esmaspäev, veebruar 23, 2009

Pullerits: Miks Tallinna maratonil tehti kummalist sõitu?

See, et suusatamine on ebaloogiline ala, sai eilsel Tallinna maratonil taas kinnitust. Tähtvere spordipargi siledal maal treeninuna ei ole üksnes mina, vaid teisedki pidanud mind lausikusõitjaks, kes tõusudel peaks hävima. Eile läks hoopis vastupidi.

Kui esimesel ringil algasid tõusud, panin tähele, et kõige pikemast sõitsin rohkem kui poole üles nn tempovarianti, samas kui ülejäänud raiusid iga kepitõuke kohta kaks sammu. Igatahes ilmnes, et niiviisi, pikema libistamisega, sai üles kiiremini ja ka energiasäästlikumalt. Teisel või kolmandal tõusul tegin nr 50 all startinud Emeri Lepaga tasa 15-20-meetrise vahe, läksin väliskurvis mööda ja oletatavasti rühkisin mõnevõrra eeski. Enne esimest joogipunkti loeti mulle kohaks 66.

Sedasi sattusin ühe suusarongi etteotsa. Ees on hea sõita, sest ei pea teiste järgi tempot sättima, lisaks on laskumistel kindlam tunne, sest eks see ole taganttulija mure, kuidas ta su järel hakkama saab. Aga samas on ees veidi vastik sõita, sest kui pikk rong on tihedalt hagijana taga, tekib paratamatult tunne, et kõik tahavad sinust üle sõita ja see sunnib kohati paratamatult liiga tõmblema - sest kui üks mööda hakkab minema, surub ta sind enamasti niivõrd kõrvale, et tema kannul läheb kogu rong mööda.

Just see 4-5 km enne esimese ringi lõppu juhtuma hakkaski. Kui algul olid mu suusad libisenud enda meelest suurepäraselt, siis mida rohkem sõidetud sai, seda nätskemalt hakkasid nad liikuma. Taavi Palo oli eelmisel päeval Tartu Silja Spordis andnud küll endast parima, isegi vanem vend Timo, kes sõitis eile kaheks kuuks Teravmägedele - ja kes rääkis mulle lehe tarvis kaks tundi oma varasematest külma maa ja jää seiklustest, sellal kui ta noorem veli suuskade kallal mässas -, andis talle nõu. Aga tulemus oli ikkagi see, et laskumistel sõitsid kõik mööda. Laskusin jäljes, aga teised hüppasid lahtisele lumele ja kihutasid... Mis siis, et olin Taavi Palole öelnud, et tehku mulle samasuguse põhjaga suusad, nagu ta teeb endale, et kui siis oma suusad ei libise, teab ta omal nahal, et keegi teine piinleb veel. Ju tal siis libisesid, sest ta sai 31. koha. Aga see minu suuskade laskumistel mittelibisemine hakkab juba legendiks muutuma. Mitte ei saa aru, milles asi. Näiteks Emeri Lepp, kellest tõusul uljalt mööda läksin, sõitis laskumistel lihtsalt mööda ja eest - ei mingi pingutuseta.

Esimese ringi lõpuni hoidsin oma rongi lõpust kinni ja teisele ringile minnes nihkusin isegi ettepoole, sest kõik jäid jooki haarama, aga ma ei saanud ühelegi jootjale ligi ja jätsin seega peatuse tegemata. Peagi suruti mind taas rongi tagavagunisse. Ja enamgi veel: tagant tuli veel mehi, kes minust mööda tuiskasid ja paarikümnemeetrise vahe sisse tõmbasid. Üksi ongi parem ja rahulikum, lohutasin end.

Siiski pudenes eesmisest rongist pärast tõuse mehi välja ning sain isegi mõnest mööda ja võtsin vedamise enda kanda. Teisel ringil oli rada kohati juba jäiseks kanditud, nii et kogu aeg tuli vaadata, kuhu suusa paned. Aga 4-5 km enne lõppu hakkas jälle juhtuma see, mis eelmiselgi ringil: tagumised mehed hakkasid mööda minema.

Viimasele neljale kilomeetrile jäime kahekesi Ivar Heinolaga. Joogipunkti järel tõmbasin ette, aga peagi libises ta uuesti mööda. Tõusudel sain tema tempo järgi aimu, et jaksu peaks mul sutsu rohkem olema. Ta võttis neid üksjagu rahulikult. Viimasel tõusul küsis, kui talle liiga kandadele sattusin, kas tahan mööda minna. Kuid polnud mõtet hakata kitsastel radadel rabelema. Liiati liugles ta järgneval laugel laskumisel taas 10-15-meetrise vahe sisse.

Finišisirgel jõudsin talle peaaegu järele, kuid minu arust tuli lõpujoon enne vastu, kui mööda sain. Paarkümmend sentimeetrit jäi ehk vahe. Üllataval kombel on aga protokollis minu nimi eespool: 73. koht Priit Pullerits 2:25.47,4 (M40-17.); 74. koht Ivar Heinola 2:25.48,0.

Ei olnud kuigi kerge sõit. Üksvahe tekkisid kõhtu koguni kerged pisted. Teise ringi järsematel tõusudel läksid reielihased justkui tina täis. Teadustaja Riho Järveläinen nentis, et juba esimese ringi järel oli näha, et mu minek on pisut vaevaline. Kuid ta lisas, et täheldas rasket minekut nii mitmegi minust üksjagu eespool sõitnud mehe puhul, kes Tartu maratonil tugeva sõidu tegid. Ka suusaõppejõud Kaarel Zilmer ütles pärast, et mu liigutused olid üksjagu kõikuvad ja ebakindlad ning koordinatsioon polnud kõige parem. Aga vähemasti ei saanud ma haamrit, mille eest Margus Ader oli kahel korral hoiatanud.

Võrdlusi. Emeri Lepp, kes Tartu maratonil kaotas mulle kümme ja pool minutit, edestas nüüd mind üle kahe ja poole minuti ning oli 63. Raul Arula, kes Tartu maratonil kaotas mulle viie minutiga, edestas mind nelja minuti ja 20 sekundiga ning oli 56. Andrus Lein, kes Tartu sõidul kaotas kuus ja pool minutit, oli nüüd 65. Aivar Käesel, kes Tartu maratonil lõpetas otse minu järel, edestas mind nüüd kahe minutiga ja oli 68. Indrek Pak, kes Tartu maratonil kaotas kaks ja pool minutit, võitis mind poole minutiga ja oli 71. Aga Kunnar Vahi, kes Tartu sõidu lõpetas vahetult minu ees, lõi mind nüüd koguni kümne minuti ja 20 sekundiga ning oli 43.

Tubli sõit neilt kõigilt. Aga kas peaks maha vaikima selle, et Estoloppeti sarjas on vaid üks maraton, mille tulemus tõeliselt loeb? See on mõistagi Tartu maraton. Kõik muu on teisejärguline. Näiteks, keda teil õnnestuks oma headuses veenda, kui ütleksite, et olite Tamsalu maratonil 72.? See ei ütle enamikule mitte midagi. Aga kui ütlete, et olite Tartu maratonil 189., siis saavad isegi koduperenaised aru, et see on vist kõva tulemus.

Väike pilk ka selja taha. Indrek Kelk kaotas mulle minuti ja kolmveerand ning oli 79. Markko Abel, kellega tükk aega Tartu maratonil koos sõitsime, kuni ta kõvema käigu sisse pani ja lõpuks minust 10 kohta eespool lõpetas, oli sedapuhku minust kolm minutit aeglasem ja sai 83. koha. Indrek Karolin, kes Tartu maratonil sai 115. koha, kaotas nüüd mulle samuti kolm minutit ja oli 86. Veteran Kaarel Toss, kes Alutagusel mulle halastamatult kandu näitas (41. koht!), jäi nüüd maha ligi neli minutit ja oli 92. Ja asi seegi, et sai edestatud endist Eesti jalgpallikoondise liiget Marek Lemsalu, kes kaotas üle tosina minuti ja oli 143.

Kummaline ala see suusatamine, kas pole? Ebastabiilne ju! Vaadake Libereci MMil meeste 15 km võitjaid ja näete, et selle distantsi parimatel polnud eile samuti paremate kohtade lähedalegi asja.
******Jumbo Rocks, Joshua Tree National Park, California. 9. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits Tallinna maratoni esimese ringi lõpus, tema kannul 66. koha saanud Alar Just (nr 38). Foto autor: Kaarel Zilmer
Foto 2. Priit Pullerits on lõpetanud Tallinna maratoni 73. kohaga. Suusaõppejõud Kaarel Zilmer ütles selle foto kohta: "Eks kommentaarid võib ise lisada. Aga mulle tundub, et uisk andis oodatava haamri ja seda vähekene teise kõlksuga, kui teeb seda klassika. Aga tehnika osas - asi areneb ja jääbki arenema..." Foto autor: Kaarel Zilmer

15 Kommentaarid:

At 10:36, Anonymous Anonüümne said...

Tere!

Lõik Priidu postitusest
/.../
Kui esimesel ringil algasid tõusud, panin tähele, et kõige pikemast sõitsin rohkem kui poole üles nn tempovarianti, samas kui ülejäänud raiusid iga kepitõuke kohta kaks sammu. Igatahes ilmnes, et niiviisi, pikema libistamisega, sai üles kiiremini ja ka energiasäästlikumalt.
/.../

See, kumb variant kiirem ja energiasäästlikum on, sõltub ka suusatajast ja tema stiilist. Mul, näiteks, on jalad tugevamad kui käed ja ülakeha ning tõusul jaksan suusa libisema lükata rohkem just jalgadega. Nii et vahelduvtõukes, kus sagedamini liigutatakse jalgu, tuleb mul eelis. Tempovariandis aga vaid ülakeha ja käte panusest ning harvematest jalatõugetest jääb napiks tempo hoidmisel.

Mati R

 
At 10:40, Anonymous Anonüümne said...

Priit, kas sa mu Tartu stardikohta ja vaheaegu vaatasid. Mis imemoodi ma oleks seal värskes lumes pidanud ette jõudma, viimased 31 km sõitsin sinuga samas tempos.
Tallinnas sain ma üsna alguses haamri, kuna otsustasin proovida mis tempoga 30 koha kandis sõidetakse, et äkki kannatab, no ei kannatanud, vere maitse suus ja vatist jalad oli tulemus peale 5 km-st sõitu, läksid minust nagu si...vast kassist mööda, õnneks taastusin ühes grupis esimese ringi keskel ära ja suutsin uuesti sõitma hakata.
Suusad määris Metsik Põhjala ja libisesid ikka väga hästi.

 
At 12:09, Anonymous Anonüümne said...

"Aga see minu suuskade laskumistel mittelibisemine hakkab juba legendiks muutuma."

Gravitatsiooniseadus kehtib sinu tahtest sõltumatult alati ja kõikjal.

 
At 12:41, Anonymous Anonüümne said...

A tegelt ka, füüsikast pilti omavad inimesed võiksid selgitada, kas ja miks ikkagi raskemad suusatajad kiiremini mäest alla liiguvad.

Näiteks, liikumist takistav hõõrdejõud peaks raskematel suusatajatel suurem olema; raskemad suusatajad üldjuhul ka kogukamad ning seega tuuletakistus suurem.

Samuti, kehade langemiskiirus peaks olema vaakumis, st kahe eelmise mõjujõu puudumisel olema sõlumatu keha massist.

Potentsiaalne energia, mis vajalik hõõrdejõu ja tuuletakistusjõu ületamiseks, on raskemal muidugi suurem.

Kool ja füüsikatunnid kaugele selja taha jäänud ja näed ei oska ise välja mõelda.

Riivo

 
At 12:48, Anonymous Anonüümne said...

Mitte ainult potentsiaalne vaid ka kineetiline energia on raskemal suusatajal suurem. Kineetiline energia aitab raskemal suusatajal just siis kergemast suusatajast mööda saada ja kaugemale libiseda, kui kergem suusataja tegeleb tuuletakistusega ja hõõrdejõuga võitlemisega. Suurtel kiirustel puudub kergemal suusatajal lisaks ka võimalus hoo juurdelükkamiseks, sest käed ei liigu nii kiiresti ja pealegi on käed ka liiga nõrgad selleks,et sellist hoogu juurde anda nagu suurtel kiirustel on vaja hõõrdejõu ja õhutakistuse ületamiseks. Tõsi raskemal suusatajal on ka need takistused nõksu suuremad, kuid ometi on kineetiline energia niipalju suurem, et kokkuvõtteks libiseb raskem suusataja alati kiiremini ja kaugemale.

füüsik jyrx

 
At 12:54, Anonymous Anonüümne said...

ma käiks välja sellise prini: suurema massiga inimesel võib suuskade ja lume vahel olev hõõrdejõud olla isegi väiksem. Libsemine on väga hea, kui tekib õhuke veekile suusa ja lume vahele. Kui suusk surub kõvemini vastu lund, siis võiks olla suurem tõenäosus selle tekkimiseks.

 
At 13:05, Blogger dr Holden said...

Hea libisev suusk tahab saada igapäevast hoolet. Paraka või koguni pulbri trenni- või võistlusjärgne allajätmine, sellega trennides niikaua sõitmine, et suusk alt halliks läeb, ei tee suusale (loe: libisemisomadustele) mitte head.

Ideaalvariant - peale iga sõitu messingharjaga üle ja uus parafiin alla, enne sõitu siis parakas maha ja sõitma. Aga seda saavad endale lubada vaid puki ja muude vajalike tarvikute omajad, kellel lisaks kõigele muule on selleks ka piisavalt aega.

 
At 13:40, Anonymous Anonüümne said...

Mitte suusatamine pole ebastabiilne vaid sina oled ebastabiilne. Ja ilmselgelt oled sa keskendunud rohkem klassikale nii et pole ime, et Tartu Maratonil seljataga olnud mehed nüüd paremad olid. Ja uisusuusad polnud sul vist ka mitte kõige tugevamate mudelite hulgast? Võibolla sul mingi vilets põhi, mis ei hoiagi terve distantsi määret sees.

 
At 14:54, Anonymous Anonüümne said...

Raskemal suusatajal on ka inerts suurem. See ilmneb siis, kui laskumise lõpus kipub kergemal suusatajal hoog raugema, siis raskem libiseb veel pikalt. Nt. kas enne saab pidama vedur või vedur millel vagunid taga?

 
At 15:09, Blogger sk8erboi said...

hehe, pullerits jälle intrigeerib. TM välja arvata, vaadake pp kohti estoloppetil seeaasta. (näiteks sportinfost). mis hakkab silma? jep. stabiilsus mis stabiilsus. aga see, et ühed on nädal aega varem/hiljem sinust ees/taga on üsna loogiline, kuna erinevaid mõjutajaid on palju (kas said ennast eelmine kord tühjaks sõita või võtsid kergemalt, kas suusk libises väga hästi või natuke kehvemini -ja pidid ennast kulutama-, kas sinu tugevam külg on jalgade või kätetöö (loe: klassika vs uisk). vaata kasvõi MMi, ükspäev on bauer hõbedal, teinekord vaevu 30 hulgas, maest rääkimata.

pp, kas sa mitte ei rääkind, et sul pehme sulailma suusk? võibolla see polegi mõeldud -6 kraadiga libistamiseks? mitu korda sa üldse oled neid suuski määrinud nende eluea vältel?

kui õigesti mäletan, siis lume struktuur oli raja erinevates osades erinev, rääkimata vahest esimesel ja teisel ringil. mul näiteks libises teisel ringil paremini kui esimesel, raja lõpuosas jällegi paremini kui algusepooles.

 
At 16:52, Blogger Madis said...

Priit, Sul on "Aafrika suusad" ju! Ei peagi libisema sellel rajal :-) Tegelikult uuri siis suusaspetside käest suusa põhjamaterjalide ning konstruktsiooni kohta. Ja ära mõtle sellistele asjadele, mida Sa mõjutada ei suuda/taha. Endal parem tunne suusatada.

 
At 22:44, Anonymous Anonüümne said...

Zilmer on muhe vana, mõnitab läbi lillede.

Ja veel. Seda juttu, et tempovariandiga saab energiasäästlikumalt üles, võid rääkida Torgny Mogrenile. Wassberg ei võitnud uisutehnikaga mitte ühtegi MM või OM maratoni. Mogren pistis mutu kulda tasku. Maratonil maksab efektiivsus ja tõusul tempovariant seda kindlasti ei paku.

 
At 09:02, Blogger Vigurivänt said...

Auto sõidab ka vajadusel 4. käiguga kohalt minema, aga see ei tähenda, et ta kütet vähem võtab.

 
At 10:49, Blogger Tanza said...

Mingist koolifüüsikast on meelde jäänud, et hõõrdejõud võrdub hõõrdeteguri ja keha massi korrutisega. Üldiselt peaks hõõrdetegur enamvähem sama olema, kuigi parem suusk on kindlasti väiksema hõõrdeteguriga, seega taandub asi siiski rohkem suusataja kehakaalule. Mäest tuleb muidugi raskem suusataja kiiremini alla tulenevalt inertsist aga sellega raske suusataja eelis ka lõppeb.

 
At 09:45, Blogger Unknown said...

5.05lllllyuanpackers jerseys
saints jerseys
raiders jerseys
eagles jerseys
49ers jersey
falcons jersey
cowboys jerseys
colts jerseys
chiefs jersey
dolphins jerseys
vikings jerseys
patriots jerseys
giants jersey
jets jersey
steelers jerseys
seahawks jersey
redskins jerseys
cardinals jersey
ravens jerseys
broncos jerseys

 

Postita kommentaar

<< Esileht