Pullerits: Karm ja valus hoiatus enne rattarallit!
Aga taha jäädes satud igasugustesse ootamatutesse olukordadesse. Kui grupp 16 km pikkuse lahtisõidu järel ees karussellitama hakkas, jätsid minu ees kulgenud ratturid südamerahuga vahe sisse ega kavatsenudki kiirema tempoga kaasa minna. Ent mulle kiire sõit meeldib ja asusin üksinda gruppi püüdma. Aga kui tuleb vändata vastutuult, siis tunnistan, et ega üksinda 43 km/h kuigi kaua hoida ei jaksa. Otsustasin oma endisi kaaslasi järele oodata.
Nood olidki kolmekesi haneritta võtnud ning pedaalisid ühtlaselt üle 40 km/h. Haakisin neile järele, jõudsin kergel vastumägelõigul ees vedamaski käia, aga kui tuli vahetus, siis tekkis hetkeline segadus, sest parajasti olime järele jõudnud suurest pundist maha jäänud umbes kaheksa sõitjaga grupile – igatahes jäi mul oma kolmikuga väike vahe sisse ja sellest piisas, et nad läksid oma teed. Liitusin kinnipüütud grupiga.
Nagu aru saate, valitses rajal paras kaootika. Ja küllap see kokkuvõttes saatuslikuks saigi.
Kuid ka grupis oli tunda, et õiget korda ei ole, vähemalt tagapool. Paarilised vahetusid, liiguti ette-taha. Kui jõudsime Jõhvi-Tartu maanteel pärast Aovere tanklat Inglimäe tõusule – see on ainus mägi Tartu rulluisumaratonil –, läksid ees sõitnud mehed ilmselt mäge ründama. Olin parajasti endise suusasprinteri, tänavuse Filtri karikasarja esimesel etapil 4. koha saanud Kristjan Oologa rahulikult grupi sabas, kui ees käis järsku kohutav ragin.
Ühtäkki oli vähemasti neli, kui mitte viis meest asfaldil siruli ja rattad laiali. Õnneks ei olnud kiirus suur, nii et tagant tulnud rekka sai pidama. Keegi kukkunuist karjus retooriliselt, et kurat, kes selle olukorra tekitas. Sõitsin maaslamajaist mööda, võtsin tee äärde ja pidasin kinni, et vaadata, ega keegi katastroofiliselt viga saanud. Enamik teisi, mis mind üllatas, sõitis justkui südamerahus edasi, nagu poleks midagi juhtunud.
Miks ma sellest intsidendist räägin? Aga seepärast, et enne pühapäevast Tartu rattarallit kirgi jahutada. Too eilne kukkumine on loodetavasti hea meeldetuletus kõigile, et tuleb olla ettevaatlik, teistega arvestada, mitte minna hullu panema, sest sedasi ei seata ohtu ainult ennast, vaid ka teisi.
Kõige lõpuks viimane küsimus Postimehe kolleegi Vahur Kalmre äsja ilmunud raamatu «Kolm Kirsipuud» põhjal. Vaadake parempoolset fotot – võtke teadmiseks, et Jaan Kirsipuu peab seda võitu üheks võimsamaks oma karjääris. Mis võistlusega on tegu ja millal see toimus?
Foto 1: Kukkumine mulluse Tour de France'i üheksandal etapil. Belgia rattur Jurgen Van Der Broeck lükkab end taas asfaldile. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Jalgratturid USAs Vermonti osariigis. Foto autor: NYT/Scanpix
Foto 3: Hispaania rattur Juan Antonio Flecha korjab pärast kukkumist Tour de France'i üheksandal etapil raja äärest üles oma ratta. Foto autor: AFP/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 11:42
kommentaare: 23
23 Kommentaarid:
Pildiküsimuse vastus: Grand Prix de Denain 2001
UPS! Pildiküsimuse õige vastus: Kuurne - Brussel - Kuurne 2002 http://www.cyclingarchives.com/beeldfiche.php?beeldid=109741
Kas ühistreening treeningmeetodina peakski olema selline võidusõidu moodi asi, nagu siin kirjeldatud, kus tehakse spontaanseid mäefinišeid ja lõpuspurte?
Tahaks teada, mida metoodikaga kursis treenerid/sõitjad sellest arvavad.
Taavi
Need Tartu Velo "vanameeste" trennid T,N on lihtsalt võimalus spontaanselt võistelda ametliku võistluse väliselt. Neid, kellel jalg sügeleb finišit tegema või pundist plehku panema leidub alati. Mingiteks konkreetseteks arendavateks ülesanneteks on see 40-ne punt liiga suur aga eks tal on omad plussid.
Esmalt annavad need suures pundis veeremised võimaluse külg-külje kõrval veereda neil, kes muidu ehk üksi tuult murraks. Kasulik koos veeremise oskus neile, kes grupisõidus terveks tahavad jääda. Ja teiseks ei saa ka sotsiaalse suhtlemise võimalust ära unustada, see ilmselt toob ligi pooled sõitjad sellesse punti.
Harrastussportlasel tasuks seda võtta kui emotsionaalset keskmisest kiiremat trenni keskmiselt väiksema energiakuluga (vedama ju praktiliselt ei pea) ja ilmselt sel kujul sobib ta nii mõnegi harrastussportlase treeningplaani. Põhiline on pea selge hoida selle üldise rapsimise käigus.
Kardan seda rallit erinevalt Samsung cup etappidest. Kõige ohtlikumad ongi minu taseme mehed (kohad 300-600). Eespool toimivad ilmselt grupid võistlejate suurte kogemuste tõttu hästi, tagapool gruppe ei teki. Iga aasta näen karme kukkumisi ja 2009 lendasin ka ise saltoga asfaldi peale.
Grupisõidu teoreetiline baas on selge, aga kuna treenin üksinda (arvan et minusuguseid on antud tasemel enamus) jääb praktikast vajaka ja nii need õnnetused juhtuvad. Igaljuhul vabandan ette kui ma tahtmatult kellegi võistluse ära rikun
Kamp ... läks ratastega sõitma! Tulemus oli täpselt see mida oodata. See et maaslamajad maha jäeti näitab, aga meeste taset, või siinkohal selle puudumist.
Mõttetu punt tundub olema see Tartu VC
Kukkuja teele jätta...
Mehed, mõelge ikka järele, millega tegelete ja mis võivad tagajärjed olla. Kui olete ikka üheskoos liikuma hakanud, siis tuleb kukkujad järgi oodata või vajadusel koju viia. Trennis iseäranis.
nõustun 15.46. uskumatud vennad need tartu omad, meil põhja-eestis ikka oodatakse kui midagi sellist peaks juhtuma või kui pundist kellegil kumm läheb vms. ok, 40 pealine grupp kummipurunemist ootama ei peaks, aga kui 5 meest siruli... uskumatud töllmokad ikkagi.
raul
Keegi ei sunni teid Velo trenni tulema. Kui tuled, siis ära sega ja sõida taga, kui ei meeldi sõida üksi ...
4-5 kukkujat on järjekordne liialdus. Tegelikult kukkus 3 meest.
Velo omad igatahes teadsid, et Inglimäel tehakse finišit :)
Äkki ei peaks nii karme kommentaare kirjutama, kui ise kohal ei olnud ja ei tea, mis täpsemalt toimus? Ma ise ei olnud õnnetuse hetkel sündmuskohal, aga sõitsin sealt hetk hiljem ühtpidi mööda ja ~15min hiljem teistpidi. Priit kirjutab, et enamik sõitis edasi - see ei tähenda ju, et kõik edasi sõitsid. Ju ikka jäädi seisma, ja veenduti, et mehed on korras ja saavad omal käel/jalal koju.
Kui ma sealt esimest korda mööda sõitsin, siis paar meest korjasid rattaid kokku, kellelgi midagi tõsist ei paistnud viga olevat. Tagasitulles oli teepiirdel istumas üks mees, kelle rattal tagumine jooks oli alt ära, ilmselt sõidukõlbmatu, mees ise tundus ok olevat. Ise ei hakanud peatuma, kuna vahetult enne mind peatus üks rattur ja vahetas ootajaga paar sõna ning siis sõitis edasi - ilmselt oli olukord kontrolli all ja mees ootas lihtsalt transporti.
PS. Ma ei ole Velo klubi liige ega pole kordagi nende ühistrennis käinud. Lihtsalt mõned kommentaarid tundusid ülekohtused.
Sellised kes seal Velo klubi trennides käivad ja ennast kõvadeks grupisõiduspetsideks peavad ongi enamasti need, kellel tekivad Rattarallil hallutsinatsioonid ja eksiarvamused, et nad on kõvad sõidumehed ning peavad hakkama grupis manööverdama ja finishis kõrget kohta püüdma.
Paraku ei tule tahtmisele oskused kaasa ning toimub järjekordne külakuhi.
Lisaks veel, et ajakirjanik Pullerits, kes muidu fakte kontrollib, on teksti ühe päris olulise faktivea sisse jätnud. Et asi huvitav oleks, siis ei hakka hetkel seda näpuga näitama :D
Ikkagi peab olema aju päris kooma aetud, et rekkade vahel otsustatakse finishit teha. Ju on meestel kange soov inglitega suhelda.
Kommentaariks nimetatud treeningu kohta: Spordiklubi Velo korraldab ühistreeninguid juba 1994.aastast. Treeningud korraldadtakse oma klubi liikmetele ja seal ei valitse mingit "kaootikat". Igal treeningul on kord ja treening on planeeritud ning selleks kasutatakse erinevaid vahendeid nt. karussell, kiiruslõigud jne. Me ei saa keelata ka mitteklubiliikmetel treeningutes osaleda. Samas ei saa klubi võtta endale vastutust kõigi Tartu harrastajate eest, kes meie järel sõidavad. Ka selle antud intsidendi treeningul korraldas meie klubisse mittekuuluv rattur, kannatada sai kaks meie klubi liiget. Blogis kirjeldatakse tegevust, mis toimubki organiseeritud grupi taga ja kus on tõesti ohtlik.
P.S. Kedagi ei jäetud maha lamama, vaid pöördusin ka ise tagasi, kui kuulsin toimunust. Palun edaspidi olla oma kommentaarides korrektsem ja mitte heita halba varju klubile.
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
Mul hoopis sügavam mure kui siin kirjeldatud kukkumised ja ükskõiksus. On juhtunud midagi arusaamatut, üle ma-ei-tea-kui-mitme kuu on PP suutnud postituse pealkirjast välja jätta küsimärgi. Kas see on mingi märk? Mida sellest saab välja lugeda? Kas on toimumas midagi, millest me ei tea, aga peaksime teadma? Kuhu see kõik välja viib? Ja kas viib?
Meeletu lugupidamisega,
Janno
Janno, hüüumärk pealkirjas näitab, et tagaplaanil tiksujad olgu ettevaatlikud sest eesolevad julged hundid korraldavad neile eriti haisva p..ahunniku teele ette, kust tuleb puhtalt läbi manööverdada. Moraal on aga see, et kogu eessõitjate p..k langeb tagasihoidlikele helpimiseks. Saksad aga kimavad ees endiselt täie lauluga ja naelu teele poetades edasi...
A mis homme selga tuleks panna ja kes kui palju geeli rajale kaasa võtab? Palun aita, PP!
Õige vastus kõlas kohe. Tõesti: siin triumfeerib Jaan Kirsipuu Kuurne–Brüsseli–Kuurne võidusõidul 3. märtsil 2002, mida Kirsipuu ise peab üheks võimsaimaks võiduks. (Francois Lenoir / Reuters / Scanpix)
arvasin,et põrutad 200 sisse,aga ilmselt mäestikuefekt on nüüd möödas.
Selleks, et täna 200 hulka pääseda, oleks pidanud peagrupis sõitma!
Tekkis üks ootamatu tõsine probleem, sissekandes räägin.
Priidul oli probleeme tehnikaga (käiguvahetaja). Kambjasse pöördel vajus grupis tahapoole ja Turu tänavalt alla sõites ei saanud samuti hoogu ülesse.
Toomas
Käin ise trennis nii Tallinna erinevate seltskondade kui Tartukatega juba mitmeid aastaid.
Minuteada toimuvad Velo trennides kukkumised heal juhul sagedusega korra aastas, kui sedagi. Ilmselt üks turvalisemaid ja kogenumaid gruppe vabariigis. See ei päde muidugi kõigi pundi saba peal istujate kohta, aga üldiselt ei maksa siit küll mingit draamat otsida, eriti meestel kes neis trennised ei osale.
Postita kommentaar
<< Esileht