam, s.t. kõvem mees?

 
At 16:57, Anonymous Anonüümne said...

Matthew Van Der Poel on universaal mille sarnast pole ammu nähtud. Talvel püsib cyclocrossis võitmatuna (vist kahe aasta peale 1. sõidul kus osalenud pole võitnud), kevadel teeb klassikutel maantee meestele tuule alla, suvel kotib Ninot ja oleks ka XCO hooaja tasku pannud eelmine aasta kui poles otsustanud enne lõppu stepsli välja tõmmata ja maanteele taas keskenduma.

Kurmaan leiab ühe rohkem tee mees mehe vastu duellideni , nagu XCO ja cyclocrossi sõidud on. Mõlemad sõidud lühikesed 1-1.5h. Puhata ei saa seal rajal hetkeski.
Maantee on ikkagi rattaspordi F1, kus kõige rohkem raha ja neil on Tour de France mida isegi ameeriklased teavad.
Viimasele vastus jah. Kahjuks ja karjuva ülekohtuna on kuulsam mees F1 tagumise teami varumees, kui bagisõidu maailmameister.

Huu

 
At 20:11, Anonymous Anonüümne said...

Huu ütleb otse näkku ära aga kui see on Tõde Ise, siis peame ära kannatama sitakotid nagu me oleme.

 
At 21:16, Anonymous Anonüümne said...

Aga näiteks Säinal on sellistest asjadest jummala pohhui...

 
At 21:25, Anonymous Anonüümne said...

Säinas elab maal. Kasvatab lambaid. Tsvilisatsioonist on tal muidugi pohh. Ta ei tea kes on Rüdiger van der Golts.

 
At 23:27, Anonymous Vines Aru said...

Mehed, käisin täna jooksmas, karu ei näinud, isegi neid kõige väiksemaid mitte.
Pettumus suur. Kuidas edasi?

 
At 23:50, Anonymous Anonüümne said...

Kui pettumus suureks läheb siis lahendus on seep köis konks ja taburett

 
At 23:56, Anonymous Anonüümne said...

Kõige suurem pettumus läbi aegade oli Pavel Loskutovil: "Erki, ära tule mind lohutama, ma nägin küll sinu ketta pettust." Puhas kuld.

 
At 00:07, Anonymous Anonüümne said...

Millal meie Paša - et mitte öelda наша - sellist süüdimatut iba ajas?!

 
At 10:50, Anonymous Anonüümne said...

Funktsioonikõver liigub millises suunas? Mehed selle asemel et nahkpüksid jalga ja rodeo areenile tõtata seebitavad nööri. Ei ole just julgustav trend. Kas Njušalt pole uut videot ja pildiseeriat ilmunud?

 
At 15:57, Anonymous Anonüümne said...

Dünaamika on hea. Laine auk oli ära. Nüüd tuleb kõva rodeo.

 

Postita kommentaar

<< Esileht