Pullerits: Kuidas paistab sport läbi kohtuniku silmade?

See ei ole mõeldud kelkimisena, aga mõnes mõttes on mu töö palju põnevam kui enamikul teistel. Eriti ses mõttes, et iga päev võib tuua kohtumisi - ja sisulisi kohtumisi! - kõigi erinevamate huvitavate inimestega. Näiteks sel nädalal kohtusin Inglismaa ühe nimekama jalgpallikohtuniku Howard Webbiga (38), kes viimasel EM-turniiril julges Poola-Austria kohtumise viimasel minutil määrata austerlaste kasuks penalti, mille eduka realiseerimise järel lõppes kohtumine 1:1. Mäletatavasti tegid poolakad seejärel talle väga karme ähvardusi. Ja viimasel konföderatsioonide karikaturniiril andis ta Brasiilia-Egiptuse kohtumise viimasel minutil penalti brasiillastele, kel õnnestus seetõttu võita 4:3.

Webb kandideerib ka 2010. aasta MM-turniiri kohtunikuks. Vahelduseks suusatamisele pakun lugeda kokkuvõtet minu kolmveerandtunnisest vestlusest Webbiga. Ehk aitab see edaspidi jalgpalli paremini mõista.

Mis on teile skandaalses Prantsusmaa-Iirimaa mängus juhtunud Thierry Henry’ käega mängu intsidendi peamine õppetund?
Niisugused asjad juhtuvad, ja kohtunikku ei saa süüdistada. Muidugi on kohtuniku vaatepunktist tegemist katastroofiga. Inglise telekommentaator oli just kaks sekundit enne intsidenti kiitnud, et Martin Hansson, mu hea sõber, on mängu hästi vilistanud – ja siis see needus juhtus. See näitab, et isegi kui oled teinud hea vilepartii, pole sa selliste vigade eest kaitstud. Kõike ei ole lihtsalt võimalik näha.

Kui palju üritavad mängijad teadlikult kohtunikku petta?
Kuna panused on kõrged, siis valitseb mentaliteet «võit iga hinna eest». Kõige enam, eriti mängu lõpus ja kaotusseisus, näeb simuleerimist trahvialas, sest penalti tähendab tavaliselt väravat. Sellise simuleerimise või vigastuse teesklemise üle ei ole kerge otsustada, sest sul on ainult üks vaatenurk, mäng on kiire ja mängijad on seejuures väga leidlikud.

Mida siis teete, kui saate aru, et olete just langetanud vale otsuse?
Enamasti saad kahe-kolme sekundiga aru, kas otsus oli õige või mitte. Juba mängijate ja publiku reaktsioon viitab, et võisid eksida. Mõned kõige kogenumad kohtunikud küsivad enne, kui kaheldavas olukorras otsuse vastu võtavad, abilistelt raadioside kaudu nõu. Kui abikohtunikud ei oska midagi öelda, pead ise otsuse vastu võtma ja siis selle juurde jääma.
Mingil juhul ei tohi hakata edasise vilepartiiga viga heaks tegema. Pead olema vaimselt tugev, et leppida: olgu, eksisin. Seda enam, et mängijad püüavad ka sind mõjutada, et tegid ju otsustamisel vea.

Kas vaheajal saate infot esimesel poolajal tehtud otsuste kohta?
Mõned kohtunikud tahavad tõepoolest näha videopilti esimese poolaja otsuste kohta, teised mitte. Ma eelistan videot mitte vaadata enne, kui mäng on läbi, sest sa ei saa ju enam midagi muuta.

Mis muutuse viiksite jalgpallireeglitesse, kui saaksite?
Jalgpall on niigi edukas spordiala ilma, et reegleid muutma peaks. Muidugi võib püüda üht-teist parandada. Kui jutt on veel ühest abikohtunikust, siis miks mitte, kui see teeb kohtunikutöö usaldusväärsemaks. Aga enne tuleb muudatusi testida, kui need sisse viia.

Kas kohtunikud suhtuvad tippmeeskondadesse ja staarmängijatesse kuidagi teisiti kui kehvematesse meeskondadesse ja tavamängijatesse?
Ma ei usu, et mängija staatus kellelegi midagi loeb ning et seetõttu jäetaks nende vead vilistamata. Mulle pole küll vahet, kas mängija on staar või alles 20-aastane debütant.

Ometi jääb nõrgema meeskonna poolehoidjail sageli mulje, et kohtunik soosib tugevamaid. On see nii?
See on tavaline süüdistus kohtunike vastu. Sageli viidatakse seejuures statistikale, et ühele meeskonnale vilistati 20, teisele ainult 10 viga. Aga tuleb arvestada, et tugevamad meeskonnad valdavad palli rohkem, tungivad rohkem vastase karistusalasse. Loomulik, et kui neilt üritatakse palli ära võtta, tehakse ka rohkem vigu nende vastu.

Mil moel mõjutab publiku surve teie otsuseid?
Valetaksin, kui ütleksin, et ma ei kuule publikut. Ma ei kuule üksikuid hõikeid, aga kollektiivset hoiakut kohtuniku suhtes tajun küll. Mõnikord mõjutab publik ka mängijate meeleolu: kui rahvas pöörab kohtuniku vastu, siis mängijad saavad sellest aru ja võivad püüda kohtunikku mõjutada. Seetõttu on tähtis olla oma otsustes kindel.
Kui muretseksin publiku reaktsiooni pärast, siis on mul küll vist vale töö. Peaasi, et võin riietusruumis vaadata endale peeglist näkku ja öelda, et olen teinud ausa ja erapooletu vilepartii.

Millist otsust on kõige raskem langetada?
Iga otsust, mis mõjutab mängu tulemust, ja seda eriti mängu lõpufaasis. Ja samuti otsuseid, kui pead mõne mängija platsilt ära saatma.

Mis on kohtunikutöös kõige keerulisem sisemine võitlus, millest fännid ei tea?
Esiteks see, kui tunned, et oled teinud vea. Seda on raske unustada. Mõnikord mõjutab see su enesekindlust.
Teiseks see, et sa ei tohi mõelda mängu tähtsuse ja tagajärgede peale. Kui neile liiga palju mõtled, ei suuda sa oma tööd korralikult teha.

Mängijad karjuvad sageli teie peale. Mis hetkel otsustate, et aitab, näitan selle eest kollast kaarti?
Jalgpall on kirglik mäng ja automaatsed reaktsioonid on ootuspärased. Kui teen otsuse, millega mängija nõus pole, ei oota ma sugugi, et ta vastaks: «Jah, söör! Vabandust, söör!»
Kui kohtumine jätkub, aga mängija kolm-neli sekundit ikka edasi marutab, kuigi olen öelnud, et jäägu vait, siis tuleb teha otsus, et see pole enam tema loomuliku pettumuse väljendus, vaid meeleavaldus. Selle vastu tuleb kasutada kollast kaarti.

Kas te ise ka mõnikord mängijate peale karjute?
Jah, karjun küll. Ma räägin ükskõik kuidas, peaasi, et mu sõnum mängijale kohale jõuaks. Aga ma ei solva kunagi kedagi.

Aeg-ajalt jääb mulje, et igas meeskonnas on mõni mängija, kes on kohtuniku vastu eriti vaenulikult häälestunud. Kuidas neid ohjate?
Platsil on tõesti igasuguseid mehi. Mõned tahavad sinuga palju rääkida, tahavad aidata – nemad on fantastilised. Aga on ka selliseid, kes ei taha kohtunikuga koostööd teha. Varem püüdsin nendega rääkida ja neid enda poole võita. Kuid ajapikku olen õppinud, et tuleb ära tunda need mängijad, kes on nõus sinuga koostööd tegema, ja eraldada need nondest, kes seda ei taha. Olen selliste vastu ikkagi õiglane, aga pole mõtet aega kulutada, et neile oma otsust seletada. Kui nemad ei räägi minuga, pole ka mul mõtet nendega rääkida.

Kas olete mõnikord pidanud pärast mängu vabandama, et tegite vale otsuse?
Eelmine hooaeg oli Premier League’is mäng Manchester Unitedi ja Tottenham Hotspuri vahel. Tottenham juhtis Manchesteris 60 minutit 2:0 ja siis andsin Manchesterile penalti. Mulle näis kõik ilmselge. Aga kui vaatasin hiljem videokordust, siis nägin, et eksisin. Nõnda tunnistasingi ühes raadiosaates, et tegin vea, ja vabandasin. Inimesed võtavad sellised vabandused tavaliselt hästi vastu. Aga sa ei saa iga nädal minna ajakirjandusse ja öelda, et vabandust, vabandust.

Mida on vaja, et saada heaks kohtunikuks?
Pead olema julge ja enesekindel, endasse uskuma, pead suutma surve all rahulikuks jääda ja oskama inimestega hästi suhelda. Õigete otsuste langetamine on tähtis, aga veelgi tähtsam on see, et mängijad usuksid sinusse ja usaldaksid sind. Selle saavutab ajaga.
Muidugi pead mänge uurima ja analüüsima, pead olema sportlikult vormis ja kõvasti treenima.

Kui hea on te sportlik vorm?
Vormi testimisel tuleb joosta 40 meetrit kuue sekundiga ja 12 korda 150 meetrit 30 sekundiga üle 30-sekundilise pausi.
Olen 38. Enamik jalgpallureid on minust nooremad. Aga ühe mängu ajal jooksen neist rohkem, 12 km. Parimad väljakumängijad läbivad kohtumise ajal 10,5-11 km. Sellest hoolimata pead suutma mängu viimasel minutil joosta täiskiirusega ühest väljaku otsast teise, et teha oluline otsus, mis otsustab kohtumise saatuse.

Kui närvis olete enne tähtsa mängu algust?
Selleks, et hästi vilistada, peadki olema pisut närvis. Kui ei ole, siis adrenaliin ei voola piisavalt, aga just adrenaliin tagab, et oled väljakul terasem ja tunnetad mängu paremini. Küsimus pole selles, kas näed või kuuled midagi paremini, vaid selles, et näed asju paremini ette. Kui olen kohtunikuna heas vormis, siis suudan õige otsuse langetada juba instinktide ajel, kõhutunde järgi.

Kas teid on püütud enne mängu mõjutada?
Kui äraostmisest rääkida, siis mitte kunagi. Aga tõsi, mõnikord üritavad treenerid enne mängu kohtunikke meedia vahendusel töödelda, rääkides, et see kohtunik ei anna kunagi penaltit jms. Inglismaal on nüüd seetõttu keelatud treeneritel kohtunike kohta enne mängu sõna võtta.

Aga kas mängijad püüavad kohtunikku mängu algul kuidagi testida?
Jah. Eriti siis, kui olin Premier League’is uus. Nüüd olen seal vilistanud üle 150 mängu. Mu teises mängus rääkis üks Bolton Wanderersi mängija muudkui, et ahaa, see on su teine mäng alles; et oled pisut närvis, jah; et pead maha rahunema, eks. Ma ei tea täpselt, miks ta seda tegi, aga ilmselt püüdis ta saada kasu sellest, et oleksin vähem enesekindel.

Kas selleks, et saada heaks kohtunikuks, peab olema olnud hea mängija?
Mitte tingimata. Aga see aitab, kui oled jalgpalli mänginud. Inglismaal pole professionaalsete kohtunike seas ühtegi endist jalgpalliproffi. Arvan, et kui nad 35-aastaselt profispordist loobuvad, tundub neile liiga hilja kohtunikuks hakata. Ja kui nad loobuvad 25-aastaselt, siis ei tundu kohtunikuamet neile huvitav. Mul kulus esimesest vilepartiist 11 aastat, et jõuda professionaalsete kohtunike ridadesse. See on pikk aeg.
See, kui oled olnud hea mängija, ei tähenda, et saad automaatselt heaks kohtunikuks. Nagu headest mängijatest ei pruugi saada häid treenereid.

Kas professionaalse kohtuniku palgast piisab, et pere ülal pidada?
Alustasin kohtunikuna 1993 ja sain Premier League’i profilepingu 2003. Töötasin samal ajal politseinikuna. Pärast profilepingut läksin politseis üle osalisele tööajale, 20 tundi nädalas. Töötasin nii viis aastat, 2008. aastani. Siis sain hakata vilistama Meistrite liiga ja rahvusvahelisi mänge ning otsustasin politseist viieks aastaks aja maha võtta. Palk ja FIFA kohtunikutasud on piisavad, et ei pea teist töökohta pidama.

On palga suurus saladus?
Ei ole. Inglismaal on professionaalse kohtuniku palk 60 000 naela, lisaks mängude tasud. Nii et koos Euroopas peetavate kohtumistega on võimalik teenida 100 000 naela aastas, miinus maksud. See on sama, mis paremad mängijad teenivad nädalas. Aga nad on staarid.
Veel mõni aasta tagasi oli kohtunike tasu palju väiksem, umbes 20 000 naela aastas. Seetõttu käisid mehed, kes vilistasid isegi tippmänge, täisajaga tööl. Polnud aega taastuda ega mänge analüüsida.

Mis on teie unistus kohtunikuna?
Eks ikka vilistada MM-turniiri finaalmängu. Võimalus seda vilistada on väga väike, aga keegi ometi saab selle võimaluse.

Kes võidab MMi?
Inglismaa, muidugi. Kuigi see tähendaks, et kohtunikuna saaks MM-turniir mulle juba varakult otsa. Aga ma oleksin selle üle õnnelik.
******Scotty's Castle, Death Valley National Park, California. 19. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Inglismaa Premier League'i kohtunik Howard Webb vestlemas Tallinnas Priit Pulleritsuga. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 2: Howard Webb on näidanud keskmisel 2,94 kollast kaarti mängu kohta. Foto autor: PA Wire / Scanpix
Foto 3: Kohtunik Howard Webb näitab 2009. aasta veebruaris Itaalia ja Brasiilia sõpruskohtumises kollast kaarti itaallasele Gianluca Zambrottale. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Brasiilia mängijad nõuavad 2009. aasta suvel konföderatsioonide karikaturniiril kohtumises Egiptusega Howard Webbilt viimasel minutil penaltit. Tänu sellele suutis Brasiilia võita 4:3. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Howard Webb määramas 2008. aasta EM-turniiril Poola-Austria kohtumise viimasel minutil austerlaste kasuks penaltit. Tänu sellele õnnestus Austrial kohtumine viigistada 1:1. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 6: Howard Webb seletamas 2009. aasta suvel konföderatsioonide karikaturniiril oma otsust Iraagi mängijale Nashat Akramile. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 7: Howard Webb mänguhoos. Foto autor: EMPICS Sport / Scanpix
Foto 8: Howard Webb jagamas 2008. aasta EM-turniiril maid Hispaania ja Kreeka mängijatega. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 9: Pimedate ööde filmifestival tõi Eestisse Inglismaa nimeka jalgpallikohtuniku Howard Webbi, kes on üks peaosalisi vilemeeste tegevuse telgitaguseid avavas tõsielufilmis «Tapa kohtunik» («Kill the Referee»). Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix