Pullerits: Mis trikiga Allan Oras lõpuks preemia sai?

Palun pingutage mälu: millal on seda veel juhtunud, et Tartu külje alt pärit sportlane tuleb Tartu lähistel Euroopa meistriks, ja seda sugugi mitte mõnel friigialal, vaid ikkagi alal, mis on Euroopas üks populaarsemaid, nii telepildis kui harrastajate arvult?

See on ju sündmus, mis ei vääri ainult üldrahvalikku tähelepanu, vaid ka valitsuse tunnustust.

Paraku ei jõudnud Allan Orase võit Tartu rattamaratoniga üheskoos peetud maastikurataste maratoni EMil kuigi suurelt isegi ajakirjanduse veergudele. Eesti Päevaleht eraldas sellele oma spordibloki viimasel küljel kuus lõiku. Postimehe sporditoimetus vaikis sellest sootuks. Ime siis, et need, kes seesuguste tiitlivõitude eest preemiaraha jagavad, lasid Orase saavutusel unustusehõlma vajuda. Masuajal ju iga kroon hirmus kallis.

Aga samal päeval, kui Oras triumfeeris Elvas, sõudsid Valgevenes Brestis paarisaerulisel kahepaadil end Euroopa meistriks Kaspar Taimsoo ja Allar Raja. Vaat see on tulemus, mis väärib esiküljel suurt pilti, leidis Postimees. Spordi- ja valitsusjuhid jagasid lehe vaimustust. Selle kuu algul eraldas valitsus kultuuriminister Laine Jänese ettepanekul kahe sõudja ning nende kahe treeneri premeerimiseks 450 000 krooni.

Kust see raha raskel ajal tuli? Vastus on siin: vastavalt valitsuskabinetis kokku lepitud kriteeriumidele võib valitsus premeerida Eestit edukalt esindanud sportlasi Euroopa meistrivõistluse kuldmedali võitmise puhul 300 000 krooniga.

Miks siis küll ei võinuks valitsus tunnustada rahaeraldusega ka Orast, kahe lapse isa, igati sümpaatset ja visa ja sõbralikku rattameest?

Kui selle küsimusega kultuuriministeeriumi poole pöördusin, kuulsin vastuseks seletust, mida olin aimanud: maastikurataste maraton, erinevalt paarisaerulisel kahepaadil sõudmisest, pole olümpiaala.

Paraku pole see seletus loogiline. Tänavu talvel tuli Euroopa sisemeistriks seitsmevõistluses Mikk Pahapill ning teenis selle eest 300 000 krooni. Seitsmevõistlus erineb olümpiaalast kümnevõistlusest vähemalt sama palju nagu maastikurataste maraton olümpiaalast maastikurataste krossist.

Ajas veelgi rohkem tagasi minnes leiab premeerimisel olümpia-printsiibist suuremaidki kõrvalekaldeid. Aastal 2005 teenisid motomehed Are Kaurit ja Jürgen Jakk MMi pronksi eest kahe peale 200 000 ning rallisõitja Markko Märtin samasuguse saavutuse eest 100 000 krooni. Samal aastal said võistlustantsijad Eduard Korotin ja Kristine Esko elukutseliste kümne tantsu EMil esikoha ning preemiaks 225 000 krooni. Järgmisel aastal tuli Marko Luhamaa maailmameistriks karates ning sai tasuks 300 000 krooni. Olle Kärner teenis sellal orienteerumise EMil saadud kolmanda koha eest 75 000 krooni ning kolm noort orienteerujat teatejooksu MM-kulla eest igaüks 50 000 krooni. Tunamullu said kaheksa rühmvõimlejat MMi esikoha eest igaüks 37 500 krooni. Lisaks on valitsus jaganud sadu tuhandeid kroone alles juuniorieas sportlaste medalivõitude eest, rääkimata kurtide ja nägemispuudega sportlaste premeerimisest.

Miks küll peaks Oras, keda kõik rattahuvilised teavad pühendunud sportlasena, oma pika karjääri säravaima saavutuse eest tühjade kätega jääma?

Spordielu telgitagustes ei käi väiksem lehmakauplemine kui poliitikas. Seetõttu võib uskuda neid, kes väidavad, et sõudeliidu president ärimees Rein Kilk on osav võitlema lobitööga sõudjaile preemiaraha välja ka siis, kui sõudmise EM on MMi ja MK-sarja ja isegi Luzerni regati järel ilmselgelt mitmendajärguline võistlus. Ja küllap on tõde ka selles, et jalgratturite liidu president ärimees Jaan Toots pole oma raha lugemise kõrval värske Euroopa meistri raha eest hoolitsemist oma südameasjaks võtnud.

Aga tubli spordimeest ei saa ju väärilise tasuta jätta. Olen ligi kahe nädala vältel suhelnud korduvalt nii rattaliidu kui kultuuriministeeriumiga ning nüüd on asjad jõudnud nii kaugele, et rattaliit, kes esialgu jäi äraootavale seisukohale, koostas viimaks ettepaneku Orase premeerimiseks. Kultuuriministeerium andis kolmapäeval sellele positiivse otsuse ning saatis edasi rahandusministeeriumile, kust see peaks nädala pärast jõudma valitsuse istungi päevakorda.

Ettepanek on premeerida Orast EM-tiitli eest 100 000 krooniga ja tema treenerit 50 000ga. Nüüd lahutab Euroopa meistrit väljateenitud võidusummast vaid peaministri allkiri.
***
Taustaks. Esimest korda kohtusin Allan Orasega kaks-kolm aastat tagasi kevadel, kui usutlesin teda Tartu rattaralli eel, et saada teada, mis moodi profid kõige eesotsas sõidavad ja omavahel maid jagavad. Ta kutsus mu enda poole koju, rääkisime tema maja terrassil, pärast kinkis ta mulle Arcticu jalgrattamütsi, mida kannan siiamaani kiivri all, kui on jahedam ilm. Eelmise aasta sügisel kutsusin Orase enne Tartu rattamaratoni Tähtvere spordipargi sprindiringile show-võitlusele, kus eesmärk oli selgitada, kui palju aega kulub profiratturil eri tasemega harrastajatele ringi sissetegemiseks. Kuulsin, et mõned ratturid olid soovitanud Orasele mu kutsele mitte vastata, väites, et Pullerits otsib intriigi ja keerab ei tea mida kokku. Aga Oras tuli, tuli koguni uue uhke rattaga. Ei tekkinud seal küll mingit erilist intriigi. Aga nüüd lõpuks siiski tekkis. Tänu eelkirjeldatud intriigile õnnestus kaasa aidata sellele, et Oras ikka võidu eest preemia saaks. Kes ütles, et intriig on ainult paha?
******
Mono Lake, California. 18. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Allan Oras väntamas Kalle Kriidi ees Tartu rattamaratoni võidu ja Euroopa meistritiitli poole. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Scanpix
Foto 2: Allan Oras finišeerimas Tartu rattamaratoni võitjana ja Euroopa meistrina maastikurataste maratonis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Allan Oras pärast Tartu rattamaratoni võitmist Elvas. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Scanpix
Foto 4: Allan Oras Tartu rattamaratoni võidukarikaga. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Allan Oras Caspar Austa ja Kalle Kriidi vahel Tartu rattamaratoni võitjana autasustamisel. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix