Pullerits: Mis juhtus Venemaal noorte eesti jooksumeeste lõunalaagris?

Kevadel 40 aastat tagasi pidin end ülikooli esimese kursuse tudengina kaheks nädalaks õppetöölt vabaks paluma. See polnud raske, sest õppejõud teadsid, et olen spordipoiss ja mu esimesed kirjatööd olid samuti spordist, pealegi olid hinded mul korras: sügissemestri eksamid olin sooritanud kõik tulemusega „väga hea”, mis ei olnud ajakirjandusüliõpilaste hulgas just liiga sagedane. Sain kõrgendatud stipendiumi, 50 rubla kuus.

Vabaks palusin seepärast, et pidin sõitma Adlerisse (fotodel), kus Raimond Luts, omal ajal 800 meetrit 1.48,9ga jooksnu ja tol ajal treener, korraldas Eesti lootustandvamatele noorjooksjatele kevadlaagri. Nädalapikkuseid laagreid oli ta korraldanud varemgi, näiteks sügisel Viljandis ning talvel Käärikul ja Tartus, millest samuti osa võtsin, ning veel ühe laagri, mille toimumispaika ei mäleta, sest käisin samal ajal turismireisil Ungaris, mida tollal peeti poole jalaga vaat et pisut kapitalistlikuks maaks (programmi kuulus ka ühe õhtuse etenduse külastamine, kus grupijuht hoiatas, et seal tehakse korraks ka striptiisi – ta ei bluffinud). Reis oli preemia selle eest, et olime võitnud Tartu 2. keskkooli meeskonnaga telemälumängusarja „Turniir”. (Tõsiasi on see, et võitsime finaali suuresti tänu minule, sest tegin TRÜ vastvalminud uues raamatukogus põhjaliku ettevalmistuse, nii et kõigist õigetest vastustest, mis me andsime, oli ainult üks selline, mida peale minu teadsid ka teised.)

Luts oli kogu Eestist kokku kogunud umbes 20 jooksjat, kellest osad olid lõpuklasside poisid, teised juba kõrgkooli esimeste kursuste noormehed. Ju ta pidi minus mingit potentsiaali nägema, sest veel suvel 1983 polnud ma mitte keegi, ei käinud kusagil trenniski. Trennis hakkasin käima, kui olin pääsenud maksimumilähedase tulemusega ülikooli. Punktitabeli alusel olin ajakirjanduse 15 kohale sissesaanuist oma 24,5 punktiga esimene: kõik neli sisseastumiseksamit tegin hindele „väga hea” ja keskkooli lõputunnistuse keskmine oli 4,5. Tänapäeva noored ei saa tollasest sisseastumispingest aru. Ega siis saanud pürgida korraga mitmesse kõrgkooli mitmele erialale; siis tuli kõik panna ühele kaardile ja kes noormeestest sisse ei saanud, sel oli sügisel okupatsiooniarmeesse minek, mille tegi eriti kõhedusttekitavaks asjaolu, et NSV Liit pidas tol ajal sõda Afganistanis; linnalegendid rääkisid ja andsid lootust, et kõrgkoolist – kust võeti sõjaväkke pärast esimese kursuse läbimist – Afganistani ei saadeta, mis, nagu hiljem selgus, osutuski linnalegendiks, st alusetuks lootuseks. Näiteks sattusid Afganistani rahvaspordiürituste kauane teadustaja Riho Järveläinen ja nüüdne kõva harrastusrattur Alar Nigul.

1984. aasta märtsi viimase nädala algul maandusin lennukiga koos teiste jooksupoistega Sotšis. Seal tuli võtta mitme peale takso ning sõita treeningukeskusse Adleris. Olin sealkandis käinud paar aastat varem suvel, kui tegime perega autoreisi Gruusiasse. (Veel käisime perega kahel suvel Ukrainas Karpaatides ja Krimmis.) Kuid selle kogemusega polnud midagi peale hakata, kui tuli Sotši-Adleri lennujaama (fotol ülal vasakul) taksoäris manööverdada. Luts oli jaganud õpetussõnu, et hoidke nende ligi, kes seal tänu varasematele laagerdamistele paremini orienteeruvad. Hoidsin Tiit Paalbergi külje alla. Paalberg oli minust kaks aastat vanem TPI noormees, tol ajal perspektiivikamaid 1500 meetri jooksjaid. Ta tuli sel alal kolmel korral Eesti meistriks ning jooksis 1986. aastal isikliku rekordi 3.47,06 (sel aastal tuli ta 1500 meetris ka Gruusia meistriks!).

Kes veel lõunalaagrisse sõitsid? Valdek Apivala, Heiki Sarapuu, Arvi Uba, Harri Sügis, Heiki Tuul tulevad meelde.

Meid pandi elama viiekorruselisesse hotelli, kolme või nelja kaupa ühte tuppa. Seal oli igasuguseid sportlasi kogu N Liidust. Noist kõige tähelepanuväärsem oli üks suurt kasvu mehise muskulatuuriga robustselt kole venelanna, kes tundus meile sooritatud harjutuste järgi olema viievõitleja ning kes alati oma ilmumisega pehmelt öeldes imestavaid pilke tõmbas. 

Tegime kaks trenni päevas, mida mulle oli mõistagi rohkem, kui kunagi varem. (Selle hulka ei läinud arvesse hommikusöögieelne 1,5-2 km pikkune sörkjooks koos mõnede harjutustega ehk hommikvõimlemine.) Esimene trenn oli põhitrenn. Näiteks mäletan, et käisime kuskil lauge kaldega asfaltteel allamäge jooksmas. Tegin 10x200 meetrit käigupausiga. See ei olnud lõigutrenn, vaid pigem harjutasime jooksusammu sättimist suurel kiirusel. Veel on treeningupäevikus kirjas näiteks: hommikupoolikul 4,5 km krossi kruusateel, 5x(400 m ülesmäge+200 m sörki+400 m allamäge), 4,5 km krossi kruusateel; õhtupoolikul 5 km krossi pargis; või näiteks hommikupoolikul 13 km krossi maanteel ja õhtupoolikul 5 km krossi pargis; või hommikupoolikul 4 km krossi maanteel, 8x200 m ülesmäge (käigupausiga), 4 km krossi maanteel; või hommikupoolikul 4 km krossi maanteel, 5x150 m ülesmäge (käigupausiga) ja 2x400 m ülesmäge (käigupausiga), 4 km krossi maanteel.

Hotelli vastas üle tee asus korralik punase tartaankattega staadion, kuid seal ei harjutanud me peaaegu kunagi. Seal oli ka väike jõunurk, kus sai raskustega rassida, ent sellega ei tohtinud üle pingutada. Peamine, nagu mäletan, oli eesootavaks hooajaks kvaliteetselt mahtu koguda. Minu eesmärk oli viia tase selleni, et joosta 800 meetris võimalikult hea aeg, mis annaks veidigi lootust, et äkki pääsen spordiroodu.

Sage trennikoht oli kohalik botaanikaaed, mis asus hotellist umbes kilomeetri kaugusel ning kus olid kruusateed. Seal oli ligikaudu kilomeetrine marsruut. Kord saatis Luts meid sinna 5 km tempokrossi jooksma. Kuna rühmas oli ka pikamaajooksjaid, panid nood kohe algusest sellise kiiruse peale, et mul ja veel mitmel teisel keskmaajooksjal olid veidi rohkem kui kilomeetri järel kraanid kinni. 

Üks suur ülesanne, mille Luts laagri algul andis, oli leida koht, kus saaks teha tugevaid mäkkejooksu. Keegi leidiski sellise, kuhu läksin kord harjutama koos kahe kõige tugevama jooksja, Apivala ja Sarapuuga. Ülesanne oli järgmine: läheneda mõõduka jooksuga tõusule, mis oli pikk umbes 200-300 meetrit, seal kiirust hoida ning siis tipus veel ligi 100 meetrit maksimaalselt kiirendada. See oli juba korralik trenn! Tõusu otsa sain Apivala ja Sarapuuga ilusti võrdselt, aga seal panid nad märgatavalt käiku juurde ja tegid paarimeetrise vahe sisse. Pole ka ime: Apivala oli 800 meetri jooksus Eesti noorte seas absoluutne esinumber, tegi kõigile n-ö pika puuga, ja Sarapuu oli lihtsalt ääretult jõulise kehaehitusega, ilmselt kogu rühmas füüsiliselt tugevaim.

Nüüdisajal on oluline toitumine, aga ei mäleta, et keegi Adleris sellesse väga panustanud oleks. Ja mida sa nõukogude stagnatsiooniajal üldse loota võisidki! Mäletan, et hotelli sööklasse pääsemiseks tuli sageli seista järjekorras, mis ulatus treppidele. Õhtustest söögikordadest on jäänud meelde, et seal oli rutiinne, peamine osa umbes pool pakki kohupiima hapukoorega. Kuigi Adleri menüü polnud võrreldavgi sellega, mida pakkus Kääriku, siis ega kurta ka osanud, sest selline oli tolle aja reaalsus. Samas ei mäleta, et oleksime poest lisa käinud hankimas. 

Lisaks Lutsule oli laagris kaasas ka massöör. Ma pääsesin tema käte alla vist ainult korra. Kõvemad mehed, nagu Apivala, said lihashooldust sagedamini.

Kui mõned räägivad, mis pätti ja sigadusi nad trennivabal ajal tegid, siis meil selliseid asju polnud. Suurim „skandaal” oli see, kui üks Viljandi poiss, kel vist kurk oli valusaks jäänud, käis jäätist ostmas ja Luts sattus peale. Ta oli poisile lihtsalt karmilt öelnud, et kas ta mõtleb ka, mis ta teeb. Ühel vabal päeval sõitsime bussiga Sotši, kus jalutasime niisama veidi ringi. Lollusi keegi ei teinud. Mis on ka arusaadav ja loogiline, sest suurema osa rühmast moodustasid TRÜ ja TPI tudengid, kes võtsid sporti üksjagu tõsiselt ning aega ja energiat tobeduste peale ei raisanud (v.a see, kui mõned poisid üritasid kord õhtul üle rõdu ääre alla piiluda, mida vene tüdrukud korrus allpool teevad, aga kuna vaateväli osutus piiratuks ja enda üle ääre upitamine oli üksjagu riskantne, siis suuresti ürituseks see jäigi).

Mul olid kaasas õppematerjalid, millele kulutasin pärastlõunast ja õhtust aega, sest ei tahtnud, et õpinguis tekiks lünk ning kevadised eksamitulemused kannataksid. Mäletan, et kord läksin ingliskeelseid materjale lugema staadioni kõrvale võrkpalliplatsi äärde ning nägin seal elus esimest korda, kuidas võrkpalli mängitakse ka jalgade ja peaga. 

Kui laager lõppes, olime kõik parajalt pruuniks päevitunud. Sest ilmad olid ilusad, päikselised. Enamiku trenne saime teha palja ülakehaga. Kui Sotši lennujaama läksime, tulid seal meile vastu Fred Kudu kümnevõistlejad – nemad tulid n-ö meie asemele. Aga kuulsin, et neil ei vedanud: ilmad olid pärast meie lahkumist vihmaseks ja jahedaks pööranud.

Kevadel vastu suve parandasin 800 meetri rekordit kolm korda, kuid mitte piisavalt, et spordiroodu pääseda. Kuigi teisel pool Peipsit Luugas raketivägede õppeväeosas sain sügisel odaviskaja Raul Kalvi kaudu teate, et kui olen tegevväeossa edasi saadetud, andku endast kohe Leningradi mingile spordiroodu tegelasele teada. Nii tegingi, aga mingit vastust temalt ei tulnud. Hiljem kuulsin, et kogu spordiroodu süsteem oli mingite segaduste ja korruptsiooni (toda sõna siis ei kasutatud, aga selle sõnaga võiks ehk olukorda kirjeldada) tõttu laiali pekstud. 

Kõik fotod: Adler eelmise kümnendi keskpaigas. Kõigi fotode autor: Reuters/Scanpix