Pullerits: Kas Tallinna maratonil ähvardab haamer?

Ei hakka miskit salgama, aga kaks päeva on olek olnud loid. Lähed suusatama, lükkad end rahulikult minema, aga juba paari kilomeetri järel tunned, et akud on tühjad. Suusatamine tekitab pigem tüdimust, kui annab energiat. Küsisin Margus Aderilt Koreast, mis teha. Ta ütles, et ma ainult taastuksin, venitaksin ja võimleksin.

"Kui ära ei taastu, võid saada Tallinna maratonil haamri," hoiatas ta üleeile.

Eile lisas: "Vaata ainult enesetunnet! Fakt: kui taastunud pole, saad haamri."

Aga ärge hõisake enne Tallinna maratoni. Kaldun arvama, et need hoiatused ei pruugi käia ainult minu kohta.

Uurisin Tallinna maratoni peakorraldajalt Jüri Voodlalt, mis siis pühapäeval ees ootab. Alguskilomeetrid pidi olema võrdlemisi laial rajal ja siledal reljeefil, nii et varustuse lõhkumiseks ja rabistamiseks pole loodetavasti suurt põhjust. Aga alates 6. kilomeetrist tulevad kolm korralikku tõusu, mis võivad liigselt tormates hinge kinni lüüa. Laskumistel, muide, tasub hästi ettevaatlik olla. Seda eriti teisel 24 km ringil, mil Voodla sõnul valitseb oht, et kui vahepealse ajaga palju lund juurde ei tule ja temperatuur võistluspäeval püsib -1 ja -5 kraadi vahel, siis võib uisutehnika teiseks ringiks raja ära lõhkuda. Lumi võib minna sõredaks nagu suhkur ja suusad ei pruugi enam hästi kantida.

Kui miski muu Tallinna maratonil ei aita, tuleb kasutada ansipilikku salarelva. Kui stardikoridor on avatud, tuleb oma väravast sisse minna ja siis rahulikult, ettevaatlikult teiste vahelt kõige ette kulgeda. (Näiteks Alutaguse maratonil ei olnud mu mälu järgi isegi mingeid stardigruppe eraldavaid linte.) Kuna kaks võistlejat, Estoloppeti liidrid, saavad startida eraldi kõige eest, siis see peaks tähendama, et formaalset stardijoont kui sellist pole. Kui õigesti mäletan, siis Alutaguse maratonil polnud stardikangastki, nii et lihtsalt silma järgi seati suusad paika. Aga ütleme, et mõnel mehel oli suusk kaks sentimeetrit üle imaginaarse stardijoone. Kui selle eest ei diskvalifitseerita, siis ei peaks diskvalifitseerima ka seda, kelle suusad on 2 km või koguni 12 km üle imaginaarse stardijoone, senikaua kui ta sisenes ikka õigest stardiväravast. Sest millise punkti järgi saab väita, et 2 cm "varastamise" eest ei diskvalifitseerita, aga 2 või 12 km pikkuse "varastamise" eest küll? Panite tähele, mõlemal puhul on juttu ühest ja samast asjast - stardis varastamisest.

Niisiis, et alguses asja rahulikult saaks võtta, tasub Tallinna maratonil teha nagu Murmanskis Põhja mängudel - millest kirjutas hiljuti dr Holden ehk Ivar Tupp -, et lihtsalt pool tundi enne stardipauku rahulikult minema hakata. Pärast saab rahulikult öelda, et sisenesin ju oma stardikoridorist ja läksin lihtsalt kõige ette, aga ei teadnud, kuna kinni pidama peab, sest stardijoont ju maas polnud (ja eriti hull, kui jämedat stardikangast ka ees pole).

Igatahes on Tartu maraton andnud juurde palju loomingulist ruumi võistlusreeglite tõlgendamiseks. Suusatamine oligi juba liiga konservatiivseks muutunud. Nüüd on paras ports kreatiivsust juures.
******
Hidden Valley, Joshua Tree National Park, California. 9. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits Tartu maratoni finišis. Foto autor: Rainer Rannala, Scanpix
Foto 2: Olümpiavõitja Erki Nool (vasakul) perega Tartu maratoni finišis Elvas, nr 212 Priit Pullerits. Foto autor: Rainer Rannala, Scanpix
Foto 3: Spordiarst ja ortopeed Mihkel Mardna (vasakul) Tartu maratoni finišis Elvas, nr 212 Priit Pullerits. Foto autor: Rainer Rannala, Scanpix