Pullerits: Kuhu jäävad suusatajate elulood?
Juhtusin nägema imelikku, ent kõnekat und. Olin eile õhtul teinud rullikutel pooleteisetunnise trenni, kus minekut kohe üldse polnud - juba trenni sörkides tundsin, et pean jalgu järele vedama -, ja kuna see rahulik sõit väga ei väsitanud, läkski mõte öösel segamatult lendama. Nägin, et Kristina Šmigun-Vähi võitis Vancouveri olümpial esimesel distantsil pronksmedali ja teisel distantsil hõbeda, ehkki kaotused võitjale olid suured: esimesel juhul üle minuti ja teisel juhul napilt alla minuti.Kõnekas on see unenägu selle poolest, et mitte kunagi ei ole mu ettenägevad unenäod täide läinud. (Vanemad lugejad ehk mäletavad, et olen koguni näinud enda olümpiavõitjaks tulekut. Ja äsjases unenäos võitis mõlemad distantsid Katerina Neumannova, kes on ju tippspordist loobunud.) Niisiis on probleem selles, kumba äsjadest unenäost järeldada: kas seda, et Šmigun-Vähi võidab kuldm
edali, või seda, et jääb sootuks medalita?Kuid möödunud ööst jäi silma veel üks asi: soomlased olid välja andnud ingliskeelse elulooraamatu Šmigun-Vähist. Ma ei tea, kas see uni võis olla eilses "Vabariigi kodanike" saates tõstatunud elulooraamatute buumi teema järelkaja; aga fakt on see, et suusatajad on Eesti spordis olnud viimase kümnendi edukaimad, kuid raamatut nendest ei ole ja minu teada pole ka valmimas. Samas on näiteks raamat Gerd Kanterist, "15 sammu võiduni", mis on tõlgitud koguni inglise keelde.
Sellest, et suusatajate teod pole korralike kaante vahel tulevastele põlvedele jäädvustatud, on muidugi kahju. Mäletan, et tegin raamatu kirjutamise ettepaneku peatreener Mati Alaverile aasta või poolteist enne Torino olümpiat. Alaver ütles, et kätt ta ette ei hakka panema, aga kaasa aitama ka eriliselt ei tõtta. Lisas, et kui mehed ise nõusse räägin, siis lasku aga käia, tema kedagi keelama ega käskima ei hakka. Leige ehk olematu koostöö põhjus oli selles, et Alaver andis endale suurepäraselt aru: igasugune kõrvaltegevus on segav ning võtab ära aja ja energia, mis peaks kuluma treeningute planeerimisele ja läbiviimisele.
Šmigun-Vähist võiks raamatu kirjutada vaid Jaan Martinson Õhtulehest, sest minu teada on tema ainus, keda Šmigun-Vähi usaldab. Ent samas on Šmigun-Vähi hoidnud läbi aegade võrdlemisi privaatset joont, nii et raske on uskuda, et ta otsustaks nüüd kõik rahva ette laot
ada. Kuid kes teab, äkki pärast Vancouveri olümpiat, kui seal peaks hästi minema - tõenäosus selleks on minu äsjase unenäo põhjal fifty-fifty -, võtaks ta äkki Martinsoni isegi pikemalt jutule. Sest miks mitte, kui karjäär lõpetatud, see korralikult kokku võtta. Tal endal ka pärast hea vaadata ja meenutada.Iseette küsimus on see, kas Eestis on keegi suuteline kirjutama sportlase sellise elulooraamatu, mis poleks pelgalt vanade lehelugude ja reportaažide laiendus, vaid vaataks ka fassaadi taha. Eesti viimatised elulooraamatud on jagunenud laias laastus kahte lehte: ühes, mis panustavad puhtalt kollasele komprale, ja teised, mis ratsutavad paaritunnise intervjuu baasil elust kiirkorras üle. Sellistest raamatutest, kus sisuliselt millessegi süüvitaks, pole juhtunud eriti palju kuulma, kuigi mõned sinnakanti siiski küünitavad.
Seetõttu tulebki ehk leppida kurva tõdemusega, et parem ongi, kui meie tippude - lisan siia ritta ka Jaan Kirsipuu - elulooraamatud jäävad kirjutamata. Või eelistaksite siiski kehva/kesist raamatut olematule raamatule?
******
Grapevine Canyon, Scotty's Castle, Death Valley National Park, California. 19. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)Fotod 1-3: Kristina Šmigun-Vähi Kuusamo MK-etapil. Fotode autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 08:38
kommentaare: 21
21 Kommentaarid:
Mis põhjusel Šmigun-Vähi ei usalda siis Pulleritsu?
Võib-olla ei ole "usaldama" siin tõesti kõige täpsem verb; ilmselt oleks õigem öelda, et ta on soostunud end avama vaid Martinsonile. Aga ka tema ei ole alati kõike saanud.
Las ma räägin teile ühe loo.
Pärast seda, kui Šmigun oli võitnud Torinos teise olümpiakulla, tahtsid kõik, nii mina PMist, EPL kui ÕL (minu mäletamist mööda esindasid neid resp. Nilk ja Martison) saada intervjuud Tolikuga. Panime end Pragelatos võidu tähistamise pitsabaari ukse kõrvale valmis, et kui Tolik ürituselt lahkub, siis tal nööbist kinni haarata. Vaatasime, et Tolik seabki sammud väljapääsu poole. Haarasin kohe teemast ning sellal, kui ta rahvamassist välja trügis, küsisin: Skažite, požaluista, tšto võ tšuvstvovali posle vtoroi pobedõ vašei dotšeri? Minu arust päris perfektne vene keel ju. Aga Tolik ei teinud ühestki kolmest meist välja ning läks sõnagi lausumata oma teed.
Ükski meist kolmest ei saanud temalt intervjuud.
Selle asemel andis Tolik pika usutluse venelaste Sport-Ekspressile (kui lehe nime ikka õigesti mäletan).
Kes pagan küll on need naiivikud, kes ostavad ja loevad elavate kekutiste (nt Raud) elulooraamatuid? See on kõik üks ilustatud kräpp nagu eile "Vabriigi kodanikes" räägiti. Isegi Raua jutt oli ilustatud. Millest me siis räägime? Selle asemel, et ennast alasti võtta jäetakse ikkagi strateegilised kohad kaetuks, see on pettuse alaliik mängida absoluutselt ausat omakasupüüdlikel eesmärkidel.
Erinevalt igasugustest eneseupitajatest on sportlaste testosteroonitase oluliselt kõrgem ning see ei luba neil laskuda müüvate ilustud raamatute kirjutamise teele. Teatavasti sunnib liigne testosteroonitase olema inimesi ausamad ja õiglasemad (maru hea sportlatega võrreldes madalama testosteroonitasemega Olari Taali õigus ja õiglustundest ja uuest kohtuteest võime lugeda praegu onlines).
Kellele on siis vaja seda Kiku eluloo raamatut kus ta räägib kellega ta magas ja millal esimest korda panema hakkas? Lõppudelõpuks on elulooraamat nagu iga ajalooline filmgi autori looming millel reaalsusega on pistmist vaid niipalju, et raamatu koostamisel peetakse silmas sellist aktuaalset vaatenurka, mis antud hetkel šokeeriks või õigustaks. Raamatusse ei tule kunagi kogu tõde vaid ainult tõe vari teatud vaatenurgast ehk lihtsalt intervjuu. Mõttetult valelik on panna intervjuule parema müügiedu saamise nimel pealkirjaks "elulooraamat", selline tegevus ei sobi kokku sportlase mentaliteediga. Igasugused kokkukogutud intervjuud kõvade kaante vahel on aga täitsa lahe teatmematerjal, samas need vist ei müü nii hästi.
viimaseid artereid lugedes on jäänud mulje, et priit on hoopis autoajakirjanikuks hakanud. kas direktoriauto on juba ostetud? äkki siis jõuab ka mujale kui tähtverre sporti tegema ja pole vaja enam teiste meeste autode peale end nuruda.
Arteri autojutu margieelistusest selgus väga tänuväärt inff, et Priit on viimased aastad kogu aeg olnud rullnokk, see seletab ka miks ta üritab kõigile ärapanna! Volvo noolimine näitab, et oodata on ajakirjandusliku stiilimuutust.
Küll need elulooraamatud ka tulevad, praegu vaja tööd teha.
Mulle tundub, et see autoteema on siin hoopis aktuaalsemaks saamas kui suusateema. Egas siis midagi, panen selle mõne aja pärast siia arutamiseks üles, ärge seni kogu püssirohtu tühja ära kulutage.
Laske inimesed lõpetavad enne sportlase karjääri ära, küll siis jõuab ka raamatuid kirjutada.
Priidul õigus, autoteema on siin üle tähtsustatud.
12:45, see kelleks või milleks Priit hakanud on, ei oma siin kontekstis mingit tähtsust. Sama hästi võid kirjutada, kelleks sa ise oled hakanud.
Ütlen kohe: keda see kotib?
14:48 olen sama meelt, miks peaks poole tegevuse pealt hakkama elulugu kirjutama?
Lugege Noole raamatut, päris huvitav ja kirjutatud õigel ajal, siis kui oluline etapp elust läbi sai.
Mike
Täna on võib-olla viimane aeg anda välja vastupidavusalade sportlaste elulood, sest 10 aasta pärast kui kliimasoojenemise vastu võitlejad on piisavalt edu saavutanud, keelatakse aktiivne sportimine ära, kuna inimeste bioloogiline co2 tootmine kasvab selle tegevuse käigus kümneid kordi. Vastupidavusalade viljelejad kantakse musta nimekirja ja sportliku eluloo väljaandmiseks tuleb neil õppida mängima kas pokkerit või malet, et noorem sugu ka nende sporditegemistest midagi teaks.
15:46
Enne hakkad sina jala käima (ilma autota) kui jalakäimine ja sportimine ära keelatakse.
Unista edasi!
Mike
Priit, kirjutage ühtlasi, koos autodega, kuidas võeti Arteri peatoimetuses vastus Inno Tähismaa romaani "Tüdrukute klubi" ilmumine?
mike, mike, rahu, ainult rahu :). ära närvitse. tuli lihtsalt meelde järsku, et viimases koolmes arteris on autolugu priidult. ja siis tuli meelde, kuidas ta millalgi on öelnud, et ega ta loll pole, et oma autoga kuhugi võistlusele läheb ja kütust kulutab. ja siis on uurinud, et kas leidub lolli, kes ta oma auto peale võtab. huvitav oleks teada, kas ta kunagi ka vastupidi teeb, kellelegi vastuteene ja viib autoga võistlustele.
Teeme need viimased küsimused nüüd selgeks. Esiteks, mis mõtet on sõita võistlusele üksinda oma autoga, ikka on mõttekam kellegagi kombineerida? See on ju keskkonnasäästlikum. (Lisakasu on kaasreisijale selles, et ta ei pea roolis pingutama - nii et see on, jah, pisut omakasupüüdlik, kuid kaugeltki mitte peamine aspekt; isegi mitte teadlik aspekt - alles siin kirjutades tulin selle peale.) Ja teiseks, ma olen alati oma osa kuludest katnud. Seda võite küsida, kui ei usu, nii Ain Kaarelt kui Peip Reedilt kui Villu Päärtilt kui kellelt iganes veel.
Nii et ma ei saa aru, milles probleem?
See ei olegi probleem.
Kaks inimest lepivad milleski kokku ja teevad midagi, see on nende vaheline asi.
Võibolla ainult niipalju, et see oma osa kuludest, mis kaetakse on reeglina tühine osa. Auto tegelik kulu on suurusjärgus 3-4 krooni km + see töö, mida roolisolija teeb.
Sõidutatav maksab tavaliselt oluliselt vähem kui oma osa.
Mike
Elus on enamus seise fifty-fifty - ehk võib minna nii ja võib minna naa, ehk mis ei ütle sisuliselt midagi.
Oma unenäost võid kõige rohkem järeldada seda, et inimesed näevad unes kõiksugu jama ja jaburdusi (mitte, et Kiku Vancouveri tulemuste osas see võiks mitte paika pidada). Ka mina. Ent psüühiliselt korras inimene ei torma oma unenägudes nähtust järeldusi tegema.
Muidugi on unenäod mõtete, läbielamiste, painete jne. peegeldus, aga päris kindlasti ei saa nende sisu üks-ühele võtta.
Ka mina nägin täna öösel und (üldse mitte meeldivaid paari seanssi), kus ühes oli osaline ka Peeter Kümmel, aga ma ei hakka sellest jahuma, sest see oleks mõttetu ja jabur.
Mis elulooraamatutesse puutub, siis seda on paras välja anda ikkagi juba teatud soliidsemas eas, kus tekib ulatuslikum retrospektiivi võimalus. 40-ndes 50-ndates eluaastates on elulooraamatu kaante vahele saamine pentsik.
Skiwaffe
Oponeerin Skivaffele, elulooraamat 40-50 aastase kohta on paras hetk, sest järgmise 20-30 aasta jooksul võib ta ennast nii auti ajada, et keegi ei tunne kunagi selle inimese eluloo vastu vähimatki huvi. See on selle inimese kuulsuse hetke tipp ja kui ta laseb ennast raamatusse raiuda, siis ta näitab välja, et tema elutöö ongi tehtud, edasi järgneb kas kiire või aeglane langus. Ainult ime võib veel selle inimese saatust helgemaks teha.
Mis puutub autosõitu, siis peab arvestama, et PP on kindlasti ka sõitmisel väärt vestluskaaslane, mis aitab pikka tiksumist autoroolis oluliselt vaimselt lühendada. Sellist luksust ei saa endale teised sohvrid lubada. Ma ei võtaks selliselt sõidukaaslaselt sentigi ja teepealses kehakinnituse peatuses pakuksin talle praadi oma kulu ja kirjadega.
loomulikult on koos sõitmine kokkuhoid, asi polegi selles. ja kindlasti PP pole igav kaaslane. isegi tavaliselt mitmekesi koos sõitnud ja vahel jaganud kulusid ja vahel öelnud, et las olla. aga millalgi priit kirjutas, et ta pole loll, et ise sõidaks (või midagi sarnast). loogiline oleks, et vahel oleks tema see sõidutaja, aga seda pole kuulda olnud.
Mis norimine see siis on? Vaadake ise, mees rabab kahe koha peal ja teeb 80 tunniseid töönädalaid (millele lisanduvad veel treeningtunnid) ja väldib liigseid kulutusi igapäevastele hobidele, et saaks perega jänkistani puhkama minna. Milles siin küsimus, arusaadav ju. Ega muidu jänkistani puhkama sõita ei saagi, kui iga nurga pealt ei koonerdaks. Elu on selline. Ei ole tal au olla Luukase sohipoeg, et saaks nüüd rahaga vabalt laristada. Kõik on arusaadav. Pealegi palju hullem oleks lugu kui PP üldse kohale ei läheks, siis ei ilmuks siia blogisse sellest sündmusest ka mingit järelkaja. Kas olete kuulnud miskit kokkuvõtet Priidu pool nt hulludoktori poolt korraldatava 100 km sõidu kohta Lõuna-Eestis?
Täitsa tänuväärne teema. Aga kindlasti vaadates nn elulooraamatuid, mida produtseeritakse hetkel pole sellise väljalaskmisel mingit mõtet. Kui tega siis võiks eeskuju võtta Sir F.E.Younghusband'i autobigraafiatest, Nanseni/Admunseni elulugudest jmt. Või Hunti Everesti päevikutest ehk kus peale nn inimliku mõõtme, meeldib-ei meeldi on ka midagi kasulikku, treening protokollid, süsteemid jmt. otuste põhjendused, kasutatud vahendid jne.
Jah vbl ei oleks sellisest raamatust (nt Kanteri raamat -täielik pettumus), tolku "kroonikastiilis" lugejale aga kestvusalade amatööri kohvilaual oleks raamat küll heal kohal.
Kas järgmisel nädalal hakatakase Tähtveres lund ka tootma?
Ilm peaks piisavalt külmaks küll minema.
Erki
Postita kommentaar
<< Esileht