Pullerits: Kuidas ma esisajast peaaegu välja kukkusin?
Ega Viru maratoniks mingeid eesmärke olnudki. Pärast meie kalli koerakese ootamatut surma ei olnud ma terve nädala kordagi harjutanud, ja meeleolust ei hakka parem rääkimagi. Reedel käisin küll Art Soonetsiga Haanjas laskesuusatamise sprinditeadet sõitmas - sellest nädala sees hiljem -, aga muul ajal isegi ei mõelnud spordile. Isegi suusatamise MM Liberecis läks minust kauge kaarega mööda. Sedasi mõtlesin, et hea tulemus oleks seegi, kui esisajast välja ei pudeneks.Sellegipoolest oli võistlema minnes esimene kord vähemasti ühest aspektist poolprofessionaal
i tunne: enne starti oli valida kahe suusapaari vahel. Mu tänavune juhendaja Margus Ader oli valmistanud mu pehme ilma Atomicud ette -3 kuni -5 kraadiseks ilmaks ning andnud kaasa enda jäigemad Fischerid, mille määris rohkem nullilähedase temperatuuri tarvis. Mõedaku spordibaasi ülemise parkla kõrval suuski proovides ei tekkinud vastu igasugust loogikat kahtlustki, et Fischerid on tunduvalt paremad. Atomicud olid justkui vatised.Stardikoridoris seadsin end rahulikult esimese grupi kõige tagumisse ritta. Olin ju lubanud, et rabelema ei hakka. Eks pärast lähet sõidetigi minust hooga mööda. Esimesest tõusust tuli inimmassi tõttu lausa üles astuda. Sõitma sain hakata alles siis, kui rada metsa vahelt välja tuli.
Kummalisel kombel tajusin juba paari kilomeetri järel, et Fischerid ei libise enam sugugi nii hästi, nagu soojendusel t
undus. Nad olid tõepoolest märgatavalt kangemad kui Atomicud - ei tea, kas avarate põldude pehmed ja täistuisanud rajad vajanuks hoopis pehmet Atomicu? Igatahes tuli tagantpoolt mehi, kes vuhinal ja kergelt mööda lendasid.Mul tekkis eessõitva rongiga ligi sajameetrine vahe. Kuidas ma ka ei püüdnud, järele ma sellele ei jõudnud. Ei aidanud seegi, kui püüdsin möödujaile sappa haakida. Ei püsinud sabas. Kuidagi ei saanud oma õpitud Mogreni hooglemisstiili korralikult üles võetud - ilmselt raja liigse pehmuse tõttu. Ausalt öeldes tuli kogu aeg kangutada.
Siiski kannatasid mõned mehed ka minu taga sõita. Aga kui ma ühel avaral lõigul kepiga oma suuska rammisin ning täie hoo pealt kõhuli lendasin, läksid nad loomulikult meeleldi mööda. Kui püsti sain, siis nägin, et vähem kui saja meetri kauguselt on tulemas üks väga pikk rong. Proovisin oma tuulest välj
a lipsanuile järele saada, aga rütmi taastamine läks üksjagu vaevaliselt. Pigem hakkasid tagant esimesed hagejad mu kannule jõudma. Ja eriti üllatav oli see, et enamik möödujaid olid suurte numbritega, kõvasti üle saja ja mõni isegi üle kahesaja. Järelikult pidin ikka väga viletsat sõitu tegema.Viru maratoni kurikuulsate tõusude alates olin vajunud juba uue rongi sisse. Ühelt poolt oli see muidugi mõnus, sest rongi sees said selga sirgeks lasta ja hinge tõmmata, ent teisalt tundus, et võiks siiski märgatavalkt kiiremini liikuda. Ei tea, on see mingi raskete lõikude grupiefekt? Igatahes kõige pikemal tõusul näis, et rong ähvardab suisa seisma jääda.
Samas läks meel üha mõrumaks. Laskumistel olid mu suusad taas lootusetult kinni. Isegi jälge hüppamine ei andnud kiirust juurde. Näiteks Indrek "Alati kohal" Pak võttis lahtises lumes oma asendi sisse ja sõitis pidevalt kergesti mööda. Sama tegid kõik teised. Jäin laskumistel muudkui ette. Kusjuures tundsin, et
vasak suusk oli veel eriti "raspeldatud" põhjaga. Sellegipoolest ei andnud keha raskuse paremale jalale kandmine ka mingit lisaefekti.Sedasi pugesid pähe mõtted, et milleks siin küll pingutada, et laseks jala sirgu ja matkaks lõpuni. Esimest korda tundsin - ja kindlasti oli siin oluline roll ka Cherry surmast tingitud emotsionaalsel madal- ja tühiseisul -, et mul on neist maratonidest täiesti villand. Et see hooaeg jääb viimaseks. Et mis ma siin pingutan, kui arengu asemel toimub taandareng. Lühidalt: tundsin end aeglase, kuid järjepideva läbi gruppide vajujana.
Korraks tekkis veidi kirkam hetk, aga seda mitte enda õnnestumisest, vaid teise ebaõnnest. Emeri Lepp, kellega mul on tänavu maratonide seis viigis 2:2; tuli avaringi lõpus selg ees vastu. Ta lausa astus rajal. Tal kohe üldse ei libisenud. Vähemasti sain kellestki mööda, ent ega endal
see sõitu meeldivamaks teinud.Aga teise ringi keskel hakkasid Lepa suusad imekombel libisema - seda ta ise kiitis ja imestas, kui minust mööda läks. Talle järgnes peatselt teisigi möödujaid. Eks rada oli ka muutunud veelgi pehmemaks ja jäigad Fischerid tundusid lumepudrus täiesti kõlbmatud. Aga võib-olla olin ise motivatsioonivaegusest nõrk, kes teab? Oma arust pingutasin ja sõitsin küll, aga kergust ei saavutanud, mitte kuidagi kohe.
3 km enne lõppu sain veel korraks lohutust, kui pääsesin mööda Tartu Suusaklubi sõitjast Janek Truust, kellele olen tänavu kõik võistlused kaotanud. Ta liikus väga vaevaliselt ja raskelt, ei tea, kas tal olid ka suusad kehvad või polnud seekord jaksu. Aga see oli nõrk lohutus, sest möödumine sai võimalikuks tema probleemide, mitte minu võimekuse tõttu.
Õnneks sai seekordne maraton läbi kiiremini kui kõik eelmised. Lõpetasin veelgi tühjema ja tuimema tundega, kui alustasin. Imekombel õnnestus enne finišisse jõuda, kui protokollis teise sajaga alustati. Diplomil oli kirjas 98. koht (mis Sportinfo.ee protokollis on parandatud 96ndaks), aeg 2:11.34,9. Parklas tuli mulle vastu endine suusatuus Peip Reedi, kes mulle juba teist maratoni transporditeenust osutas, ja ütles, et ei ole tänavu ühelgi võitlusel mulle nii vähe kaotanud. Jah, vaevalt poolteist minutit ja koht 107. Tallinna maratonil kaotas ta üle 26 minuti ja oli 256.
Mis siin salata, see oli imelik võistlus. Tallinna maratonil olin 74. (algselt anti mulle 73. koht, kuid olime Ivar Heinolaga, kellega kõrvuti lõpetasin, mõlemad veendunud, et tema oli eespool, ning me kohad vahetati protokollis ära) ja oma vanuseklassis M40 17., aga nüüd andis 96. koht M40 klassis kkoguni 15. koha. Heinola lõpetas 61. kohaga, minust tervelt kuus minutit eespool. Eino Karvak, kelle järel sain Tamsalu maratonil 65. koha, oli nüüd 58. Andrus Lein, kes lõpetas Tamsalu maratoni minu järel, oli sedapuhku 64. Rein Kullamaa, kellega oleme Tartu suusatalv
e sarjas tasavägiselt maid jaganud, oli 81. ja edestas mind üle kahe minuti. Emeri Lõpp sõitis end lõpuga koguni 84. kohale ja lõi mind pooleteise minutiga.Palju õnne kõigile, kes mind edestasid! Mul on teie üle hea meel, siiralt. Loodan, et see andis teile edasiseks hea laengu.
Ise pean seedima - kui sel mõtet on? -, milles oli fiasko põhjus. Kas vahepealses nädalases suusapausis? Emotsionaalses madalseisus? Eesmärgi ja motiveerituse puudumises? Fischeri liivapaberdatuna tundunud suusapõhjades? Pika hooaja jooksul sisse pugenud, ehkki tunnetamatus väsimuses? Ilmselt üksjagu neis kõigis.
Huvitav, mida teha, et lõpetada hooaeg Haanja maratonil pisutki positiivsema noodiga, et negativism ei pääseks võimust võtma?
******
Hidden Valley, Joshua Tree National Park, California. 10. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)Fotod 1: Viru maratoni start. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits Viru maratoni stardi eel. Foto autor: Tiia Teppan
Fotod 3: Viru maratoni start. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits (nr 83) läheb koos teiste võistlejatega pärast Viru maratoni starti vastu esimesele tõusule. Foto autor: Tiia Teppan
Foto 5: Jaanus Baumann (nr 29) veab Viru maratonil järjekordset suusatajate rongi. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 6: Algo Kärp veab Viru maratonil liidrite gruppi, tema kannul Indrek Tobreluts, Roland Lessing ja Priit Narusk. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 7: Raido Renkel Viru maratonil. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 8: Algo Kärp (paremalt teine) edestab Viru maratoni finišis ühe kümnendikuga Indrek Tobrelutsu, nende järel saab kolmanda koha Roland Lessing (nr 3), kelle järel lõpetab neljandana Priit Narusk. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 08:11
kommentaare: 25
25 Kommentaarid:
Nõrk on see kes esimesel võimalusel haarab kinni ettekäändest oma ebaõnnestumist põhjendada. Sellist suhtumist hr PP-l ei tule mitte esimest korda, jääb isegi arusaamatuks, et ikka veel minnakse selle õnge ja PP leiab veel toetust ja abistajaid. Tugev isik võitleks loodusjõudude vastu. Hädaldamiste ja põhjenduste otsimisega aga kirjutatakse heasoovlike abiliste aeg ja jõud korstnasse, milline raiskamine. Mitmendat hooaega ollakse spetsialistide käe all treeninud, kas tõesti on see kõik mõttetu, kas tõesti miskit külge ei jää, kui ikka veel küsitakse nii triviaalseid küsimusi. Tundub et suusatamise olemus on nende paari aastaga PP-le ikka sama kaugeks jäänud, kui selle projekti alguses. Oma treeningtegevuse sisuline analüüs ja sellest õppimine-arenemine on ikkagi pea olematu. Kahju, tõsiselt kahju. Sest blogi alguses olid eesmärgid ikkagi ju positiivsed. Ilmselt peitub tõetera vanasõnas, et lõikad seda mida külvad. Tõsine mõttekoht PP-le.
Fiasko põhjus on väga selgelt kahes esimeses lauses kirjas, pole vaja muid põhjusi otsida.
Priit, minul on olnud veel hullemaid masendushetki suusaradadel. Aga näe, ikka võtan paar korda suusad välja ja teen Pirital 1-2 tundi. Ei lase mina maailma asjadel end häirida, kui tuleb tahtmine suusatada. Huvitaval kombel pole see hooaeg kordagi tekkinud tahtmist vabatehnikat sõita, vähemalt nii palju, et asi oleks teoks saanud.
Aga suuskade libisemisest nii palju, et Pirital sõites olen juba 2 korda pidanud Jürgen Ligi Fischer RCS-idele sisse sõitma, kuna mingi ime läbi töötavad minu Visu Victory Cap Classic suusad laskumistel tema suuskadest paremini. võta nüüd kinni, milles asi. Äkki oskan paremini suuski määrida, kui tema (määrdemeeskond)? Lauskmaal Visu-d muidugi hästi ei tööta. Aga uued suusad on tulekul.
Kui Haanjaks kohe üldse motivatsiooni ei leia, siis pane ikka suusad alla, võta fotokas kaasa ja ilusa ilma korral naudi vaateid. Eesti on ilus.
Ma võin kinintada Priidu sõnu, no tal ei libisenud see suusk tõesti, ja see tapab vaimselt, kui teised kergelt mööda libisevad või liuglevad põldude peal. Ma ise esimese ringi 15km-l, olin samas olukorras, no ei libise, grupiga 5 m vahe ja ei suuda seda sita suusaga kinni sõita, kui teised liglevad siis mina rapsin poole tihedamalt, et hoida sama tempot. Loobusin pressimast ja hakkasin "jalutama" õnneks teisel ringil segipaisatud lumel hakkas suusk libisema.
Emeri
Kas paljud inimesd ei määrinud suuki mitte liiga soojale temperatuurile? Metsavahel oli lumi väidetavalt -6 ja -5 kraadi?
Mis ajast kalli kaaslase surm on ettekääne??? Sa anonüümne 10:05 enne mõtle, kui sülge hakkad pritsima. Kui suusk ikka üldse ei libise, aitab edasi ennekõike tugev vaim ning on täiesti arusaadav, et sellistel asjaoludel ei saa vaim just kõige tugevam olla. Inimlik on olla nõrk, vastupidine oleks julm ja kalk. PP on tegija mees, et üldse starti tuli, kohast rääkimata! Te poleks nagu kunagi leinanud - siis, teate, ei taha üldse mitte midagi ning isegi hommikul kõhu täis söömine nõuab pingutust.
Ega see tulemus nüüd nii hull ka ei ole, kui arvestada kehva suuska, viletsat motivatsiooni ja suurt osavõtjate arvu.
Haanja peaks Priidu väikse kehamassi indeksiga hästi sobima ning klassika ka. Jõudu!
Jaah, no kui suusk ei libise, siis ei libise. Ja varem pole nagu tahtnud üldse siin blogi kommentaariumis sõna võtta ja loengi vaid vahelduva eduga, aga nüüd mitte ei saa. Pean nõustuma eelmise kommentaariga, et sa esimene kommenteerija, ole hea, mõtle või pane end teise inimese olukorda. Sul võibolla ei ole koera. Sa võibolla oled linnainimene ja treenid Pirital, kus ei näe suusaraja kõrvalgi koeri. Ja ei saa aru, mida seesuguse kalli sõbra surm tähendab. Kui saaksid, siis sa midagi säärast ei kirjutaks. Edasi vast põhjendada pole vaja. Küll herr Pullerits hakkab jälle suusatama. Andke talle aega, andke aega.
Suur aitäh, 11:19 ja 11:38. Tänan, et mõistate! Lugedes esimest kommentaari haaras ka mind masendus, et mõni ei saa isegi siis oma mõtteid endale hoida, kui teisel on väga raske eluperiood, vaid peab tulema ja hakkama kõike jõuliselt paika panema. Aga ma ei tahtnud talle vastata, sest sellistele inimestele, kes teise tundeid absoluutselt ei mõista, pole mõtet vastata. Ta ei saa nagunii aru. Tänan teid, 11:19 ja 11:38, et mind aitasite ja siin toetasite. Soovin teile lennukaid suusasõite!
Kui jätta välja emotsionaalne madalaseis,siis suuskadega ,lugedes Priidu selgitust, pani Ader ikka täiega puusse. Oli ju laupäeval juba teada,et sajab värsket lund ja maratonirada on Virus põldudel!!! Selge ju siililegi ,et tuleb pehmel rajal,lumepudrus sõit(arvest. et 2 ringit).Ja MA teeb oma jäiga!!! suusa soojakraadidega!!! Kuram see on ikka täiega määrdevõhiklikkus. Nii.et PP minuarust on sul neid suuski arvestades isegi väga hea koht!
ReinVW
mis te Aderit nuudite PP nirude suuskade pärast. mehel oli kaks paari suuski kaasas. ise tegi oma ajuvaba valiku, süüdistagu ainult iseennast. aga kogu jutt on ainult suuskade kirumisest, justkui Ader süüdi oleks. mitte kordagi ei heida endale ette, et totaalselt vale käigu tegi suusavalikul. tüüpiline Pullerits, ajada süü teiste kaela. kui õige mees on, siis esineb vabandusega Aderi ees.
Kristjan
Loomulikult oli see minu viga, et mina valisin valed suusad. Margus Ader ei ole siin süüdi. Tema tahtis parimat, tegi suusad arvestades kahte võimalikku ilmastikuolu. Ta tunnistas, et oli pärast üllatunud, et valisin nii kindlalt Fischerid, sest ta ise pidas, kui telefonitsi konsulteerisin, Atomice sobivamaks.
Arvan, et probleem tekkis sellest, et katsetasin suuski kõval rajal, kus Fischer oli tõesti parem ja kantis eriti hästi. Mul ei olnud võimalik katsetada suuski põldudel lumepudrus. Kui oleksin seda saanud teha, siis ilmselt oleksin tundnud, et Atomicud on paremad.
Minu viga, minu eksimus, ise kannatasin. Aga mis siin ikka, ega ma esimeste hulka poleks sellegipoolest mahtunud. Üks kogemus jälle juures.
Ma olen tähele pannud, et igal suusavõistlusel on ainult 1 inimene, kes 100% rahul on - see on võitja. (Muidugi kui pole eesmärgiks ainult läbimine; kuid 42 km pole ilmselt see maa kus ainult taoline eesmärk). Aga tase on tõusma hakanud, noori peale tulnud. Mis ongi ju tore!! Ütleb 55-aastane harrastussuusataja.
Puhtalt oma kogemuse pealt võin öelda, et talvel võib kuhjuvate maratonikoormuste pinnalt ka vaim väsima hakata. Enda puhul olen märganud, et tekib selline tujutu tuim olek, mis võib mõnes olukorras väljenduda ka kergesti ärrituvusena. Kui kevad käes ja koormused maas, siis on kõik taas OK.
Priit parandab oma sooritusvõimet kukesammude kaupa meeletu tööga - au ja kiitus talle! - ja mitmele olulisele asjale tähelepanu pööramisega (pers. treener jne). Samas loobiib ta selle raske töö vilju tuulde nii alagajaliku veaga nagu valedes oludes suusatestiga. Sama tulemuse oleks välja sõitnud ka poole väiksema tr.koormuse ja korralike suusadega. Mõtlemise koht.
Igaüks võib mõelda, tegelikult, igal pool :)
PS 15:19 kas tõesti on asi juba nii hull, et rahvaspordi esisajasse sõitjad käivad põllul suuski testimas enne sõitu? ... irwwwww
loodan et ka harrastussuusatamises paneb majanduskriis asjad paika, ehitussektoris tundub et juba on pannud. see spordikukkede värk on ikka püsti pööraseks läinud...
aga faktiliseks märkuseks minusugune pühapäevasuusataja (korra Virul saja piirimail olnud) ka kord läinud sinna sõitma suusaga mille jätsin määrimata sest lõunaosariikides oli eelmisel päeval väga jäine ilm. aga Virumaal tuli maratonieelsel ööl vatist värsket lund... ega seal põldudel totaalselt mittelibiseva suusakesega kuigi mõnus nühkida pole tõesti
tuleb välja, et mõned juba testivadki. tehku seda siis max tulemuslikult.
to kidra
kui priit oma 10+ h treeninguga nädalas on rahvasportlane, siis oled sina kolmekeeleline balalaika, mitte kidra irwww. kui mina suuski testisin stardipaigast veidi eemal, sõitis üks prillidega mees mu autost mööda ja vaatas mõistmatu pilguga. eks teemaks jälle mugavussport irwww
PP saab oma kehvas suusavalikus tõesti ainult iseennast süüdistada ja veidi ilmselt ka Margus Aderit, kes oleks võinud hoiatada, et ainult nö. "tunde" järgi just uisusuuskade valimine ei anna head nahka. Olen ise ka Fisheritega sõitja ja kuigi mulle sümpatiseerivad väga ka Atomicu suusad on Fisherite pealt Atomice peale astudes esimesel hetkel selline tunne nagu astuks vanade pütilaudade peale. Fisher ongi sellise erksa ja terava tundega suusk, mis aga ei tähenda, et ta tingimata tegelikult sellest veidi tuimast Atomicust paremini libiseks (küll aga tekitab sellise mulje ehk). Näiteks 2007.a. Tartu Maratonil , kus mul endal oli küll super pidamisega aga ehk mitte just parima lippega Fisherid olid need laskumistel selgemalt kiiremalt liikunud suusad just enamasti Atomicu WorldCupid. Sama asja märkasin ka 2007.a.(või oli see hoopis 2006.a) Tamsalu uisumaratonil.
Seega kõigile soovitus, et treenimisest ja sõidust, juhul kui eesmärgiks ka mingi tulemus, täit mõnu saada, tasub ennast ka pühendada suuskade valiku ja määrimise nüanssidesse. See ei tähenda, et just ise peab suuski määrima aga vähemasti saab siis ka ise aru, mis on valesti läinud kui suusad ei libise. Ja uskuge mind, see teeb selle suurepärase harrastuse veelgi huvitavamaks.
Olen ise suht algaja maratoonar (viimase kolme aastaga 6 maratoni) aga olen selle ajaga otsinud ja haaranud igalt poolt infot nii suuskade valimise kui ettevalmistamise kohta ja viimased neli maratoni olen ise suusad ette valmistanud ja alati ka väga head või siis vähemasti head suusad teinud ja seetõttu on ka rõõm heast tulemusest olnud veelgi suurem.
Priit, kuna sind hetkel sinu enda suusatamise asjad ei huvita eriti, siis uuri parem, kuidas sattus tänase postituse kolmanda pildi alumisse nurka mees numbriga 697 - KALLE KROON Ida-Virumaalt. Pildi järgi on tegu 2. stardigrupiga (numbrid 101-200).
Paistab, et TM number 999 trikid hakkavad vaikselt lihtrahvale üle kanduma. Ansip vähemasti sõitis oma stardinumbriga võrreldes ikka kõvasti allapoole, eelpoolmainitet nahaal-suusataja aga lõpetas 467-ndal kohal, mis teeb tema stardikoridoris trügimise ikka eriti nõmedaks ja mõttetuks.
Kuna ükskord suusakultuur meie maratonidele jõuab?
Tere Priit, mul on Teile hea meel öelda, et Te möödusite minust veidi enne lõppu. Tõsi küll, mina sõitsin lühemat distantsi. Mu sõber sai Teid 7 korda pildile möödumise ajal ning stardiski jäite kahel korral mu sõbra kaamerasilma ette. Kui on soovi, saaks ma need pildid kuidagi Teilegi saata.
Tere, Aksel - suurima hea meelega võtan need pildid vastu ja kui lubate, siis kasutaksin neid ka siin blogis mõne postituse illustratsiooniks. Neilt on kindlasti hea näha, mida mu keha lõpus tegi. Palun saatke need pildid aadressil priit.pullerits@postimees.ee ja märkige juurde ka autori nimi (kui tal midagi selle vastu pole), et kõik oleks aus ja õiglane.
Aga jah, dr Holden, Ansipi tegemist oli ka Viru maratonil näha. Niipea kui esimese ja teise stardigrupi vahelt eemaldati lint, hakkasid mitu meest teistest stardigrupist kohe esimese grupi tagumiste ridade vahelt läbi ettepoole trügima. Muidugi oleks pidanud neid valjul häälel korrale kutsuma ja kindlasti oleks aidanud, kui oleksin öelnud, et panen nende nimed siia blogisse numbri järgi kirja, aga ma ei olnud Viru maratonil seesuguses emotsionaalses konditsioonis, et hakata selliste asjade pärast maid jagama. Ma läksin seda sõitu rahulikult võtma, mitte kaklema.
Aga ettepanek: hoiame Haanja maratonil korda, ärme seesuguseid trügijaid läbi lase, jätame nende numbrid meelde ja avame siin trügijate musta nimekirja. Mis arvate?
Väga nadi on lugeda hädaldavat meest. Milline "eeskuju" meie noortele. Palun ärge seda tegevust spordiga küll siduge.
Vabandan hr PP ees, kui selle artikli esimese kommiga mingit moodi tundeid riivasin, see polnud kindlasti plaanis. Ilmselt tuleb tunnistada halba ajastust. Ent kui käesolev kirjatükk sisaldab nii palju momente, mil kihvatab, et kas mees tõesti ikka veel suusatamisest matsu ei jaga, siis ei suutnud end tagasi hoida. Võimalik et sattusin lihtsalt PP taotlusliku ilukorjandusliku või ajakirjandusliku liialduste võrku? Nagu siin blogi autoril kombeks, siis tooks välja ka mõned need argumendid, mis viisid sellise kommentaari postitamiseni (kui neist mõni tõesti haakub või on seostatav kuidagi valitsenud kurva meelteseisundiga, siis vabandan veelkord):
"on see mingi raskete lõikue grupiefekt?" - jah, nii rattasõidus, jooksus kui suusatamises esineb grupisliikudes teiste tuules sõites, laia selja taha varjudes energiat säästev efekt, sellel ei hakkaks pikemalt peatuma
"isegi jälge hüppamine ei andnud kiirust juurde" - sellise tiheda ja suure treeningmahu pealt peaks märgatud olema, et mõnedel puhkudel on libisemine suusajäljes kehvem ja vastavalt suusajäljest väljas lumepudru sees parem. vahel lihtsalt on sellised lumeolud. see teadmine peaks olema külge jäänud isegi ainult suusaülekandeid jälgides.
"sõitis pidevalt mööda" - tuules liikujal on alati eelis, kuna liigutakse eesmineja tuulekotis, nii võib ka kehvema suusaga ikkagi paremal ja tugevamal tuules püsida. selline ülekohtune see suusasport juba on, sarnast asja on täheldatud ka rattaspordis, isegi autospordis.
"sama tegid kõik teised" - kerge ajakirjanduslik liialdus, arvestades et maratoni sõitjaid oli ikka palju rohkem kui sadakond, ja vaevalt et kõik eesolijad alles distantsi peal PP-st möödusid, reaalselt ehk vaid paar-kolm-nelikümmend suusatajat. peaks seda üsna loomulikuks suusatamise osaks, kuidas keegi jõuvarusid distantsil jagab, üldiselt ei tasuks sellest häirida lasta, käib suusaspordiga kaasas
Teine aspekt, mis tahtmatult suusaspordiga kaasa käib, on see et igakord ei õnnestugi superlibisemist laudadele alla saada, vahel saab enne starti vale suusavalik tehtud, jne. Ja ilmaolude kirjelduse järgi võiks lausa arvata, et väga keegi ei tundnud seekord väga libedat suuska, vast ehk üksikud õnnestujad. Arvestades et ikkagi püsisid esisaja piiril, ehk kus tugeva eliitharrastajana peaksidki asuma, siis pigem arvaks, et omasid normaalset suuska, kui üksikud parema suusa omajad välja arvata, siis ilmselt palju rohkematel oli suusk veelgi kehvem. Kui oleksid olnud tõeliselt kehva suusaga, siis tulemus oleks olnud paarsada kohta ehk tagapool, siis saaks küll rääkida selgelt kehvast suusast. Varasemad treeningutel kogetud libedad suusad ei loe vähematki, kui antud päeval on näiteks tuhkjas lumetuisk, siis ongi väga raske suuska libisema saada. Selle teadmise võiks endale omaks võtta. Püsisid enam-vähem omal kohal 10-15% sees kõikumisega, ja tagapoolt mõningatest konkurentidest, see on kerge tulema juba kasvõi sellest, et mõnel rohkem uisk paremini sobib, kui hr PP-le ilmselt klassika. Selles ei tasuks suurt tonti näha ja varasemad võrdlused eri suusastiilidega sõitude vahel, noh võib ju teha, aga ega sel suurt mõtet pole.
"milleks siin pingutada" - see on senistest ehk esimene, kus võib põhjust otsida segasest meelteseisundist. Samas jään ikkagi enda arvamuse juurd,e et see näitab nõrkust, sisemist nõrkust, alistumist meelele. Tõsine harrastaja, keda ma hr PP-d täie tõsidusega pean, isegi eliitharrastajaks, vist ei tohiks sellist mõtet endale pähe lasta. Ok, võibolla pole mul selles osas ka päris õigus, nagu öeldud, siis see võis olla teiste asjaolude vili.
"tekkis kirkam hetke teise ebaõnnest" - kurb kui vaid see kirgastab. Sellist ärapanemist, meelsust kumab siit blogist korduvalt läbi. Ma arvasin siiani et kirgastab meid ikkagi rõõm suusatamisest ja treeningprotsessist endast, oma treeningviljade noppimine, jms, võitlus iseendaga ja välismõjutustega. Tõesti kurb ja pettumus, kui need tõesti on üks olulisemad liikumapanevad jõud hr PP jaoks. Selline emotsioon jääb seda blogi aeg-ajalt sirvides üsna tihti pärast kriipima. Võrdluse võiks tuua siia hr Veiko Tääri (VT) suusatunnid, kus alati kumab postiivsust, ala vastu armastust, innustatakse raskusi ületama, seljatama, jagatakse kasulikke näpunäiteid ja praktiliselt märkamatuks jääb ärapanemise pool.
"jäigad fischerid tundusid lumepudrus täiesti kõlbmatud" - pole päris lõpuni kursis, kas jäik suusk jäikuse poolest oleks tõesti antud oludese vale valik. Samuti ei ole siin pistmist absoluutselt brändiga, fischeri vs atomicuga. Sellised üldistused on mu kahtlustustel üsna võhiklikud, jäikuse osas võin küll eksida. Üldiselt uisusuusk peabki olema jäik. Pigem otsida põhjust ikkagi suusa alla pandud libisemisvahenditest, kui fischerid olidki valmistatud nullilähedasele ilmale, siis pilk kraadiklaasile, analüüs hommikuse ja stardieelse temperatuuri vahel, kohapeal otsus. Ei tiha uskuda et personaaltreener MA spetsiaalselt suuspõhju liivapaberdas.
"palju õnne kõigile, kes mind edestasid, loodan et see andis teile edasiseks hea laengu" - üsna enesekeskne avaldus. läbi ja lõhki kumab sellest ärapanemise mentaliteeti. kellelegi ärapanemine on ehk marginaalne lisaboonus. Usun ja loodan siiski kogu südamest, et enamjaolt eesti suusasõpru suusatavad eelkõige armastusest sportlike eluviiside, suusamõnu pärast. Muidu oleks asjad ikka väga viltu (mu arvates). Ehk vast leidub paarkümmend suusasõpra, kes tulihingeliselt hr PP-le ärapanemist hauvad. Võimalik et selles osas siiski eksin ja kõik suusatajad on ja saavad õnnelikuks just sel põhjusel. Selline mentaliteet selles blogikeskkonnas häirib kõige enam. Mu õigus on seda blogi mitte külastada. Ent kui seda reklaamitakse kui kohta kus harrastaja õpiks ja areneks koos PP-ga, siis ei pea sellist meelsust kõige õigemaks. Mis õige, mis väär, selles osas on kindlasti eriarvamusi.
"Fischeri livvapaberdatud tundunud suusapõhjad" - ei ole häda suuskades, põhjust võiks otsida pigem lumeoludest ja veidi ehk ka tehtud valest suusamäärde valikust, sellest sai jub aeespool pikemalt peatutud.
"mida teha et lõpetada hooaeg positiivsema noodiga, et negatiivsus ei pääseks võimust võtma" - küsimus peaaegu ise reedab lahenduse. soovitus oleks muuta mõtlemist selle koha pealt, et suusatamine pole pelgalt vaid selleks et kellegi ära panna. Kui suusatamisele selliselt lähenedagi, siis on sinna palju pettumust kohe automaatselt sisse kodeeritud. Ilmselt on see ka üks põhjuseid, miks mitmel korral hooaja vältel saab sellist motivatsioonikriisist siin lugeda, kui selle ärapanemise iha ongi vaid ainus liikumapanev jõud. See paneb pigem sisemiselt ussitama. See ei suuda kaua hinge toita, sest varme või hiljem ei toida see enam motivatsiooni. See miski, mis paneb meid liigutama, treeningutel rassima, raskusi ületama, ennast ületama, see peab ikka olema midagi palju ülevamat ja sügavamat, et see kestaks ja üha enam kirgastuks.
See on minu tagasihoidlik arvamus. Ja need on ainuüksi ühest artiklist väljanopitud asjad, mis tekitasid mus küsimuse, et kas tõesti kõigi nende treenerite käe all ja nende suurte treeningtundide kogemusega ikka veel tuleb selliseid "pärle".
Vist hakkab pikale venima, las see teema jääb nüüd. vabandan veelkord, kui mu esimese kommentaari üldsõnalisus hr PP-le talle raskel ajal haava rohkem lahti kiskus ja mittesoovitud emotsioone põhjustas. Tublit treenimist kõigile!
Postita kommentaar
<< Esileht