Pullerits: Kas Alaveril on ikka alati õigus?
Väike sissejuhatus. Võitjatest on lihtne kirjutada. Neil on enamasti kõik õnnestunud, seega puudub põnevus. Palju paeluvam on uurida nende käekäiku, kes pjedestaalile ei küüni, ehkki sinnapoole pingutavad. Ajakirjanduslikus mõttes peituvad köitvad lood just seesugustes sportlastes. Järgnevaga püüan seda tõestada. Mõelge kaasa ja öelge, mis arvate. (Lugu ilmus pisut rohkem kui nädal tagasi Tartu Postimehes, aga vaevalt enamik seda märkas.)***
Miski peab olema hirmsasti paigast ära, kui enesetunne pendeldab nii meeletult üles-alla. Tippsportlase puhul, kes kaks aastat tagasi saavutas Sapporos suusatamise MMil 50 km maratonis tummise 11. koha, pole säärane heitlikkus põrmugi loogiline.
Milles küll asi?
Tänavuse hooaja MK-sarja algul tundis Kaspar Kokk, et seis on õnnetu. Tunne ei petnud – Rootsis Gällivares tuli 74. ja Prantsumaal La Clusazis 63. koht. Seejärel otsustas ta peatreener Mati Alaveriga, et harjutab enesetunde järgi.
See aitas. Nädal hiljem Itaalias La Sgambeda 42 km maratonil jättis Kokk selja taha isegi Andrus Veerpalu. Haistis, et hea enesetunne tuleb tagasi.
Tuligi. Jaanuari teiseks nädalavahetuseks oli tunne nii hea, et kui Eesti meistrivõistlustel olnuks suusavahetusega sõidus veelgi raskem rada, kui on Tehvandil niigi, suutnuks Kokk mitte üksnes Jaak Mael, vaid ka Aivar Rehemaal eest sõita. Jäi siiski Rehemaa järel teiseks.
Aga seejärel tuli kallale kõhutõbi, mis lõi Otepää MK-etapiks valmistumise sassi. Seda arvestades polnud 34. koht kõrvuti Rehemaa ja Veerpaluga põrmugi paha tulemus.
Nädal hiljem Rõbinski MK-etapil tegi Kokk ühisstardist 15 km uisutehnikasõidus suurepärase enesetunde najal elu parima sõidu – kaotust võitjale kõigest 16 sekundit. Paraku jäi see talve viimaseks sähvatuseks.
Kuna Rõbinskis jäi pakase tõttu järgmise päeva suusavahetusega sõit ära, tuli plaanid koos Alaveriga enne MMi Liberecis ümber teha. Sealt läks miski väga viltu.
«Mul on endale etteheiteid, et ma ei üritanud Matiga rohkem diskuteerida,» arutleb Kokk endasse vaadates. «Ehk oleks pidanud Matiga rohkem rääkima, aga… noh, ma ei saa öelda, et ma seda üldse poleks teinud.» Ta otsib endas, kuni leiab selle, mida öelda: «Ei saa öelda, et tegin ühe või teise otsuse valesti, vaid tegin ainult ühe otsuse valesti: ma usaldasin sada protsenti treeneri ettekirjutatud plaani.»
Kuid Alaveri plaanid olid Torino olümpia-aastal toonud head tulemused. Ehkki talve hakul polnud tunne hea, suutis Kokk poolteist kuud enne olümpiat sõita end kolmel korral MK-punktidele. Torinos sai ta suusavahetusega sõidus 19. koha ja näitas teatesõidus lennukust, mille kiitmisega polnud Alaver kitsi.
Järgmisel, Sapporo MM-talvel, läks hooaja algus aia taha, aga kevade poole hakkas vorm tulema. Holmenkolleni kuningliku 50 km maratoni 20. koht oli aastale ilus lõpetus.
Möödunud hooajal, leiab Kokk, sai koormustega paraku üle pingutatud. Väsimus istus pidevalt sees. Vaid korra, Otepää MK-etapil, jõudis ta napilt 30 hulka.
Millal saabus tänavu talvel see saatuslik hetk, mil küll hakkas küllale liiga tegema, on raske, kui mitte võimatu öelda. Tippsport tähendab niigi noateral käimist.
Ent Kokk vähemalt aimab, kus peitub viga. Ta on sellest ka Alaveriga rääkinud. «Aga Mati, arvan, et ei jaga minu seisukohti,» lisab ta.
Kui lühidalt kokku võtta, siis Kokk usub, et oktoobri lõpust alates on kulutavaid treeninguid tehtud liiga palju. «Organism ja süda kannatavad küll koormuse ära,» lausub ta, «aga mu lihased on kapriissed. Kui ma need liiga tühjaks pigistan, siis ühel hetkel asjad enam ei toimi: tehnika laguneb, liigutused lähevad kangeks, koordinatsioon kaob.»
Tema järeldus: kui lihased annavad märku, et seisund pole hea, ei saa treeningplaanist enam jäigalt kinni hoida.
Ehkki Kokk teab hästi oma ideaalseisundit – olemine on erk, lihased on jõudu täis, tehnika on paigas, sõit pakub naudingut –, peitub probleem selles, et ta ei oska välja pakkuda teaduslikku ja ilmeksimatut moodust, kuidas seesugusesse seisundisse jõuda. Ja siin peitub omakorda põhjus, miks pole ta Alaveriga sel teemal üksmeelele jõudnud.
Kokk tunnistab, et tal pole piisavalt enesekindlust ega kogemusi, millele Alaveriga vaidlustes tugineda. «Kui tulen oma ideega välja, siis treener argumenteerib vastu,» seletab ta. «Minusugusel sportlasel, kel pole medalit, on lihtsam toetuda treenerile, kes on mõne mehe tippu viinud ja tahab ju mulle head. Paratamatult usaldad treenerit ja lähed tema mõttekäiguga kaasa.»
Aga fakt on see, et Koka sportlastee pole läinud nii, nagu ta ise või Alaver on tahtnud. Libereci MMil tegi ta pärast kehva suusa tõttu katkestatud suusavahetusega sõitu Alaveri plaani järgi 10 km kontrolltreeningu, mille järel tundis, et seisund läks vaid hullemaks. Nii oligi – teatesõidus kukutas ta Eesti neliku medalikonkurentsist esikümne lõppu.
Oma senisest ebaedust on Kokk järeldanud üht: tal ei ole mõistlik treeningplaanist kramplikult kinni pidada, vaid vajab sportlasena paindlikumat ja individuaalsemat lähenemist. Samuti vajab, et treener usaldaks teda rohkem, usaldaks tema valikuid treeningute kestuse ja intensiivsus
e osas. Ta on aru saanud, et peab rohkem jälgima enesetunnet.«Kurb on see,» ütleb ta, «et ma ei suutnud enne MMi endale kindlaks jääda ja kuulata piisavalt sisetunnet. Oleks pidanud treeningplaani mõneks ajaks lauasahtlisse panema.»
Nüüd on Kokk kuuks-pooleteiseks aja maha võtnud, et otsustada, kuidas ja kellega edasi minna. Ta tunnistab, et on mõned treenerid Eestis, kellega koostööd kaaluda, ja on mõned treenerid ka välismaalt. Samuti pole välistatud, et järgmine hooaeg on Koka treener Kaspar Kokk. Aga maha pole maetud ka variant, et jätkub koostöö Alaveriga.
«Mõtleks kaua ja vaataks rahulikult,» lausub Kokk. «Tulevikku silmas pidades on see ikkagi väga oluline otsus.»
***
Kaspar Koka neli mõtet
Treeningplaanidest: «Mis kasu on kirjutada plaani raske trenn, kui tunnen, et mul üldse ei lähe? Meil on millegipärast nii, et kui raske trenn on paigas, siis tuleb see ära teha. Aga äkk
i lähebki kehvasti seepärast, et me iga hinna eest tahame need trennid ära teha?»Ebaõnne trotsimisest: «Pärast ebaõnnestunud võistlust on tihti tunne, et kingiks suusad ära. Emotsioonide pealt tuleb igasuguseid mõtteid, aga kui järele mõelda, siis igale altminekule leiab objektiivsed põhjused. Siis tekib usk, et kui puudused likvideerida, saab kõik korda ja tuleb uus tõus.»
Tahtmisest jätkata: «Kui enesetunne oleks alati olnud hea ja kõik oleks läinud hästi, aga ikka tulemusi ei tule, siis võiks jätkamises kahelda. Aga praegu nii ei ole. Lisaks on mõned võistlused näidanud, et võin võidu sõita küll – see hoiab pinna peal.»
Vähesest võistlemisest: «Kui oled saanud hooaja esimestel võistlustel 70ndaid kohti ja tead, et nädalaga seis ei parane, sest tunned end väsinuna, teeb võistlemine asja vaid hullemaks. Siis ei taastugi. Pigem jaluta suuskadel, kuni tunned, et seis läheb paremaks, ja võistle siis.»
******
Beverly Hills, Los Angeles, California. 11. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)Fotod 1 ja 6: Kaspar Kokk oma kodus Tartus, omanimeline kruus peos, tuleviku üle juurdlemas. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 2: Kaspar Kokk Libereci MMil 4x10 km teatesõidus. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 3: Mati Alaver on jõudnud Libereci MMilt tagasi Tallinna. Foto autor: Teet Malsroos, Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Kaspar Kokk Libereci MMil 4x10 km teatesõidus. Foto autor: Joosep Martinson, Postimees / Scanpix
Foto 5: Kaspar Kokk (paremal) saadab Libereci MMil 4x10 km teatesõidus Eesti ankrumehena teele Aivar Rehemaa. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 12:41
kommentaare: 22
22 Kommentaarid:
Ei kahtle küll suusaprofessori teadmistes, kuid antud juhtum meenutab põrgulikult vene koolkonda, davai meetodit.
Kaspar peaks:
* olles juba suht kogenud sportlane, ise suutma otsustada koormuste seedimise ja tunde üle- ei ole vaja oodata "kellegi " käske keelde! Eestis ongi tegelikult noortel andekatel suusatajatel liig suur soov saada Aleveri "kaitsva" tiiva alla lebotama sponsorautodega,suviste lumelaagrite ja jms. Kartuses seepärast midagi Alaverile öelda ,tapetakse end või ära!Arusaadav on ka se et Alaveril on parimad võimalused pakkumaks hüvesid, aga ikkagi - mehed olge iseendid!! Isegi kui saate koondise juurde laagri, tehke trenni ja tõstke koormusi ikka vastavalt tundele.Alaverile pugemine ei vii kuhugi!!! Natuke aega saate sõita sponsorautoga ,siis visatakse üle parda.Ja Kaspar ära ürita suveperioodil koos -kõrvuti nt. Maega panna.Püüa ikka omarada ajada.
Alaveril on vedanud, et tal on 2 meest kes ta mahud ära kannatavad; Mae ja Veerpalu. Puraka Priit näitab hooaja alguses head minekut, aga siis hooaja keskel on null tänu hüperkoormustele. Sama oli Meelis Aasmäega, kelle vorm läks paremaks kui ta A koondisest priiks sai. Lisaks on näide Rehemaast, kelle arenguhüpe tuli ka peale Matist eemaldumist.
Meie professor vaatab ainult laktaati ja mahte, aga mis sest kasu on, kui sõita ei jaksa.
Iga uue suusataja puhul on sama jutt. Tõstsime mahte. Ta on need hästi ära seedinud... a mida ei ole on tulemus.
Täiesti uitmõte, aga miks ka mitte: Pange Tolik peatreeneriks mõneks ajaks.
Alaveri medalimasin töötab ja edu talle. Kes tema skeemi alla ei mahu võivad ju mujale minna. Nagu Rehemaa seda tegi.
Härra Pullerits, kuna pikemat aega teie blogi uurides jääb mulje, et ainus kes meie riigis üldse suusatamisest midagi jagab olete teie, siis äkki soovite ise kandideerida Eesti suusakoonidse peatreeneriks ?
Küsin - mida Priit jätab kirjutamata? Terve stoori on juttu ebamääraselt subjektiivsest väsimuse tundest. Samas - kõik teavad, et A-koondis teeb söögia lla ja söögi peale laktaaditeste, mis on väga objektiivne näitaja. Kas KK on nii eripärane sportlane, et tema puhul spordifüsioloogia absoluutselt ei kehti?
Lõppjäreldus - teha võistlusperioodil vähem kulutavad treeninguid - näib loogiline tunduvat. Teisalt peaks ka KK järele mõtlema, kellele ja mida ta kontrolltreeningutega näidata tahab. Jackile ärategemine prigitkal ei tohi olla eesmärk omaette.
Laiemalt ringilt tahaks küsida - miks väike Eesti peaks teie arvates suutma igas kümnendis toota tippsuusatajaid, kes sõidavad MK&MM esikümnesse? Spordidemograafidel läheb isegi teoreetilise põhjenduse leidmisega raskeks. Olid AV ja Jack. Nüüd tõstab tuure Zimmi. 10 aasta pärast tuleb ehk veel keegi. ÄRge põdege, et kõik Kokad-Naruskid-Aasmäed ei jõua marjamaale.
Vabandan, et teemast mööda, aga kas kellelgi on Birkebeiner Rennetile sõitu pakkuda (reedel sõit + võimalusel ööbimine) marsruudil oslo-rena ... lillehammer-oslo. markko.abel(ät)gmail.com
Ega KK-l pole ka kerge, ela-treeni kahe "suurvaimu" mõjutuste auras.
Trennis rõhub prof. Alaver ja eraelus äiapapa Kilk. Nii auväärses seltskonnas pideva viibimise miinuseks ongi see, et varsti ei kuule enam isegi omi mõtteid ka mitte ja suud ei saa üldse paotada! Mõjutajate elukogemus kipub lämmatama. Kusjuures härrased suurvaimud targutavad oma targutamised ära ja tõmbavad oma lemmikõpilaste-tegevuste juurde vehkat, olemata tegelikult südamega Kaspari küljes! Kaspar-poiss aga peab üsna napi elukogemuse juures toimivad lahendused ise leidma. See ei ole lihtsalt võimlik, läheb veel aastaid, ennem kui Kaspar hakkab sotti saama, mis tegelikult toimub, esimesed märgid on juba näha.
Seniks Kasparile jõudu ja saatku eelkõige Alaver pikalt, Teie omavaheline keemia Treener-õpilne EI TOIMI! Alaveril, on kuld-kard käes ja pooleteraga, nagu ta seni Kasparit treenib, teeb ta poisile ainult kahju!
no mis krd PR trikk see on. tassida PP ja fotograaf endale koju. staarilik käitumine, a staari põle. PP ei jätnd muidugist juhust kasutamata.
Palun mitte sõimata, kui pole fakte. Ma ei käinud Kaspar Kokal kodus - ja mis seal hullu oleks, kui oleks käinud?!!!, see pole sugugi keelatud ega ühegi reegliga ega eetikapunktiga vastuolus -, tema pool käis minust eraldi pilti tegemas vaid fotograaf.
Miks küll, miks, võtavad mõned inimesed suu paksu täis, jagamata asja ja omamata mingitki ülevaadet asjust? Ja miks ma pean siin selliste mõttetute asjadega oma aega veel raiskama, et seletada seda, mida seletada poleks vaja?
Treener ainult targutab, trenni peab ikka ise tegema. Parema targutaja ja oma teadmiste puudumisel tuleb leppida sellega mis on ja soovitav on enne mitte vana kaevu täis rögastada, kui uut selge veega kaevu pole üles leidnud. Alaveril on õigus alati mis puutub tema kahte silmaterasse, ülejäänud juhtumitel ta retsept ilmselt ei aita.
"Aga seejärel tuli kallale kõhutõbi"
Nii lihtne see ongi! Enesetunne on justkui normaalne aga tulemust ei tule. Kui viitsida natuke uurida siis leiab tänavusest hooajast tosinate kaupa näiteid sportlastest ,kellel see paaripäevane ja justkui märkamatult läbitud viiruseke sisuliselt lõpetas hooaja.
Jah, Priit, me teame, et Teil on vähe aega. Eriti valusalt torkab ajapuudus silma Pekingi olümpiaraamatut lugedes.
Kujundujumise, batuudihüpete jt. alade, aga eriti uute medaliriikide faktivigadest kubisevaid artikleid lugedes tuleb tahtmatult pähe siinsamas kõlanud kuldne mõttetera: "Miks küll, miks, võtavad mõned inimesed suu paksu täis, jagamata asja ja omamata mingitki ülevaadet asjust?". Midagi pole teha, paraku on haltuura üks ajapuudusega kaasnevaid sümptomeid.
Aagh, saage üle oma batuudihüpetest. PP tegi vea ja tunnistas seda, mida ta veel tegema peab? Kõrvade peal hüppama? Kõrvad jooksevad solgivett juba sellest Pekingi raamatu nina alla hõõrumisest. :S
Ants.
Ants, mida see vabandus aitab? Raamat jääb riiulitesse aastakümneteks ja vabandus vigu ei paranda.
ants mõtle sellele miks priidu om raamatu artiklid nässu läksid. Sest mees ei suhtunud töösse tõsiselt lasi üle jala. ette heidetaksegi lugupidamatust lugejate vastu.
Lugedes kommentaare, tekib tunne, et see siin on virtuaalne õlleklubi - aegamisi hakkab kommenteerimine lähenema üha enam jauramisele, kõigil on üha radikaalsemaid ja üha kõlavamaid seisukohti kuni hõigeteni "elagu revolutsioon, võtame selle peale!".
Minnes nüüd teema juurde. Kaspar Koka avaldatud kirjeldus enesetunde kohta peegeldab üsna üheselt treeningväsimuse mõju. Siin on nii füüsiline kui ka psühholoogiline komponent - tüdimus, teatud treeningvahendite juures psühholoogiline tõrge koormustele minna, sellele lisandub psühholoogilisest väsimusest paratamatult sportlase halvem ettevalmistus treeninguteks, sportlane tunneb kurnatust soojendusel - jätab selle poolikuks või ebatäielikuks, sportlane tunneb kurnatust treeningkoormusel - pausid kipuvad venima liiga pikaks, koormused jäävad tehniliselt korrektselt sooritamata ja sporlane tunneb krunatust treeningu lõpus lihashooldusel - venitused ja lõdvestus ja taastumine ei edene, osaliselt, kuna väsinud vaimuga kipub treeneri ette pandud süsteem sportlase tegelikul treeningul lagunema...
Ja väsimuse tekkimise põhjuseid tuleb otsida pikaajaliste treeingkoormuste ja sportlase seisundi kõrvutamisel. Treeningu makrotsüklite uurimisel. Siin tuleb vaadata kuid, hooaega ja aastat. Baasettevalmistuse perioodi tervikuna, võistlusettevalmistuse perioodi tervikuna ja kogu hooaega tervikuna.
Ainult treeneril ja sportlasel on võimalus kogu andmestik hoolsalt koguda ja dokumenteerida. See tähendab pikaajalist andmekogumist nii mõõdetavate väärtustena -kilometraaž, erinevates treeningutsoonides tehtud mahud, intensiivsused jne... kui ka subjektiivsete hinnangutena - enesetunne, teotahte, treeninguks valmisoleku jpms.
Sellise põhjaliku statistika abil on võimalik joonistada välja väga mitmetahuline sportlase profiil, mis annab vastuseid küsimusele, millised arentgud on treeningprotsessi jooksul toimunud ja millises faasis parasjagu ollakse. Sportlase ja treeneri vaheline koostöö ei saa kunagi põhineda anonüümsel ühe treeningu hindamisel, et kui see treening halvasti läks, siis on sul kõik halvasti ja kogu lugu. Sportlane peab mõistma, kus ta oma pikaajalise treeningettevalmistuse juures parasjagu paikneb ja mis muutused (kuid ja hooaegu ning aastaid aega võtvad muutused) on parasjagu toimumas ja kuhu need praegusel probleemsel momendil jõudnud on. Ühe hooaja süüdistamine ebaõnnestunuks ei anna veel selget pilti, mis tegelikult valesti läks. Missugused arengud ei olnud soovitavad ja põhjustasid tasakaalu rikkumise.
Seega tippsport on asi, mis ei koosne harrastajale sarnaselt ühe treeningvahendi aastatepikkusel monotoonsel kordamisel. Tippsport on nagu laste kasvatamine - arengud on pidevad ja dünaamiselised, vajades kogu treeningtsüklite süsteemi mõju pidevat ja mitmetasandilist hindamist. Aga millegi hindamiseks peab koguma andmeid ja hinnanguid iga päevaselt ja tervikpildi saamiseks peab olema oskust ja viitsimist need andmepunktid siduda graafikuteks, dünaamilisteks joonteks.
Seega, kuigi ma pole nii kõrgel tasemel vastupidavusala sportlane, nagu seda on Kaspar Kokk, võtaksin nõuks siiski teda lohutada, et stabiilsuse saavutamine on kõikide sportlaste juures võimalik, kuid vaid piisavalt pikaajalist ja põhjalikku statistikat tehes ja analüüsides. Ja sellest lähtudes tuleb leida sportlasele sobiv ja INDIVIDUAALNE treeingskeem, mis peab peab taluma muutusi, olema paindlik, kui arengus ilmnevad ebasoovitud tulemused.
Parimat ja tugevat meelt selles raskes töös, milleks on vastupidavusalade treening
...lõpuks Rainiselt üks mõistlik seisukohavõtt üleüldise jauramise järel.
Mul tekkis selle sissekande pilte vaadates selline küsimus: kas koondise sportlased on kohustatud reklaamriietusega olema? Pagan küll, mind häirib. Saan aru, et minu probleem, aga sellegipoolest häirib.
Jah, Madis, nii see on - nii kui fotograaf läheb neist pilti tegema, peavad nad oma kirjadega kostüümid selga ajama.
Tunnen neile kaasa, et sellise jamaga peavad tegelema. Mina nimetaks seda orjuseks.
väike ajakirjandusmetoodika alane küsimus : kus on siin artiklis sõna antud alaverile ? või küsitud tema kommentaari ? asi on ju totaalselt ühepoolne
Postita kommentaar
<< Esileht