Pullerits: Millega ravida maratonipohmelust?
Püüdes nüüd olla objektiivne, nagu vahel on soovitatud, siis kas teile ei tundu, et selle Tartu maratoniga on liiale mindud? Vähemasti minu asjus. Juba paar nädalat tagasi helistas mingi naisteajakiri ja küsis, kuidas mul harjutamine läheb. Möödunud neljapäeval helistas Marko Reikop ja kutsus mind oma ettevalmistusest rääkima saatesse "Paar", kuhu ma pingsa töö tõttu ei saanud siiski minna ja saatsin enda asemel Kanal 2e esindaja Olaf Suuderi. Laupäevases Postimehe AK Juurikas kirjutas minule pandud lootustest kolleeg Mart Juur (tsiteerisin seda eilses postituses). Nädal enne maratoni pistis Eesti Päevalehes mind oma maratoniteemalisse loosse Andrus Nilk, kus rääkis mu konkurentsist spordiarsti-ortopeedi Mihkel Mardnaga. Reedel tahtis minult oma maratonimatti võtta ka töö- ja leivaandja Postimees, paludes mul Arteris täita tervelt kaks lehekülge maratoni teemal - nagu neljaleheküljelisest Olari Taali intervjuust ja kaheleheküljelisest Odüsseia-põlvkonna loost veel lugejaile vähe olnuks. Olgem realistid: pärast seesugust üledoosi ei oleks ükski normaalne inimene tahtnud lugeda enam ühtki minu maratoniteemalist sõnavõttu, mistõttu arranžeerisin oma õpetlikust maratonikogemusest kirjutama haanjamatkad.ee matkajuhi Ivar Tupi (esineb dr Holdenina) ja jagama distantsil ellujäämisõpetusi maratoni me
dteenistuse juhi Andras Laugametsa ning ise koostasin väikse maratonispikri Eesti naiste suusakoondise treeneri Kalmer Trammi tunamulluste nõuannete põhjal, nii et kaks lehekülge sai kokku ilma, et mu nimi oleks kusagilt silma paistnud. Taevale tänu, hingasid paljud lugejad kindlasti kergendatult.Aga Tartu maraton polnud veel lõppenud, kui triagel läks otsast uuesti lahti. Pühapäeval kell 13:24, vähem kui tund pärast minu finišeerimist, teatas Postimees Online pealkirjaga, et "Priit Pullerits oli maratonil 155". 57 lugejat pidasid vajalikuks seepeale sõna võtta. Selle pealkirja alla mahutati väikses kirjas isegi peaminister Andrus Ansipi tulemus. Tartu Postimees oli mult tellinud lehekülje jagu maratonimuljeid, mille pealkirjastasin "Kuidas võita maratonirajal Ansipit ja "Reporterit"". Kuna nii pikk pealkiri ei mahtunud ära, lendas Ansipi nimi pealkirjast välja. Sellega vaevalt poole viieks valmis saanud, tuli Tallinna peatoimetusest tellimus, et teeksin maratoni teemal arvamuskülje juhtkirja või repliigi. Juhtkiri olnuks liiga suur suutäis, valisin repliigi, ja sellegi idee leidmiseks tuli ajusid üksjagu väänata
, mille eest paljudelt lugejatelt ka võtta sain. (49 inimest avaldasid selle kohta arvamust - aitäh neile!) Ometi oli too väike looke "Karm tõde maratoni taustal" eilse Postimehe kõigist lugudest klikkide arvu järgi loetavuselt teine, mis on fenomenaalne tulemus tillukese sporditeemalise tüki kohta. Võrdluseks: Peep Pahvi ja Ann Hiiemaa suur kergejõustikulugu "Võitja silmis helkisid pettumuspisarad" kogus kolm korda vähem klikke ja oli Postimehe loetavuse eilses edetabelis alles üheksas. (Võitis lugu "Reisist ilmajäänud sõdivad raha nimel".)Tagatipuks pühendas Peeter Oja õhtuses "Ärapanijas" Tartu maratonile pika-pika lõigu, kus ei saanud jätta korduvalt mainimata, kuidas ta võitis nii mind kui Jaak Mae naist. Eile päeval helistas ema ja ütles, et "Terevisioonis" oli Toomas Luhats ka mulle üksjagu eetriaega pühendanud.
Johhaidii, see läheb ju liiale! Ega ma olnud Tartu maratoni ainus osavõtja. Loomulikult, parem olla tuntud püüdliku suusatajana, kui "Tõehetke" (anti)kangelase või riidest lahti võtjana. Aga see pole kuigi aus teiste osavõtjate suhtes, kellest pealekauba olid 154 minust kiiremad. Ja kelle hulgas oli kindlasti ka minust tagapool küllaga neid, kes pingutasid märksa rohkem.
Kõige suurem heameel oli sellest, et ma ei vedanud alt oma treenerit. Oli ju Margus Ader pakkunud mulle kohta napilt 170-200 sisse ja vaid superõnnestumise korral pidas võimalikuks rünnata 150. koha piiri. Saanud Koreas mult teate, et
õnnestus tulla 155. kohale, kirjutas ta: "On vähe asju, mis toovad naeratuse ja õnnetunde näole! Hea töö! Ma teadsin, et oled selleks õnnestumise korral võimeline! Tubli töö, sa oled seda väärt!"Loodan väga, et igaühel, kes maratoni läbi sõitis, leidus keegi, kelle arvamus talle tõeliselt korda läheb, ja kes talle samalaadseid tunnustavaid sõnu ütles.
Ent jäägem realistiks: paljud kiristavad siinkirjutatu peale kindlasti juba hambaid ja ütlevad, et mis sa hüppad, ega sa ju võitnud. Õige! Lubasin olla objektiivne ja nüüd tuleb siin karm analüüs, kuhu igaüks on teretulnud oma sõna sekka ütlema.
Niisiis, 155. koht; oma vanuseklassis M40 28. koht; eespool oli 23 minust vanemas vanuseklassis võistlejat, nende seas ka üks naine, Hilde Pedersen; Eesti naistest keegi minust ette ei jõudnud, kuid ega naiskoondislastest ka keegi startinud. Minust ettepoole jõudis 60 välismaalast, nii et Eesti võitlejatest olin napilt saja sees, 95.
Järgneva eest läheb eriline tänu Markko Abelile ja Sulli-nimelisele, kes on vist Võru mees Sulev Kraam (maratonil nr 666; palun parandada, kui eksin), kes koostasid vaheaegade tabeli. (You,
guys, are fucking geniuses, ütleksid neile kiituseks vist ameeriklased.) Tabel on kõnekas.Mäletan, kuidas peakorraldaja Indrek Kelk oli mulle mõni aeg enne maratoni maininud, et algus saab olema nagunii kiire, et esimeses vaheajapunktis kaotan liidrile vaid kolm-neli minutit. Hakkasin selle peale laginal naerma - tosina kilomeetriga teevad esimesed minusugusega ikka palju suurema vahe sisse. Aga võtke näpust - Kelgu kogemus ei valetanud. Matul oli kaotust liidrile 3.49 ja koht koguni 129. (Veikko Täär oli otse mu selja taga.) Ilmselt tänu õnnestunud rajavalikule stardikoridoris. Mardna kaotas vaatamata oma 81. stardinumbrile mulle selleks ajaks ligi minuti ja oli 182.
See oli paraku ka mu kõige kõrgem fikseeritud koht Tartu maratonil. Mis samas näitab seda, et algustaktika oli valitud igati soodne - mitte passima jääda.
Järgmise lõigu Matult Andele, mille sisse jäi Harimäe tõus ja sealt laskumine, läbisin 140. ajaga ja langesin 137. kohale. Näite
ks Täär oli sel lõigul minust üle minuti aeglasem ja langes 229. kohale. Vahe Mardnaga oli kärisenud pooleteisele minutile. Minu kaotus liidrile oli 8.10, mis ausalt öeldes pole ligi kahe tosina kilomeetri peale ju sugugi katastroofiline.Edasi, Ande ja Kuutse vahel, kukkus aga tempo alla - sain alles 190. lõiguaja ning langesin 142. kohale. Täär sai 9 sekundit kiirema aja ning oli sel distantsilõigul 170. (mis näitab, kui tihe on tegelikult eesotsas konkurents), kaotades mulle kokkuvõttes täpselt minuti. Mardna lasi minust tempot veelgi rohkem alla, olles must 17 sekundit aeglasema ajaga lõigul 218. ja kokkuvõttes 189. Kogukaotus kasvas tal 1.45-le.
Kuutse ja Peebu vahel sain 175. aja ja kukkusin veel kaks kohta, 144ndaks. Täär pani siin kiirust juurde, edestades mind 31 sekundiga ja tõusis 150ndaks, kaotades mulle vaid 29 sekundit. Mardna võttis samuti mult 9 sekundit tagasi, kerkides 179ndaks.
Peebu-Palu lõigul jätkas Täär tugevat tööd, edestades mind 29 sekundiga ning jäi kokkuvõttes maha vaid kaks sekundit, tema 150., mina 147. kohal. Mardna jätkas minu tempos, jäi maha pisut üle pooleteise minuti ja oli 175.
Palu ja Hellenurme vahel tuli sirge maa lõik, kus tundsin, et õlad ja ranne teevad valu (veel tänagi käib paremast õlast liigutades ragin ja krõgin läbi, eile ei läinud seepärast suusatam
agi) ja suusk ei taha värske lumekihi peal libiseda. Tunne ei petnud. Sel lõigul sain kõigest 210. tulemuse, andsin Tääri vastu ära 34 sekundit (tema oli lõigul 152.) ja pudenesin 155. kohale. Ometi oli Mardna minust 18 sekundit veelgi aeglasem ja kaotas mulle kokkuvõttes juba ligi kaks minutit.Hellenurmest edasi Elvasse sõites suutsin end siiski kätte võtta - kui nägin TPs silti, et finiš on 9,5 km kaugusel, andis see hoogu juurde, ja loomulikult mõjus eriti hoogustavalt "Reporteri" erisõitja Reporter Hugo alias Pavo Raudsepa kannule jõudmine 4 km enne lõppu. Finišilõigul olin pisut üle minuti kiirem kui Mardna (ta tunnistas, et kui kuulis raja kõrvalt, et kaotab mulle kaks minutit, oli ta lõpus selga sirgemaks lasknud) ja sain 152. lõiguaja. Ometi oli Täär minust sel etapil ligi pool minutit veelgi kiirem, saades 125. aja. Nii et tema vastu polnud mul mingit šanssi.
Nagu näha, ei ole need arvud sugugi hõiskamist väärt. Tunnistan ausalt, et kui neid esimest korda nägin, siis olin mõnel lõigul ärakukkumisest suisa jahmunud, ehkki, jah, ei saa jätta märkimata, et lõikude kohad on üksjagu petlikud, sest sekundilised vahed on seejuures sageli marginaalsed.
Eile õhtul rääkisin taas Vahur Kersnaga, kes tundis kaasa, et nüüd on mul ilmselt hirmus suur motivatsiooniprobleem. Jah, ega see väike ole. See Tartu maraton on nüüd möödanik, meedia on oma pasundamised sellest ära pasundanud ja mida päev edasi, seda kaalukamaks hakkab muutuma hoopis küsimus, kes lööb keda Tallinna maratonil. Eks pea siis sellega end motiveerima.
Foto 1: Tartu maratonist osavõtjad koridoris 501-700 stardi ootel Otepääl. Teiste seas on keskel näha võitlejat numbriga 1724. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Tartu maratoni stardipauk on kõlanud! Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 3: Suusatajate mass on läinud Otepäält liikvele. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Fotod 4 ja 5: Tartu maratonist osavõtjad Matul. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht / Scanpix
Foto 6: 13. koha saanud norralane Anders Myrland Kuutses. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 7: Reporter Hugo alias Pavo Raudsepp (vasakul) Tartu maratonil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht / Scanpix
Foto 8: Tartu maratonist osavõtjad finišeerimas Elvas. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht / Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 08:50
kommentaare: 26
26 Kommentaarid:
Ei juhtu numbriga 999 mitte halligi, nagu ei juhtunud ka PP-ga midagi täpselt 9 kuud tagasi Taru jooksumaratonil!!! "Haugimäluga vennad" jätkavad nüüd lugemist.
PP. ise kirjutas;
"Eelmine aasta läks 7-8 km enne lõppu raskeks. Reielihased jäid kangeks, eriti nende tagaküljed. Järelikult tuli seda seekordki karta. Aga seesugusteks problemaatilisteks hetkedeks on tark valmistuda. Kaasasin abistajate hulka vabariigi parimad jõud. Nii nagu kellavärk ilmus 7 km enne lõppu selja tagant jalgrattal olümpia ja MM-võistluste medalimees Jaak Mae, vajutas piduritele ja küsis, kas tahan juua. No mis küsimus see on! Temasugusele kogenud silmaga mehele pidi see olema päevselge, et just vesi on see mis mind enim rõõmustaks. Mae võttis oma rattaraami küljest puideli ja ulatas mulle. Aitäh! Jõin mõnuga. Ja kastsin ihugi."
Ja see on üks kommentaaridest;
"Ma ei saa aru, et miks neid reegleid ja juhendeid teha, kui nendest kinni ei peeta. PP poolt vähemalt aus ülestunnistus, kuid tema käitumine oli igaljuhul ebaõiglane paljude teiste suhtes. Kui tahad jooki väljaspool teenindusalasid, siis tassi pudelivööd vms kaasas. Aga vaevalt PP ja AR maha võetakse, sest keegi peab ju ikka võrdsetest võrdsem olema. Selle asjaolu tõttu ei peaks PP uhkust tundma enda 63. koha üle."
Kui tähelepanelikult vaadata siis 1724 numbri ülaossa on midagi kirjutatud. Ma arvan, et seal on kirjas uus stardikoridor. Muidugi ma võin ka eksida. Gruppi 101-200 saanud üks leedukostüümis võistleja.
Tänan ka omaltpoolt exceli tabeli koostajaid, hea infomaterjal analüüsi tegemiseks.
eero
kus te seal tabelist need etappide kohad leidsite? Ma näen vaid koguaega ja kohta...
Kulla Priit!
Lugedes, kuidas olete aasta otsa süstemaatiliselt treeninud, rassides vaatamata halvale ilmale, väsimusele ja valule, on mul teist siiralt kahju - Teie tulemust tuleb pidada suureks läbikukkumiseks.
Mu sõber, kes tänavu suusatanud 3 nädalat ja startis grupist 2500 +, lõpetas teist 3,5 min hiljem, kusjuures kulutas distantsi alguosas trügimisele oluliselt rohkem energiat ja aega.
Soovitaks uueks väljakutseks hakata tegelema neidude, naiste ja paksude meeste mugavusalaga, ehk võtta sihikule suvine rullimaraton:)
Maratoni-Priit :)
"On vähe asju, mis toovad naeratuse ja õnnetunde näole!" PP vist ei oskagi naeratada, need pildid, kus naeratust aimata võib, on suunurgad ikka allapoole. näit pilt koos margnaga. oma hea tulemuse peale võiks tõesti nägu laial naerul olla
Minu arust oli tulemus hea aga ma tahaks näha, et PP võistleks ka maratonijooksus - see oleks ehk uus challenge?
Karbonocoqile - mul on hea meel, et teil on nii tubli ja sitke sõber. Kahtlemata on ta selle tulemuse põhjal, mida kirjeldate, kõvem suusataja kui mina. Aga ma ei hakka sellepärast veel krokodillipisaraid valama ja ennast manama, et näe, tulemus oli läbikukkumine, sest keegi tuli kaugelt tagant peaaegu kannule. Las ta tuli, tubli oli! Mina olen oma tulemusega igati rahul ja rohkemat ei ole võimalik tahta. Eestis on sadu mehi, kes on minust paremad suusatajad, aga sellepärast ei kavatse ma end masohhistlikult läbikukkujaks tembeldada. Vastupidi, vaatame asja selle nurga alt: minu distants oli tudengina 800 m (1.55,9), 1000 m läks juba pikaks (2.32,0), 1500 m oli selgelt liiga pikk (4.10), 2000 m veelgi hullem (5.53) ja 3000 m ülejõukäiv (9.21). Siit on selgelt näha, et olen heal juhul mingi keskmaajooksutüüp, mitte vastupidavussportlane. Ja suuta nüüd 43-aastasena pingutada kolm ja pool tundi nii, et tulla Tartu maratonil pärast vähem kui kolme-aastast suusatreeningut 155. kohale, on küll tulemus, mis mulle rahuldust pakub. Võib ju lugeda neid vanamehi, kes minust veelgi kiiremad olid - aga milleks? Parem loen neid noori mehi, kes minust kaugele maha jäid - neid on kümneid kordi rohkem.
Ei, teil ei õnnestu mind rööpast lüüa, ärge püüdkegi. Ma olen oma koha ja aja üle rõõmus ja õnnelik. Ja ma olen rõõmus ka kõigi nende üle, kes on oma maratonitulemuse üle rõõmsad, ükskõik, kas nad lõpetasid enne või pärast mind. See kehtib ka Karbonocoqi (no on alles nimi inimesel...) tubli sõbra kohta. Edastage talle minu õnnitlused vahva sõidu puhul - küll ta järgmine kord mind võidab.
Ah et maratonijooks? Kardan, et põlved ei pea vastu. Ei ole seda kuskil kuulutanud, kuid olen juba kuu aega pidanud põlvi väga hoidma ja kreemitama kalli kreemiga.
Mis puutub tabelisse, siis võtke üle-eelmise postituse lõpust Markko Abeli antud link, seal on kõik hästi üksikasjalikult välja toodud, üksikasjalikumalt kui Sulli ekselis.
Eks kiirus kaobki vananedes aga seda parem arendada vastupidavust :P ka tippsportlased lähevad vanemas aeg tihtipeale just maratonidele üle...
Põlved on muidu hell teema jooksus kindlasti, ka mul andsid tunda, kui piisavat jõutrenni ja mahtu polnud taga aga põlvi hoiavad paigal lihased - mida rohkem treenida seda vähem kartust põlvevaluks. kui lisaks veel glükosamiini kasutada siis igati "cool"!
Enne muidugi peaks vanadest valudest "priiks" saama... :( aga eesmärk võiks ju olla, kasvõi korra elus läbida - on kindlasti hea teema, millest kirjutada ja arutleda!
Õnnitlused kõva tulemuse puhul!
Kuna siin käib palju rahvast lugemas siis tahtsin uurida paari teema kohta millele vastust ei ole kusagilt leidnud.
1. Sellist ummikut pole varem ühelgi maratonil näinud ja politsei ei olnud üldse tasemel. Olles seisnud enne otepääd ca 30 min. ummikus siis suunati minu auto ühena vähestest Alajama parklasse. Enamus lasti aga ülesse linna sõita. Kui parklast stardibussiga sõitsime siis jäid need samad linna pääsenud autod bussile jalgu. Terve kari politseinike seisid ja ei teinud midagi, et ees venivad autod kiiremini liigutaks. Ainult tänu uljale bussijuhile kes riskis vastasuunast möödumisega, jõudsime viimasel minutil starti.
Korraldaja võiks siin mingi olulise muudatuse sisse viia.
2. Mis värk selle lühikese maa stardiga oli? Umbes Peebu kandis jõudsin järgi vanuritele kes kandsid lühikese maa numbreid kuid nende start oli antud vaevalt veerandtunni eest. Nad ei oleks seal kuidagi tohtinud olla. Kas vanuritele oli start varem? Keegi finishis rääkis, et selle stardi kellaaegadega oligi mingi kamm.
3. Mida ETV oma apsu kohta on vastanud?
P.Pulleritsu tulemus maratonil on hea, pole mõtet heietada. Kui oled 5% paremate hulgas on juba üsna hästi.
Neile, kes toovad näiteid stiilis -"minu sõber tegi 2 korda trenni ja sõitis siis nii või naa", tuleb meelde tuletada, et igal spordialal on küsimus ka teatud eelduste olemasolus, millest osa ei olegi väga palju arendatavad. Ei saa teha kõigist isegi TM-l 200 hulka sõitvaid sportlasi, seegi eeldab lisaks vaeva nägemisele keskmisest paremaid eeldusi. Jah, mõnel on superhead eeldused ja treenib vähem, aga need on erandid. Pole mõtet selle põhjal kellegi teise vaevaga saadud tulemuse üle näägutada. Mõnes mõttes on kõige vahvamad tüübid need, kellel eeldused on mingi ala jaoks väga kehvad, aga tegelevad ikka ja suure entusiasmiga.
To 14:24 - Poole distantsi sõidu start oli õigel ajal seega lihtsalt jõuti sinust ette. Mõni km on sealt ainult distantsi rajale ning endalegi tuli see väga kiiresti kätte. Ilmselt tõmbasid ka kõik papid alguse km-d kiiresti ning jäid siis sulle ette.
Kiitus Priidule ning tõesti pole tegemist enam maratoniga vaid lihtsalt vähe pikema sprindiga - väga tabavalt öeldud.
M
3 nädalat trenni :))
Antud juhul on tegu läbi aastate väga aktiivse ratta-jooksu-suusamehega.
Neid kahte lühikese maa vanurit (ikka väga vanad inimesed tundusid olevat) märkasin minagi. Tundus, et need olid enne stardipauku matkama hakanud, sest nad olid ka ainsamad lühikese maa omad, keda silmasin.
Ei ole võimalik, et need lühikese maa vanurid oleks startinud kell 12 nagu pidi sest ma sõitsin radade ristist 5 min. enne nende starti mööda ja ma oleks siis näinud neid endast mööda rühkimas. Nägin ainult üksikuid närvilisi noorsportlasi kes olid lühikesest maast endale võistluse teinud. Vanad olid ikka ca 65-70 aastased ja on võimatu, et nad tegid noorsportlastest kiirema spurdi. Mitte, et mul kahju oleks ja üldtulemust nad ei mõjuta aga kuidagi liiga palju prohmakaid oli sel aastal. Äkki asi selles ka, et korraldamises on aasta vahele jäänud ja muidu väga head oskused kipuvad siis rooste minema.
Need lühikese maa numbritega inimesed olid Peebu punktis juba 5 minutit enne lühikese maa starti.
Ma märkasin ka neid vanureid ja imestasin. Sest rohkem lühikese maa numbritega suusatajaid ma ei märganud ja samuti keegi lühikese maa suuskur must mööda ei läinud.
Tahaks sulle õlale patsutada, aga käsi peatub enne tunnustuse avaldamist. Tulemus on tubli, aga kogu su viimase poolaasta käitumine on loonud su ümber liiga negatiivse fooni. Positiivsust ei toonud ka enese liigne upitamine pärast maratoni. Proovi vähem tõmmelda ja intrigeerida. Usu mind, siis saad maratoniööl ka rahulikult magada.
Ma tegin ka varasematel aegadel enne Tartu maratoni vaid 3 korda klassika trenni, aga muidu liigutan 11 kuud aastas ennast. Kui mootor lubab, siis on vaid vaja veidi tehnikat lihvida ja kõik. Selge et sedasi enda maksimumi ei saavuta, aga palju alla ka ei jää. Sel aastal tegin veidi teisiti ja liikusin trennis 90 % klassika tehnikas, tulemus kohe parem. Kogesin küll ebaloomulikult palju ebaõnne, kui 40 km keppi käega kinni pidin hoidma, sest rihm ei püsinud kinni, veel sõideti enne Matut mul suusk jalast (müstika) ja abilised ei jõudnud enne poolt distantsi jootma ette, sest Otepää oli autodest umbes. Alles peale Peebut, kui rihma kinni teipida sain, läks sõiduks. Sulli exelis on ilmekalt näha, kuidas Palult lõpuni olen 22 kohta tõusnud. Olin küll enne maratoni arvamusel, et jään rahule, kui 200 sees olen ja super sõit on siis, kui stardinumbri (160)üle sõidan, aga nüüd jäi ikka hinge kraapima, et esisada nii lähedale jäi ja mis oleks kui ....
Seega Priit, sa ei tohiks ka loorberitel mõnuleda ja motti alla lasta,vaid peaksid arutama, mida paremini veel teha, et kiirem olla. Olen kindel, et suudad veel paremini sõita.
PS: Muide Priit oskab naeratada küll, olen näinud.
ahh, et Vigurivänt oli siis see mees kes tuli vastu üks suusk jalas teine jäljes ootamas. Ma veel mõtlesin, et huvitav mismoodi ta selle suusa ära kaotas? Aga, et siis suurem müstika???
eero
See ennem Otepääd ummik oli jube küll, kõige hullem oli autos istudes vaadata kuidas kell halastamatult stardi poole tiksub ja samal ajal raadios andis Otepää vallavanem interviuud, kus väitis et korraldus on ideaalne ja ummikuid pole. Politseid oli palju kuid nad ei teinud mitte kui midagi koordineeritult. Tundub et tund aega ennem kohalejõudmine oli vähe, oleks pidanud sihtima poolteist tundi ennem. Aga Pulleritsule - tubli! Keskpärasest ajakirjanikust on kujunemas arvestatav harrastussportlane, kes mingil hetkel oma vanuseklassi vabalt võita võib.
...ja nüüd mõtleb eelmise kommentaari jätnu salamisi, et lõi viimaselausega mul jalad alt, nimetades mind keskpäraseks ajakirjanikuks. Oh teda lihtsameelset! Mingisugune anonüümne ja argumenteerimata paugutamine ei ole ju tõsiseltvõetav. Sellised väited ei kõiguta absoluutselt minu veendumust, et olen oma töös kõvasti-kõvasti üle keskpärase - ei kõiguta isegi siis, kui keegi suvatseb väita, et olen kõige kehvem ajakirjanik. Sellised tümitamised, mil pole vähimatki alust, muide, jätavad mind ammu külmaks, sest nahk on selle koha pealt oi kui paksuks karastunud.
Mõnusat taastumist kõigile, ka eelmisele kommenteerijale.
Sellest Priidu seisukohast on küll kahju. Tegelikult siia koer maetud ongi. Ta on endast nii heal arvamusel, et see ei lase tal edasi areneda. Kui rumal inimene peab ennast üle keskmise heaks, siis see ei ole veel argument, et ta seda on.
Vastupidi, kui inimene ei pea ennast targaks vaid kahtleb, siis ta tegeleb asjaga ja arendab ennast edasi. Priidu seisukoht on kahjuks vastupidine, mis on üks tema keskpärasuse põhjus. Teine on see, mida ütles Lauristin: selleks et saada heaks ajakirjanikuks, peab kõigepealt mingil erialal kõrghariduse omandama (hea kui ka mingi aeg töötama) ja siis õppima ajakirjandust. Alles siis on inimene pädev kirjutama sellest erialast, mida ta on omandanud.
Priit kirjutab spordist, millest ta midagi ei jaga (kasutab ainult käibefraase). Kahjuks ei ole ta valmis seda endale tunnistama.
Aga millal rumal inimene enne on endale tunnistanud, et ta rumal on.
Ilma seda tegemata aga olukord ei parane. Priit, sinu paks nahk tuleb sulle kahjuks ja ei tee sulle au, samuti sinu edevus ja eneseupitamine. Sinu õnneks ei saa kõik sellest aru ja sul on veel lektooriumit. On ka neid kes sellest aru saavad, aga loevad sinu üllitisi lõbu pärast ja naeravad sinu üle, aga seda sa vist paksu naha ja rumala enesekindluse tagant ei märka. Edu selle huumorirubriigi üllitamisel!
Mike.
...ja seda kõike räägib nii neetult enesekindlalt keegi Mike, kelle koht Tartu maratonil oli .... ???? ja kellel on ajakirjanduses kahtlemata ette näidata magistrikraad ja Fulbrighti teadusstipendium ja kaks õpikut ja kolm esikohaauhinda Eesti ajakirjanike iga-aastaselt konkursilt nagu mul - ja veel palju-palju rohkem.
Teate, nn Mike, te olete kõva möliseja, aga kahjuks arggpüks - kui tahate miskit kriitilist öelda, tehke seda oma nime all, et ma näeks, et te julgete oma sõnade eest vöhemasti ka vastutada. Sedamoodi nurga tagant ja mask ees käituvad mehed, kes ei ole mehe nime väärt. Kes on nagu eided.
Ja veel, nn Mike, kas selline ongi teie lastetuba ja käitumisstiil, et lähete teile tuttava inimese poole, tõmbate oma suusamütsi silmini, et teid jumala eest ära ei tuntaks, ja hakkate seal laamendama, solvama, lõhkuma? See blogi on minu virtuaalne kodu (vt blogi nimi) ja kui teil oleks veidigi kasvatust ja kodanikujulgust, siis te ei märatseks siin võhivõõrana samamoodi nagu mõni nägu varjav palestiina terrorist, vaid ilmutaksite veidigi lugupidamist.
Ma arvan, et kui teil pisutki südametunnistust jagub, siis jätate mulle siia mõned sõnad, mis näitavad teid pisutki paremast küljest. Saate aru küll, mida silmas pean.
Priit need argumendid on demagoogilised.Ükski auhind ega kraad ei tee kellegist tarka inimest, veel vähem koht maratonil. Samuti ei tee ajakirjanduse õppimine kedagi spordi alal asjatundjaks. Kui sellele juhib tähelepanu keegi anonüümselt, siis anonüümsus ei ole samuti argument tõenduseks, et see vale on? Näide: kui keegi nimetu ütleb, et maja sein on roheline, siis kui ta oma nime ei avalda, ei tähenda see veel seda, et sein ei ole roheline.
Tahaks tõesti midagi head öelda, aga sinu viimased postitused on jätkuvalt ebaloogilised.
Paraku on need ka emotsionaalsed (ebaratsionaalsed). Kas ajakirjanikele loogikat ei õpetata või on see raskesti omandatav, seda ma ei tea, aga soovitan jonnimise asemele oma seisukohti argumenteerida.
Vabandan kui arvamuseavaldus sind solvas. (enne olid just rääkinud oma paksust nahast, selgub, et ka see pole tõde)
Mike
Postita kommentaar
<< Esileht