Pullerits: Kas treeningpaus on saatanast?

Mõistan täiega neid, kes, saanud teada, et Tartu maratonil on korraldajad eraldanud mulle koha esimeses stardigrupis - vähemalt esialgu, jõulu-eelse seisuga -, lootsid minuga nädalavahetusel treeningul sammu pidada.

Aga ei teinud ma nädalavahetusel ainsatki sammu. Ei pistnud ninagi välja. Sest kurk oli kibe, nina kihelev ja liigesed lausa valulikud. Ilmselt oli süüdi reedene tuulise ilmaga tehtud trenn ja see, et ju ma ei jooksnud pärast piisavalt kiiresti sooja. Jõin siis laupäeval kuuma piima meega ja Theraflud ning sain kibedast kurgust juba päevaga võitu. Kuid pühapäeva õhtul hakkas nina vesiseks muutuma ning selle vastu on arstiteadus teatavasti võimetu.

Olen püüdnud teha kõik selleks, et mitte haigestuda, sest kõik treenerid on pidevalt rõhutanud, et suurim ülesanne talvel on terve püsida. Kuid ikkagi andis organism kusagilt järele.

Ja oleks siin tegu vaid päeva-paari kaotusega. Haigus, isegi kerge tõbi on selline, mis ainult ei röövi treeningpäevi, vaid annab tagasilöögi. See tähendab, et pärast tervenemist tuleb teha seda, mida ütles viimasel sprindi MK-etapil järjekordse pettumuse üle elanud Peeter Kümmel: tuleb uuesti nullist alustada. No olgu, kui mitte päris nullist, siis paar sammu tagantpoolt küll. Ehk sellal, kui konkurendid hakkavad juba lõigutrenni tegema, tuleb endal alles vundamenti taastada.

Sellegipoolest ei saa meelt heita. Aega Tartu maratonini ju veel on, tervelt kaheksa nädalat. Kui oktoobrist saadik on korralikult trenni tehtud, ei löö paar pausipäeva veel rivist välja. Sügise hakul rääkis jalgrattur Indrek Rannama, kuidas mõned harrastajad sattuvat lausa meeleheitele, kui kas või üks treeningpäev vahele jääb. Tema ütles, et tal jäi kevadel mitut puhku lausa kolm päeva vahele, aga ikkagi jõudis korralikult võistelda. Ja minu jooksutreeninguid juhendanud Meelis Minn on samuti korduvalt märkinud, et ega treenitus ka nädalase pausiga kuhugile kao. Ja vaadake, mida tegi Jaak Mae pärast nurjunud MK-etappi Roglas - võttis paar päeva vabaks ja seejärel tegi vaid soojendustreeninguid. Aga eile Valgehobusemäel suutis sõita nii, et isegi peatreener Mati Alaver pidi tunnistama - mees hingab tõusudel taas nagu muiste.

Nii pikalt ei tahaks siiski aega maha võtta. Sest konkurentidele võib Tartu maratonist oluline võlu kaduma minna ja võistlus ise üksjagu vähemotiveerivamaks kujuneda, kui peavad leppima sellega, et mu ettevalmistuse lünklikkus lubab vaid kergelt matkama tulla. Seepärast on teretulnud igasugused soovitused, mis aitavad võitu saada sellest, mille vastu arstiteadus veel kuigi võimekas pole. Et ma esimeses stardigrupis ülejäänutele piduriks ei kujuneks.
******Badwater (85,5 meters below sea level), Death Valley National Park, California. 19. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jaak Mae (vasakul) kihutamas Valgehobusemäel 15 km vabatehnikasõidus Eesti meistritiitli suunas. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Jaak Mae sõitmas Peeter Kümmeli ees Valgehobusemäel 15 km vabatehnikasõidus Eesti meistritiitli suunas. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix