Pullerits: Miks Tallinna maratonil tehti kummalist sõitu?

See, et suusatamine on ebaloogiline ala, sai eilsel Tallinna maratonil taas kinnitust. Tähtvere spordipargi siledal maal treeninuna ei ole üksnes mina, vaid teisedki pidanud mind lausikusõitjaks, kes tõusudel peaks hävima. Eile läks hoopis vastupidi.

Kui esimesel ringil algasid tõusud, panin tähele, et kõige pikemast sõitsin rohkem kui poole üles nn tempovarianti, samas kui ülejäänud raiusid iga kepitõuke kohta kaks sammu. Igatahes ilmnes, et niiviisi, pikema libistamisega, sai üles kiiremini ja ka energiasäästlikumalt. Teisel või kolmandal tõusul tegin nr 50 all startinud Emeri Lepaga tasa 15-20-meetrise vahe, läksin väliskurvis mööda ja oletatavasti rühkisin mõnevõrra eeski. Enne esimest joogipunkti loeti mulle kohaks 66.

Sedasi sattusin ühe suusarongi etteotsa. Ees on hea sõita, sest ei pea teiste järgi tempot sättima, lisaks on laskumistel kindlam tunne, sest eks see ole taganttulija mure, kuidas ta su järel hakkama saab. Aga samas on ees veidi vastik sõita, sest kui pikk rong on tihedalt hagijana taga, tekib paratamatult tunne, et kõik tahavad sinust üle sõita ja see sunnib kohati paratamatult liiga tõmblema - sest kui üks mööda hakkab minema, surub ta sind enamasti niivõrd kõrvale, et tema kannul läheb kogu rong mööda.

Just see 4-5 km enne esimese ringi lõppu juhtuma hakkaski. Kui algul olid mu suusad libisenud enda meelest suurepäraselt, siis mida rohkem sõidetud sai, seda nätskemalt hakkasid nad liikuma. Taavi Palo oli eelmisel päeval Tartu Silja Spordis andnud küll endast parima, isegi vanem vend Timo, kes sõitis eile kaheks kuuks Teravmägedele - ja kes rääkis mulle lehe tarvis kaks tundi oma varasematest külma maa ja jää seiklustest, sellal kui ta noorem veli suuskade kallal mässas -, andis talle nõu. Aga tulemus oli ikkagi see, et laskumistel sõitsid kõik mööda. Laskusin jäljes, aga teised hüppasid lahtisele lumele ja kihutasid... Mis siis, et olin Taavi Palole öelnud, et tehku mulle samasuguse põhjaga suusad, nagu ta teeb endale, et kui siis oma suusad ei libise, teab ta omal nahal, et keegi teine piinleb veel. Ju tal siis libisesid, sest ta sai 31. koha. Aga see minu suuskade laskumistel mittelibisemine hakkab juba legendiks muutuma. Mitte ei saa aru, milles asi. Näiteks Emeri Lepp, kellest tõusul uljalt mööda läksin, sõitis laskumistel lihtsalt mööda ja eest - ei mingi pingutuseta.

Esimese ringi lõpuni hoidsin oma rongi lõpust kinni ja teisele ringile minnes nihkusin isegi ettepoole, sest kõik jäid jooki haarama, aga ma ei saanud ühelegi jootjale ligi ja jätsin seega peatuse tegemata. Peagi suruti mind taas rongi tagavagunisse. Ja enamgi veel: tagant tuli veel mehi, kes minust mööda tuiskasid ja paarikümnemeetrise vahe sisse tõmbasid. Üksi ongi parem ja rahulikum, lohutasin end.

Siiski pudenes eesmisest rongist pärast tõuse mehi välja ning sain isegi mõnest mööda ja võtsin vedamise enda kanda. Teisel ringil oli rada kohati juba jäiseks kanditud, nii et kogu aeg tuli vaadata, kuhu suusa paned. Aga 4-5 km enne lõppu hakkas jälle juhtuma see, mis eelmiselgi ringil: tagumised mehed hakkasid mööda minema.

Viimasele neljale kilomeetrile jäime kahekesi Ivar Heinolaga. Joogipunkti järel tõmbasin ette, aga peagi libises ta uuesti mööda. Tõusudel sain tema tempo järgi aimu, et jaksu peaks mul sutsu rohkem olema. Ta võttis neid üksjagu rahulikult. Viimasel tõusul küsis, kui talle liiga kandadele sattusin, kas tahan mööda minna. Kuid polnud mõtet hakata kitsastel radadel rabelema. Liiati liugles ta järgneval laugel laskumisel taas 10-15-meetrise vahe sisse.

Finišisirgel jõudsin talle peaaegu järele, kuid minu arust tuli lõpujoon enne vastu, kui mööda sain. Paarkümmend sentimeetrit jäi ehk vahe. Üllataval kombel on aga protokollis minu nimi eespool: 73. koht Priit Pullerits 2:25.47,4 (M40-17.); 74. koht Ivar Heinola 2:25.48,0.

Ei olnud kuigi kerge sõit. Üksvahe tekkisid kõhtu koguni kerged pisted. Teise ringi järsematel tõusudel läksid reielihased justkui tina täis. Teadustaja Riho Järveläinen nentis, et juba esimese ringi järel oli näha, et mu minek on pisut vaevaline. Kuid ta lisas, et täheldas rasket minekut nii mitmegi minust üksjagu eespool sõitnud mehe puhul, kes Tartu maratonil tugeva sõidu tegid. Ka suusaõppejõud Kaarel Zilmer ütles pärast, et mu liigutused olid üksjagu kõikuvad ja ebakindlad ning koordinatsioon polnud kõige parem. Aga vähemasti ei saanud ma haamrit, mille eest Margus Ader oli kahel korral hoiatanud.

Võrdlusi. Emeri Lepp, kes Tartu maratonil kaotas mulle kümme ja pool minutit, edestas nüüd mind üle kahe ja poole minuti ning oli 63. Raul Arula, kes Tartu maratonil kaotas mulle viie minutiga, edestas mind nelja minuti ja 20 sekundiga ning oli 56. Andrus Lein, kes Tartu sõidul kaotas kuus ja pool minutit, oli nüüd 65. Aivar Käesel, kes Tartu maratonil lõpetas otse minu järel, edestas mind nüüd kahe minutiga ja oli 68. Indrek Pak, kes Tartu maratonil kaotas kaks ja pool minutit, võitis mind poole minutiga ja oli 71. Aga Kunnar Vahi, kes Tartu sõidu lõpetas vahetult minu ees, lõi mind nüüd koguni kümne minuti ja 20 sekundiga ning oli 43.

Tubli sõit neilt kõigilt. Aga kas peaks maha vaikima selle, et Estoloppeti sarjas on vaid üks maraton, mille tulemus tõeliselt loeb? See on mõistagi Tartu maraton. Kõik muu on teisejärguline. Näiteks, keda teil õnnestuks oma headuses veenda, kui ütleksite, et olite Tamsalu maratonil 72.? See ei ütle enamikule mitte midagi. Aga kui ütlete, et olite Tartu maratonil 189., siis saavad isegi koduperenaised aru, et see on vist kõva tulemus.

Väike pilk ka selja taha. Indrek Kelk kaotas mulle minuti ja kolmveerand ning oli 79. Markko Abel, kellega tükk aega Tartu maratonil koos sõitsime, kuni ta kõvema käigu sisse pani ja lõpuks minust 10 kohta eespool lõpetas, oli sedapuhku minust kolm minutit aeglasem ja sai 83. koha. Indrek Karolin, kes Tartu maratonil sai 115. koha, kaotas nüüd mulle samuti kolm minutit ja oli 86. Veteran Kaarel Toss, kes Alutagusel mulle halastamatult kandu näitas (41. koht!), jäi nüüd maha ligi neli minutit ja oli 92. Ja asi seegi, et sai edestatud endist Eesti jalgpallikoondise liiget Marek Lemsalu, kes kaotas üle tosina minuti ja oli 143.

Kummaline ala see suusatamine, kas pole? Ebastabiilne ju! Vaadake Libereci MMil meeste 15 km võitjaid ja näete, et selle distantsi parimatel polnud eile samuti paremate kohtade lähedalegi asja.
******Jumbo Rocks, Joshua Tree National Park, California. 9. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits Tallinna maratoni esimese ringi lõpus, tema kannul 66. koha saanud Alar Just (nr 38). Foto autor: Kaarel Zilmer
Foto 2. Priit Pullerits on lõpetanud Tallinna maratoni 73. kohaga. Suusaõppejõud Kaarel Zilmer ütles selle foto kohta: "Eks kommentaarid võib ise lisada. Aga mulle tundub, et uisk andis oodatava haamri ja seda vähekene teise kõlksuga, kui teeb seda klassika. Aga tehnika osas - asi areneb ja jääbki arenema..." Foto autor: Kaarel Zilmer