Pullerits: Kes tipprattureist raiuti äsja raamatusse?

Taas kord konfidentsiaalseid allikaid kasutades õnnestus mul saada jälile infole, et just Tartu rattaralli ajaks peaks ilmuma Eesti rattaspordi kolme suurkuju käsitlev monumentaalteos. Kui mõni arvab siin, et liialdan, siis juhul, kui raamatus on 328 tekstilehekülge ja lisaks 48 lehekülge fotosid, rääkimata kõvadest kaantest ja koguni kaante ümbrispaberist, tähendaks vähema kui monumentaalteose mõiste kasutamine teose ilmselget alahindamist. Ja selleks ei ole põhjust, seda enam, kui te vaid teaksite, kellest see raamat räägib.

Raamat räägib kolmest Kirsipuust – Reinust, Toomast ja Jaanist. Ja just nii raamatu pealkiri kõlabki: «Kolm Kirsipuud».

Mõni kriitiline lugeja proovib ehk pareerida, et mis mul viga sellise infoga siin laiutada, kui see pärineb otse töökohalt. Tõsi see on, et raamatu autor on Postimehe Tartu toimetuse juhataja Vahur Kalmre. Aga ei ole Kalmre mulle kordagi rääkimas käinud, et kuule, kirjutan suurt raamatut, räägi teistele ka. Jah, ma olin kuulnud, et ta selle raamatu kallal tööd teeb, aga see oli nii ammu, aastaid tagasi, et vahepealse ajaga jõudsin selle mitu korda unustada. Kui nüüd juhulikult peale sattusin, et raamat valmima hakkab, siis, nagu halastamatus meediakonkurentsis kombeks, tuli see info, olgugi inside-info, kohe rahva ette laotada. Information wants to be free – või kuidas see ütlemine kõlaski.

Võtsin Kalmre kohe pihtide vahele. Selgus, et ta on Kirsipuude raamatu kallal töötanud alates 2000. aastast. Raamatus on kolmest mehest igaühele pühendatud oma osa. Lisaks on vahepalad Kalle Kirsiaialt, Riho Suunalt ja Vello Ainsalult. Statistika osa lõpus paraku pole, sest Reinu kohta oleks see napp, Tooma kohta on enamik kadunud nõukogude aega ja Jaani kohta tuleks see jällegi liiga hiiglaslik. See-eest on lõpus nimede register. Ja nüüd tuleb küsimus number üks: registris leidub ka minu nimi, esinen raamatus lk 154 – arvake ära, millega seoses!

Kalmre (fotol paremal) tunnistas mulle, et ei mäleta, kust ja kuidas tal tekkis mõte Kirsipuudest raamat kirjutada. Aga ta meenutas, et omal ajal spordiajakirjanikuna jälgis ta rattasporti ning on seetõttu Kirsipuudest lehes palju kirjutanud, nii et ühel hetkel hakkas ta materjali koguma, kolme meest intervjueerima ja nii see raamat ajapikku valmiski. Helikassette intervjuudega sai kokku nõnda palju, et nende arvu ei osanud ta mulle öeldagi.

Uurisin, mis oli raamatut tehes kõige keerulisem. Kalmre tunnistas, et kõige raskem oli mehi rääkima saada. «Väga jutukad nad pole,» lausus ta. «Esimese ehmatusega nad suurt ei mäletanud, sest võistlusi oli väga palju, ja detailid ei tulnud meelde. Aga kui nad rääkima hakkasid, siis tuli ja tuli...» Samuti tegi raamatu koostamise keeruliseks see, et ükski kolmest pole enda kohta avaldatud materjale kogunud, mistõttu Kalmre pidi ise kõik üles otsima. Tõsi, eks üht-teist tuli tal ka oma ajakirjanikuajast meelde. Teisalt leidus Jaani kohta Kalmre sõnul materjali lõpuks jällegi üle mõistuse palju.

Kui küsisin, millest see raamat ikkagi täpsemalt räägib, andis Kalmre sellise vastuse:

«Kolm Kirsipuud ehk isa Rein ning pojad Toomas ja Jaan on kokku suur tükk Eesti jalgrattalugu. Sellest raamatust saab teada:
kuidas noorem vend Jaan Kirsipuu sõitis 1999. aastal kuus etappi Tour de France’il liidrisärgis ning kuidas täpselt võidetakse Tour de France’i etapp;
kuidas vanem vend Toomas Kirsipuu võitis 1985. aastal etappe Inglismaal Piimatuuril ning sai esimesena NSV Liidus koos Riho Suuna ja Arvi Tammesaluga minna profiks;
kuidas Jaani ja Toomase isa Rein Kirsipuu kavaldas 1980. aasta Rahutuuril NSV Liidu koondise treenerina üle sakslased ning kuidas tuli Eesti jalgratturite edu 100 km meeskonnasõidus.
Veel räägib see raamat finišispurdist, treeneritööst, Aavo Pikkuusist ja Riho Suunast, Sotši mitmepäevasõidust, kukkumistest, villastest rattapükstest, Rahutuurist, pähepanemise rõõmust (sellest saan ma vist eriti hästi aru – P.P.), amatööridest ja proffidest, Tartu Kingissepa mäest, kannatamisest, Tour de France’ist, KGBst, sprinteritest, valust, Ai-Petrist, maillot jaune’ist (arvake ära, mis see on! – P.P.), venelastest ja NSV Liidu koondisest, end ribadeks tõmbamisest, võidusõitjatest ja sõiduvõitjatest, küljetuulest, osavusest ning tööst, tööst ja veel kord tööst.
See on pikk lugu jalgrattaspordist.»

Ja lõpuks teine küsimus ka, kus saate testida oma teadmisi jalgrattaspordist: mis võistluse esikolmik on vasakpoolsel Toomas Kalve pildil ning kes on need jalgratturid?

Foto 1: Roberto Ferrari võidab Itaalia velotuuri 11. etapi. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Raamatu «Kolm Kirsipuud» esikaas. Kaanepildi edastas Vahur Kalmre
Foto 3: Vahur Kalmre uuendamas 2005. aastal Virumaa Teataja kujundust. Foto autor: Tairo Lutter, Virumaa Teataja/ Scanpix
Foto 4: Jaan Kirsipuu võidutseb 1998. aastal Vueltal. Foto: ÕL/Scanpix