Pullerits. Kuidas Norra üritas Eesti vastu taas Veerpalu-kaarti kasutada?

Selleks, et järgnevast rahvusvaheliselt teravaks läinud olukorrast aru saada, tuleb alustada reformierakondlase Rait Maruste kirjutisest, millega ta mängis end positsiooni «Eesti rahvavaenlane number üks». Ja selleks, et aru saada, millist absurdset rahvavaenulikkust Maruste-sugune külvab, lugege majandusgeograafi Hardo Aasmäe efektset vastust Maruste eurolömitamisele (Aasmäe sõnakasutus, millega täielikult nõustun).

Nagu te teate, käisin möödunud nädalal Milanos, kus, olgu ette ära öeldud, üritasid põhja-eurooplased mind taas nurka suruda Veerpalu-kaarti lauale käies. Kõik algas pealtnäha süütust keskustelust Euroopa elustandardi ja sotsiaalabi üle, ja kui põhja-eurooplased võtsid jälle hoiaku, et nad on üllas ja suursugune ja hea ja tark ja hooliv rahvas, siis ütlesin, et pidagu hoogu – nad ei ole tegelikult enamat kui kolonialistid, kelle heaolu tugineb vaesematest Ida- ja Kesk-Euroopa riikidest parimate jõudude, näiteks arstide väljapumpamisele. «Kas teate ka, mida nende ettevalmistamine maksab meie väiksele riigile?» küsisin. «Ja teie lööte nad meilt lihtsalt üle, nagu meil endil arste vaja ei olekski. See on puhas kolonialism.»

Loomulikult ei suutnud nad esimese ehmatusega nii otsekohese süüdistusega leppida. Nad püüdsid pareerida, et Eesti ja Põhjamaade elustandard on erinev ja nii ei saa arstide palkasid neis riikides võrrelda. «Kuidas ei saa!» väitsin vastu. «Jama jutt! Sajad arstid võrdlevad Eesti ja Põhjamaade palka ja jooksevad teie juurde, sest te maksate nad lihtsalt üle.» Igaks juhuks valgustasin neid Indrek Treufeldti saatest saadud andmetega, et Eesti arsti keskmine kuupalk on 1700, Rootsi arstil 6300 ja Norra arstil 8200 eurot. Nende nägudest oli näha, et nii suur palgavahe tuli neile üllatusena. «Ja mis on tagajärg?» küsisin edasi. «Eesti arstid streigivad.» Ja et võtta neilt vastuargumendid, lisasin kohe: «Küsimus ei ole selles, kas Eesti maksab neile liiga vähe või palju. Küsimus on selles, et teie maksate nad igal juhul üle, ja küsimus on selles, et teil tulebki enda süsteemist lähtudes neid üle maksta, sest te ise ei valmista oma riigis piisavalt arste ette, mistõttu peate neid meilt röövima.»

See oli ärahellitatud põhjamaalastele ilmselgelt ränk rünnak. Selgitasin: «Vaadake, mina räägingi asjadest otse, ma ei ole harjunud ajama mingit poliitkorrektset iba. Seetõttu arvestage, et teie jutud tööjõu vabast liikumisest ei ole muu kui kattevari, et hankida mujalt odavat tööjõudu, et oma heaoluriiki nautida.»

Siis üks neist kogus end ja teate, mis süüdistusega ta esines: et ma olen nationalist!

Aga kas arvate, et see mind rivist välja lõi? Kaugel sellest. «Jah, kui tahate nii öelda, siis olen nationalist,» vastasin talle. «Ma armastan oma riiki, ma armastan eesti rahvast, ma armastan meie keelt ja kultuuri – ja ma olen selle kõige üle uhke. Ja muide, kui Eesti mängib teiesuguste põhjamaalaste vastu näiteks korvpalli või võrkpalli [mu pea raalis samal ajal väga selgelt: jalgpalli jätsin targu nimetamata], siis olen kõigest hingest Eesti poolt, et Estonia would beat you up as hard as it can.»

See oli neile ilmselt tugev maksahaak, sest viimases hädas lennutasid põhjamaalased lauale Veerpalu-kaardi: «Aga see teie suusataja, kes dopinguga vahele jäi?»

See oli kergelt tõrjutav vasturünnak. «See asi on juba pikka aega rahvusvahelise spordiarbitraaži kohtus,» valgustasin neid, «ja enne kui sealt pole otsust tulnud, ei saa midagi kindlat väita.» Selle ühe lausega sai salakaval rünnak tagasi löödud.

Seejärel ei jäänud põhjamaalastel üle muud, kui taanduda nn metatasandile. «I don’t care about nations, I care about people,» teatas üks norrakas. («Mul on rahvustest ükskõik, mulle lähevad korda inimesed kui sellised.») Teine lisas: «Minu jaoks on kogu maailm üks riik.» («...whole world is one country.»)

Sellist riigireeturlikkust ja naivismi ei saa ükski kaine mõistusega inimene välja kannatada. «Kas te Londoni olümpiat mäletate?» pärisin. «Seal ei olnud mitte üks riik, seal osales 204 riiki.» - «Aga need olid ju kõigest mängud!» püüdis norrakas end kaitsta. - «Kuulge,» tuletasin neile meelde, «siin just üks teist rääkis mõni aeg tagasi, kui raske tal oli Venemaale viisat saada – ja nüüd äkki väidate, et kogu maailm on üks riik!» - «Nojah, aga ideaalis rääkides...» püüdis üks neist õigustada. - «Vaadake, maailm on karm paik,» meenutasin neile, «kus idealismiga ei ole midagi peale hakata.»

Aga nad ei tahtnud ikka veel lüüasaamist tunnistada, vaid tõstatasid küsimuse, et mis see Eesti ikkagi on, et see pole sajanditki vana, et piirid on kunstlikult tõmmatud. Vastasin, et mina teie ajalugu ei tea, aga ma võin teile öelda, et minu esiisad on meie maal elanud juba vähemalt 5000 aastat. (Ja ma ei hakanud neile pidama loengut sellest, et riigid on suhteliselt hilisajaloolised moodustised; lootsin, et nii palju põhjamaine haridussüsteem neid ikka ajaloost valgustab, kuigi ega kindel saa olla, kui nad pilluvad loosungeid «kogu maailm on üks riik».) Nemad väitsid selle peale, et Euroopas on ju kõik rahvad risti-rästi segunenud. «Jah,» tegin nendega soostuva näo. «Igasugused sakslased ja venelased ja rootslased ja kes kõik veel on meid, eestlasi, seitsesada aastat vägistanud, tapnud ja piinanud – aga me oleme ikka siin ja me oleme olemas!»

Selle peale ei olnud neil muidugi midagi kosta, ja jutt keerdus tagasi arstide juurde, kus norrakad püüdsid end päästa väitega, et nad saadavad oma noori õppima arstiteadust näiteks Poolasse, ja nad maksavad nende õpingute eest Poolale, tänu millele saab seal mõni poolakas arstiteadust õppida. Väga kena, tunnustasin neid, ent pärisin: «Miks Poolasse? Miks mitte Eestisse?»

«Sest Eestist on meil odavam arste sisse tuua,» sõnas norrakas pikemalt mõtlemata.

Gotcha! Jäidki vahele!

See vestlus oli oluline seepärast, et valgustab põhjamaalaste – kelle sarnaseks mõned poliitikud tahavad Eestit ja eestlasi voolida – mõttelaadi ja hoiakuid. Tegelikult, kui veidi juurdlete, vaatab neist otsa eneseimetleja enesekesksus (rahvalik – mitte rahvuslik! – nartsissism?), nõrkus, allaandlikkus. Mitte ükski neist ei julgenud väljendada oma seisukohta isegi küsimuses, kui ütlesin, et Kreeka on täiesti vastutustundetu maa ning selle toetamine on arulage. Põhimõtteliselt, arvan, et võiks veidi jõude koondada – kuni me ei ole ise Maruste ja teiste temasuguste renegaatlikul tagantkihutamisel nõrgaks ja rahvuslikult alistuvaks muutunud – ja Põhjamaad endale allutada ning nad hoopis enda heaks tööle panna. Miks meie peame neid nuumama ja püsti hoidma ja seejuures veel tänulikku nägu näitama?
******

View from Tusher Tunnel, Moab, Utah. 17. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Norralane Petter Northug ülbitseb 2009. aasta märtsis Trondheimi MK-etapil 50 km sõidu lõpus viiendaks tulles Andrus Veerpalu ees. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Riigikogu liige reformierakondlane Rait Maruste pooldab Eesti kodakondsuspoliitika muutmist vähem jäigaks. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Sõbralikud ajad: norralane Odd-Björn Hjelmeset ja Andrus Veerpalu 2005. aasta märtsis Holmenkolleni MK-etapil pärast 50 km sõidu lõpetamist. Veerpalu võitis, Hjelmeset tuli kolmandaks. Foto autor: Scanpix Norway / Scanpix
Foto 4: Andrus Veerpalu 2005. aasta märtsis Holmenkolleni MK-etapi 50 km sõidu võitjana koos Norra kuninga Haraldiga. Foto autor: Scanpix Norway / Scanpix 
Foto 5: Andrus Veerpalu on võitnud 2003. aasta veebruaris Asiago MK-etapil 10 km sõidu. Foto autor: Scanpix Norway / Scanpx