Pullerits: Kust tuli ootamatu jooksutulemus?

Tartu nn jooksumaratoni stardis oli mul ainult üks küsimus: kust leida tempomeister, kes jälgib kiirust 4.00-4.05/km. Küsisin seda isegi kõva häälega, aga keegi ei pakkunud ennast välja. Otsustasin siis targu, et alustan hästi-hästi rahulikult. Sest mullune algus, kui endine tipptriatleet Ain-Alar Juhanson lubas nelja minuti tempos alustada, kuid jooksis tegelikult esimesed kilomeetrid 3.45ga, oli liiga selgelt ja valusalt meeles: niipea kui asfaldilt põllule keerasime, läks raskeks, ja pärast esimest toitlustuspunkti järgnes üks suur-suur kannatamine.

Omast arust jooksin hästi lõdvalt ja rahulikult. Ümberringi kuulsin, et mõned mehed hingeldasid juba päris kõvasti. Andrus Veerpalu maja teeristi järel sattusin kõrvuti Priit Jaagantiga, kes, nagu selgus, valmistub triatloniks, ja küsisin, kui kiire tempo on. Ta ütles, et esimene kilomeeter sai läbitud 3.50ga ja teine, osalt allamäge, 3.35ga. No see oli küll kiire! Kas jälle astusin vana reha otsa? Jaagantil, ilmnes, oli sama mure mis mulgi: et tempot alla tõmmata. Aga kolmas kilomeeter tuli ikkagi 3.46ga ja neljas ka alla nelja minuti. Samas tundsin, et enam aeglasemaks ei saa kiirust võtta, sest ega päris sörgile ka saa üle minna. Asfaldilt ära keeramise järel teatati raja kõrvalt, et koht on umbes 60. kandis. Kuidas ma küll nii ette olin saanud?

Kuid mida ei tulnud ega tulnud - see oli esmase hoo kustumine pärast põllule keeramist. Hoidsin Jaaganti kannule ja tundsin esimesele TP-le liginedes, et pole mingeid märke väsimusest ega kurnatusest. Jõudsin isegi teretada vastu jalutanud ETV reporterit Priit Rajalod, pahandada TP teadustajaga, kes nimetas mind kirjatsuraks, ja küsida raja veeres peatunud endiselt Eesti tipptasemel jooksjalt Henno Haavalt, mis lahti, rääkimata vestlusest Jaagantiga - üllatavalt kerge oli joosta. Siis hakkasin esimest korda aduma, et midagi on teisiti kui varasematel aastatel, ja mis seal salata - esimest korda tekkis mõte, et kui tõesti nii kiire alguse järel pole äravajumist toimunud, ju siis võib rünnata kohta esisajas.

Need esimesed viis-kuus kilomeetrit olidki mõneti otsustavad - süstisid enesekindlust ja andsid jooksule õige hoo. Edasine oli vaid tempo hoidmine, ühtlane mõõdukas kulgemine. Jaagantil lasin 7. kilomeetril metsa vahel eest minna, tundsin, et ei ole mõtet tema tempost kinni hoida. Säilitasin kainelt kaalutledes oma kiiruse ja rütmi. Ja muudkui jooksin ja jooksin. Ja imestasin, et küll on kerge. Keegi luges poole distantsi kandis kohaks 64.

Siiski ilmnes poolel maal üks väike probleem: tundsin, et sääremarjalihased jäävad valusaks ja kangeks. Mida kilomeeter edasi, seda valusamaks ja kangemaks. Tekkis kartus, et äkki tõmbuvad sääremarjad krampi. Seetõttu, kuigi jaksu jagus, ei söandanud kiirust tõsta, vaid hoidsin pigem tagasi. Umbes 9 km enne lõppu möödus minust üks kolmene rong ja 7 km enne lõppu kaks kahest rakendit. Lasin neil minna, sest ei tahtnud riskida oma lihastega.

6 km enne lõppu kruusateel jõudsin järele suusataja Andres Juursalule (oletan, et see oli tema - mustad püksid ja kollane särk). Otsustasin, et võtan talle sappa. Kuid järgnenud laskumistel läks ta eest. Asi oli selles, et kangete sääremarjalihastega oli väga raske mäest alla joosta - just lõdvestusfaasis andsid need valusalt tunda. Võtsin asja kaine mõistusega, sest nüüd oli küsimus selles, kuidas ilma krampideta lõpuni jõuda, mitte selles, kas lõpetada paar-kolm kohta ees- või tagapool.

Tegelikult oli mul veel üks probleem. Mu parema jala põlv oli terve nädala valutanud. Kaks päeva enne jooksu andsin sellele puhkust. Aga enne starti soojendust tehes oli valu taas tunda. Tõesõna, kogu pühapäevase distantsi algusest lõpuni läbisin nii, et iga parema jala sammuga käis valu läbi - nii et sain vahetpidamata kokku tuhandeid valuaistinguid. Ent püüdsin neist mitte välja teha.

Viimased kolm kilomeetrit jooksin eriti kaalutlevalt. Kuigi enamiku distantsist tundsin, et vastupidavust ehk jaksu jagub üleliia, ei saanud alguses seda varu realiseerida, sest arvestasin, et võistluse teine pool võib kujuneda raskeks, ja teisel poolel ei saanud varu käiku lasta, sest sääremarjalihased olid kriitilises seisus. Nõnda jälgisin viimasel kolmel kilomeetril tähelepanelikult jalgade seisundit ja ühtlasi kiirust, et sellega üle ei pakuks ja krampe ei tekitaks. Vastusõitnud rattur teatas, et olen 70. Poolteist kilomeetrit enne lõppu läks üks rohelises särgis noormees lennukal sammul mööda - lasin tal minna. Viimasel kilomeetril kuulsin selja tagant, et keegi vist üritab mind veel kinni püüda, aga kui lõpuni jäi 400 meetrit, otsustasin samuti kiirust tõsta, püüdsin ühe eesjooksja kinni ja läksin mööda, sisenesin s-kurvi midagi tagasi hoidmata ja kui viimasest mäest üles sain, siis keegi hüüdis, et "Priit, näita oma kuulsat lõpuspurti!", mille peale ei jäänud tõesti muud üle, kui gaas põhja vajutada - ehkki lõpp ei tulnud sedapuhku kaugeltki nii äge kui mullu (kiirustrennid olid tegemata). Ei jõudnud keegi mulle enam järele.

Finišis, mis seal varjata, oli meeletult hea tunne. Ajasin lõpujoont ületades käed taeva poole - uskumatu, saingi hakkama! Ilma igasuguse spetsiaalettevalmistuseta. Ni kui olin finišeerinud, ei tundnud mingit tarvidust käsi põlvedele toetada ja hinge tõmmata, vaid instinktiivselt kopeerisin seda, mida Sebastian Coe tegi Los Angelese olümpial, kui oli võitnud 1500 meetri jooksu. Tjah, ma oleks nagu midagi võitnud, kuigi kaugel sellest - sain 70. koha. Aeg 1:33.56 oli ligi kuus minutit parem kui mullu ja üle kolme minuti parem mu selle raja isiklikust rekordist. Aga kui kerge oli olla! Nii kerget Tartu jooksumaratoni ei olnud ma veel kunagi tunda saanud.

Olin rahul, ülimalt rahul. Nägin teisel pool piirdetara Postimehe autojuhti, kes surus mulle tervituseks käe pihku, ja ütlesin talle: "Kurat, nüüd tõmbasin küll paljudele meestele mütsi pähe - ja sidusin paelad alt kinni kah."

Mis oli sellise ootamatu tulemuse põhjus?

1. Kolm nädalat pikki, valdavalt aeglaseid mahutreeninguid Moabis, mis arendasid põhivastupidavust. Maastikurattasõidud kestsid sageli 3-5 tundi, lisaks tegin mitmel õhtul veel jooksu.
2. Maastikurattasõidud Moabis tugevdasid jalalihaseid. Läbisin seal vähem kui 300 km, mis näitab, kui rasked ja kui palju jõudu nõudvad sealsed rajad on.
3. Moabi kõrgus merepinnast on 1300 meetrit, liiati toimusid mitmed rattasõidud veelgi kõrgemal.
4. Jooksumaraton toimus üheksandal päeval pärast Colorado platoolt allatulekut.
5. Kehakaalu vähenemine. Kilode arvu ei tea, ent paljud ütlesid pärast Utah'st naasmist, et olen kõhnemaks jäänud.
6. Uued New Balance'i tossud, mis on tunduvalt pehmema ja vetruvama tallaga kui mu neli aastat vanad Asicsid.
7. Nädala keskel tehtud kolm kiiremat treeningut (5 km tempokross 21 minutiga, 3x500 meetrit ca 1.46ga ja 3x850 meetrit ca 3.10ga) ning neile järgnenud kaks puhkepäeva enne starti.
8. Compressport sukad, mida kasutasin kolmel ööl enne starti lihashoolduseks ja taastumiseks. 
9. Kahel päeval enne võistlust joodud kaks süsivesikuterikast Aura mahla ning Itaalia käsitööna söödud pasta stardieelsel õhtul.
10. Korralik uni enne võistluspäeva.
11. Vähesed ootused, mis hoidsid ära võimaliku läbipõlemise.
12. Sobivad ilmastikutingimused - ei olnud liiga külm, mis minusugusel oleks nõudnud lisaenergiakulu, ega liiga palav.
13. Heas seisukorras üksjagu sile rada, mis sobib minusugusele endisele staadioni- ja nüüdsele maanteejooksjale.

Foto 1: Priit Pullerits ja Jaanus Laidvee kaks ja pool minutit enne Tartu jooksumaratoni starti Salt lake City rattapoe särkides. Foto autor: Nele Laidvee
Foto 2: Tartu jooksumaratoni esimesed meetrid. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Viljar Vallimäe võitmas tartu jooksumaratoni. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits on jõudnud Tartu jooksumaratoni lõpusirgele. Foto autor: Enn Säre
Foto 5: Hanno Kindel on lõpetanud Tartu jooksumaratoni 26 sekundit ja neli kohta enne Priit Pulleritsu. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 6: Priit Pullerits lõpetamas Tartu jooksumaratoni. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix