Pullerits: Kes tappis armastatud spordiala?

Kolm ja pool aastat tagasi sain elu esimese kohtuähvarduse. Ja seda spordist kirjutamise pärast. Eesti üks korvpallijuht esines avaldusega, et kolmel kevadel Tartu Postimehes ilmunud kommentaaridega olen kahjustanud ala mainet ja arengut.

Too etteheide oli selgelt ülepakutud. Peab põdema napoleonlikku mania grandiosat uskumaks, et pelgalt sulega on võimalik tappa mäng, mis on pikka aega nautinud rahvusala aupaistet. Korvpall on tapnud end ikkagi ise.

Vaatame surnud seisu tõestuseks fakte. Eesti koondis kogus suve lõpul EMi üleminekuturniiril kuuest mängust vaid ühe võidu ja pudenes B-divisjoni. Eesti meister Kalev/Cramo, kes sügisel oli pikka aega jännis meeskonna komplekteerimisega, on kaotanud Ühisliiga esimese ringi kolm kohtumist keskmiselt 31 punktiga. Teine Eesti tippklubi TÜ/Rock oskas EuroChallenge’i sarjas mängida Saksamaa keskmikklubi vastu esimese poolaja kümnepunktilise edu lõpuks 23-punktiliseks kaotuseks. Kusjuures kummaski Eesti meeskonnas pole suur osa isegi mitte Eesti, vaid välismängijate kanda.

Ei, asi pole selles, nagu mängiks Eesti enda paremad välismaal. Veel viis hooaega tagasi põrgatas piiri taga palli kümme eestlast, nüüd teevad seda kõigest neli. Noist omakorda üks Soomes ja teine USA väikses ülikoolis. Arvestatavate leegionäridena tulevad kõne alla vaid Siim-Sander Vene ja Kristjan Kangur. Esimese puhul on ikka veel küsimus, millal ometi pääseb ta Kaunase Žalgirise eest Euroliigas platsile. Teise puhul süveneb üha rohkem kahtlus, et Prantsusmaa klubi Villeurbanne’i ASVELi ridades ühes kohtumises kogutud 13 ja teises visatud 16 punkti jäävadki tema ainsaks sähvatuseks.

Pole siis ime, et Eesti ei kuulu enam nende 74 korvpallimaa hulka, kes mahuvad Rahvusvahelise Korvpalliföderatsiooni FIBA koostatavasse riikide edetabelisse. See kõlab kui karm konstateering, et Eesti korvpalli pole enam olemas.

Aga oletame, pelgalt mängu ilu pärast, et Eesti korvpalli allakäigus, nagu kõlas paari aasta tagant, on süüdi ajakirjanik. Milliste mõtteavaldustega korvpalli lammutamine siis käis?

Kevad 2004: «Ärahellitatud korvpallurid ei armasta mitte korvpalli, vaid iseennast korvpallis. Kui Jaak Salumets võrdleb nüüdseid mängumehi oma vormitud hiilgemeeskonna või veelgi varasema, Kullami-aegse Kaleviga, räägib ta meestest, kes olid professionaalid, kelle motivatsioon ja eneseteostus oli NSV Liidu koondis. Ta räägib meestest, kes ei põlanud järjepidevat individuaalset harjutamist. Ta räägib meestest, kes tegid oma tööd pühendunult ja südamega. Meestest, kes ei nõudnud kõigepealt raha, vaid mõtlesid esmajoones sellele, mida neil on oma alale, tiimikaaslastele, rahvale anda.»

Kevad 2005: «Kogenud ärimehena teab alaliidu president Peep Aaviksoo suurepäraselt, et liidrita, kes meeskonda enda järel veaks ning kriitilisel hetkel vastutuse oma õlule võtaks, pole võimalik edu saavutada. Eesti korvpalli ambitsioonitus ja peataolek tulenevad suuresti just sellest, et ei platsil ega platsi ääres leidu meest, kes teisi tiivustaks.»

Kevad 2006: «Korvpall, mis väljus nõukogude ajast küllap parimal lähtepositsioonil, on trumbid maha mänginud. Eriti kujukalt ilmneb korvpalli allakäik siis, kui võrrelda seda koduse jalgpalliga, mis astus Eesti spordi iseseisvasse ajastusse sportmängudest viletsaimas seisus. Kui jalgpall pidi tühjalt platsilt alustades hakkama maast madalast vundamenti laduma, peesitas korvpall laineharjal ning muretses vaid selle üle, kuidas suur šõu edasi kestaks.»

Selline alusetu ja mustav kriitika ju lausa nõuab, et kritiseerija tuleb kohtusse anda, kas pole nii?

Selle asemel, et teha Eesti korvpallis kapitaalremont, on siinsed korvpallijuhid abi otsinud kosmeetilistest sanitaartöödest. Üheks suurimaks enesepettuseks on pikki aastaid olnud lootus, et välismaalt palgatud mängumehed aitavad oma eekujuga kohalike mängijate taset tõsta. Aga seda pole juhtunud. Tulemus, nagu näitas EMi üleminekuturniir, on olnud sootuks vastupidine.

Raske, lausa võimatu on näha, mis väel Eesti korvpall taas jalule võiks tõusta. Siinseist ameeriklastest selleks tolku pole, vähegi arvestatava Euroopa kogemusega oma mängumehi pole aga koondisse kuskilt võtta. Muidugi võib sellise trööstitu prognoosi eest uuesti kohtuga ähvardada, ent Eesti korvpalli taset ei tõsta see millimeetri jagugi.
***
Eelmisel nädalalõpul nägi igaüks, kes vaid viitsis jälgida, mis toimus korvpalliliidu üldkogul, et Eesti korvpall jääb mutta edaspidigi. Ükski üldkogul osaleja ei tõstnud häält, et mehed, mis küll saab, mida küll tegema peab, hakkame ometi midagi ette võtma. Istuti niisama passiivselt ja veeretati juttu, ei mingit kriitilist eneseanalüüsi. Samas suutis president Aaviksoo teleintervjuus mainida kahel korral sõna "olümpiavõit". Elab ta pilvedes või? Kust tulevad tema arust Eesti korvpalli olümpiavõitjad? Ta rääkis, et korvpalliharrastajaid on 10 000. Aga ainuüksi Tartu klubis Santos, millest enamik isegi midagi kuulnud pole, on jalgpalliharrastajaid poisse tuhat.

Seni kui korvpall jätkab senisel kursis ja seniste meeste eestvedamisel, jääb meil ainult vaadata, kuidas see ala hääbub. Te võite ju mulle püüda mulle vastu vaielda, aga see on mõttetu vaidlemine, sest nagu hakkasin osutama juba enam kui viis aastat tagasi, käib korvpall oma tegevusetusest alla. Ja allakäik kahjuks jätkub.
******Scotty's Castle, Death Valley National Park, California. 19. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Eesti korvaplli väheseid vaatamisväärsusi: BC Kalev/Cramo tantsutüdrukud. Foto autor: Marianne Loorents, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Eesti korvpall omadega puntras. TÜ/Rock versus BC Rakvere Tarvas. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Samal ajal kui Eesti korvpall hääbub, lustib BC Rakvere Tarvas tantsutüdrukutega kohalikus veekeskuses. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Eesti korvpalli tänane seis: mustad mehed omavahel vastakuti. Foto autor: Marianne Loorents, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Eesti korvpalli peibutuspardid - tantsutüdrukud. Foto autor: Arno Saar, Õhtuleht/Scanpix