Pullerits: Millist autot vajavad spordimehed?
Autoteema ei ole Eesti spordis paraku pseudoteema. See on olulisem teema, kui arvata osatakse. Vaatame või suusatajaid. Nende hierarhia kajastub ka autodes. Kõige kallis auto on alati Andrus Veerpalul, Jaak Mael on temast pisut odavam ja lihtsam sõiduk. Siis tulevad riburada pidi juba tunduvalt tagasihoidlikumate masinate roolis teised mehed. Ja koondisse ihkajaile, nagu teada, on auto alati kõvaks stimulaatoriks olnud. Kusjuures autode pärast on ka piike murtud. Mäletate, kuidas kaks naissuusatajat paar aastat tagasi protestisid, kui alaliit tahtis neile liiga väiksed autod anda?Aga autoteema on oluline ka harrastajaile. Eks proovige oma suusad mingisse Euroopa käblikusse toppida. Rääkimata jalgrattast, mis peab katusele mahtuma - aga hiljuti lugesin, et väidetavalt suurendab ratas katusel sõiduki kütusekulu kuni 20 protsenti. Nii et parem on ratas salongi või pagasiruumi tõsta. Siis on ka kindel, et keegi seda minema ei vii, nagu katusele sätituga võib juhtuda.
Küsimus on järelikult selles, milline auto tasub osta. Ja nagu ühe äsjase postituse kommentaaridest näha, erutab see teema paljusid. Nii et andke tuld, nagu laskesuusatajad ütlevad.
***
Ma ei olnud veel näinud, et direktorite autoks peetav Volvo S80 – jah, selline on ka Postimehe nõukogu esimehel – võib oma soliidsest kõrgusest nii kiiresti alla sadada. Hõbedaselt läiklevad kroomitud detailid, hele nahksisu, lisaks suverehvidele kaasa velgedel talverehvid, vanust vaid viis aastat – aga 139 000 krooni eest tahtjaid pole.
Hind kukub 20 000 krooni. Ikka keegi ei taha.
Siis veel 4000 krooni. Ometi on seegi palju.
Viimane hinnapiir: 110 000 krooni. Sellele vaatamata püsib Volvo jätkuvalt mitu päeva müügis.
Lõpuks saab masin uue omaniku viimasest hinnapiirist veel paar tuhat krooni odavamalt.
Minge nüüd kuulutusekülgedele ja vaadake, kuidas mõned üritavad samasuguste masinate eest 170 000 ja rohkemgi krooni kätte saada. Siis veendute, millise sümboolse hinna eest too Volvo S80 müüki läks.
Järelikult on praegu parim aeg auto ostuks. Loomulikult kasutatud, mitte tuliuue auto ostuks. Salongist ostab isikliku sõiduki vaid see, kes on pururikas või finantsiliselt vastutustundetu. Mõelge nüüd kainelt, kumba gruppi te suurema tõenäosusega kuulute.
Kui te Äripäeva rikaste topist oma nime ei leia, siis uhiuut autot jahtides võite end vaid personaalse pankroti veerele ajada. Eks arvutage: näiteks Audi A6
maksab uuest peast kõvasti üle poole miljoni krooni. Viie aasta vanuste A6-te soodsamad pakkumised jäävad 150 ja 200 tuhande krooni vahele. See tähendab, et uuemad masinad kaotavad iga aastaga oma väärtusest ligi 100 000 krooni.Nagu näitab mu järjepidev autoturu jälgimine kahe kuu vältel, mil olen parimat pakkumist noolinud, siis kuue-seitsme aastaste ja vanemate sõidukite hinna kukkumine pidurdub, nagu oleks langevari taga. Turuväärtus kahaneb laias laastus 10 000 krooni aasta vältel.
Tean seda ka omast käest. Kuus aastat tagasi ostsin Saksamaalt toodud 1995. aastal toodetud 3. seeria BMW 85 000 krooni eest. Nüüd oleks ilmselt suur võit, kui selle eest õnnestuks saada 25 000 krooni.
Kummalisel kombel pole paljudele neile, kes kasutatud autosid müüvad, justkui ikka veel kohale jõudnud, et masu ju. Et turg on selgelt ostjate poolel. Vaadake või direktorite auto Volvo S80 väiksema venna S60 müügihindu. Seitse-kaheksa aastat vanade masinate eest küsivad mõned kõigest 70-90 tuhat krooni, aga nii mitmedki müüjad ei jäta jonni, et õiglane hind peab küündima 125 000 kroonini ja isegi üle selle.
Tõsi, need ülemised hinnad näikse sisaldavat parajat langusruumi. Aga ei pruugi, kui leidub mõni finantsiliselt lihtsameelne, kes kaubelda ei mõista. Kord piisas mul vaid paluda müüjal Itaaliast toodud halli S60-e mootor käivitada, kui too teatas pärast mu osutamist 121 000-kroonise
le hinnale, et ega see lõplik ole. Ent siiski hoiatas, et päris 100 000 eest ta autot ka ära anda ei kavatse.Mitmed asjatundjad on soovitanud mul Lõuna- ja samuti Lääne-Euroopast toodud autodesse suhtuda ettevaatusega. Sooja maa elanike jaoks valmistatud sõidukid ei pruugi nende väitel põhjamaistesse tingimustesse alati passida, Saksa- ja Prantsusmaa kiirteedel kihutanud masinate mootorid on aga sageli vett ja vilet saanud. Liiati on tihtipeale, võrreldes Eestis vuranud autodega, vaevarikas tuvastada välismaalt sisseveetute ajalugu.
Kui miski ostja olukorra keeruliseks ajab, siis just valikute rohkus. See on maitse asi, mis marki keegi eelistab, aga välistamismeetod teeb otsustamise lihtsamaks. Nii olen loobunud vaatamast BMWsid (olen neid juba kaks tükki pidanud) ja Mercedeseid (saksa kõhukate bürgerite masin), Audisid ja Volkswageneid (üks neist on igal teisel eestlasel, samuti on mõlemad ülehinnatud), Forde ja Opeleid (läheb veel tükk aega, enne kui nende imago paraneb - vaadake, millised sarad on enamik Ford Escorte ja Opel Vectraid, ja millised roosteplekihunnikud olid Ford Sierrad ja Opel Asconad), rääkimata kõikvõimalikest Jaapani ja Korea, Prantsuse ja Itaalia autodest. Opeli nime mainimise peale võttis isegi autoteemat ignoreeriv tütar sõna: «Ei-ei, mitte ainult seda! Ära ainult Opelit osta!»
Samuti ei tohi auto olla väike, nii et põlved ja küünarnukid muudkui ära lööd. Mis siis, et väiksed autod võtavad vähem kütust kui suured. Aga ruumikus ja mugavus – need on hindamatud väärtused. Kui mainisin kodus tillukest A-klassi Mercedest, vaatas naine mulle otsa pilguga, mis küsis: «Mõnitad mind või?»
Paljusid ilmselt peibutab, et peaaegu uue auto võib saada sellise hinnaga, mida küsitakse tavaliselt päevinäinud kasutatud auto eest. Näiteks kolme aasta vanuse Chevrolet Lacetti turuhind vajub alla 80 000 krooni. Aga see, vaadakem tõele näkku, on igas mõttes säästuauto. Eesotsast Toyota Land Cruiserit matkiv ja tagant BMW X5-t kopeeriv Shuanghuani aastavanune nahkpolst
riga maastur maksab kõigest 139 000 krooni. Aga nagu margi nimigi viitab, on tegemist Hiina odavautoga, mille väline kest on suurkonkurentidelt maha viksitud, aga sisikond – no selle kohta vaevalt keegi garantiid söandab anda.Olen märganud, et automüüjad ei oska enamasti autosid müüa. Või ei viitsi. Istuvad soojakus ega tee sind märkama isegi siis, kui mõne masina ümber pikemalt uudistama jääd. Nagu rabataks kõike pakutavat lennult. Aga ei rabata, ehkki müüjad sind vastupidises veenda üritavad.
Tallinnas Kadaka teel on müüa Saksamaalt toodud kõigest kolm aastat vana Volvo V70 Exclusive, vaatluse järgi igati tiptop, isegi talverehvid saab kaasa. Hind vaid 125 000 krooni. Müüja väitis, et seesugused masinad ostetakse ära juba paari päevaga. Mu vestlusest müüjaga on möödas üle kuu.
Ameerika filmides pole kasutatud autode müüjad just tõe ja õigluse võrdkujud. Kui juhtisin ühe Eesti müüja tähelepanu tõsiasjale, et kõigi tema pakutavate viie aasta vanuste mahtuniversaalide läbisõit jääb 60 000–80 000 km vahele, vastas ta naerdes, et ostjaile ju meeldib, kui see arv on võimalikult väike. Ta väitis koguni, et 99 protsendil Eestis müüdavail kasutatud autodel on odomeetri näit tagasi keritud. Samuti on mulle räägitud, et isegi hooldusraamatuid, mida paljud müüjad kasutavad oma usaldusväärsuse tõstmiseks, pidi võltsitama.
Skeptiliselt asub suhtuda ka juttudesse keskmise kütusekulu kohta. Nii on ühes kuulutuses märgitud 3,5-liitrise bensiinimootoriga ja nelikveoga Chrysler Pacifica vastavaks näitajaks 9 l/100 km. See ei saa olla õige, sest mõni aeg tagasi saavutasin
samasuguse rendimasinaga nelja nädala vältel peamiselt maanteel liigeldes keskmiseks 11,5 l/100 km. Ja ma olen kerge jalaga.Fakt on see, et pelgalt kauni välimuse järgi ei tasu kunagi kasutatud autot osta. Tallinna-Tartu maantee alguses asuva A2 Autowelti platsil jäi mul silma soodsa hinnaga, ent paari väikse kereveaga Jeep Grand Cherokee. Müügimees, märganud mu uurivat pilku, ütles, et välised defektid on selle auto juures kõige väiksem probleem. Ta ulatas nimekirja sisulistest puudustest, ja see oli pikem, kui enamiku elumeeste pattude register. Nende kõrvaldamiseks pidi minema üle poolesaja tuhande krooni.
Müügimehe seesugune ausus, nagu mu kogemused näitavad, on erandlik. Seetõttu olen oma valikute inspekteerimiseks kutsunud appi hea tuttava, kes aastaid mu seniste sõidukite eest kohusetundlikult hoolitsenud. Näe, on ta mulle õpetanud, kuidas kapoti vahed on erinevad – ilmselt on auto esiotsa paugu saanud. Vaata, kuidas laternad tõmbuvad seest uduseks – jälle avariiline auto. Kas märkad vastu valgust, kuid tagumine tiib on teist tooni – selgelt üle värvitud. Kas tunned salongis kergelt pehkinud lõhna – tõenäoliselt on tegu uppunud autoga. Kas tajud, kuidas mootor teatud pööretel kergelt klobiseb – arvatavasti läheb peatselt õhtule. Ühel nägusal masinal tõstis ta kapoti üles, märkas korraks all paistvat esisilda ja ütles lühidalt: «Lähme minema.» Ta nägi, et silda oli püütud remontida, aga rohmakalt.
Kel isiklikku nõustajat võtta pole, võiks lugeda autofoorumeid. Näiteks märkasin kuulutusi võrreldes, et osa seitse-kaheksa aastat vanu Chrysler 300M luksautosid, kõik bensiinimootoriga, maksab ligi 10 000 krooni vähem kui teised. Hinnavahe, nagu ilmnes, tekib peamiselt
mootori suurusest. 2,7-liitrine pidi olema viletsa töökindlusega ja kergesti kokku jooksma, 3,5-liitrine pidi aga käima nagu kellavärk kuni pool miljonit kilomeetrit.Autoost pidi olema suuresti emotsionaalne otsus, aga kui püüda sõnastada autoostu kuldreegel, siis eales ei tohi kasutatud autot ostes lasta emotsioonidel võimust võtta. Näiteks leidsin läiklevmusta viie aasta vanuse Chrysler Sebringi, mille saanuks kätte vähem kui 70 000 krooni eest. Paistis hoitud auto igati soodsa hinnaga. Aga otsustasin, et pole mõtet tormata. Pärast, jahtunud peaga leidsin, et tegelikult on siiski õigus neil, kes väidavad, et Sebring on nagu Ameerika Moskvitš.
Ühtegi turul leitud kasutatud autosse ei maksa üleliia, ammugi mitte esimeset pilgust armuda. Alati tasub meeles pidada, et kui ahvatlev mõni pakkumine ka ei tundu, ei ole see maailmas kaugeltki ainus auto. Mõelge kainelt: valik on ju piiritu. Turg soosib ostjaid, mitte müüjaid.
Ja loota on, et ostja saab peagi veelgi suuremaks kuningaks. Seda uue aasta hakul, kui aastanumber, autohinna oluline määraja, vahetub; kui võimust võtab talv, halvim automüügiaeg; ja kui äritegevus kogu riigis kaheks kuuks loiuks jääb.
Siis peab isegi minu eest Volvo S80-e soodsalt, vähem kui 110 000 krooni eest ostnu ilmselt tõdema, et sai sügisel vastu pükse.
******
Foto 1: Andrus Veerpalu proovimas 2005. aasta sügisel uut autot. Foto autor: Andres Teiss, Postimees/Scanpix
Foto 2: Volvo S80. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Audi maastur, roolis näitleja Liv Tyler. Foto autor: BuzzFoto/Scanpix
Foto 4: BMW X6. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 5: A-klassi Mercedes. Foto autor: Teknikens World / Scanpix
Foto 6: Hiina maastur Shuanghuan. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 7: Jeep Grand Cherokee kõige uuem mudel. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 8: Chrysler 300C. Foto autor: Reuters/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 08:41
kommentaare: 29
29 Kommentaarid:
Ei noh ilusad pildid küll aga kuhu jääb selle peetud bemmi oma, mida väljavahetada on vaja ja millega enam tippajakirjanikul sõita ei sobi? Kas tõesti on tegu selle punase käruga ?
direktorid tavaliselt oma raha eest autot ei osta. ainult need, kes unistavad direktor olemisest, ostavad ise direktoriauto. k-ga, mitte c-ga. :D
Ma ei saa aru miks autot imago järgi ostma peab. Näiteks praegu tasub saksa autodest justnimelt Opelit osta sest Opel on oma kunagise kehva kvaliteedi mainest pääsemiseks juba aastaid kõvasti kvaliteeti investeerinud ja igasugu testide järgi ongi juba ammu kõige kvaliteetsem saksa auto Opel.
Kui 10 aasta pärast ka Opeli imago vastavalt paranenud on, siis on muidugi ka hinnad vastavad aga praegu saab bemmist & mersust oluliselt odavamalt oluliselt kvaliteetsema auto lihtsalt seepärast, et imago rahva silmis nii aeglaselt muutub.
Disclaimer: ei oma Opelit ega pole kunagi omanud.
Ka mind pani imestama, et ajakirjanik ennast nõnda palju autode imagost mõjutada laseb.
Ei ole vaba see mees, kes eelarvamustes nõnda kinni on.
Autobildi testide järgi on just BMW kvaliteetseim Saksa auto, edastades ka jaapanlasi. Esikolmikusse juba neid mitu mahtunud.
Ajakirjanik ei lase ju mõjutada ennast imagost, vaid laseb ennast mõjutada laste ja abikaasa arvamustest mis on mõjutatud totratest väärimagotest. Sellisel juhul öeldakse mehe kohta tavaliselt, et püksata tuhvlialune.
Priit jälle oma heietusega kolinaga kraavis. Kui valge mees tavaliselt kaks korda sama reha peale ei astu, siis Pullerits järelikult pole valge mees. Kas puudu jääb valgusest või puudu jääb mehisusest, jäägu igaühe enda otsustada.
Krt, just hakkas blogi taas normaalseks muutuma, kui solgib mingi nõmedusega ära. Jumala pärast, mees, ära võta sõna teemadel, millest Sa midagi ei tea või mis Sind ennast naeruvääristavad. Nende fopaade tõttu jäädki Sa vist alati naljanumbriks ja pajatsiks.
Juhuks kui kedagi huvitab, panen kaks postitust, mille paar aastat tagasi pruugitud autode ostmise kohta kirjutasin..
Turuväärtus vs liisingujääk:
http://rings.pri.ee/wp/?p=455
Läbisõidud erineva vanusega autodel auto24.ee näitel:
http://rings.pri.ee/wp/?p=395
http://rings.pri.ee/junk/L2bis6idud.htm
Esimene 11:17 on tüüpiline lahmija. Sõimab ja õiendab, et kirjutaja ei tea midagi. No öelgu, mis fakt siis mu sissekandes vale on! Kui talle mu arvamus ei meeldi, siis ta ei saa öelda rohkem kui seda, et ta ei nõustu. Okei, sest ei peagi nõustuma. Aga anda mõista, et midagi on naeruväärselt vale - sorry, vale saab olla ainult esitatud tõsiasi, mitte arvamus. Kui too sõnavõtja just totrat poliitilise korrektsuse diktatuuri ei esinda, sest seal ei sallita tõesti enda omast erinevaid arvamusi.
Parim on piisavalt suur 10-15 a. vanune auto, olgu ta siis Ford või Opel või ... Maksab 20k ringis ja kui vähegi valida, siis 5 aastat kannatab rahulikult sõita. Remondikulu aastas on võrreldav uue auto liisingu+kasko kuumaksega. E.r-le - läbisõit on küll viimane asi, mida tasub vaadata ja uskuda.
Priidule nagu Eesti koondise naissuusatajatelegi on auto emotsiooni allikas. Lihtlabane robustselt vastupidav Opel või Ford ei paku talle sihukest emotsiooni. Tal on vaja, et kui kuhugi autoga sõidab kedagi intervjueerima, et auto hästi edev välja paistaks nii, et intervjueeritav ei hakkaks temasse liiga üleolevalt suhtuma. Muidu juhtub sama mis diili reklaamis, kus jõukas klassivend mõnitab täiega jobust klassivenda. Ja see Priidule kindlasti ei sobi.
PS mulle tundub, et diili reklaami ongi PP oma elust ise haltuurana kokku kopiraitinud aga mine tea võib-olla ma jälle eksin...
hind ei ole ainus kriteerium. paljude jaoks on finantseerimine olulisem ja on valmis heade tingimuste korral (0.- sissemakse, kergemad nõuded kvalifitseerumisele jmt) ka mitukümmend tuhat krooni kõrgemat hinda maksma.
See ongi täiesti VALE, kui 45-aastane täisjõus mees käib mitu kuud mööda autoaedu põhjusel, et raha napib. Kulutanud see aeg siis oma finantsvarude täiendamisele või ostnud jõukohane auto.
Ma ka ei saa aru nende autovahetamise teadusuuringutest. Mul käib asi küll lihtsalt. kuni 2 päev vaatan lehed ja andmebaasid üle. Valin sobivad isendid välja ja alustan müüjatega läbirääkimisi. Kellega kaubale saan sellega diili teen. Niipea kui hakkad aga miskit eputist otsima tuleb kõigepealt rahakott puuga selga võtta ja siis alles tegutsema asuda. Igasugused jääkväärtuse teemad on mõttetu loba. Ühtegi pruugitud autot ei müüda ideaalses seisundis, alati on nende üle võimalik iriseda. Alati jääb osa probleeme varjatuks ja alati tuleb uuel omanikul täiendavaid kulutusi kohe pärast ostmist teha, kui ta autoga kauem, kui paar kuud sõita kavatseb. Jämedalt võttes taandub auto ost sellele kui suurt "M"-i(na) pikendust tal vaja on. Mida väiksem M seda edevam auto peab olema.
Spordimees, kes käib Tähtverest trenni tegemas Supilinna spordipargis ei vaja üldse autot (maale õunamahla tegema sõitmine ei puutu spordimehe autosse, sinna kõlbab ükskõik, milline mittelagunev isend).
Aga spordimees, kes soovib vahel trenni teha linnast väljas ja seetõttu tuleb vahel sõita poristel ja lumme tuisanud metsateedel vajab autot, mis vastab järgmistele kriteeriumitele:
1. piisavalt suur, et mahutada spordivarustus ja mõned sõbrad- seega universaal või mahtuniversaal (siia alla kvalifitseeruvad ka dziibi kerekuju jälgivad mahtuniversaalid elik pargidžiibid)
2. hea oleks neljarattavedu- väiksem oht porri või lumme kinni jääda
3. värvilt hall või beež, et kruusateedel sõites auto väga tolmune ei paistaks
4. soetamismaksumus ja ülalpidamiskulud vastavuses sissetulekuga
Edasi vaadake ise, millised isendid nende kriteeriumide alla mahuvad.
ain
Selles osas olen küll ühel nõul, et kasutatud auto ostu puhul jääb alati midagi varjatuks ja alati võiks midagi paremini olla. Eeltööd tasub muidugi teha ja hea kui keegi asjatundja kaasas on kui ise matsu ei jaga, päris saasta pole ka mõtet osta ja hiljem ennast kiruda. Kui aga tahta ideaalselt sobilkku autot, siis mitte ei tuleks ainult uus auto osta, vaid tuleks auto tellida vastavalt sobilike lisavidinatega jne. Ma olen arvestanud kasutatud auto ostu hinnale ca 10% juurde remondiraha, sest alati vajab midagi koheselt väljavahetamist- kasvõi õli, piduriklotsid, rihmad või midagi sarnast.
Audi ja volkswagen võivad ju olla igal teisel eestlasel, aga elu näitab et saksa ja jaapani autod on Eesti teedele ühed vastupidavamad. Ise hetkel autot ei oma, aga järgmisena ilmselt ostaks nö universaakerega auto, kuna spordi-matkamehele on nad väga praktilised ja mahukad. Eelkõige meeldib just see, et avatud pagasi luugi puhul saab auto tagaosa peal istuda ja väga mugav on suusasaapaid jalga ajada. Samas saab ka suusad ja ratta autosse sisse tõsta, kui ei ole kautusel eraldi kasti või raami. Vihmase ima korral on peale trenni ka hea varjus riided vahetada jne.
Opelite kohapealt olen ses osas nõus, et vanasti olid nad igavesed saastad. Lõpuks oli auto remont juba selgem kui sõitmine ja mootori peale ja maha võtmiseks üle 40 min ei läinud. Praegu on aga kvaliteeti kõvasti parandatud (see käib nüüd küll viimase paari aasta kohta).
Jaapanlastest võiksid vaadata ka erinevaid Subaru mudeleid. Viimased proovisõidud jätsid mulle küll hea mulje.
kuna ise ei jaga autodest midagi ning pole ka tuttavaid asjatundjaid ja on seetõttu ka hirmsad kogemused varasemast kasutatud masinatega ja head kogemused uutega, siis minu puhul on alati põhireegel auto ostmisel, et see oleks uus.ning automaatkastiga ja jaapanlased on head tõesti, eelmine oli mazda ja seekord subarul teine nädal jookseb. igati rahul.
kes muidugi ise jagab autodest või palju teadjaid tuttavaid, siis võib kindlasti osta ka kasutatud masina. aga kuna tänapäeval on palgad ju normaalsed, siis ise eelistan iga kell uut, need 5-8tuhat pole ju mingi raha selle eest, et saab kindlalt korraliku asja. ausalt öeldes, on nagunii foobia kasutatud asjade suhtes ja ei osta kunagi midagi teiste poolt kasutatud, kuidagi vastik. elu on liiga lühike, et raha taga nutta, elame ikka päeva korraga ja paneme maximumiga!
Ilmselt auto mark polegi oluline kui osta uus - ega üle 2-3aasta nagunii sellega sõida, siis ostad jälle uue. autoga nagu arvutitega või mobiilidegagi või yldse tehnikaga, et see vajab vahetamist ja vananeb suht kiirelt moraalselt.
suuruse poolest kõik sõltub spordimehe puhul spordialast-kuna ise ratast ei tee, siis universaali vaja pole aga kindlasti rattameeste puhul - mida pikem ja suurem, seda parem. kuigi jah katusele võib ju panna aga see pole tõesti nii hea ja kindel, kui sees.
8 tuhhi pole jah midagi. Taskupõhja ununeb tavaliselt selline summa. Ise ostsin lolli peaga 350k maksva uue auto. Naine ostis 150k ga kasutatud passati kolme aasta vanuse ja mulle meeldib tema auto kõvasi rohkem. Tähtis on see, et hinna kvaliteedi suhe oleks paigas. Auto võib-olla ükskõik mis üüber masin ja kasvõi kullast, aga üle 200k küll ühegi auto eest ei näe mõtet maksta. Olgu kasvõi telekas sees.
10:26-ga sama meelt. Opeli maine pärineb paljuski juba rahvaluulel, ehkki ega need vanad Vectrad ja Omegad nüüd ilusad välja küll ei näe - aga milline ca 10...20 aastat tagasi toodetud rahva-auto näeb?
2010 a Opel Insignia ja Astra on küll väga kompud masinad, aga et neid veel järelturul pole, siis vaevalt PP huvisfääri kuuluvad.
Mis õigesse hinda puutub, siis muidugi võib seda kõige paremat ja soodsamat hinda ootama jäädagi või siis sobiva auto ostu järel hakata tagatjärele tundma hinnaga vastu pükse saamist.
Skiwaffe
Isegi 100 000 krooni on auto eest palju. Uue auto peale isegi ei mõtle.
Kui 14:55 pakub, et 5-6 tuhat krooni iga kuu autole PLUSS jooksvad kulud, siis lihttehtena pakun, et sissetulek eeldab 18 tuhat NETO. Nüüd küsigem, kui paljud sinna kategooriasse kuuluvad.
Ja olles tükk aastaid liiklusteemasid jälginud, on minu arvamus, et paljud juhid on idioodid ja vastutustundetud. Nad teeksid ühiskonnale teene, kui juhtimisest loobuksid. Paraku ei oska ma kindlat osakaalu numbrit öelda, kuid tendents halvenemise poole on tuntav.
kes toodab esimesed naelkummid rullsuuskadele? see teie autoteema jätkuks. tähtvere ring on nüüd ju jääklibuga täis, üleminekufaasis lumele. loodetavasti ei ole seda üleminekufaasi nüüd kuude kaupa
Nn spordimehe autona soovitaks Subaru Outbacki: pidev nelivedu, kõrgem kliirens, meeletu töökindlust, konservatiivne välimus, millele lisavad väärtust teistest erinevad detailid ilma raamita küljeaknad ja boksermootor. Kui on vaja tihti lumistel teedel sõita, siis sõidumõnu see auto pakub. Seda muidugi ka tavaoludes, kuid siis ei tule eelised paljude teiste sõidukitega nii välja.
Piinlik oli seda lugu juba P-mehes lugeda moni aeg tagasi, ja nuud siia ka pastetud, 6nnetu eluv66rast v6hiku punnitus.
Jaage suusa- ja jooksuteemade juurde, palun.
Ja kui pealkirjale vastata siis: Audi 100, A6 (20 000st alates), Volvo 850, v70 (20 000st alates), Opel Omega (sama hinnaklass), mahtuniversaalid (20-40 000 krooni).Automaatkaigukast soovitatav - jaab vabu kasi rohkem burgeri voi kohvitopsi jaoks.Ostes lisaraha soiduomadusi ei muuda, vastupidavust ka mitte.Hooldama peab nii 5 kui ka 15 a vanuseid autosid-vahe ainult selles,et mida uuem, seda kallimad osad (reeglina)+vanemate hooldamisega saab iga garaazh hakkama-mitte ainult need, kus 600 kr h. Seega, mida odavama ostad, seda vahem kaotad - 20 000-lise hind langeb ehk aastaga 5000-10000, 100 000-se puhul juba 20-30 000 (min).
Aga, eks iga sportlane teeb ise valiku, kellel on kainet arutlusoskust, kellel pole rahaprobleemi - vaga individuaalne lahenemine.
Marko jutt sisaldab laialt tuntud tarkusi, kuid 20000 on selge liialdus. Kogemused ütlevad, et 17000 on piir. Suht paljud selle hinnaga masinad on korda tehtud avariilised kärud. Sõita kannatavad küll, kuid suuremat avariid ei soovita nendega teha. Seega kui sõita ei oska ja kardad sattuda autoga suuremasse jamasse, siis ei tasu odavama otsa vanakestega riskida. Kui elu on armas, siis tuleb ikka uus auto osta ja seda iga 5 aata tagant vahetada. Korraliku sõiduoskuse puhul ja narkotsi ning alkoholiga mitte patustades võib vabalt sõita romudega nii, et elu sisse jääb.
No nii, sõbrad, nagu näha oligi, siis kõik need, kes lällasid - teisiti ei saa nende sõnavõtte nimetada -, et kirjutis on vale ja vigane - ei näe siin neilt lällajailt ühtki fakti, mida nad parandanud oleks.
Ehk siis teisisõnu: mina häälekam "kriitik", seda olematum tema kriitika.
Palun: Mida on väärt seisukoht, et VW ja Audi ei sobi, sest see on igal teisel.
See on kompleks, mitte argument.
Kui mingit autot on palju ostetud, siis järelikult on hea, mitte vastupidi.
Mike
Priit, kuna küsimus on üldistav ("spordimehed" (aga mitte "spordinaised")), siis on vastused nagu küsimuski esitatud. Minule jäi artiklist mulje, et tegelikult nagu otsid endale autot, mitte "spordimeestele".
Kas "spordimeeste" hulka arvad vaid suusatajaid ja rattasõitjaid?
Jooksja vajadused on ju hoopis teised, kui suusataja või ratturi või vibulaskja (jne) omad.
Endale kõlbab UUE auto puhul täiesti selline:
http://www.saksa-auto.ee/uuspolo/hind
Ähh Priit tahab, et keegi kirjutaks tema eest ise korralikult argumenteeritud ja piltidega varustatud sportlase auto artikli, sorry kommentaari. Sellest võiks välja tulla mis masinatega meie sporditipud sõidavad ja millega sõidavad harrastajad. Igalt sporditipult ja mõnelt harrastajalt võiks olla valiku põhjendus. Kokku 3000 tähemärki. Siis oleks kõik bueno ja honorari võiks PP juba peaaegu endanimele väljakirjutada, teha jääks tal vaid paar lause ümbersättimist ja grammatilist korrektuuri.
Postita kommentaar
<< Esileht