Pullerits: Kas sportlastel tasub usaldada arst-korüfeesid?

Eile õnnestus kohata tohtrihärrat, Leho Ripsi. Tema, nagu küllap teate, on see Eesti harrastussportlaste elupäästja, kelle töisest elust kirjutasin möödunud sügisel n-ö kangelasportree, mis pääses mulle üllatuseks Eesti mulluste parimate olemuslugude konkurentsis koguni kolme parema sekka. Mul oli eile Tartu Velo Klubi rohkem kui 60-kilomeetrise grupisõidu ajal dr Ripsiga tõsine jutuajamine.

Parem põlv teeb endiselt vähimalgi määral jalale toetudes valu. See ei taha sugugi taanduda. Tegelikult, nagu selgus, on valu kõrvaldamiseks kiire meetod, ja seejuures odav meetod. Maksab umbes kolm eurot. Selleks tehakse põlve hormoonsüst ning peagi saabub valutum ja muretum tunne. Nii aidatakse paljud Eesti tippsportlased jalule.

Aga mis hinnaga?

Dr Rips seletas, mis on tagajärg. Nimelt see, et hormoonsüsti mõjul läheb kõhrest vedelikku välja, ja nagu ta märkis, valitseb looduses reegel, et mis läinud, see läinud. Aga kui vedelik läheb välja, siis, nagu isegi aru saate, muutub kõhr hapramaks. Ja see seletab ka selle, miks justkui kiirele probleemi kadumisele järgneb probleemi peatne tagasitulek.

Seepärast mõned arstid hormoonsüsti ei teegi.

Grupisõit pole ainult seetõttu hea sõit, et saad kihutada kergelt üle 40 km/h – kiirus, millest alates minu arvates üldse algab rattasõit –, vaid saad ka üksjagu targemaks. Saad isegi saladuste jälile. Seal liigub ju igasuguse taustaga meeste vahel igasugust infot, mida muidu kõva häälega ei räägita. Nii sain teada, milles seisneb Eesti kuulsate tipparstide tegelik fenomen (allika jätan konfidentsiaalseks, muidu ei võeta äkki järgmine kord kampa).

Juhtub näiteks harrastussportlasel mingi trauma. Läheb perearsti juurde. Perearst vaatab, soovitab kas rahu ja puhkust või kirjutab mõne salvikese, ja kui see ei aita, siis saadab eriarsti juurde. Käib sportlane siis eriarsti vastuvõtul, võib-olla küsib arvamust veel teiseltki spetsialistilt, teeb seda, mida nood soovitavad, proovib järele, aga häda ikka ei parane. Nii ei jäägi tal muud üle, kui püüda lõpuks pääseda mõne korüfee vastuvõtule. Korüfee, saanud teada, et kõik konservatiivsed meetodid on läbi proovitud, laseb käiku midagi radikaalset – ja pauhti, hädad kaovadki, ning harrastussportlane mõtleb, et pagana pihta, miks ma kohe korüfee juurde ei tulnud. Ja nii levibki arvamus, et on staararstid, kes suudavad imet teha, kuigi tegelikult võis vigastus hakata osalt tänu koormuste vähendamisele ja samuti tänu vahepealsetele konservatiivsetele ravimeetoditele ise taanduma ning korüfeel jäi üle lüüa vaid võimas, radikaalne lõppakord, mis, nagu eelpool märkisin, ei pruugi pikas perspektiivis üldse kasulik olla.

Ma ei poolda endast rääkides kiireid ja radikaalseid lahendusi, sest need ei anna vastupidavaid tulemusi, mistõttu minu võistlussuutlikkus valutava põlvega on Tartu rattarallil suure-suure küsimärgi all. (Eile loobusin grupisõidutrennis isegi lõpuspurdis osalemast.)

Mõned teist – aga ainult üksikud – on suutnud mind ja ilmselt ka Vahur Kalmret, äsja müüki ilmunud elulooraamatu «Kolm Kirsipuud» (foto ülal paremal) autorit, jahmatada kiirete ja täpsete vastustega rattaspordi fotoküsimustele. Seekord tuleb mõistatamiseks varasematest aga tunduvalt raskemini «dešifreeritav» pilt. Niisiis, kes on vasakpoolsel fotol ja kus on foto tehtud?

«Kolm Kirsipuud» tuleb laupäevase Tartu rattavõistluse ajal müüki stardi- ja finišialas Aura veekeskuse kõrval. Aga raamatu võib saada ka kiire rattasõidu eest pühapeval: Ajakirjade Kirjastus paneb «Kolm Kirsipuud» välja kõikidele 137 km distantsi vanusegrupi võitjatele.


Foto 1: Jalgratta grupisõit Pekingi olümpial, vasakult kolmas Rein Taaramäe. Foto autor: Jarek Jõepera, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Leho Rips oma eelmisel tööpostil Tartu Ülikooli Kliinikumis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix