Neljapäev, november 25, 2021

Pullerits: Kuidas saada endale isiklikud fantastilised treeningurajad?

Mis on spordiharrastajale võib-olla lausa kõige olulisem, et korralikult treenida saaks?

Varustus? Pole hullu, selle saab poest. Tahe? Seda on nagunii. Treeninguplaan? Selle saab lasta koostada.

Kuid kõigist neist on vähe tolku, kui pole kohta, kus, nagu ütlesin, korralikult treenida. Ja neid kohti juba ise kergesti ei tekita.

Seepärast on hea, kui keegi need sinu asemel sulle valmis teeb.

Just nii on mul lõppeval aastal läinud. Siin on selle kinnituseks, et ma ei blufi, ka videotõestus.

Nagu näete, läheb mul maja tagant läbi tuliuue ja laudsileda asfaldiga sõidutee, kus on koguni kaks rattarada, et teha lõigutrenni – ühes suunas kergelt allamäge, et arendada kiirust, ja teisest suunas õrnalt vastumäge, et arendada ka jõudu. Nende kõrval, värske haljastusega eraldatuna, on kergliiklustee, kus saab hakata näiteks rullidega sõitma. (Kas Pulleritsu-nimeline ovaal Tähtvere spordipargis vajub unustusehõlma? Ka selle asemele tuleb Pulleritsu-nimeline sirge?)

Aga veidi rohkem kui kilomeetrine lõik jääb lühikeseks, eks ole. Pole probleemi! Teedeehitajad tegid endisele tühermaale peaaegu olematu autoliiklusega ilusa sirge pikenduse, mille kõrval kulgeb samuti lai kergliiklustee. Ja kui see ka otsa saab, panid maha õrnalt kurvilise, enam kui kilomeetri pikkuse asfaldiraja, mis on liiati ühelt küljelt tuule eest kaitstud.

Eks veenduge oma silmaga, kui mõnus on neil uutel teedel trenni teha.

Kui arvate, et see on kõik, siis eksite.

Vaadake lõpuni ja te näete, et kilomeetri kauguselt mu maja tagant algab verivärske, parasjagu valmimise lõppfaasi jõudnud umbes kolmekilomeetrine kergliiklustee, mis on seniajani Tartu üks suurimaid saladusi – ja mida on kasulik nii hoida, et see harjutajatest umbe ei läheks. Too on suurepärane lõik, sest seal peaaegu et puuduvad ristumised kõrvalteedega, mis võiks tempot maha võtta.

Kes oleks osanud arvata, et sellised fantastilised treeningutingimused luuakse – ja täiesti tasuta ja sisuliselt tagahoovi.

Foto 1: Rahinge järv eelmise pühapäeva hommikupoolikul. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Uus kergliiklustee Tartus Vaksali tänava ääres septembri lõpus. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Uus kergliiklustee Tartus Vaksali tänava ääres oktoobri alguses. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Leidke pildilt kaks suplejat Rahinge järves eelmise pühapäeva hommikupoolikul! Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: ERMi esine parkla eelmise pühapäeva õhtupoolikul. Avastage pildil Chrysler Pacifica! Foto autor: Priit Pullerits

31 Kommentaarid:

At 09:19, Anonymous Anonüümne said...

Kurat, mõnel mehel ikka veab. Meil siin oravad ainult lubavad terve dekaadi aga teevad lubatust vaid kolmandiku. Võitle siin joodik-, narkar- ja muidu uhuuu-autojuhtidega mööda kogujateed tulede, kaamerate, ja radaritega või lausa üüratute ringisõitudega mis teeb targemaks juba auto või bussi kasutamise ja CO2 emissiooni suurendamise. Persse see meie juhtide rohepööre!

 
At 09:56, Anonymous Anonüümne said...

Mõnikord loen lehes ägedaid mõtteid - https://www.delfi.ee/artikkel/95223831/tallinna-abilinnapea-madle-lippus-kesklinnas-voiks-autode-soidukiiruse-piirang-olla-30-kmh

On ainult aga. Nimelt on need mõtted madalalennulised nagu turuvarblased, tirts ühelt põõsalt järgmisele. Seda on vähe. Meie kõneisikute lennu ambitsioon on kui kohitud kukkedel. Tuleb mõelda laiemalt. Tuleb anda võimalus autodele ja tuleb anda võimalus ratturitele üle Eesti ja miks mitte üle EL-i. Kuidas? Lihtne! Kohtades kus puuduvad rattateed, mida ei takista kõrvalteedelt ette vuravad neljarattalised, tuleb keskse magistraalteega paralleelsed või ristuvad kõrvaltänavad ja -teed teha kuni 30 km/h. Ehk siis kui ikka on ehitatud neljarajaline magistraal väljaspoole asulat, siis sellega paralleelne kogujateed on üle Eestiliselt 30 km/h. Väga tõhus meede ratturite elude päästmiseks. See aasta on juba 7 ratturi eluküünalt kustutatud autode poolt. Mõelge selle peale!

 
At 11:43, Anonymous Anonüümne said...

Tahtsin vaid öelda, et Pulleritsu ovaal Tähtvere spordipargis ei vaju unustusehõlma. Mitte kunagi! Need luksusteed, mille euroliit on meile kinkinud, teevad küll heameelt, kuid trenn saab tehtud ka 850m ringikesel. Seal luuakse tegelikult vaimset vastupidavust ja füüsilist vundamenti olenemata riigikorrast, eelarve tasakaalust, pandeemiast ja lumeoludest. Sellele pühapaigale unustuseloori burkana pähe surumine ei lähe läbi!

 
At 12:10, Anonymous Anonüümne said...

Kas Pullerits on mees keda me kõik usaldame?

 
At 13:12, Anonymous Anonüümne said...

Me kõik armastame Padret.

 
At 13:29, Anonymous Anonüümne said...

12:10 Pullerits müüs usalduse maha. Nüüd me usaldame Kägu. Ma teen trenni Kägu soovituste kohaselt ja muskel kasvab.

 
At 14:40, Blogger Andres P said...

Teras karastub ikka ka kehvades tingimustes trenni tehes. Priidul oli juba varem raskusi Estolopeti maratoni ebatasastel radadel(kuna treenitud ainult siledal ovaalil) , nüüd veel hullem - seal on ju ka kurvid :D.

 
At 15:30, Anonymous Kägu, kehakultuurlane said...

Õiglane mees ei vaja õigust. Ebaõiglane ei huvitu ei õiglusest ega õigusest muu kui silmakirja ja omahuvi tarbeks. Sotsiaalpoliitiline süsteem ja institutsioonide võrgustik sellisena nagu seda ühiskonnaõpetuse õpikutes lastele õpetatakse on mõistagi täielik fiktsioon - massimeedia mis kajastab ühiskonnas toimuvaid protsesse selle kuvandi pinnalt peab oma publikut väga rumalateks - paraku 80% juhul õigustatult. Potentaatide edukus selles amoraalses "süsteemis" sõltub sellest, milline on nende põhimõttelageduse tase, mis väljendub valmisolekus printsiipide olemasolu olematuks vaikida vastavalt vajadusele. Kokkuvõttes on see kõik moraalne rentsel, mis iseloomustab tsivilisatsioonide kultuurkondade lagunemise lõpufaasi. Oleme ammu sinna jõudnud. Õilsaid ja vapraid mehi sisuliselt enam ei leidugi "aparaadi" erinevates osades - või vähemasti institusioonide ladvikus.

 
At 15:54, Anonymous Anonüümne said...

Kägu, saa kaineks. Ära peksa segast!

 
At 16:46, Anonymous Anonüümne said...

Kägu väga hea komm, lugedes õilsast ja vaprast mehest tõuseb silme ette Huu aga mitte Pullerits. Miks? Sellest hoolimata et Huu ei käinud Moabis puumasid kägistamas vaid istus kodus ja kudus kampsunit.

 
At 22:11, Anonymous Anonüümne said...

Merkeli Saksamaa sai Kallase Eesti käest Saksas tappa! Elagu eesti!

 
At 22:24, Anonymous Anonüümne said...

Vaat siis - olete oma juttudega Padre - pole elumärki sugugi, ära peletanud absoluutselt ei püsita teemas. Täiesti juhitamatuks on blogi muutnud.

 
At 13:03, Anonymous Anonüümne said...

Kes on Padre?

 
At 13:45, Anonymous Anonüümne said...

Padre on müstikus kes ilmub aeg ajalt ja korra majja paneb kas litaka või hea sõnaga kuidas kunagi viimasel ajal on ta vaikseks jäänud ei tea kas treenib koos Kägu meestega musklit laanes loodusliku toidu ja esivanemate tarkuse peal aga loodame et ta eesti rahvale raskel ajal välja ilmub.

 
At 13:55, Blogger Priit Pullerits said...

Rahu, ega iga kraaksatuse ja käo kukkumise peale ka maksa reageerida ja erutuda. Sõna tuleb sekka öelda siis, kui seda tõesti vaja on. Kui käod kukuvad ja igasugu varblased sädistavad, siis kullid vaatavad seda väärikalt kaugelt.

 
At 14:20, Anonymous Anonüümne said...

Saite nüüd litaka kätte. Ei tasu seda sõna ilma põhjuseta suhu võtta.

 
At 19:11, Blogger Priit Pullerits said...

On ikka olud! Kell pool viis tulin täna maanteerattaga sõitmast, asfalt oli valdavalt kuiv, tuult peaaegu polnudki, aga kell kuus oli maa juba valge ja järjest valgemaks läks ning maanteerattaga välja minek oleks enesetapjalik.

 
At 01:22, Blogger Hardi said...

Mul läheb ka kergliiklustee maja ligidalt mööda. Se Anne tänava oma. Algul kui se valmis sai ja inimesed harjunud polnud, siis oli kehv sõita, ma ei olnud ültse rahul sellega. Ma ei ole harjunud linnas sõitma ka, eriti kõnniteel jalakäijate vahel. Aga nüüd on jalgrattaid ja muid ratatega asju rohkem ja inimesed juba oskavad arvestada rohkem vist. Ja eks ma ise olen ka tsipake targemaks saanud vast. Treenimiseks muidugi se tee veel ei sobi, aga se on ühenduses Idaringtee jalgratta ja jalgteega ja pääseb sedapidi mujale ka. Pulleritsu treeningteedele ma siiski ei viitsi sõita. Läbi rahvarohke kesklinna uhhh. Või suure ringiga Idaringteed pidi.. Selle ajaga ma jõuan juba üksikutele kõrval maanteedele, kus teisi treeniaid ja jalakäijaid peaegu pole.
Idarngtee gergliiklusteedel, ma eelmine talv vahest nägin ka mõnda noort sportlast tsüklokrossi rattaga sõitmas. Mõni aasta tagasi oli suviti sagedamini näha mingeid lapsi maanteeratastega, Ihaste ja Idaringtee kergliiklusteedel trenni tegemas. Nüüd pole nagu kohanud niipalju enam. Võibolla nad on kõik mõne parema koha leidnud. Muidugi on seal Idaringteel ka tervise kõndijaid/jooksjaid ja koerajalutajaid järjest rohkem. Aga üle Ihaste silla sõita on enamasti päris hea, vähemalt valgepäevaga. Pimedas kui laternad silma paistavad ja prilliklaasid vihmapiisku täis, peab väga tähelepanelik olema. Mõni jalakäija ikka usub, et linnas valgustatud teel, kergliiklusteel pole helkurit tarvis.
Ei mulle küll ei piisa kergliiklusteest. Ma tahan üksi sõita. Talvel kui on suured tühjad lumeväljad ja läbi lumise metsa ja, ilus on. Või Novembris kui on kott pime ja sa näed vaid seda natukest teed enda ees tule valguses.. Varemalt oli vaid mõni üksik auto ainult kõrval maanteel. Nüüd on neid rohkem. Koroona vist on inimesed maale ajanud. Aga ma ikka sõidan maanteel. Mul on see eelis, et mul on tsüklokrossi ratas ja sinna mahuvad 40mm laiad nael kummid alla ja saab talvel sõita küll. Minuarvates ideaalne. Mingid fatbiked ja ilmselt ka maastiku rattad on lahtilükatud teedel aeglasemad. Samas saab ikka mõnest lumehangest ka läbi, soome kummiga. Se asi ainult häirib millegipärast, et ma pean päripäeva oma ringi pimedal ajal sõitma.. Vanasti ei häirind, aga kusagilt ronis mingi ebausk, et vastupäeva treenimisest on rohkem kasu.. et päripäeva se mõlab nagu allamäge või nii. Sportlased ju staadionil jooksevad enamasti ikka vastu päeva.. Valges lähen ja pimedas tulen tagasi. Pimedas ma ei taha üle Luunja silla sõita. Seepärast siis õidan päripäeva, Roiu või uniküla ringi.. Siin minu pool Emajõge Luunijas läheb tüütuks muidu. Aga mulle tegelikult sobib se päripäeva Roiu ring, ongi vähem vasakpöördeid ja Lange kaudu mööda poldriteed saab päris hästi ka pimedas koju. Kuigi Roiu ümber on ka kõrvalmaanteedel nüüd autoliiklus natuke tihedamaks läinud, kui vanasti oli, siis seal ma veel olen olnud nõus sõitma. Roiu - Kurepalu - Tõrvandi maantee ilma kergliiklusteeta lõiku üks kord kunagi sõitsin talvel pimeda. Ei Taha rohkem udu oli..
Eelmine talv olid Roiu lähedal mingid libeda rajad tehtud, kus autoarmastajad sõitmas käisid.. siis oli seal ka rohkem autosid. Ja siis Vooremäel suusatajad.
Se kruusa tee(Poldri tee) Langelt - Ülenurme on ka tegelt päris raputav ja talvel lumine ja hirmus ja võtab ikka teinekord kiruma, aga pärast on hea meenutada.. Mul nii hästi tehtud videot tõestuseks pakkuda pole nagu Pulleritsul, aga selline on: https://youtu.be/BeInwcCEP8s Se oli kõigist kordadest, mis ma seda teed eelmine talv sõitsin kõige rängem. Raske oli ja seisma ei julgend jääda, sest kartsin, et ei saa uuesti liikuma lumesees jääpeal. Ja kõndida on sellise peal veelgi raskem ja sama maa läbimine võtab palju kauem aega. Aga seda küll, et tsüklokrossiratas on enamasti õige ratas talvel teed mööda sõitmiseks. Se on teepeal kiirem kui fatbike, saab kaugemal käija.. seal kus teisi treenijaid, või tervisesportlasi pole. ^_^

 
At 07:40, Anonymous Anonüümne said...

Tore näha, et on inimesi kes jäävad truuks oma lowriderile olenemata ilmast, riigikorrast ja kartmata ebamugavust. Kui suvel tuleb raske trenni tegemiseks leida endas ülesse agressiivsus, et saada trenniriided higist läbitilguvaks siis nüüd saab ka ilma agresiivsuseta. Nüüd on vaja lihtsalt palju tugevamat vaimujõudu, et radadele minna ja karanteeritult need riided märjaks saab. Selleks ei kulugi palju aega, sest arvatavasti lähevad nüüd töösse kõik lihasgrupid korraga. Millest hakkab puudust tundma on isiklik rattamehaanik. Seda rattahooldust hakkab nüüd tulema söögi alla ja peale. Kõrvalt vaatajatele jääb mulje miks on mees valinud raskema tee kui saab palju lihtsamalt. Seda selleks et mitte karta raskusi, kriise ja olla otsuse kindel äärmuslikes olukordades. Sõidame.

 
At 09:53, Anonymous Anonüümne said...

Hardi, Pulleritsu radadele pääseb väga hästi Kroonuaia-Jakobi või Lauluväljaku tõusu kasutades.

 
At 12:08, Anonymous Anonüümne said...

Peaasi et Padre ja Pullerits meile meie sigadused andeks annavad.

 
At 13:48, Blogger Hardi said...

09:53. Vaimselt on kuidagi raske sinnapoole sõita. Lähtepoole saab ka tegelikult päris hästi Annelinnast, aga ma pole mitu aastat juba sinnapoole sõitnud. Idapoole keerates ma sain ennevanasti juba 3 minutiga linnast välja, nüüd läheb natuke kauem, sest linn on natuke kasvanud.

 
At 14:09, Blogger Hardi said...

07:40 Ratta hooldus tõesti vajab palju vaeva ja aega. Mul on poleeritud rostevabad piduri ja käigu trossid. Kõik trossid on üleni suletud tihenditega kõri/rüüsisees ka. Ja piduri kaliibrite/ketaste kohale on ise tehtud varjud, et porilaudadelt vesi ja pori pidurite peale ei sajaks. Esimene talv roostetasid(ilma varjudeta) pidurisadula laagrid kinni ja piduritross ka jäi kinni. Siis võtsin sadulad lahti ja panin kõvasti määret sisse ja leiutasin pidurivarjud. Tehases polnud sinna laagritele vist määret ültse sisse pandud, või oli mingi nii kerge määre mille vesi oli ammu välja pesnud. Mingeid tihendeid ka polnud(TRP spyre C sadulad). Nüüd ma vaevan pead, et kas ma panen talvekummid oma uute jooksude peale, või kasutada vanu. Uued ma ise tegin sel suvel. Hope pro maantee rummudega. Seal on 44 kliki vabajooksul. Ja seetõttu peaks lume sees parem sõita olema, saab järsemalt pöörata ka ilma et varvas vastu läheks. Vanadel Merida enda jooksudel oli ainult 15 kliki. Kohe oli tunda, et uue jooksuga on palju lihtsam kergliiklusteel ümbe pöörata, jalga edasi tagasi liigutades, sest lõtk on väiksem. Aga kuidas ma lähen uute jooksudega talve kätte. Kallid on ju ka. Mingi üle 400€ läks koos piduriketastega vist. Ma ei tea, ma täpselt kokku ei löönud. Ei julgend vaadata palju ma kulutasin, kunagi vaatan, löön arved täpselt kokku kui juba mitu aastat sõidetud saab. :P Veljed mis kõige lähemal teele ja soolale, ma panin küll odavad, aga ikka oleks kahju kui ära oksüdeeruvad. Vaeva oli nende tegemisega ikka üks jagu ju. Ümmarguseks saamisest ma loobusin, mõtlesin, et liiga odavad veljed. Jätku kohapeale jääb nii või na umbes 0.5mm muhk. Selle asemel ajasin kodarapinge võimalikult ühtlaseks. Odava kummiga ei saa midagi aru et muhklik oleks.
Vanad jooksud on veel korras kuigi mitu talvega aastat sõidetud. Natuke on olnud alumiinium oksiidi mõnikord velje sees. Samas vanadele jooksudele ma tilgutasin linaõli kodara niplite vahele.. Ükskord panin sauna lakki igaks juhuks ja eelmine talv panin veel tärpentiiniga lahjendatud linaõli, et ikka kindel oleks.. Ma muidugi ei tea kui hästi linaõli soola eemal hoiab, kui ära kivistub.. võibolla ei olegi väga tõhus abivahend.. Soovitatakse mingit kerget masinaõli panna talve hooajal. Uutel jooksudel kasutasin shimano montage pastat kokku kruvimisel rohkesti.
Muidu Hope rummud vist on küll päris heade laagritega, roostevabad ja kontakt tihenditega, et vast peavad ka talvel. Aga vot ei suuda otsustada. Ma ikka kaldun sinna poole, et panen uutele jooksudele talvekummid peale. Aga samas ehk oleks siiski mõistlik vanu kasutada.. sai ju viis aastat nondega sõidetud ja oli hea.

 
At 14:55, Anonymous Anonüümne said...

Mida kostate rihm ülekande kohta talve tingimustes.Kas lubatud 30000km on paljas müügitrikk või saab reaalselt ka noh 5 talve näiteks läbi sõita.Kui see nii on siis tundub ,et see on ainu õige lahendus talveks.Kui ikka kettülekande puhul muutub ratas jupi ja wati näljaseks siis tuleb uusi asju proovida igaljuhul.Kogemusi kellegil?

 
At 15:15, Anonymous MargusM said...

Rihmülekandega kaasneb ka rummusisene käiguvahetus, st. et sobilikum linnaratastele ja matkaratastele, mujal kasutamist väga ette ei kujuta.

 
At 19:13, Blogger Hardi said...

On olemas pinion käigukasti ja rihmülekandega 'gravel bike' katekooria rattaid vist küll ka. Aga se käigukast on üle 2 kilo. Kett, hammasrattad ja käigu vaheti miinus rihmarattad ja rihm, vist nii palju kokku ei kaalu, et vahe tasa teeks.. Ei tegelikult se 2 kilo ei ole midagi nii hirmus raske. Võistlema ilmselt keegi sellega ei lähe, aga. Puuduseks on hoopis see, et mõlema, nii rihma kui käigukasti jaoks peab olema spetsiaalne raam. Kui suured tootjad hakkavad neid rohkem pakkuma, siis ehk on lootust. Praegu tundub, et mõnele jõukamale entusiastile ehk sobib, harilik rattafanaatik laseb ikka vanaviisi mehaanilise käiguvahetaja ja ketiga edasi.

 
At 20:03, Anonymous Kägu, kehakultuurlane said...

Härrased tuletan kõigile ratturitele meelde, et meil on alanud aasta kõige pimedam aeg ja tasuks tõsiselt pisut enam vaeva näha enese nähtavaks tegemisega. Vilkuv tagatuli peaks praegusel ajal maanteel sõites olema suisa kohustuslik. Olin pimedal ajal autoroolis ja Tallinn Haapsalu maanteel, suunaga Tallinna pole, ületades Vihterpalu jõge ei jäänud palju puudu, kui oleksin ühe enesetapja surmale kaasa aidanud. Vastu tuli terve kolonn autosid ja osadel põlesid kaugtuled. Seal on kiirusepiirang 70 aga tee ei ole just ülemäära lai. Kergelt pimestatuna kavatsesin igaksjuhuks teed pisut laiendada teepeenra arvelt. Sekundi murdosa enne selle saatusi muutva manöövri tegemist , märkasin seal jalgratturit, kes ilmselgelt ei olnud just üleliia oma nähtavamaks tegemiseks panustanud. Ma ei tea, kas see oli tema või minu kaitseingel, kes selle olukorra päästis, aga igaljuhul olen ma talle südamest tänulik, et ma ei pea edasi elama inimesetapjana. Ma mõistan, et kõigi inimeste ajupotensiaal ja mõtted on hetkel seotud selle hullumeelsusega , mis toimub meie ümber juba ligi 2 aastat, aga siiski ei tasuks ära unustada, et kõik looduseadused ( kuigi seda seda mõtet häbimärgistatakse) kehtivad jätkuvalt.

 
At 22:24, Anonymous Anonüümne said...

Rummusisene käiguvahetus kõlab ju kui vähem kuluv pasas ja hooldusvaba seega rohkem aja kokku hoidu hoolduse arvelt. Küsiks siis pigem kuidas rihmaga liivaterade mäng hammasrataste vahel toimub. Kas väntamine jääb vaikseks terve sõidu vältel või ei ole olulist vahet ketiga. Ketiga on ju 10 minutit sõitu ja kulumine alata. Talve rattal tõesti kui kaal üle 15kg ei lähe ei ole midagi hullu lahti. Mingis mõttes raskem ratas murrabki paksust lumest paremini läbi. Rihm ülekanne jah on miski pärast jõukamate rattasõprade pärusmaa kuigi ei näe seal peale keerukama disainiga hammasrataste midagi rohkemat, mis õigustaks hinna nii suuri kääre. Raami saab ka rihm ülekande jaoks kujundada ükskõik millisest teras või alu raamist. Jah olgem nähtavad.

 
At 01:59, Blogger Hardi said...

Minul rihmaga jalgratta kogemust pole, aga ma arvan, et kui käigud on rummu sees, pole enam keeruline ka rihmale/ketile korralik kate peale ehitada.

Ma olen viimase aasta parafiini keti määrdena kasutanud. Natuke kipub rooste minema ja tagumise käiguvahetaja alumine laagrita hammasrata puks kulus loksuma, aga kett kestab kauem. Talvel ka. Kui ma õlitasin, siis oli tõesti talvel nii, et pesin keti puhtaks, õlitasin ära ja ühe sõidu järel liiv krigises juba vahel. Võibolla ma ei osanud õli piisavalt vähe panna ja jäi liiv rohkem külge.. Vähema õliga läheks ilmselt ka rooste. Parafiiniga ma sõidan ilusailmaga üle 300 kilomeetri, enne kui uuesti vaja vahatada on. Vihmaga ma pole veel päris kindel, ku pikalt kestab, aga mulle tundub, et saab vist ikka rohkem kui ühe sõidu teha. Kui mul kett kauem vastupeab, siis polegi vahet, kas se on sellepärast, et ma ei osanud õlitada, või peab parafiiniga kauem ka talvel.. oluline on, et kett kestab kauem. Õliga ma ühe ketiga üle 3000 kilomeetri naljalt ei saanud.
Võibolla tuleneb vahe sellest ka, et nüüd kui ma vahatamiseks kasutan keti korduvkasutatavat linki, võtan keti maha, pesen kraani all, kuivatan ja siis pesen piirituse sees, enne iga vahatamist. Siis varem pesin ketti jalgratta küljes.
Võibolla, et kui ma ketti sama hoolikalt iga kord ka õlitamisel peseks, oleks tulemus veelgi parem. Selle vastu räägib aga see, et õlise keti pesu vahendit ei saa korduv kasutada nii palju.. Tohutul hulgal tekkib musta kaltsu ja vana keti pesu vahendit. Ei taha seda enam. Varem mul põrandad kodus kleepisid kogu aeg ja ma ei teadnud millest se on. Kui enam ketti ei õlitanud, põrandad ka ei kleebind enam. Järelikult oli se keti õli, mida ma jalgadega laiali tassisin ja põrandad kleepima pani. :D Ketti pesemine on tüütu nii või naa.. Vahatamiseks ma jätan keti suletud karbi sees, piiritusega kuuma radika peale likku ja siis vahepeal käin ja raputan seda. Vahatamisel, enne kui keti kuuma vaha seest välja võtan panen ta kausiga külma vette, et kett seal põhjas kiiremini jahtuks kui vaha. Siis ma arvan, et ei jää niipalju tühimike linkide vahele, kui vaha jahtudes kokku tõmbab. Algul esimese kilomeetri kipub ketti üle viskama, sest vaha on rullikute vahel ja hambumine pole õige ja kett on jäik ka, nii et käigu vahetus ka hästi ei tööta, aga sõita saab ja mõne kilomeetri järel töötab jälle korralikult. Seda kas hammasrattad kuluvad vahaga ruttem või aeglasemalt ei oska ka öelda.

 
At 14:55, Anonymous Anonüümne said...

Keti vahatamine on igaljuhul samm edasi õlitamisest. Talvel tuleb oma 100 protseduuri ära kui iga korrapeale tund arvestada on 100 tundi kasulikku aega kaotatud. Et siit samm edasi minna siis uskumus on, et rihm ülekandega saab piirduda ainult rattapesuga. Aga kes talvel sõidab rihmaga võib siis kinnitada või ümberlükata. Sest enne ei julgeks sellist väljaminekut teha rihmülekandele kui asi kindel pole.

 
At 02:15, Blogger Hardi said...

Mind rõõmustas see aasta, et Unipiha - Lukemõis - Pangodi maantee tolmuvaba katte sai. Ma küll sõidan Lukemõisa kaudu harva, keeran varem metsavahel vasakule ära männila teele ja siis Koolimäe - Linnamäe ning Kiisa - Reinu teed(Ma arvan, et selle tee nimi, on Kiisa reinu) ja siis Reinu - Pangodi.
Aga nüüd kui se Lukemõis - Pangodi enam ei tolma, siis ilmselt sõidan ka sealt rohkem. On vaheldust.
Pangodi poole ma sõidan palju sellepärast, et se on mulle hästi tuttav kant. Lapsena seal palju jalgrattaga ringi sõitnud. Tean seal ühte puhtavee allikat ka kus pudeleid täita, aga kuna se asub eramaapeal, siis ma selle asukoha igaksjuhuks jättan ütlematta.. Eks seal kandis ilmselt on allikaid rohkem ka, aga ma kõiki ei tea.'
Suvel kui peale 30 kraadised kuumad olid, siis oleks tahtnud vahel küll kusagile mujale sõita, aga selle pärast siis ikka valisin selle Pangodi suuna, et seal ma teadsin kust vett saab. Kaks 950ml pudelit olid raami küljes, ühesees puhas vesi ja teise sees lahja elektrolüüt, Aga kui kodijärve ja Kammeri kaudu ringiga allikale jõudsin olid mõlemad peaegu tühjad.
Kõige palavama ilmaga mil ma sel suvel sõitsin(15 Juuli) kesk päeval kolme nelja paiku, siis tegin ikkagi Roiu ringi. Ei julgend nii kuuma ilmaga kaugele sõita. Aga kuna tundus, et kannatab sõita küll, siis ikkagi siksakitasin natuke. Läbi Roiu, Igeverre ja siis Mõra külla ja Tuigo kalmistu teed Langele. Sealt Lennundus muuseumi juurde ja üle Ardlapalu luha, Ülenurme kaudu Tartu. Pori jõeäärset teed pidi sõites, näitas ratta kompuuter 39.5C kuuma. Siis küll tekkis väike hirm, et äkki saan kuuma rabanduse, või midagi. Ainult kalmistuteed pidi Langele sõites langes ratta kompuutril temperatuuri näit 34 peale korraks ja tundsin meeldivat jahedust.. :D Ma pole kunagi palavust eriti hästi talunud muidu.

Selle üle mul oli ka tõeliselt hea meel kui mõne aasta eest Tuigo kalmistu tee ära asfalteeriti. Muidu oli seal jube konarlik sõita. Isegi talvel. Aga rmka-l ka oli vist hea meel, igatahes asusid nad kohe sealt metsa langetama, nii kui Tartu linn ja kalmistuga seotud vallad üheskoos tee ära remontisid. Mul kohe tekkis mõte, et rmka-l hakkas vist hirm, et nüüd tulevad Tartust, hordide kaupa igasugu puudekallistajad jalgratastel puid armastama, et peab ruttu kõik suured puud enne maha võtma. Kui nad nendesse armuvad ja siis hakkavad äkki vastu.

Se et et Melliste Heiti maantee se suvi tolmuvaba katte sai on ka väga tore. ^_^

 

Postita kommentaar

<< Esileht