Pullerits: Tulgu vastu, kes julgeb!
Mõned teevad trenni, enamik silkab, uiskleb, pedaalib niisama. Ehk tallab tuult, võiks öelda - kui jätta arvestamata, et parem siiski 30 minutit liigutamist kui enneaegne südame rasvumine. Aga hull on see, kui niisama-sportijad teevad saatusliku vea ja arvavad, et on samuti trenni teinud. Ent ei ole ju. See oleks sama, kui need, kes vabast ajast klaverit klimberdavad, hellitaks lootust, et ühel heal päeval, kui suguvõsa juubeliks kokku tuleb, kannavad nad ette Tšaikovski 1. (b-minooris) või, mis veelgi pöörasem, Rahmaninovi 3. klaverikontserdi (d-minooris, nimetatakse ka Rach 3). Lootusetu ju!Ometigi on end pühapäevasele Tallinna SEB sügisjooksul kirja pannud tuhandeid inimesi, kelle suutlikkuses 10 km või p
oolmaraton enda tervist kahjustamata läbida võib kahelda. Enne kui asute vabatahtlikult suurest hurraast sooritama nädalavahetusel sportlikku harakiri, soovitaks pigem kaine mõistusega pisut aru pidada.Sest jooksmine on kõigist rahvaspordialadest kõige rängem. Isegi neil, kes on treeninud, hakkab juba esimese kilomeetri möödudes kergelt valus. Ja edaspidi see valu vaid süveneb. See on totaalne valu: sisimas, hingamisteedes, jalgades, isegi peas - sest nagu bioloogist teada, algab igasugune liikumine peaajust. Ja ajus hakkavad võitlema vastandlikud tunded: tung jätkata ja soov pidurdada või koguni katkestada. Need, kes on treeninud, on õppinud nende valudega toime tulema - täpselt nagu need, kes on harjutanud karated, on õppinud löögiga saadavat valu seedima.
Seega siin asubki treenitus terasid sõkaldest eraldama. Ja treenitus ei ole see - ma rõhutan: ei ole see! -, kui olete nädalas paar korda jooksmas käinud, seda kas või mitu kuud jutti. Jah, kindlasti annab see väike kogemus sootuks mitteharjutanute ees suure eelise, aga paraku tekitab väärkujutelma enda liigsest suutlikkusest. Sellele järgneb tavaliselt valesti valitud algtempo ning nagu vene treenerid siis ütlevad: bizdets nastupajet nezametno. Ehk: surm saabub märkamatult.
Treenimine on ikkagi hoopis midagi muud võrreldes sellega, kuidas enamik seda ette kujutab. Treenimine on eesmärgipärane läbimõeldud regulaarne teadusele ja asjatundlikkusele tuginev pühendunud tegevus. Võtke üks neist komponentidest ära ning juba hakkab asi lonkama.
Vaid üks näide selgituseks. Eelmine sügis ja talv valmistusin suusahooajaks Eesti naiste koondise peatreeneri Kalmer Trammi plaanide järgi. Kuigi plaanid said täidetud, oli töögraafiku tõttu keeruline plaanidest punktuaalselt kinni pidada. Seetõttu vahetasin mõnikord näiteks, ütleme, reedeks kavandatud imitatsiooni ja laupäevase jõutrenni omavahel ära. Oleks ju tobe teha reede õhtul pimedas Tähtvere dendropargis imikat, kui laupäeval on selleks päevavalgust küllalt. Aga too vahetus oli viga, nagu Tramm mulle selgitas, sest treeningutel on oma sisemine loogika.
Nüüd suvel, kui aega lahedamalt ja päevad pikemad, olen jooksutrenne teinud punktipealt niimoodi, nagu mu jooksutreener ette on kirjutanud. Tõsi, ikkagi väikeste nihetega. Eile, pärast õnneks lühiajaliseks osutunud seljatraumast vabanemist, tegin kontrolltrenni, milline vorm võiks olla. Ette olid kirjutatud pikad võistlustempos lõigu
d ja peab ütlema, et raske oli tempost kinni pidada. Hoog oli nii hea, et isegi kui ma kontrollpunktides aega jälgides nägin, et minek on liiga kiire ja kiirust seejärel alla surusin, läbisin ettenähtud lõigud ikkagi plaanitust tublisti parema ajaga.Olgugi et trenn läks pisut liiga kiireks, annavad just seesugused kontrollstardid enesekindluse. Seda ei saa niisama enesetunde põhjal sörkides või silgates. Ja enesekindlus on see, mis lubab esitada väljakutse näiteks Donatas Narmontile, omal ajal NSV Liidu meistrivõistlustel medalitega pärjatud jooksumehele.
Niisiis, pühapäeval on palgapäev. See on päev, kus kõigile neile, kes villast vedanud, tuleb kõva lahing anda, ja päev, mil endale tõestada, et tehtud pingeline treeningtöö pole olnud asjata. Mis mõistagi ei tähenda, et ma reaalsustunde kaotaksin ja läheksin Tallinna 10 km võitma. Ei, see oleks lootusetu! Aga alla 37 minuti piiri jooksma lähen igal juhul. Kes kavatseb vastu astuda, pangu nimi siin kirja - pärast vaatame, kes lõi keda. See võistlus on ju avalik asi: pärast on must valgel kirjas, kes mida suutis.
Foto 1: Nii jooksevad ässad: Bernard Lagat USAst võidab Osaka MMil 5000 meetri jooksu Keenia esindaja Eliot Kipchoge ees. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 2: Ettevaatust tihedas jooksuvõistluses - kukkumine Osaka MMil meeste 4x400 meetri teatejooksu vahetusalas. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 3: Turgutav jahutus rajaäärsest dušist Osaka MMil naiste maratonijooksus. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 4: Kaunis ja lõtv jooksusamm maailma parima veerandmaileri Jeremy Warineri esituses. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 5: Pikal jooksudistantsil ei tohi unustada joomast - topsi ja pudeli järele haaravad Osaka MMi naiste maratonijooksu liidrid. Foto autor: Reuters / Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 09:03
kommentaare: 30
30 Kommentaarid:
Vaat mis: sain treenerilt "tünga". Ta arvestas, et jooksen nagunii kontrolltreeningul lõigud ettenähtust kiiremini, ning kirjutas mulle seetõttu plaani pisut aeglasemad ajad. Näete siis, kui oluline on juhendaja olemasolu - sellise juhendaja olemasolu, kes teab su eripäraga arvestada!
Sebisin treenerile ka numbri. Ta otsustas samuti pühapäeval starti tulla. Vähemalt leidub üks julge, kes söandas mu väljakutse vastu võtta. Siis saab peagi näha, kas õpilane on juba edukam kui õpetaja.
Oh jumal, kaugele võib enesekiitlemisega ometi minna?
Pillerits, mis sul viga on?
Treenitus on see kui käiakse jooksmas 2-3-4 korda nädalas.
Eesmärgipärane treening on see, mida sina teed.
Sügisjooks ongi rahvajooks ja igaüks saab joosta tempos mida ise valib. Kes natukene treeninud see kiiremini ja see, kes treeninud pole, see vöib kepiköndi teha.
Mina ise jooksen sinust ajaliselt kaks korda kauem, aga mis siis? Mingi treenitus on mul ikkagi.
Oluline on oma vöimete adekvaatne hindamine.
Ära aja jama ja ära imetle iseennast. Ja ära provotseeri :)
Kui suusahooajal sai ikka kirjutatud, et mis ja kuidas on õige treenida ning enda treeningkavast sai ka natuke pajatatud. Kas jooksutreener ei luba enda kavadelt kattevarju kergitada või milles on probleem, et enam ei räägita üldse mismoodi oleks õige jooksmist treenida? Kuna lõigutrenn jne. Utsitatakse ainult treenerit otsima, mis oleks kindlasti suureks eeliseks, aga treenerid tahavad raha või olen ma millestki valesti aru saanud.
Äkki sa prooviksid ennast vahelduse mõttes kuidagi positiivselt motiveerida.
Eks selliste kirjatükkidega on end väga lihtne üles kütta, ent need jätavad sust... kuidas end nüüd viisakalt väljendada... pehmelt öeldes iseka, ebameeldiva ja ülbe inimese mulje.
Igaüks, kes regulaarselt sporti teeb ja end jooksudel proovile paneb, on au ja kiitust väärt.
Jooksin koos oma 11-aastase lapsega suvel Kuldigas 5 kilomeetrit. Oli meeletult palav (üle 30 kraadi), päike praadis, hingata polnud midagi. Elus üldse esimest võistlusjooksu tegev poiss oli suurtes raskustes, ent muuhulgas andis talle jõudu üks võõras täiskasvanud mees, kes tast mööda lidudes korraks hoo maha võttis ja poisile tunnustavalt/julgustavalt õlale patsutas. Selline väga ilus zhest.
Antud kirjatükki lugedes jääb mulje, et kui see möödajooksja oleks olnud Priit Pullerits, siis oleks ta lapsele jalaga virutanud (kindluse mõttes mitu korda).
Nii et rohkem positiivsust, amigo :-)
Pidevalt käib jutt treeneri vajalikkuse kohta. kõik on õige aga palun jagage infot, kus ma leiaksin omale treeneri, kes viitsiks jännata rahvasportlastega kelle tulemused on keskpärased? Klubi treeneritest ei taha suurem osa oma nina õue pista, eriti kui on külm ja vihmane ka veel.
Võin kinnitada, et pole treenerid sugugi sellised, kes tahavad tegelda ainult tippsportlastega ja teisi ära põlgavad. Ma nüüd päris rahvasportlane ka ei ole, aga olgem ausad, ega ma rohkem kui keskpärane ka ei ole. Eestis, ja ainult Eestis, on tipud need tosinkond meest, kes esikolmikusse võivad pretendeerida, ülejäänud, sealhulgas siinkribija, on keskpärased. Keskpärasus algab 10 km jooksus, no ütleme, et 34 minutist ja küünib 54 minutini - aga see ei tähenda, et keskpärane sportlane ei võiks end maksimaalselt realiseerida, end ületada.
Treenerite puhul, võin kinnitada, on peamine see, kas sa oled valmis pühendunult harjutama, sihikindlalt ja korralikult treenima. Mingite selliste tüüpide peale, kes plaanidest kinni ei pea, panevad ise tarka ja teevad trenni ikkagi nii, nagu juhtub, ei taha ükski treener oma aega raisata. Tean, et just nende äsjaloetletud tegurite taha on paljude koostöö treeneritega jäänud.
Nii et kaaluge läbi, kas olete valmis eelmises lõigus kirjeldatud viisil töötama, ja kui jah, siis andke mulle teada näiteks meilile priit.pullerits@postimees.ee ja viin treeneriga kokku. Ega ma kade ole, kui keegi tahab asjatundlikul teel paremaks saada. Vastupidi, selleks ma siin oma teadlikult irriteeriva kirjutisega ärgitasingi, et mõtleksite läbi, kas olete valmis tööd tegema või mitte, ja kui jah, siis aitan treeneri leida. Ei ole siin mõtet mul panna välja oma treeningplaane, sest äkki mõni hull tahab neid arulagedusest kopeerida ja näiteks saab järele tehes infarkti. Sport ei ole nii lihtne, et tuimalt suvaliste kavade järgi trenni lõhkuda. Sport on väga täppistöö, kus universaalsed retseptid toimivad vaid väga algajate tasemel.
Ma võin ju siin kirjutada, et tegin möödunud laupäeval fartleki 8x1 min üle 3-min jooksu ja pühapäeval 21,5 km 5 min/km tempoga, aga mida see teistele ütleb või annab? See on sama mõttetu info, kui võtate Ayn Randi hiigelteosest "Atlas Shrugged" suvalised kaks lehekülge ja üritate nende põhjaliku tudeerimisega kogu faabulast aru saada.
Rulluisu vihkamise teemaga pälviti juba hulgaliselt kommijate kriitika ja võhiklikuse näitamine oli kõrgemal tasemel. Ja eks kae, nüüd jälle samasse auku tekst, ainult, et nüüd on lisandunud veel ülbe suhtumine ja ülevalt alla vaatamine rahvasportlaste suhtes.
Siin väga tabav väljavõte ühest teisest blogist mis iseloomustab just viimase aja artikleid ülihästi.
"Aga kuivõrd Pullerits eriti tänaval ei käi, vaid ainult kas jookseb või sõidab rattaga või suusatab, pea seljas, nagu enamik sportlasi, siis tundub jutt natuke elukauge. Nagu teiselt planeedilt"
Hr. Pullerits
Tuhanded inimesed on ennast Sügisjooksule selleks kirja pannud, et distants LÄBIDA. Olete kindlasti tähele pannud, et parimad jooksevad 10km distantsi ca poole tunniga. Samas on väga paljude jaoks kiirus 5 min/km juba tõeliselt hea vastupidavuse näitaja, mis oli eelmisel aastal jõukohane ligi 1000-le jooksjale (kokku ligi 6000 lõpetajat).
Sügisjooks on “võistlus” igaühe jaoks erineval moel ja see ei sõltu treenitusest või treeneri olemasolust. Mitut treenerit oleks kõigi jooksjate treenimiseks tarvis? Artiklis toodud treenimise definitsioon kehtib tippude ja tõsiste harrastajate jaoks. Samas on 10km võimalik jooksusammul läbida ilma spetsiaalse treeningu ja piinadeta, kui iganädalaste tegemiste hulgas on piisavalt füüsilist koormust. Ka jalutamine on lubatud. Pole põhjust arvata, et kõik sügisjooksul osalejad pidevalt jooksutrenni teevad. Ei peagi.
Minul on igatahes hea meel, et jooksjate arv aasta-aastalt kasvab ja järjest suuremal hulgal osa-lejatest pole ohtu viimaseks jääda…
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
aa70 - võtsin Teie kommentaari siit maha, sest kui mina irriteerin oma sissekandes üleüldiselt, kedagi konkreetselt halvustamata, ja toon enda naha turule, esitades väljakutse kõigile konkurentidele, siis Teie läksite üle igasuguse piiri teise inimese isikliku solvamise ja mõnitamiseni.
Mehed-naised. RAHU, AINULT RAHU! Meil kehtib endiselt sõnavabadus ja oma blogis kirjuta, mida tahad:)
No see ongi "Pulleritsustiil", ei klassikaline ega vaba, pigem ärrita-ärplev-tegudele-sportima ergutav!
Nüüd treenerist. Tean Pulleritsu treenerit, on tõesti väärt mees, aga kallis mees(rahaliselt ma mõtlen ja kallimaks läheb!) Aga Pullerits teeb siin endale, tema ülistamise ja kiitmisega suure karuteene. Kapitalismi raharatas on ka siin juba vaikselt käivitumas!
Selgitan, kes on hea, seda tahetakse järjest rohkem ja rohkem. Kahjuks ununevad raharatta pöörete kasvades ideaalid-aated ja koos sellega ka tõeliselt andekad, keda peaks treenima. Kuna on nõudlus, kasvab ka küsitav hind, varsti jõuab see piirile, mida jõuavad maksta ainult rahaliselt edukad-ülesöönud-ebasportlikud ja kasutan siin Rene Mandri väljendit "pakspersed". Ja mida rohkem on viimaseid, seda rohkem, on raha ja nn. sportlikus mõttes normaalsete inimeste, a`la Pullerits jaoks aega enam ei jää. Ja varsti saabki Pullerits kõne, et; "Sorry Priit, nüüd on nii ja nii! Samas kalestub "tipptreeneri" hing ja nüristub meel, sest ta peab tegelema ebasportlikega, kes osutuvad üsna tihti ka iseloomult rasketeks ja pirtsakateks.
Ja konnatiigis, nimega Eesti, pole mingi probleem Pulleritsu kiidetud isikut üles otsida. Seega Priit, ära sae oksa, millel istud, nii nagu Sinul, on ka Sinu Treeneril öö-päevas ikkagi AINULT KAKSKÜMMEND NELI TUNDI!
P.S.
Ja tulemuse 4km/h jookseb iga vähegi jooksmiseks sobilikuma morfoloogilis-füsioloogliste eeldustega mees välja. Kõik, mis läheb kiiremaks, tuleb juba millegi(kahjuks enamasti Pere) arvelt.
Priit, jõudu Sulle 36:15-ks ja mõistust loometööks. Aga kui see tuleb Sinu pere arvelt, on see mõtetu.
Ja ära unusta oma naist kallistamast, sest kui ei tee seda sina, teeb seda varsti keegi teine, kuni trennis "lõike teed"! Nagu on kirjeldanud tegelikku spordimehe elu Mart Vilt(seni veel kehtiva 1500m Eesti rekordi omanik) oma raamatus "Elu Otsimas"
Ainuke solvavat maiku kandev lõik on kustutatud. Ülejäänud küsimused ja mõtted kordan.
Tõesti, seda viimast sissekannet on kurb lugeda. Viimase aasta jooksul oleme pealt vaadanud kuidas positiivsest kangelasest, kellele sai pöialt hoitud ja kaasa elatud, on saanud jõmm...
Kuivõrd jõmmidega tuleb mõnevõrra teistmoodi kõneleda, kui tavainimesega siis...
Kustutatud lõik.
Aga tõsiselt Priit, kes sa selline oled, et teatad tuhandetele spordisõpradele et need on lollid...? Veelgi olulisem on küsimus, miks sa seda teed (harjumusest tahtsin „sa” suure tähega kirjutada, aga täna jääb ära)?
Kui see on irriteerimiseks, siis seekord oled üle piiri läinud.
Kui sa tõemeeli arvad, et oled teistest inimestest mingit moodi parem,siis mõtle veel üks kord...
Õnneks on olemas ka teistsuguseid blogisid, vaatasin just eelkommenteerija (Mareki) blogi. Soovitan soojalt!
aa70 jt:
Ei tasu kõike nii pagana surmtõsiselt võtta! Mis kõigil viga on, et niipea, kui kirjasõna hakkavad lugema, nii sisendavad endasse tunde, nagu hoiaksid käes pühakirja. Kuulge, sõbrad, see siin pole teil mingi Neue Zürcher Zeitung. Võtke asja lõbuga. See, kui ma pisut vinti üle keeran - okei, eri inimesed tajuvad seda erinevalt -, siis ega sellepärast tasu minna nii vihaseks, et hakata kurjustama. Arvestage ikka sellega, et niimoodi, nagu viimases sissekandes, panen ma ikka kõige suurema riski iseendale, mitte kellelegi teisele. Sest peaks Tallinna jooks ebaõnnestuma, on kõigil õigus tulla näpuga näitama.
Samas kuulub väike põnevuse kruttimine, ka irritatsiooniga, spordi juurde. Erki Nool ka tegi seda - ja tuli olümpiavõitjaks. Mina oma keskpärasuses ei küüni sinna lähedalegi, aga see ei tähenda, et meil, tavakodanikel ja lihtsportlastel, ei võiks ka omavahelistes sõbralikes kemplemistes põnevust olla, mis siis et teinekord kerge ulakusega vürtsitatult. Uskuge mind, ja seda ütlen käsi südamel, ei ole mul kellegi vastu pahatahtlikkust.
Kõigile kerget jalga Tallinnas!!!
See blog hakkab minu jaoks juba vastikuks muutuma. Kuigi ma pole kunagi kommenteerinud, olen seda alati lugenud. Ise suusaspordiga tegeldes, oli algul väga põnev lugeda. Kuid nüüd, alates rulluisutamise kirjatükist ja ``vägavajaliku`` treeneri olemasolust on muutunud lugemine ebameeldivaks. Aga ma arvan, et see treenerivärk on liiga ülepingutatud. Rahvasportlasel pole aega jälgida täpipealt plaani. Peaks küll olema kindlad asjad õigel päeval aga sellise plaani saab juba kokku panna koos spordiarstiga. Aga see on pelgalt minu arvamus. Siiralt loodan, et keegi purustab Pulleritsu ego õhupalli ja saab normaalset suusablogi lugeda.
Jätaks siin Pulleritsu kirjutamisstiili kommenteerimata, las tal olla vabadus kirjutada oma blogis kuidas heaks arvab, teil kõigil on ju õigus seda mitte lugeda.
Diskuteeriks pigem treenerist ja tema rollist seeniorsportlaste puhul. Olen mitmel korral mõelnud Pulleritsuga ühendust võtta, et prooviks kah siis treeneri ära, aga samas, milleks mulle see kõik. Lugedes nüüd: "treenerite puhul, võin kinnitada, on peamine see, kas sa oled valmis pühendunult harjutama, sihikindlalt ja korralikult treenima. Mingite selliste tüüpide peale, kes plaanidest kinni ei pea, panevad ise tarka ja teevad trenni ikkagi nii, nagu juhtub, ei taha ükski treener oma aega raisata", siis olen üha enam veendunud, et ma ei taha sellist treenerit. Ma ei taha täita nürilt ettekirjutatud treeningplaane saamata aru mis milleks hea on. Ei taha kuulda mõtetut väidet, et 5 min võrra plaani rikkumine viib kasu asemel kahjule. Inimene ei ole masin, ei saa välja arvutada (Pulleritsu termin) õiget treeningkorra kestvust, õiget intensiivsust. Seda saab tunnetada treenitav vaid oma kehaga. Ei sobi kui treenitaval pole õigust või teadmisi treeningplaani vastavalt olukorrale reguleerida. Sest sul ei ole treeneriga iga treeningu eel kontakti, et treeningu mahtu, intensiivsust vastavalt olukorrale reguleerida. Näiteks kui sul on olnud raske ja pingeline tööpäev aga treeningplaan näeb ette tempokrossi ja sa juba jooksu alguses tunned, et sellest ei tule head nahka, kas siis on parem tuimalt treeningplaani täita või teha hoopis sellel päeval taastav treening ja tempokross mõnel teisel korral. Või on ilus sügisilm, lõpetad töö natuke varem kui tavaliselt, tunne on hea aga treeningplaan näeb ette taastavat lühikest jooksu. Või võtaks hoopis rullsuusad ja teeks paar kergemat tiiru. Saan aru, et minu eesmärgid on natuke teised kui Priidul, tema naudib treeningu tulemust, mina aga hoopiski treeningprotsessi kui sellist. Jah minu tulemus võib küll kannatada sellega paar kolm minutit 10 km kohta, aga mind see väga ei morjenda. Anaeroobseid lõike nii, et lihas piimhapet täis ja veremaitse suus nagunii enam teha taha, nii et juba see välistab maksimumi saavutamise.
Tegelikult tahaks küll treenerit võib-olla pigem konsultanti, kellega saaks arutada sobivat mahtu ja intensiivsust vastavalt treeningperioodile, kes seletaks tsüklite optimaalseimat ülesehitust, kellega arutada sobivaimat meetodit jõuvastupidavuse arendamiseks jne. Kui sellist inimest vaevalt, et leiab, lihtsam on ju nädala plaan valmis vorpida, väita, et see on ainuõige ja nõuda selle punktuaalset täitmist.
Seetõttu jätkan iseoma tarkusega ja erinevalt Pulleritsust kasutan ka pulsomeetrit, ilma milleta ei kujuta treeningu täppisülesehitust ette. Kuna Pullerits siiani pulsokat ei kasuta, siis seda enam julgen kahelda tema treeneri väites täpse treeningmahu ja intensiivsuse väljaarvutamises.
Ning väide: "ei ole siin mõtet mul panna välja oma treeningplaane, sest äkki mõni hull tahab neid arulagedusest kopeerida ja näiteks saab järele tehes infarkti", siis seegi väide on natuke kahtlane. Treeningprotsessist natukegi jagav inimene oskab sellest vägagi palju välja lugeda aga loll leiab internetiavarustest endale ikkagi plaani, millega infarkt saada.
Priit, asi pole selles, et sinu irriteerimisest aru ei saada.
Väga paljud ja mina nende seas, ei saa aru sellest, miks sa kogu aeg vägisi püüad konflikti tekitada. Sa justkui kardaksid, et muidu ei käida enam lugemas.
Kujuta ette: käisin täna jooksmas, 8km. Tempo, loe nüüd hoolega, oli alguses 7.30 kilomeetrile ja lõpus üle kaheksa minuti.Ok, jooksin aeroobse alumise piiri peal(kui sai nüüd õige termin kirja), isegi veitsa allpool. Sinu ja ilmselt paljute teiste arvates ei ole tegemist jooksmisega. Minu jaoks on, sest minu ja ma arvan, et veel mõne teisegi jaoks on seda parasjagu.
Btw, ei mõtle seda(tempot) ise välja, sest arst mõõtis pulsid ja pulsokas on mul ka.
Minu tase ongi selline.Aga ma tunnen rõõmu sellest, et olen kahel korral ümber Viljandi järve jooksnud.
Jutu point? Kujuta ette, eestis on väga palju inimesi, kes käivad jooksmas kord v. kaks nädalas ja kes suudavad sellest rõõmu tunda. Sellest, et jooksu ajal linnud laulavad ja et pärast on lihtsalt hea olla.
Kellel on kõrini igapäeva töö konfliktidest ja närvilisusest ja kes vähemalt oma vabal ajal EI TAHA KELLELEGI KOGU AEG ÄRA PANNA.
Vaat sellistele, mulle teiste hulgas, jäävad su seisukohad(irriteerimised?) mõneti mõistetamatuks.
Jah.. ega see ei ole ka argument, et igakord kui vint üle keeratakse, tuuakse vabanduseks irriteerimisvajadus. Igasuguse ajakirjandusliku eksperimendi efekt peaks olema uudsus. Tunnista ausalt, et nooruses (Sinu arvates)saavutamatajäänu tekitab teatud kibedust.
Tere, Ain ja Tarmo:
esiteks, hoopis teine tera, kui tead, kellega räägid.
Treeneri teema on oluline ja poleemikat tekitav, olen otsustanud, et kirjutan sellest tuleval nädalal pikemalt, et selgust luua, milleks ja kellele minu meelest treenerit tarvis on ja kellele mitte.
Tarmo, mul pole midagi selle vastu, kui inimesed niisama sörgivad, aga mis ma saan teha, et mulle pole see mingi motivaator. Ilmselt on minusuguses keskpärases sportlases sisimas sportlase hing, tegelikult juba varasest lapsepõlvest saadik, aga ma pole end kunagi pidanud nii andekaks, et täiega spordile pühendada (näiteks õppimine on ikka palju tähtsam olnud), nii palju realist olen ikka olnud, aga see sportlase hing kütab tagant oma võimete piires saavutusvajadust, nii et võib-olla on teie järel anonüümselt sõna võtnul mõneti ka õigus - nagu öeldakse, et eks me kõik ole pärit oma lapsepõlvest.
Minu jaoks on sport ikkagi sport sõna otseses mõttes ja see tähendab kellegi alistamist, nii iseenda (saavutada seatud eesmärk) kui võimaluse piires ka võimalikult paljude teiste alistamist.
Priit Pullerits,
koduarvutist
Priidu aeg on juba nii hea, et keegi eriti võistelda ei taha, kes tahab, see on hetkel metsas.
Ent ma kasutaks juhust ja kasutaks avalikku ruumi selleks, et hõigata välja ennustus: Daniela jookseb sel korral ehk alla 32 minuti. Prokopcukale on väärikas järeltulija olemas, kes on tast kõvem jooksja. Mark my words.
Krt, mina arvasin, et see 10km jooks ongi neile kes on treenimata ja muidu laste ja naiste jooks aga Hr. Pullerits läks ka naiste jooksule, milleks sa ülde siis trenni teed;)?
Mina mitte treeninuna (ca 2korda nädalas) jooksin 21km ja aeg tuli 1.34. Nii, et pole väga viga vist.
Tervitades;
Eero
P.S ja alla 37 ei saanud Sa Hr Pullerits vist hakkama, kas treenerit ootab nüüd vallandamine?
noh Pullerits, mis juhtus siis, et oma tagasihoidlikku eesmärki ei suutnud saavutada?
Pullerits oli ju paremuselt 5 naine ...
Tere, Priit ja palju õnne hea koha puhul!
Kõik on ju suhteline. Jooksimne ei kuulu näiteks minu primaarsete huvialade hulka, aga hiljuti mõõtsin üksi kümmet kilomeetrit sörkides (distants Google Earhti järgi 10,16) 47.23. Seega leian, et neid inimesi, kes suudavad minust kiiremini joosta on maailmas, mitte võistlustel, arvatavasti veidi vähem kui neid, kes jääks tahapoole. Ja kui läheks võistlema, hammustaks ehk hasardiga veel paar minutit maha.
Tegelikult tahtsin öelda, et kui ei ole haigusseisundit (infektsioon, pohmell või midagi raskemat), võib massiüritustel ikka proovida ennast ületada. Lihtsaim tagasilöök on katkestamine ja ega see infarkt (saan küll aru, et see oli üldistus) nii väga kergesti ei tule ka. Samas võib terviserike halbade asjaolude kokkulangemisel palju kergemini tabada tippspotlasi, kes kõnnivad pidevalt noatera peal ja on teinud suuri panuseid ning kus õnnestumise ja ebaõnnestumise piir on ülitäpselt määratletud.
Aeg oli ju hea, aga eesmärk jäi siiski täitmat, seega, põrumise analüüsi sooviks küll nüüd lugeda.
Eero, kas see loogika tähendab, et need, kes MMil ei jooksnud maratoni, vaid 10 000 m, on mingid naised ja nannipunnid, need, kes jooksid, 5000 m, on mingid pedekad, need, kes jooksid keskmaad, on mingid tatikad, ja need, kes piirdusid sprindiga, on mingid liikumise invaliidid?
Jah, ega Su aeg 1:34 poolmaratonis pole kehv aeg. Ise tegin kevadel Otepää-Elva vahel 1:26, tollal ka ilma erilise spetstrennita.
Aga treenerit ei ole mõtet vallandada. Ega tema ju jooksnud.
l2tist-ile - jah, olin paremuselt viies naine, aga võtame külalisesinejad lõunaosariikidest maha (kuidagi tuleb end ju ettepoole aidata) ja olen pauguga teine, eespool vaid olümpiasportlane.
Olaf, kui teed sörgiga 10 km 47 ja pool minutit, siis võistlusel peaksid kindlasti vähemalt kolm minutit maha saama, ja kui siis veel natuke regulaarselt trenni teed ja kehakaalu ka allapoole saad, siis arvan, et Kalle Muulil on üks vägev konkurent juures.
Aga muidu olen Su mõtetega päri - tippsportlasel on asjad noatera peal. Ma ei ole küll tippsportlane, aga kõvasti harjutanu küll, ja laupäeval oli tunne, et ei tea kust hakkas mingi viirus ligi hiilima. Tavaliselt ma batsillidele vastuvõtlik pole, ju see siis on viimase peale timmitud organismi süü.
Teistele: loomulikult tuleb põrumise analüüs. Eesmärk jäi täitmata ja siin ei ole midagi vaielda.
Tere hommikust Priit!
Tegemist oli ju rahvajooksuga mitte MM-ga. See oli tegelikult sellest loogikast et kui korralikult trenni ei tee pole mõtet rahvajooksule minna. Et siis irriteerisin sind vastu:)
Tervitades;
Eero
Viga selles ongi et kõvasti harjutanu,sest:kes kõvasti harjutab-see saab heaks harjutajaks.Võitjaks sünnitakse!
Eero, sain aru, et tegu on irriteerimisega, seepärast võtsin sellest remargist hoolega kinni ja arendasin seda loogikat mõnuga edasi.
Aga muide: kes andis 10 km ja kes poolmaratoni stardi? Õige vastus: vastavalt Gerd Kanter ja Jüri Jaanson. Kummal läks MMil paremini? Kanteril. Järelikult oli 10 km tähtsam võistlus, kui seda pandi strdipaugutama kõvem mees.
Aga järgmisel anonüümikul on vist osalt õigus: olen küllap tõesti hea treenija nagu Raul Olle, näiteks. Aga võitjaks, vähemalt arvestatavate võistluste võitjaks, ma sündinud pole. Pole siin midagi imestadagi: ei mu vanemad ega vanavanemad polnud keegi mingisugused sportlased.
"Aga muide: kes andis 10 km ja kes poolmaratoni stardi?"
Õige vastus: esimesel olümpial 19. koha saavutanu,teisel olümpia hõbedamees...
Postita kommentaar
<< Esileht