Pullerits: Kus on rattaspordi neegrid?

Rattaralli läheneb kohutava kiirusega – ja see teeb murelikuks. Eelmine nädal käisin Tartu Velo Klubi meestega grupisõidutrennis, ja seal sain teada, et pealtnäha täiesti tavalisel, s.t klubitul sõitjal nagu mina, oli selleks ajaks pedaalitud juba 900 km. Sain eelmisel nädalal 176 km kokku. Möödunud nädala teine grupisõidutrenn jäi suure vihmasaju tõttu tegemata, ja karta on, et grupisõit jääb ka täna ära, sest prognoos ähvardab kõva sajuga. Ehk teisisõnu: ettevalmistus rattaralliks on enam kui puudulik.

Püüdsin seda eile kompenseerida stardijärgsete ja finišieelsete kilomeetritega tutvudes. Eks see enesepettus ole. Aga kas teate, mis ma nägin Riia mäe tõusu alguses, kaubamaja ülekäiguraja ääres?

Eile nägin ma Eestimaad.

Nägin, et rohelist jalakäijate tuld ootas heledapäine, mitte just kõige saledam, aga mitte ka paks, mitte liiga pikk, aga mitte ka liiga lühike eesti neiu, kes hoidis soojalt käest kinni neegernoormehel. Too ei olnud kindlasti korvpallur, sest ta oli neiuga ühepikkune.

Poleks ees oodanud Riia mäe tõus (fotol vasakul), millest üles rühkida, oleks mõtlemisainet jätkunud väga kauaks. Eks ka kestev põlvevalu, mis süvenes Tartu nn jooksumaratonil, aitas mõtteid rattasõidul hoida, et kuidas leida sadulast tõustes selline asend, mis põlve kõige vähem koormaks. Eile isegi meenus, kust too valu alguse võis saada. Lõin Moabi radadel parema põlve sisekülge paar korda valusalt vastu rattaraami. Nüüd ei saagi aru, mis seal häda on. Isegi kogenud traumatoloog-ortopeed Leho Rips ei leidnud röntgenipildilt midagi erilist.

Aga eileõhtuse Riia mäe vaatepildi kohta, enne kui sõna hakkate võtma, küsin teilt: kas teile meeldiks, kui tolle blondi tüdruku asemel oleks olnud teie tütar?

Ja teine küsimus: kas isa või ema, kes ütleb, et talle ei meeldiks, on sellepärast rassist?

Ja kolmas küsimus: kes väidab, et on, siis mis õigusega sildistada inimeste isiklikke arvamusi äärmiselt isiklikes küsimustes?

Nüüd küsite, miks ma sellest kõigest siin räägin. Aga sellepärast, et testida üldsuse tolerantsust ehk sallivust.

Mõelgem nüüd korraks loogiliselt, ja rahulikult: me ei saa rääkida tolerantsusest ega sallivusest, kui mõistetakse hukka imestus või jahmatus või üllatus, rääkimata seisukohavõtust, valge tüdruku ja musta mehe läbikäimise osas. Kas pole nii?

Aga lisan veel ühe mõtlemapaneva aspekti: iga suhet tuleb vaadata selle perspektiivis. Lubage meenutada ühte kirjutist paari aasta taguses Eesti Naises, kus eesti naine kirjutas loo oma tütrest, kes läks, kui mu mälu ei peta, Hispaaniasse ja abiellus seal neegriga ehk musta mehega ning tõi sündinud lapse Eestisse oma emale näha. Ja too ema kirjutas, seda mäletan ülihästi, et kui ta lapselapse sülle võttis, siis – just nii ta kirjutas – ei tundnud ta absoluutselt mitte midagi.

Ent lisagem veel üks perspektiiv. Üks Eesti endisi tuntud modelle on rääkinud, kuidas ta alles väga võõra ja kauge päritoluga mehest lahku minnes sai aru, mida tähendab kultuuride erinevus.

Aga kui juba jutt mustanahalistele läks, siis üks huvitav küsimus veel, mida arutasime ajakirjanik Jaan Martinsoni ja rattatreener Rein Kirsipuuga paar aastat tagasi Saku suverulli külaliste telgis: neegrid on kiired jooksjad, aga miks on nad maailma tippjalgratturite seas sama hästi kui esindamata? (Vihje: küsimus ei saa siin olla lume puudumises, nagu murdmaasuusatamise puhul.) Alles mullu startis Tour de France'il ajaloo esimene mustanahaline, Europcari meeskonna särgis sõitev Guadeloupelt pärit Yohann Gène.

Kui eelmine küsimus on liiga raske, siis lõpupuremiseks midagi kergemat. Küsib Vahur Kalmre, võib-olla juba homme ilmuva elulooraamatu «Kolm Kirsipuud» autor: kes on mehed üleval parempoolsel pildil, mis võistlusega on tegu ja mis medalid on nad võitnud?

Foto 1: Mulluse rattaralli osalejad Kanepi teeninduspunktis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Riia mäe tõusu algus mulluse rattaralli ajal. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix