Rait Ratasepp tunnistas mulle, et tegi vea, kui valis juuni keskel Portugali läänerannikult alustatud rattasõidul
läbi kõrvetavalt kuuma Euroopa Eestisse, Lämmijärve kaldale Räpina sadamasse ennast lisaks Škoda sedaanile saatma renditud matkaauto.
Esmapilgul tundus matkaauto valik mõistlik. Sa ei pea muretsema, kus ööbid, kas jõuad mõnda motelli. Nii kui parkimiseks kohta näed ja tunned, et vajad und, heidad seal auto asemele pikali.
Aga tuli välja, et matkaauto on magamiseks liiga kitsas. Ei, mitte voodi polnud kitsas, vaid selle eluruum oli kitsas.
Võib ju küsida, milleks vaja palju ruumi, kui nagunii veedad enamuse ajast väljas ratta sadulas.
Kui ta seda mulle eelmise nädala lõpus seletas, sain asjast aru, sest endalgi ligilähedane ruumiküsimus tuttav. Nimelt, kui olen käinud rattaga Moabi piirkonnas seiklemas, siis on üksinda hea, kui majakeses või motellitoas on piisavalt ruumi, eriti, kui teine voodi on vaba. Siis saab sinna laotada kogu oma kraami. Kogu aeg on pilt silme ees, kus miski asub ja kas kõik vajalik sai ikka teekonnale kaasa pakitud. Väga lihtne on, et miski ununeb maha. Näiteks kord – see juhtus küll juba siis,
kui olin autoga sõitnud kavandatud raja algusse – jäi maha koguni fotoaparaat, kuigi kandsin seda rattasõidu ajal alati kaelas. Õnneks kahe-kolme kilomeetri järel märkasin, et fotokas on puudu, ja sõitsin auto juurde tagasi.
Samamoodi, kuigi Ratasepal ei olnud pärast ärkamist vaja seljakotti pakkida ega fotoaparaati kaela riputada, vajas ta enne teele asumist ülevaadet, kus on riided ja muu varustus, näiteks kas või päiksekreem. Selleks oli vaja kõik asjad laiali laotada – kuid matkaautos nappis selle tarvis ruumi.
Liiati tuli renditud matkaauto Tšehhi-Poola piirilt tagasi Eestisse saata, sest rattateekond venis kavandatust pikemaks ning rendiaeg sai otsa. Koos matkaautoga jäi Ratasepp ilma ka neljaliikmelise saatemeeskonna kahest liikmest.
Miks venis tema rattasõit plaanitust pikemaks, kuidas ta võitles lämmatava palavusega ja vastupandamatu unega, mismoodi taastas jõuvarusid ja kas juhtus ka ohtlikke olukordi (jah, juhtus küll),
sellest saate lugeda mu täna Postimehes avaldatud loost, kus on lisatud ka graafiliselt marsruut, mida saate kiirenduses läbi teha. Head seiklust!
Fotod: Rait Ratasepp tänavu juuni teises pooles rohkem kui 5000 km pikkusel rattasõidul läbi Euroopa. Fotode autor: Jakob Meier
26 Kommentaarid:
Polnudki Ratasepast midagi kuulda olnud.
Kui neli teenrit kaasa võtta, siis võib tõesti kitsaks minna isegi matkaautos.
Eestlased on 34000 km ka sõitnud. Kajastada matka mille läbiviimiseks saadud finants on kahjuks väga kurva taustaga. Kasiino rahad (otseselt või kaudselt) ega ka muud alkoäride sponsitud hea mõte kuidagi ei ole.
Kirjutaks noortest ja propageeriks neid pigem.
Leo
Ultrasportlased jooksebad sama pikka distantsi. Rattaga ei midagi erilist ultraspordi vaatest. Ammugi nii aeglane läbimine.
Ärgem võrrelgem kontoriinimesega, vaid teiste sportlastega...aga kuna tase om haöb, siis üksinda sõites jääb mulje vingem eks.
Tave
Häirib see, et mees paneb iga oma ettevõtmise nimetusse “race”. Andke andeks, aga tegemist pole võistlusega, kui sa korraldad seda iseendale. Tehniliselt oled sa tavaline matkaja. Aga noh, kui lollid toetavad ja maksavad, siis möllaku aina. Ei tea küll ainult, mida me sellega nüüd propageerime…
Kui ta tahab sõita, siis sõitku. Aga milleks sellest on vaja igal pool kireda. Delfi on aru saanud, et selle tsirkuse kajastamine mõjutab mainet. Postimees veel mitte.
Rait on lahe tüüp. Selline tahtmine. Jah, oleks ju võinud pärida, et mis point sellel on. Igatahes kõvem tüüp kui TdF sportlased. Samas TdF tüüpodel on mingi eesmärk, samas Raidi eesmärk jääb väga häguseks.
Ei aga miks Ratasepp ei tohi kajastada oma ettevõtmisi, kui teised spordimehed kirjutavad pool internetti täis kuidas nad Rakvere ööjooksul poolmaratoni jooksid või järjekordsel Kapa Kohila rahvajooksul oma vanuseklassis kolmanda koha said. Ma ei räägi sellestkui grupp retuusides ja Adidase tossudes meesterahvaid ja naisterahvaid käivad suure meediakära saatel sörkimas, jah sörkimas, Kopli sörgist alguse saanud hullus. Mõni eriti armas inimene teeb backyard ultras 30 ringi ja publik vajub sügavaimas harduses kõhuli ta ees, mis sest et tal oli terve suguvõsa abiks ja maailmarekord on hetkel 118 või lausa , või lausa 123 ringi, kui venelaste jooksu arvestada. Väga paljud spordimehed ja naised presenteerivad ennast, miks Ratasepp sellega nii ette jääb, ei mõista.
Rait Ratasepo on tugeva harrastussportlase tasemega. Maailma parimatele ultrasportlastele kaotab ta iga ööpäeva kohta umbes 100 km. Lisaks veel see, et päris ultravõistlustel on toetusmeeskond keelatud. Ise peab toime tulema ja oma varustust rattal kaasas kandma. Füüsilist võimekust tal kahtlemata on, kuid isikliku ultrakogemus põhjal tundub, et tal jääb puudu tahtejõust. Kui sellega tööd teeb, küll siis ka pisut parem tulemus tuleb. Parim mida teha on alustuseks kogu oma toetusmeeskond koju jätta ja läbi iseseisva hakkamasaamise mehisust kasvatada.
Loodan, et moosivesi tuli voolikutest kenasti läbi.
PS mis ala tegijaga on tegemist?
Ei keela kajastamist keegi, ega saagi. Aga palun mõistkem kelle arvelt see pull aastaid käib, ehk mõistate? Siin ei saa süüdistada ka eriti, pärast veel endalgi tõmmatakse vaip alt.
Tema kummardajad vaadakem palun tegelikku taset ultraspordis ja ehk mõistate kui hale võimekus tegelikult on. Hasartmängu/kasiino rahade toel...aga kes kannatab?
Nüüd on ausamalt hakanud vähemalt sportima, ei sõida enam kämpari tuules, või siiski...?
Olev.K
Nad presenteerivad ennast sotsiaalmeedias, ei trügi ajalehte ja ei püüa end näidata kõva spordimehena.
Artiklist kasulik teadmine oli, et Tšehhimaal on teed kehvad.
Aga kui see jura, st nn ultrasportlase vaatest pöörata mujale ja müüa artikkel näiteks Eesti Naisele vms ja käsitleda seda peretraamana. Mida peab ekstreemse egoisti abikaasa läbi elama? Sõitma läbi kogu Euroopa rattasõidutempos, pakkuda keskealisele läbihigistatud pässile plännide kaupa pastatoitu ja kokakoolat, sest too pole ju võimeline tavaelu retkel iseseisvalt elama. Naine ja sõbrad peavad aga emotsiooni üleval hoidma, et egoist suudaks vähese unega rattaga sõita. Ja nii need katsumused muudkui kestavad.
No vot. Paheäri rahad mängus. See seletab mõndagi. Täitsa võiks ju olla kõige pahelisemate spordialade edetabel, mida ontlikul inimesel jälgida ei ole paslik. Mitte just must nimekiri, kes meist poleks pahevaba aga selline pingerida. Ilmselt kõige väiksema pahega on Moabi avastamine, mida rahval ka jälgida on tahtmist, kuigi mina ei tea kust sellised rahad võetakse, et seal luusida, kas tõesti PM omanik alturismist soosib kuidagi sellist tegevust.
Rait Ratasepa rattasõidu taustal tuleb rääkida ka sellest, et liikleja ei tegutse kunagi isolatsioonis. Kui üks liikleja liigub ülejäänud liiklusvoost oluliselt aeglasemalt, on ta sõltumata oma täielikust õigusest teel viibida liiklusvoos objektiivne häire- ja riskitegur. Aeglasema liikleja taha kogunedes peavad juhid pidurdama, vähendama pikivahet, jälgima vastutulevat liiklust ning pidevalt hindama möödasõiduvõimalust. Mida tihedam on liiklus ja väiksem autodevaheline ruum, seda suuremaks muutuvad juhi vaimne koormus, stress ja tajutav ohutunne.
Juht reageerib sellele survele käitumisega, hoiab teistega sama kiirust, sõidab tihedamalt, vahetab sõidurada ja püüab aeglasemast ning tema jaoks ettearvamatust liiklejast mööduda. Seetõttu on selliste manöövrite tegemiseks vajalik kiiruse ületamine liiklusvooga ühtesulandumine.
Tihedas liikluses hakkab voog toimima ühe süsteemina. Sellest oluliselt erineva kiiruse või käitumisega liikleja muutub süsteemi seisukohalt võõrkehaks, mis sunnib paljusid teisi korraga reageerima. See ei selgitab, miks piirkiiruse ületamise käitumismustrid tekivad ja miks neist kujuneb uus kollektiivne normaalsus.
Kui neid riskitegureid ei vaadelda ja kogu probleem taandatakse lihtsalt „pahaloomulistele natuke kiirustavatele tavainimestele“, ei ole võimalik lihvida paremaks kollektiivset liikluskäitumise mudelit. Kõigepealt tuleb mõista, millisele survele inimesed liikluses tegelikult reageerivad ja siis näeme kuhu mahuvad selles olukorras ratturid kes kasvõi kahekesi kõrvuti liiguvad kitsal teel 28km/h liinibussi ees kus on 50 inimest tööle või koju liikumas. Pole vahet kas liiklusvoo ees tuiab Rait üksi , kämapriga või on need ratturid, kes selle asemel et kruiisida rattateel, otsustavad nussida ülejäänud liikluses viibijaid oma ignorantsusega. Kui nüüd küsida, et kumb on ühiskonnale suurem probleem kas sponsorite toel liiklust takistav Rait või ilma sponssideta kaks sõpra, siis vähemalt Raiti jutust sain aru, et tema üritas ikkagi oma karavani teelt eest ära saata ja üksikust ratturist on ikka palju lihtsam mööduda kui neist kes lihtsalt teelt liiklusseadusega lubatult hängivad.
Liikluses on kõige ohtlikum selline "minul on õigus piirkiirusega sõita ja ma pean seda igal pool ja igal ajal saama" tüüp.
Olles üksjagu Euroopas autoga ringi sõitnud, siis on jäänud mulje, et liikluskultuur langeb ida poole sõites väga kiiresti. Selliseid eessõitja selga ronivad ning närviliselt tulesid vilgutavaid suure ego ja väikese mõistusega isendeid kohtab eriti Poola ja ka Leedu teedel -- mõelda vaid, eessõitjast on vaja iga hinnaga mööda pressida, isegi siis kui maantee on tihedalt täis või kui oma rekka on juba niigi piirajas. Austrias, Saksamaal, põhjamaades ja mujalgi kohtab selliseid trügivad isendeid harvem ning sel juhul on nad tihti just Ida Euroopa numbrimärkidega...
Ei, PMi omanik ei ole küll sentigi panustanud mu Moabi käikudesse. Kõik olen oma teenituga kinni maksnud, ei mingit sponsorit. Ainult korra, see oli 2016. aasta käiguks, kinkis vend mulle 50. aasta juubeliks lennupiletid.
Et kust seal käikudeks raha võtta? Ikka oma kontolt, kust mujalt. Trikk on selles, et ma ei kuluta raha asjatult ja läbimõtlematult, impulsiivselt ja emotsionaalselt. See ei tähenda, et ma endale midagi ei luba. Luban küll, näiteks Moabi käike ja palju muud ka tegelikult. Vaadake oma kulud üle!
Peremees kirjuta ajaloolisest jooksust parem üks äge lugu kus Karl-Kevin Ruul ikka päris võistlusel maailma paremikega koos võistles. MM Tennessees toimus. Siin on hea ka võrdlusmoment Raiti isiklik 26h vs. Karli 56 h. Rahad osalemiseks ei tulnud hasartmängudest. Maailmarekord peaks olema 119h (RR tundub võimetu oma 26 ga) backyard ultras.
Tore oleks kodumaa parimatest lugeda inspireerivaid lugusi võistlustest.
Siim
Ruulist: nende üliultravõistlustega on see miinus, et vähesed suudavad nendega suhestuda. Kui inimene seda ei suuda, sest pole ise kunagi midagi ligilähedast teinud, siis see tundub talle võõras ja kauge ning paljudele ilmselt ka ajuvaba, et milleks.
Sama on kõrgetele mägedesse minekuga. Tundub tegijaile põnev ja suur asi, aga enamik sinna ei lähe ja ei kavatsegi minna ning siis lugeda sellest, kuidas keegi läks ligi 8000m peale ja oleks peaaegu külmale sõrmed ja varbad kaotanud ja üleüldse tormis vaat et hukka saanud, siis enamik mõtleb, et mis sa esitad seda mingi kangelasteona või - see on pigem lollus end niiviisi ohtu seada!
See on sama, nagu need, kes venemaa eest Ukrainasse sõtta lähevad - selle nädala EE kirjutas neist. Nood ise ja nende lähedased arvavad, et nad on kangelased, aga enamik teisi, isegi kui nad sõda toetavad - ja seda nad seal venemaal teevad -, ütlevad selle peale, kui mees on sandina tagasi tulnud või üldse surma saanud, et mis sa arvasid, et seal on nii, et surma ei saagi või - ise ronisid sinna ja ela nüüd tagajärgedega või ole surnud.
Ilmselt seetõttu ei tunne ka paljud mägironijaile kaasa.
Lugupeetud Siim, ma pean nüüd küll sõna sekka ütlema. Jutt on siis backyard ultrast, Ameerikas, härra Cantrelli või Lazaruse väljamõeldud formaadist, mis tõsi on hetkel maailmas väga populaarne. Rait Ratassepp ei tegele selle alaga, see ainus kord kui Keilas võistles tegi 26 ringi, korraldaja oli teda mitu korda kutsunud. Ta ei ole selle formaadi vastu mingit huvi üles näidanud. Backyard on üks võistlus paljudest, on veel mägiultrad, tunnijooksud, 24 tundi kuni 10 päeva jooksuni välja. Rait valdab Eesti rekordit 24 tunnis , 240 km. Karl Ruul tuli tänavu sel alal Eesti meistriks, oli 215 km ümmarguselt. Neid ei saa omavahel võrrelda. Maailmas on kuulsaid ultrajookse, näiteks Badwater, ükski eestlane pole seal võistelnud, Ratassepp on üritanud seal FKT d ehk siis võistlusvälist raja kiirusrekordit, mis on omaette väljakutse, kõik võivad neid rekordeid üritada. Rääkides veel backyardist siis, jah rekord on Phil Gore 119, aga kuu aega tagasi tegid venelased Peterburi lähistel 123 ringi, aga loomulikult ei saa lubada nende nimele rekordi võtmist, nii et midagi seal leiti määrustevastast ,et rekordit mitte kinnitada. See selleks, aga Eestis on ultratwgijaid palju, ja kõik isegi ei võistle nagu üks Saku mees, kes kõnnib kuus 1000 km ja võtab seda harrastuste ka väga tõsiselt.
Backyard ultra sportlasi on eestis palju enam kui üks ultratriatleet. Kandepind maailmas on tohutu ja võistlustel piiratakse osalejate arvu. Väide et see ala on vähese huviga ei ole ju tõene. Ultratriatlon siis on suure huviga?
Pigem on asi rahas, sest üks mees kasutab reklaaminduseks jm.veidi räpast raha millest saavad oma osa ka teema levitajad. On mis on...aga rattaga 5000 km sõita ei ole midagi hullu Kirjutame sellisel juhul ka nendest kes 34000 km ning üldse üle 5000 km sõitnud kui uskumatutest sõitudest. Teistel ei olnud matkaautot ega tugitiimi kaasaski. See backyard ultra kus Rait osales oli tõepoolest enne ühte võistlust, kuid siiski mees väsis ühtäkki nii ära, et lõpetas. Eks ikka on hea öelda, ma seekord ei tahtnudki pingutada. Samamoodi üksi võistelda on ju lihtsam, muidu ju läheks raskeks ja ei võidaks naisigi.
Teet
Backyard ei ole ametlik sport, see ei kuulu ühegi föderatsiooni alla. See näiteks võimaldab võistelda ka agressorriikidel oma nime all, ei pea isegi AIN i tähiseks panema. Seda võistlusformaati haldab kusagil sügaval Tennessee osariigis elav pensionär kelle kodus peetakse üle aasta MMi. Väga palju edust sõltub kui hea su taustatiim on, kui nobedalt nad sulle särki selga aitavad ja putru suhu topivad. Kindlasti peab olema väga suur kannatamisvõime ja unepuuduse talumine. Reeglid ei ole jõudnud kandepinna kasvuga kaasa, nad ei ole piisavalt lahti kirjutatud, mingit protestivõimalust pole üldse. Andsid banaanikoore stardialas abilistele või tegid kellegagi rajal selfie ja ongi finito. Ta on iseenesest tore formaat ja võistlejate vennastumine seal võistluskeskuses väga positiivne aga pidada seda nüüd ultrasportlase mõõdukaks pole ka täpne. Muide Eesti ultrakogukonnas, mis eelkõige puudutab uktrajooksu on Ratasepal väga austusväärne positsioon ja teenitult.
Ultrasportlase mõõdupuu tahtsin öelda. Aga mis mind paneb veidi kahtlevalt suhtuma ei ole see kui Ratassepp päevade ja kuude kaupa oma väljakutseid teeb, vaid see kui keegi keskealine, omal erialal edukas inimene maratonil hea tulemuse nimel nii hirmsa intensiivsuse ja mahuga trenni teeb, et kahju vaadata. Siis tahaks küll öelda, et mis te tapate end, muu elu ka ikkagi.
Backyard ultra on üks ultrajooksu formaat ja keegi ju seda ei väidagi et ainuõige mõõdupuu vms. Kodumaa ultrajooksjate hulgas on tegelikult väga vähe neid kes üksinda võistlevast tüübist lugu peavqd ja need kes peavad...järelikult puudub valemänguri kohta info. Valdav enamus loomulikult on imestusest silmad suurwd, aga inimesel kes spordikauge jääbki mulje kuidas tase on ulme kõva. Näide: nimetanud katsumust matkana, olnuks aus. Aga kui nimi kõlab nagu võistlus ja finiši lint ka, siis jääb väär arusaam nagu võitnuks mingi vägeva võistluse.
Teet
Mure ja eetilise poolepealt ei ole oluline kas Rait treenib või mitte, vaid mis hinnaga...
Hasartmängud, kasiinod jm.sellised toetajad ei ole ju parim viis. Sõltuvused, nõrkuste ärakasutamine, purunenud pered ja kannatavad lapsed on kaudsemalt see hind et üks saaks 5000 km matkata.
Teet
Eestit esindab Ivo Gross ülipikal jalgrattavõistlusel (ei ole matk nagu Raitil) NorthCape–Tarifa 2026 pikkus on muljetavaldav. Kas kirjutatakse meedias ka temast kõikjal? Ei...aga peaks.
Ott
Postita kommentaar
<< Esileht