Pullerits: Mis on mõttetuim taliala?
Mulle tundub, et enamik pole kuigi tõsiselt süüvinud äsja Valgehobusemäel peetud Eesti suusameistrivõistluste tulemustesse. Küsimus ei ole selles, kas seal 15 km vabatehnikasõidus startides oleks mul õnnestunud vältida kahte viimast kohta. Kui arvestada mulluseid võistlustulemusi, siis küllap küll, sest kaks viimast, 54. Riho Klement ja 55. Karel Kulbin, kes kaotasid võitjaks tulnud Jaak Maele üle 12 minuti, jäid eelmise talve maratonidel mulle alla. Siit võiks omakorda püstitada intrigeeriva küsimuse, kas tagantpoolt arvestades oleks mul võimalik saavutada kõrgem koht Eesti meistrivõistlustel või olümpiamängudel - tuletage meelde Torinot, kus 15 km klassikasõidus kaotasid viimased kümme meest esikoha saanud Andrus Veerpalule üle 12 minuti ning kaks kõige viimast koguni pea pool tundi. Aga need ei ole kaugeltki põhiküsimused.Palju olulisem probleem on see, et Valgehobusemäel sai Veerpalu klassikasprindi eelsõidus alles kümnenda aja, jäi esimeses poolfinaalis neljandaks ning pälvis murdmaasuusatamisest loobun
ud Priit Naruski järel kokkuvõttes kaheksanda koha. Seda tulemust võiks ignoreerida väitega, et sprint pole Veerpalu põhiala - kuigi Otepää MK-etapil on ta sprindis mitu võrdlemisi edukat etteastet teinud. Liiati õõnestab selle väite tugevust veelgi tõsiasi, et Eesti sprinterid on praegu totaalses madalseisus, jäädes omakorda maailma tippudele alla vähemalt tosin, aga halvemal juhul lausa 20 sekundit, mis tähendab, et nende alistamine ei tohiks distantsisõitjale midagi ülemõistuslikku olla.Kuigi Vancouveri olümpiani on veel aega, teevad Valgehobusemäe sprinditulemused siiski murelikuks. Sest kui nägite Rogla MK-etapil, millist tempot arendasid maailma parimad 30 km sõidu lõpus, siis taipate isegi, et seesugusele pöörasele masskiirendusele on raske praeguse seisundi taus
tal vastu saada. Siis toimub pudenemine, nagu toimus Roglas. Igipõline konkurent Art Soonets, kel tänavu kirjas juba 15 suusakilomeetrit, ütleb seesuguse ärakukkumise kohta: kadus nagu soe sitt lehma ihust.Ei tahaks siin küll rahvuslikku paanikat külvata, mistõttu mõtlesin, et aasta lõpus peaks kirgede kütmiseks kuulutama välja, noh, kuidas seda nüüd öeldagi... kõige tagumiste spordialade edetabeli. Kindlasti kuuluks sinna ujumine, mis ruuliks rutiinse monotoonsuse tipus, sest vaadata pole muud kui sinist joont bassesini põhjas, lisaks on pärast nina ja kõrvad vett täis ning silmade ümber punased rõngad. Aga siis tuli mulle
meelde, et loomulikult satuks sinna edetabelisse rulluisutamine, ehtne naistekas ja mugavusala, ning see kisuks mõnel mehel lahti vanad haavad ning tekitaks tarbetult paksu verd. Seesugune endamisi vaagimine kestis seni, kuni leidsin kõigile ühise vaenlasala.Ja siin tuli appi televisioon. Ei, jutt ei ole käesurumisest, uiskudel piki renni allakihutamisest, mootorratastega hiiglaslikul parkimisplatsil tiirutamisest ega muust säärasest absurdsest, mida nüüdisajal üritatakse TV vahendusel spordi pähe serveerida. (Mis järgmiseks? Kangi rinnalt surumine või?) Räägime ikka sellest, mida on juba hakatud spordi pähe võtma ja mis on lumeala.
Just, ära arvasite. Jutt käib kõigist nendest mittesportlikult ehk kubujussina riietuvatest tüüpidest, kel pole isegi nii palju kasvatust, et nad taipaks siseruumis oma mütsilotu peast võtta ning kelle kõnepruugis, kui kuulata nende usutlusi, on iga kolmas väljend "fun" või "a lot of fun" või "great fun". Ku
sjuures ma ei ole millegipärast sugugi kindel, et narkootikumid neile väga võõrad oleks. Jah, need on need tüübid, kes suuskadel või laudadega mööda käsipuid alla libistavad ja muud seesugust mõttetust teevad. Kord juhtusin telerist isegi nägema, kuidas nad mööda suusahüppe laskumisnõlva alla sõitsid ja selle otsa ehitatud lumenõlvalt võimalikult kõrgele hüpata püüdsid. Ma olen sada protsenti nõus Postimehe sporditoimetuse juhi Peep Pahviga, kes keeldub seesuguseid alasid üldse spordiks pidamast ning selliste alade viljelejaid sportlasteks nimetamast. Mis järgmiseks? Võtate vanaema malmist pesukausi ja vaatate, kes sellega kõige kiiremini mäest alla jõuab?******
Badwater, Death Valley National Park, California. 19 juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)
Fotod 1 ja 3: Jaak Mae sõitmas Valgehobusemäel 15 km vabatehnikasõidus Eesti meistritiitli suunas. Fotode autor: Joosep Martinson, Õhtuleht, Scanpix
Foto 2: Andrus Veerpalu tänavu märtsis Valgehobusemäel Jaak Mae auhinnavõistlusel. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Ühe spordiala allakäik - sekspomm Pamela Anderson õpib lumelauaga sõitma. Foto autor: Westcom/Scanpix
Foto 5: Palun väga, siin on teile veel üks taliala - koerte lumelauasõit. Buldogide võistlusklass. Foto autor: AP/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 08:59
kommentaare: 32
32 Kommentaarid:
Ma ei tea. Ma küll ei söanda öelda, et mõni ala on mõttetu või pole sport, olgugi see mõne silmis igav vaadata või igav harrastada. Harrastamise igavus seisneb aga ennekõike selles, et inimene ise pole selle alaga kunagi põhjalikumalt tegelenud, mille põhjuseks võib olla oskamatus, püsimatus, ehk käega löömine ja pettumus. Ehk on n-ö äpu, kui mõni nii tavatseb mõelda.
Alade harrastamise mõnu ja võlu tuleb momentidest, mille peale tavaline kõrvalvaataja tavaliselt ei tule, sest tal puudub vastav kogemus. Ujujad, jooksjad, suusatajad, triatleedid, rulluisutajad (nagu kindlasti ka muude alade harrastajad) jne. ju teavad hästi miks nad neid alasid harrastavad ja miks see neile meeldib, sest neile meeldib pingutada, neile meeldib ennast äärmuslike piirideni ajada, ennast piitsutada. Eks see on mõneti mashhoistlik motivaator, mida organism premeerib endrofiiniga ja vaim rahuloluga hakkama saamisest, enese-ületamise rõõmuga.
Olen kindel, et täpselt samuti on ka nn "mõttetute" laudritega. Kellelegi võivad mitte meeldida nende riietus, kõnepruuk või käitumine, see, kui mõne sellise jutt ei ole kuigi sügavmõtteline, aga see ei tähenda, et see, millega nad tegelevad, muutuks sellest mõttetuks. Et see poleks sport. Minuarust sporti iseloomustavad ennekõike füüsiline pingutus, osavus, paremuse maksmapanek.
Mõttealades nagu male, kabe, bridž jms. muidugi füüsiline moment puudub või on minimaalne, ehk võibolla need on alad, kus ma pole päris kindel, et tegu on spordiga.
Skiwaffe
Kuhu tõmbaks autor piiri? Kust algab ja lõppeb sport? Olen üritanud seda oma mõtetes teha, aga ega see piiri tõmbamine väga lihtne polegi.
Kas spordiks saab pidada ainult neid alasid, kus tulemus on mõõdetav sekundites, meetrites või kilodes?
Samamoodi võiks küsida, et kas ajakirjanik on vajalik amet või on tegemist mõtetu soolapuhumisega? Kas on äkki korralikud elukutsed ainult need, kus tehtud tööl on, mõõdetav tulemus (pagar, rätsep, keevitaja, kaevur, ehitaja) ja suurem kasutegur, kui pliidihakatuseks kasutatavast lehenutsust saadav energia.
P.S leidub ka tennisiste, suusatajaid ja jalgpallureid, kellele narkootikumid pole võõras teema. Kas need alad on seetõttu vähem spordialad? Ilmselt leidub ka Eestis ajakirjanikke, kellele see pole võõras teema...
Mulle jäi arusaamatuks, mille alusel sa seda mõttetuks nimetad? Riietus on neil selline, kuna nii on pehmem kukkuda ja soojem ka. Üldine käitumine ei ole kuidagi seotud sporidalaga vaid iga inimese endaga. Kui sa korra prooviksid ise lumelauaga sõita või suuskadega hüpata, siis sa saaksid aru, et see ei ole füüsiliselt sugugi kerge. Ja mis teha, kui selline asi ongi fun? Seda võib ju välja öelda.
Mina näiteks pean hoopiski kurlingut mõttetuks, kuna seal toimub vaid mingi harjaga nühkimine, mis (et point Priit Pulleritsule kohale jõuaks, mitte et see minu arvamus oleks) on ju üleüldse naiste töö. Asjad, mida naised teevad, on ju mõttetud, nagu sa rulluisutamise juures korduvalt oled maininud.
Samas aga ei ole harjamine mitte mingil juhul sport, sest muidu peaksid koristajad saama EOK-lt stipendiume.
Seega on ju täiesti selge, et kurling peab mõttetu olema.
tavaline murdmaasuusatamine on ka suuremale osale maailmast üks kentsakas ja mõttetu tegevus, kuigi tegijale endale suht fun.
Vabandust väga, aga mis on Sinu moodi murdmaasuusatamises mõttekat? Inimene tuleb ja lükkab end kahe käega 800 m pikkusel ringil lugematu arv kordi edasi ja siis läheb koju tagasi. Ja nii iga päev. Pärast ütleb veel, et oli "a lot of fun", kuna eelneval päeval kulus sama suure hulga lühikeste ringide läbimiseks kaks minutit rohkem aega.
Nu spordiriietuseks sobib vaid liibuv või see jube maika millega mehed ikka jooksevad. Lumelaudurid, kandke liibuvat ja saavutate Priidu silmis hulgaliselt respecti;)
Kui üks lumelaudur, samades (OM)tingimustes, jõuab teisest kiiremini mäest alla, nii et keegi talle jalga ette ei pane, või rajalt välja ei rammi, on lumelaud täiesti sport ja mõnus telekast vaadata ka, eriti paraleelslaalomit. Kus on selgelt näha, kes on osavam=rohkem treeninud.
Kui teemat edasi lahata, siis küsitavuse rubriiki mahuvad tõesti, nö. hindamisalad, kus tuleb mängu kohtuniku karvane käsi. Eelkõige iluvõimlemine ja iluuisutamine, kohati tehakse ära ka judos, maadlusest rääkimata, kus peale reeglite muutmist - toimub, kurat teab mis? Jalgpall hakkab ka juba varsti kohtunike alaks muutuma(T.Henri). Samuti ei saa ma aru mnt.rataste grupisõitudest, kus sõna otseses mõttes treenitakse-võisteldakse 4-6 h järjest, et siis viimased 100m suuta, 65km/h üle finishi tuhiseda. Kurb reaalsus ja oluliselt suurem tõenäosus, on aga see, et mõni lamav politseinik, konkurendi palgatud rattapumbaga kukutaja(A.Pikkuus), eraldussaar, kilekotiga pealtvaataja, oma teami loll mehaanik(R.Mandri) või finishisirgel olev piirdeaed Sind korduvalt ennem finishit rajalt maha võtab, luud-lihased pooleks...Vot see pole küll enam sport!
Loen siin ja mõtlen, et päris vaimukad kommentaatorid sellele postitusele (sry, aga pole kõiki eelnevaid lugenud ja v-o teen liiga mõnele). Eriti toredalt nähakse asja läbi Priidu prisma /ehk siis ka PP-le väike sõbralik nöök/.
Olen ka kahe asjaga nõus:
Kohtuniku otsus /s.h. ka poskis ja suusahüpetes lisaks eelnevalt mainitud aladele/ teevad minu jaoks sõna sport kasutamise raskeks neist rääkides. Mis ei tähenda, et selleks ettevalmistus oleks lihtsam kui kõrbes maratoni jooksuks või TM esikümnes lõpetamiseks. Ja vaadata on teinekord ilus, kuid ala ikkagi rohkem kaunite kuntside maale maanduv ja peaks kult.min seda haldama. Üldse peaks meil lahutama kult.min. ja sport.min., sest olemuselt on asjad erinevad.
SPORT on minu jaoks: Numbrid, ajad, skoorid, sekundid, puntkid jne. selgelt mõõdetavad. Kurlingus on punktid, seega sport. (ja seal polegi nii lihtne pihta saada)
Eelnevad kurioossumid jalgpallist ja jagrattaspordist on pigem keerukad erandid, sest paremus on selgelt MÕÕDETAV, mitte MÄÄRATAV.
Seega oles mõtte(-sport)-töö ka sport, kuna selgelt eristatav vahe - võit, viik, kaotus.
Vot siin jookseb pea mul kinni, sest 100% spordiks seda nimetada ei saa.
Mis aga puutub mõne spordala OM tiitli väärtusesse (loe lahustunud väärtusesse) - see on minu jaoks huvitav teema. Nimelt on ujumises mustmiljon distantsi ja ujumisviisi, samad tugevad tegijad enamasti eesotsas, v.a. peamiselt selili ja rinnuliujumine, kus omad spetsid. Seega peakski olema 1 konkreetne distants, 4 ujumisviisi + kompleks, that's it. Mitte veel, et pikk ja lühike vann (kus erinevad ajad saavutataksu mitte ujudes, vaid seinast osavamalt ümber pöörates) jm. sarnane medali väärtuse leotamine.
Kui tuleb selgelt uus spordiala - siis on see uus sport (lumelaud ja selle erinevad viisid), kui aga klassikalisele alale pannakse juurde rohkem variante, vot see viib väärtuse alla.
Alf
Muide, homme algab nelja hüppemäe turnee.
P
"Kõige mõttetuim taliala". Kui hetkeks jätta kõrvale, kas lumelauaga või suuskadadega alternatiivsem sõidustiil on sport või mitte, siis "kõige mõttetumad talialad" need kindlasti ei ole. Probleem on selles, et teatud osa inimesi ei suuda mõista, et elu ei olegi selline, et kõik peavad sama sissekäidud rada käima ja kes selle raja kiiremini läbi vantsib ongi see n.ö. õige (spordi)mees. Õnneks teatud inimesed on leidnud alternatiivsema väljundi ja lähenevad talialadele loomingulisemalt. Mul tekib pigem küsimus, miks ma pean tegema intensiivset trenni ainult sellepärast, et Tartu maratonil saada kätte a la 456. koht? Kas see koht rahuldab mind rohkeb kui see, kui ma suudan trepi käsipuult alla laskudes ümber enda telje 360-kraadiseid pöördeid teha? Ma isiklikult väga kahtlen selles. Küsimus on siis selles mis inimesele pakub huvi ja motiveerib teda. Ja üldistus, et kõik alternatiivsed talialade tegijad on kubujussidest totaalsed mühkamid on läbinisti haige mõtteviis üldse. Ma isikult töötan insenerina, aga nüüd see, et ma mõnikord vabal ajal proovin trepi käsipuult suuskadega alla lasta, teeb mind kohe mühkamiks? Kuigi ma aeg-ajalt tegelen murdmaasuuskadega sõitmisega (kusjuures hetkel tulingi 24km ringilt) ei rahulda see mind küll täielikult. Hetkel küll ma ei näe mingit motivaatorit, et iga päev kõvasti trenni tegema ainult selle nimel, et Tartu maratonil kellelegi 457. kohale saavale Jürile ära teha kuue sekundiga. Seega tulebki leida alternatiivseid (tali)alade tegevusi, mis pakuvad seda rahuldust, mida ainult murdmasuusaga sõitmine ei paku.
PP püüa palun aru saada, et iga võistlusstart ei ole iga kord kõigile sportlastele võistlus vaid võib olla ka lihtsalt treening. Mõttetu on teha järeldusi nt. Veerpalu vormi kohta EMV sprindi järgi. Tema treeningute sisu ja plaani Sa ju ei tea aga kiretakse kogu aeg ja köetakse paanikat.
Mõttetu spordiala on ... ei tea ühtegi.
Vastulauseid mõttetuima taliala kohta on juba piisavalt, ei hakka lisama.
Aga, Priit, palju endal suusakilomeetreid juba kogunenud?
See on küll kõige mõttetum artikel siin blogis üldse.
Löögi all on naised, "meist" erinevad - kus on moderaatori silmad ;).
Praktiliselt iga spordiala oskad hinnata, kui sellega isetegemise kogemuse kätte saanud oled või muidu avatud.
Kõige lahedam on selles loos see, et autor võrdleb end EMV tagaotsas lõpetanud Karel Kulbiniga. Tegemist on tüübiga, kes avastas suusatamise (täpsemalt laskesuusatamise) väga hilises eas ja on harjutanud vaevalt mõne aasta. Ja minu teada pole ta varem kokku puutunud ühegi kestvusspordialaga. Muideks tüüp on endine (pisut ka praegune) lumelaudur-rulataja....
Tõenäoliselt sa võidaksid teda suusarajal, aga mõtle sellele, missuguse hävitava kaotuse osaliseks sa saaksid tema "põhialadel". Kui katki sa end kukuksid, kui sa üritaksid teha veerandi sellest, mida tema rulal või laual teeb?
Mulle väga see seisukoht meeldis. Just sellised lõngused ei ole kuidagi isamaa väärilised inimesed. Tallinnas vabakal on ka mingid paganama rulatajad, pükstest vahib perse välja, suits ees ja omast arust sportlased. Aga ega see ei muutu kuni reformierakondlik valitsus võimul on.
Repliik seoses kommidest (ennekõike Alf'i omast) läbi jooksnud tõlgendustega spordist.
Mõelge, kas hinnatavad alad on seepärast, et paremus selgitatakse kohtunike/ekspertide arvamuste/hinnangute alusel vähem sport kui punktidega, mõõdulindi, stopperiga mõõdetavad alad?
Hinnatavad alad ei pruugi olla sugugi lihtsamad, kergemad, vähem kokkuvõtmist ning pingutamist nõudvad, ehk vähem tõsiselt võetavad kui mõõdetavad alad. Sageli, just kontsentreerumisoskuse ja -võime mõttes, on need hoopis rohkem nõudvad, sest iga väiksem eksimus karistatakse madalama hindega.
Skiwaffe
Ma arvan et ükski nendest vabaka rulatajatest ei pea end sportlaseks ja tõenäoliselt ei pea end sportlaseks ka suur osa lumelaudureid- see on elustiil ja hobi. Sport on see eestis ja ka maailmas vaid mõnede üksikute jaoks. Ülejäänud teevad seda mida naudivad. Ja see kuidas nendel püksid jalas on ei peaks küll sind kottima.
Ja kui räägid Tallinnast, siis reformierakond on võimust kaugel. Kahjuks majandab Tallinnas täiesti ebasportlik, rasvunud mehike, kes ilma peeglita oma tilli ei näe.
Minu viga - ei väljendanud oma pointi piisavalt selgelt. Vastupidi väidetule, et laud ja muu imelik suusatamine pole sport - no jätke jutt, näiteks lumalauasõit on mitut viisi isegi olümpial esindatud ja nende võitjad on samasugused nagu 50 km murdmaasuusatamise võitja, kel pärast kahe ja poole tunnist pingutust keel vesti peal.
Siit see probleem algabki, kui hobialad tõstetakse tõsise tippspordiga ühele pulgale. Kui te juhuslikult arvate, et sport on ainult kiirus ja vastupidavus ja jõud ja plahvatusvõime ehk füüsis, siis eksite. Isegi TÜ KKTs mitteõppinuna võin kinnitada, et sport on ka vaimsus ja eetika ja korralikud kombed - miks muidu on spordis, erinevalt kultuurist-kunstist, dopinguproov? Sest sport on džentelmenide ala.
Ja siit probleem üksnes süveneb. Kui sportlaste sekka kutsutakse ka tüübid, kes ei tea isegi seda, et ruumis võetakse oma mütsilotu peast, et keeleliselt tuleb end kaaskodanikele väljendada korrektselt, ilma slängirisuta, et spordimehele ei ole kombeks korraldada hotellides läbupidusid, jne, jne, siis nüüd ehk saate aru, mis on kõigi nende nn alternatiivalade probleem korraliku spordiga kõrvutades.
Priit, vähe on neid, kes nii hästi tunnetavad piiri spordi ja mittespordi vahel. Hruštšovi ajal oleks saanud Sinust tubli kultuurivolinik! :))
Priir, aga siis jääks sportlaste read väga hõredaks. Suur osa sportlastest armastab pidutseda, kanepit suitsetada, grupiseksi harrastada, toas mütsi kanda ja rääkida nii, et enamus sõnadest aru ei saa (Phelps, Christiano Ronaldo, Brasiilia Ronaldo, Ronaldinho, Tiger Woods, pool NBA neegritest, suur hulk profipoksijaid)
Ega selliseid hea kasvatusega ja ontlikke sportlasi nagu meie Veerpalu nii palju polegi.
P.S Ka suusatamine oli kunagi hobiala- suuskadega käidi kalal ja jahil, kasutati transpordivahendina jne. 18-19 sajandi suusatajad kandsid kummalisi karvamütse ja kasukaid, isegi püksid olid vahest lapitud. Aeg ajalt võeti külmarohuks põuest väike klõmakas ja tehti puhkepausil väike piip. Spordina tunneme seda ala vaevalt 100 aastat.
austatud maestro!
võigaste anglitsismidega pläterdamine on ka Teie pärusmaa, kui juhuslikult unustasite.
mütsi kandmine või mittekandmine on aga puhas riidemoe valik. samuti nagu "harilike asicsi jooksutossudega" igale poole ilmumine.
laiade riiete alla mahtuvatest istmiku-, selja-, -randme- ja põlvekaitsmetest ärme muidugi parem juttu tee.
Anonüümne: Tallinnas vabakal on ka mingid paganama rulatajad, pükstest vahib perse välja, suits ees ja omast arust sportlased. Aga ega see ei muutu kuni reformierakondlik valitsus võimul on.
08:39
Juube ilusti öeldud:)) Aga äkki on süüdi hoopis Tallinna linnavalitsus (loe: sm. Savisaar)?
Ma ei tea kas PP just seda tahtis öelda, aga ma loen siit välja, et tema ei ole sportlane.
Mike
to Skiwaffe:
Ma ei eitagi, et keskmisele vaatajale mitteobjektiivsed alad on keerulised ja rasked. Kaugel sellest, nagu eelnevas post'is mainisin.
LIhtsalt minu jaoks pole nad nii sport sest mulle meeldib selgepiirilisus ja arusaadavus.
Ei taha kellegi hobile ette heita, vaid vastupidi, kutsuma rohkem hüppama lumelauaga alla suusahüppetornist jne. KUid need on FUN hobid ja olen 100% PP-ga nõus, et viisakust on vaja.
Minu point on, et nende olümpiamedal ei ole selgelt piiritletav paljude jaoks.
NB! KEs mäletab peast /mitte internetist/ Läti Pekingi olümpia ainsat kullameest? Mis nimi, mis ala, kui vana? Sorry, aga see BMZ on lahe hobi, no-doubt, aga olüpmiamedali sära on selle jaoks kui päikesevarjust PP lemmikkõrbesse Ameerikamaal sattumine. KÄis ära ja edasi ei juhtu ikka midagi ning keegi ei mäleta...
Alf
BMX tahsin trükkida, näete ei tea sellest alast midagi ma..
Alf
Kui nüüd mõtlema hakata, siis suusatamine on päris humoorikas ala. Täiseas mehed võtavad mõõtu, et kes on kiireim mees kahel laual lumel libistades. Ja kui mõni mees kaotab, siis on valmis lausa pisara poetama. See on ikka paras tsirkus tegelikult. Kas oleks vahet kui ala kujutas endast näiteks 100-kilose kelgu enda järel vedamist? Jooks on loomulikum asi, seda võib eluliselt vaja minna, kas tuleb ründava metslooma eest ära joosta või ajab sind hiidlaine taga või on vaja enne pimedat kanjonist välja joosta. 100-kilose kelgu vedamine võib päris elus ka ilmselt sagedamini vajalikuks osutuda. Aga näed, ikkagi olin ise ka löödud kui eelmine aasta loo autori käest TM-il tappa sain :) Seega - tuleb aga ikka suusad alla panna ja viga üritada parandada.
Ma ka ei kannata, kuidas suusatajad nuuskavad ja sülitavad kuhu juhtub. Ilma taskurätti kasutamata. Ja seda isegi finishis, kaamerate pilgu all! Täielikud matsid ja mittesportlaslikult käitujad. Nende riietusel (eriti tippudel) pole isegi taskuid taskurätiku jaoks.
Ja kui nad sõidavad 30 km, siis paljudel sülg ripub nirena suunurgast, nagu mõnel parmul. :)
Priit, Sa vaata, et Sa oma võttest selili ei käiks.
Mõnusat suusailma kõigile ja vähem intriigi.
Mis sellel kangi rinnalt surumisel nii väga viga on, et seda spordiks ei kõlba nimetada? See on lihtsalt üks kolmest jõutõstmise alast.
Taas on juhtunud see - kommentaare on meeldivam lugeda ,kui pohijuttu.
Ja Mike, that was fun, made my day:)
Athletes row, others just play games...
Siin on palju lolle artikleid olnud, aga see vist ikka on kõige lollim.
Kas male on sport? Maailm polegi õiglane kallis härra Pullerits, defineerige mulle sõna "armastus" ja ma usun, et teie mõtted on õiged, mõistagi ei saa väita, et avaldada enda arvamust oleks vale, aga see arvamus on vale, te peaks minema ja rääkima mõne lumelauduriga, et pilt ette saada, nende jaoks võib suuskadel lohistamine olla sama mõttetu kui teile lumelauasõit, ilu on vaataja silmades. Jussi Appivala on üks tuntud lumelaudus Eestis, ja ta ei piirdu ainult lumelauaga, ta lööb ka tõsiselt maratonidel kaasa (ratas ja suusk ja ehk eel nii mõnedki muud alad, soovitan uurida lisa). Ja seda ka lõpetuseks, et stereotüübid on ja jäävad, aga see ei tähenda, et kõik sellised oleksid nagu tundub.
Postita kommentaar
<< Esileht